Pimeda aja lood

Kuulsin noori vanaemasid arutamas, et jõulud on laste püha. Minu jaoks küll ei ole. Mul on ka olnud väikestele lastele pühendumise aeg ja see oli pikem kui paljudel teistel (lastele pühendumine kestis kauem kui meil tavaliseks peetakse, lapsi on ikka ainult kaks) ja selle elujärgu jõuludes oli palju sellist, mis on seotud üldkehtestatud traditsioonide hoidmisega (kuusk ja kingitused ja päkapikukommid), aga mul pole nii hulle jõule küll kunagi olnud, et sellega lugu minu jaoks piirduks. Mul on alati olnud ka oma jõulud ja jõuluootuse aeg, kasvõi natukenegi.

Pime aeg on endasse vaatamise aeg, enda sisemisse valgusse sukeldumise ja selle valguse jagamise aeg. Minu jaoks on see alati nii olnud ja kuna ma olen enda jaoks üsna huvitav inimene, siis ma pimeda aja üle ei kurda. Mul on huvitav mõnusasti teki sisse keeratuna raamatut lugeda - hästi aeglaselt ja süvenemisi ja ahjutule laulu kuulata ja kontsertidel käia. Külma aja roogi naudin ka - kaua valminud hautised ja kondipuljongist tehtud road on minu jaoks täiesti hõrgutavad. Ja küünlavalgust ja seda kasinat ilu, mida loodus sel aastaajal pakub. Advendiaegu on palju muusikat ka tasuta saadaval, nt muusikaakadeemia tudengite klassikontserdid ja muud esinemised on tasuta (info on EMA kodulehel) ja tuttavad reklaamivad oma laulukooride kontserte. Kui tahtmist, siis leiab ka mõne ERSO või kammerkoori vm kontserdi üles. Poplaulikutel on ka ringreisid, aga neid ma tavaliselt ei kuula, pole minu maitse (ma ei vaja helitausta, vaid otsin muusikast tuge oma sisekaemuse rännakutele ja sügavustesse kaevumiseks sobib süvamuusikaks liigitatu paremini). Ja hingedeaja algusest saati on inimestega kohtumised erilise sügavuse ja säraga. Selles ajas on palju rõõmutoovat.

Jõulupühad on ühelt poolt kommertsliku, teisalt kirikliku varjundiga, aga mina olen pigem religioosne ökoinimene (ja sealjuures kiriklik mitte). Mul on hea meel, et meie peres ei tehta suvalisi kingitusi, vaid peame aru, mis ja kellele. Pigem vähe ja vastutustundlikult, tänumeeles, et vajalikud asjad on olemas ja paremad kui hädapärast vaja oleks. Ma olen vahel selle üle ka salamisi rõõmu tundnud, et saan endale väikesi tarbetuid kingitusi lubada just siis, kui nende järele isu tuleb ega pea selleks jõule või sünnipäeva ootama (või noh, sünnipäev kui endaks olemise tähistamise päev on just siis, kui sellist asjakest otsustan endale lubada, aastaajast olenemata) ja jõulude aegu saan keskenduda oma siseilmale, mis sel ajal tundub kõige sisukam ja vajalikum tegevus.

Endamisi ma tähistan hoopis pööripäevi kui inimarengu verstaposte. Neid saab tähistada ka teistega koos, sest ega ma ainuke selline ole. Samas tunnetan, et see on midagi nii isiklikku ja imelist, et seda avalikult jagada ei tasu. Selles on pühaduse tunnet. Tunnen rõõmu, et on olemas kõrgem mõõde ja see on ka minu jaoks kättesaadav. Olulised asjad peavad jääma varjule, et säiliks nende puhtus ja ilu.

Imelist aega meile kõigile!

Kivistunud valu

Mul oli pikem, ikka päevi kestnud meilivahetus karmuse teemal, täpsemalt sellest, et minu karmid otseütlemised teevad hapras olekus inimesele haiget. Et ma peaksin vähemalt selle ühe inimesega olema õrnem ja ümaram. Ma olin ühelt poolt veidi üllatunud, mis kõik võib kellelegi haiget teha (sest me vist olime ühel meelel selles, et ma pole pahatahtlik, teadlikult ma ei soovi kedagi kahjustada). Teisalt hakkasin selle üle järele mõtlema. Mulle on varem ka öeldud, et ma olen karm ja et paljusid asju peaks pehmemalt ütlema. Mulle ei ole see deminutiivne paljusõnalisusest umbmääraseks muutuv väljenduslaad kunagi meeldinud, sest mulle on tundunud, et pehmendamine ähmastab sõnumit ja lõpuks ei saa ütleja ise ka aru, mida ta öelda tahab, nii läheb tõde kõigi jaoks kaotsi (aga võib olla, et ma eksin). Ma olen nõus, et parem, kui inimesed ei peaks minuga kohtudes hingevalu tundma.

Siis lugesin ühte Finlandia kirjandusauhinna saanud romaani, Ulla-Lena Lundbergi "Jääd", kus naispeategelane, noore pastori abikaasa püüab vahetult Teise maailmasõja järgses ajas olla hästi tubli Ahvenamaa kaugema nurga koguduse jaoks, kuid kohtleb karmilt oma väikseid lapsi, kui neil kõik täiskasvanulikul viisil ei õnnestu. Ilmselgelt on naine nendega liiga karm, nagu ka endaga ja ikka selleks, et vaatamata raskustele oleks kõik maised asjad parimas võimalikus korras. Selliseid perenaisi olen mina päriselus ka kohanud. See päriselust tõukunud romaanitegelane on mh ülipüüdlik ja tubli. Mõtlesin, kas mind sellisena tajutakse. Ja ma mõtlesin loodusdokkide peale, mida ma olen elu jooksul mõnevõrra vaadanud - enamasti on need ikka selles ühes mustris, et jube raske on elus püsida, kõiksugu ohud ähvardavad ja süüa on vähe ja lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada (vahele siis mõni rahulik kaader mõnusa vaatega, et silm saaks puhata ja inimene enda mõtteid ja tundeid setitada). Ja mõtlesin meedia peale. Palju kaadreid lasin endast läbi. Puha inimeste kannatustest.

Ma vaatasin neid paljusid olukordi, kus ma pole lasknud endal või teisel inimesel läbi elada negatiivse emotsiooni loomulikku elutsüklit, vaid olen selle kõrvale lükanud ja mingite lihtsate praktiliste tegevustega edasi läinud, lihtsalt selleks, et elu toimiks, aga ka selleks, et emotsioonist eemalduda. Sageli on see tähendanud, et ma tõmban emotsioonile katte peale, peidan ta enda eest ära. Nii need valud seal kogunevad kuhja, kuni neist saab suur hunnik ja osa sellest valust on iidvana, sest ammustest aegadest peale on olnud esmane sisemine tung edasi elada ja alles seejärel kõik muu. Ja kui raskeid emotsioone, hingevalu on saanud juba nii palju, et need on täitnud talle eraldatud ruumi mu südames, aga ikka tuleb juurde ja juurde, on neid valusid hakatud tihendama, kuni nad on moodustanud tihked kamakad. Selliste kivistunud kamakate vahel loovides see karmus just ilmnebki. Karmus on kivikõvaks muutunud valu. Nii mulle tundub. Sest pole osanud neid valusid õigel ajal ära anda.

Sooneutraalsuse toetuseks

„Kas ta on su sõbranna?“ küsis mu töökaaslane meie ühise tuttava kohta.

„Ei, ta on mu sõber,“ vastasin. „Mul on palju sõpru, enamik neist on naised.“ Märkasin, et ma
tundsin sellest sõbranna-sõnast end kuidagi häirituna. Sõbrannandus on  midagi palju 
pealiskaudsemat kui [naistevaheline] sõprus. Kolleeg arvas, et see erinevus on minu peas, 
naissoost sõber on sõbranna. Minu arvates on sedasorti erinevused terves meie ühiskonnas ja 
lääne ühiskonnas üleüldse, mitte ainult minu peas. Naised ja mehed paigutatakse erinevatele 
tasanditele, erinevatesse kastikestesse. Iseloomulikke tunnuseid jagatakse mehelikeks ja 
naiselikeks ja neil on ka teatav kvalitatiivne erinevus – mulle nii tundub. Ja sel hetkel see jagamine 
häiris mind (kas tõesti selle pärast, et mina paigutun kvalitatiivselt madalamasse, naiste klassi?).

Siis lugesin seda ingliskeelset artiklit sooneutraalsete sõnade kasutamise kohta ja veel mõnda
sarnast ja tundsin kaastunnet, et inglise keeles on selline vahetegemine veel tugevam – ja mitte 
ainult keeles, kogu käitumises ja suhtumises olen seda tajunud. Mina igatahes olen tuhandeks 
tänulik, et eesti keeles grammatiline sugu puudub. Aga vahet ikka tehakse meil ka.

[Nt eesti keeles abiellutakse kellegagi – kui nii hästi peaks minema, aga inglise keeles a woman 
marries to a man – see ei kõla üldse võrdõiguslikkuse poolegi. Samas minnakse muidugi mehele ka 
eesti keeles, kellegi jaoks hea seegi. Ja mulle on tundunud, et eesti kultuuriruumis on mees ja naine 
suhteliselt võrdsed paarilised, ja inglise kultuuriruumis pigem mitte, aga see viimane on muidugi 
kõrvalise inimese mulje.]

Igal juhul mul on hea meel, et eesti keel annab võimaluse suhtuda soorollidesse mõnevõrra
vabamalt, aga saab veel paremini.

Ma olen väga tänulik, et mind pole otseselt naiseks kasvatatud, vaid lastud lihtsalt kasvada selleks,
kes ma olen. See on metsikult suur vabadus ja metsikult suur kingitus, ma alles nüüd taipan selle 
eest tänulik olla. Mäletan, et armastasin lapsena puude otsas ronida (tegelikult senimaale armastan, 
aga ronin vähem),  kuni üks vanematele küllatulnud meesterahvas arvas, et viienda klassi lõpetanud 
noorel daamil justkui ei sobivat seda teha. Ma ei roninudki siis palju aastaid, aga ega see minust veel 
daami ei teinud. Ükski muu asi pole ka teinud. Ma lihtsalt pole daamiks loodud ja ma olen sellega 
täiesti rahul. Nüüd ronin juba ammu jälle puu otsa ka, kui nii tundub. Jumal tänatud, et ma ei pea 
daam olema. Sellised klassilis-soolised piiratused tunduvad mulle väga ahistavad, aga mina olen neid 
valdavalt ikka eemalt näinud, mind pole eriti millekski sunnitud. Ja eesti keeles neid keelelisi 
käsulauseid [minu kõrva kõlab see daamindus nagu  „Sina pead peent, kuigi täiesti mõttetut etiketti 
täitma“] eriti ei kasutata ka. Minusuguste õnneks. Ma arvan, et ma olen palju rõõmsam ja 
produktiivsem ja mh ühiskonnale kasulikum, kui ma ei pea selliste sisemiste probleemide peale oma 
tähelepanu jõude kulutama.

Ja ma olen tänulik, et ma tohtisin vaatamata oma soole taibata matemaatikat ja auto ehitust ja olla
edukas mõtlemismängudes – ma tõesti nautisin seda kõike ja olin selles hea. Laused nagu „tüdrukute 
jaoks on matemaatika raske“ minu meelest lihtsalt hävitavad inimeste võimalusi (ma arvan, et nutikus 
kulub igale inimesele ära, soost olenemata, sellega saab nt mistahes toimetusi ratsionaalsemalt teha ja 
nutikus on kasvatatav või kahandatav, olenevalt kasvataja [kahandaja] suhtumisest). Mis ei muuda 
tõsiasja, et  ruumilises mõtlemises ma tõesti olen mingi normiga võrreldes kehvem (nagu väidetavalt 
naistel tüüpiliselt), aga tühja kah, isegi päikesel on plekid ja minagi võin endale mõnd puudujääki lubada.

Ja veel on mulle vist alati meeldinud üksi reisida ja igal pool üksi käia, ka seda peetakse mehelikuks
jooneks. Naised justkui peaks tahtma kahekesi olla (paljud tahavadki, ega ma selles midagi halba ei näe). 
Mulle meeldib suhelda, kuid mitte ühe sõbrannaga, vaid [pigem ükshaaval või väikses seltskonnas] 
erinevate [olgu siis naissoost] sõpradega. Mulle meeldib oma muljeid jagada, kuid enne ma tahan 
need endamisi läbi töötada. Kui seda pidada mehelikuks, siis keda see silt nüüd õnnelikumaks teeb? 
Keda need omaduste mehelikuks ja naiseks jagamised üldse õnnelikumaks teevad? Ja milliseid norme 
me oma ühiskonda juurde loome? Mina valin pigem sooneutraalsuse.

Või näide on autojuhtimise vallast. Nooremate ja keskealiste naiste seas on normaalne, et naine juhib
autot ja käib sellega vajadusel ka töökojas. Ega mehed ka enam õliste kätega auto all aega ei veeda. 
Samas vanema põlvkonna naiste hulgas on omajagu neid, kes pole kunagi proovinud autot juhtida. 
Midagi ikka muutub ka, kõigi rõõmuks (kui naised juhivad autot, vabanevad mehed kohustusest neid 
sinna-tänna sõidutada ja saavad vahel võibla ka kaine autojuhi kojusõiduabi).

Minu meelest on sooneutraalsus inimeste huvides, vähemalt mingites piirides (?).

Ja emadus? Ma olen olnud üsna kirglik lapsevanem, aga praegu on meie laste isa pühendumus laste
kasvatusele kindlasti suurem kui minul (mina olen sellest rollist lihtsalt tüdinud, kui ehk on lubatud nii 
väljenduda).  Ka minu isa ja tema isa olid pühendunud lapsevanemad.  Nii et ka vanemlusel pole sooga 
tegelikult selles mõttes pistmist, et mehed armastavad oma lapsi võimalusel sama palju kui naised – kui 
ei armasta, võib asi olla tõesti võimaluse puuduses. Armastavate sidemete tekkimiseks on vaja aega ja 
koosolemise võimalust. Ja ma olen veendunud, et isade panus on lapse arengus sama oluline kui emade 
panus, see lihtsalt avaldub pigem teisel ajal ja teistel viisidel. Emaduse isaduse ees ülimuslikuks 
pidamine on järjekordne apsatus. Ma eelistan ka selles asjas sooneutraalseks jääda.  Või selliseks saada?

Mõnigi muugi asi on sajandi jooksul paremaks läinud. Naised võivad pükse kanda – minu ema
lapsepõlves peeti seda taunimisväärseks, aga nemad õdedega ikka kandsid. Nüüd võib kanda ka pükse 
ja seelikut korraga või kleidi juurde tanksaapaid ja tenniseid. See oli taunimisväärne, kui mitte keelatud 
veel minu lapsepõlves. Praegu saavad lisandunud vabaduste üle rõõmustada kõik, kes soovivad. Mis 
parata, et sellised arengud kõigile ei meeldi. Kõigile ei peagi ühed ja samad asjad meeldima. Ma arvan, 
et ühtede suurenenud vabaduse ja rõõmutunne on toetav ka nende jaoks, kelle eelistused on 
teistsugused.

Üks noormees, kes oli tantsuprojekti tõttu kuu aega kõrgetel kontsadel käinud, ütles, et see kogemus
muutis ta väga haavatavaks. Tore, kui iga inimene saab ise valida, kui kõrgeid kontsi ta kannab ja kui 
haavatavana ta end tunda soovib. Tore, et on üldse võimalust valida. Anname endale ja teistele need 
võimalused!

Mina valiksin endale midagi igast sordist, nii mehelikuks kui naiselikuks peetavate omaduste seast ja
mul on hea meel, kui kõik saavad seda endale lubada. Ja see on kõigile õnnistuseks. Eestis saavad ka 
naised luua ettevõtteid ja neid juhtida ja nad õnneks teevadki seda.  On struktuure, mille loomiseks 
sobib naine paremini (sest ühiskondlikest soostereotüüpidest vallatud mehed ei saa neid asju vajalikeks 
tunnistada), kuid selleks, et see naine struktuuri loomiseni tõesti jõuaks, peab temas olema jõulisi ja 
vapraid kvaliteete. Mõnikord tuleb ka ühiskondlikke mõttemalle eirata või piire laiendada. Tundub 
optimaalne, et inimene saaks lihtsalt oma asju ajada ja suur osa soorollidest on mh suunatud tiibade 
kärpimisele. Seda teadvustades on võimalik endale avaramad lennuruumid rajada – ja mitte ainult 
enda jaoks.

Ma kujutan ette, et sooneutraalne kõnepruuk võib ahistav tunduda nende inimeste jaoks, kes tahavad
end identifitseerida tõeliste meeste või naistena. Eks kusagil klubides jääb see härrade ja daamide 
sõnavara ju ka ikka alles, lihtsalt väiksemal kujul. Nagu on ka kohad, kus naisi jumalannadeks või 
kuningannadeks ülistatakse. Ega neid siis keegi paradiisist ega kuningriigist ilma jäta. Need paradiisid 
ja kuningriigid on ju nagunii ainult inimeste peas. 

Las igaüks ise valib, kus ta elada tahab ja kellega.

Nii ma mõtlesin ja tundsin tänutunnet LGBT kogukonna suhtes, kes neid igasugu piiride laiendamise asju
on ajanud. Järgmisel hetkel nägin söögipoe aknal õhtulehe reklaami, kus oli kirjas, et uus õpik ajas oma 
uute peremudelitega [pilt oli juures, et üksikema lastega on pere ja kärgpere ja mh ka kaks ema või kaks 
isa lastega] vanemaid vihaseks. Sel hetkel ma täitsa mõtlesin, kas panen selle jutu üldse välja (mis sel 
hetkel oli juba valmis kirjutatud). Nagunii see ärritab kedagi. Ja mulle ju meeldiks kõigile meeldida. 
Sellistel hetkedel tahaksin olla vapram. Ja ikka jätta endale võimaluse ka meelt muuta, mis minu meelest 
on arenguvõime tunnistus või siis lihtsalt märk sellest, et asjad muutuvad. Asi pole mitte selles, kas ma olen 
nii või naa talitades naisem või mehem, vaid kes ma parajasti olen. Mina olen see, kes mina olen. Talitades 
nii ja talitades naa.

Head vabadust ja häid valikuid!

Pole lapsi

Anu Raud. Linnulaul.

Anu Raual pole lapsi ja see on õnnistuseks meile kõigile, kes me tema elutööd naudime või lihtsalt eestlusesse hästi suhtume või ehk ka seda enda jaoks mõtestada püüame. Nii ma mõtlesin ERM-is Anu Raua näitusel. Nii palju imelisi värvilahendusi, arenguid, mõtte- ja tundevälgatusi. Põld ja kodumaja sein on tema vaibastikul sama värvi. Vaatan, kuidas värv muutub kujundiks, omandab sümboolse tähenduse, võtab minu tunded ja taipamised kaasa ja lahustub siis kõige täiega tagasi värviks. Need vaibad astuvad omavahel kõnelusse ja minagi soovisin tundideks sellesse süveneda, inspiratsiooni jagus kauemaks.

Võib vaid ette kujutada, kui palju on meie akadeemikust tekstiilikunstnikul elu jooksul olnud inspireerivaid kohtumisi inimestega, olgu siis kunstitudengeid juhendades või lihtsalt tavainimestega kohtudes. Mina olen temaga ürituste käigus paaril korral kohtunud, ta on just mulle (nagu ka tuhandetele teistele) mõne sõna kõnelenud ja ma olen tema mõtteid kuulanud ja see on alati mind südame põhjani puudutanud. See on minus midagi käivitanud ja ma olen ise ka just sedasorti asju luua soovinud. Ja ma olengi selles laadis käsitööd teinud ka. Mitte ainult unistanud, et kui saaks ja viitsiks, küll teeks. Neid unistamisi jagub mul süle ja seljaga, ellu viia jõuan ainult murdosa, aga sedasorti käsitööde tegemine on üks õnnerikas osa olnud kindlasti. Mitte et ma end selles mõttes kunstnikuks peaks, aga igaüks võib luua. Vähemalt käsitöö või aia- või kokakunstide tähenduses. Loomine on õnnelikum osa minu elust. Heade asjade mõtestatud loomine. Isegi kui taies lihtsalt üsna möödaminnes ära tarbitakse. Ma pole ju kunagi tahtnudki kuulsaks saada. Tore, kui kellelegi meeldis. Endale vähemalt. Ja tore, kui oli tore seda teha. Et rõõm oli sellel hetkel olemas, oli valdav. Sellisel inimeseksolemisel on minu jaoks mõte.

Hiljuti ma märkasin kuskil mõtteavaldust, et Eestis on äärmiselt vähe ketikohvikuid, puha kõik on kellegi looming, iga kohvik on oma loojate nägu. Mulle tegi see mõte kangesti suurt heameelt. Et meil on Eestis nii palju loojaid. Paljud inimesed loovad kohvikuid, kuigi saaks ka ketitooteid üle võtta ja mõnes mõttes oleks see kergem tee, vähema pingutuse tee. Samas on meil nüüd võimalus kellegi loomingu taustal oma elu luua ja minu meelest on see rikkus. See tähendab, et me rahvana elame pigem loojate kui tarbijatena. Kõik see taaskasutus on ka ju loomine. Anu Raud on sellest ka kõnelenud. Kõik ei pea olema tuntud kunstnikena. Ma ei viitsiksi kuigi paljusid kunstnikke teada, vast mõndakümmet või ehk ka veidi rohkem (aga ma olen oma 40 aastat kunstinäitustel käinud, eks ajaga tuleb mõndagi). Aga mulle meeldib nautida kunstnike loodud ilu. Isegi kui ma ei viitsi nende nime teada.

Nii ka Anu Raua „Isamaastike“ näitus oli hea käimine. Nautisin neid peeneid värvimänge ja suuri värvisümfooniaid ja meeltesse tulvavaid tagamaid ja mõtlesin, et küll on tore, et üks suur looja on loonud neid asju. Et ta on oma pühendumisega rahvuslikule olemisele nii palju sügavust ja tähendusi juurde andnud. Seda ma mõtlesin ka, et tavalised inimesed (eriti just mõnda sorti naised nagu mina) panevad nii suure hulga energiat oma lastesse ja neil ei jagu muuks enam õieti jaksu. Ega tavalised inimesed nii erilisi asju muidugi ei looks ka. Pigem tarbiks natuke ja võib-olla ka looks natuke ja vaataks, kuidas mõnusamalt päevi õhtusse veeretada (ma vist ise olen ka selline). Tore, et on erinevad olemise ja loomise võimalused. Mina olen erinevate võimaluste eest alati tänulik. Nii oma valikuvõimaluste eest kui selle eest, mida teised suured ja väikesed loojad loovad. 

Anu Raud. Kindapuud. 1980

Kui ma oleksin veidigi suurem looja, siis ma kirjutaksin sisuka postituse Anu Raua loomest või meisterdaks midagi muud, mitte ei mõlgutaks omaette selles raamistikus, mida mina võiksin rohkem luua, kui ma oma ressursse poleks valinud muul moel kasutada. Aga praegu tuli selline lugu ja no olgu peale, hea, et niigi läits. Eks siin ole asjaarmastajalikkust igal sammul, aga ma luban endal selline olla.

Panen kui mitte kaunistuseks, siis illustratsiooniks paar pilti, mis hämaras saalis pildistades paremini peale jäid. Internetis on kahtlemata kvaliteetsemaid fotosid leida ja oma silma ei ületa miski. Mine ikka ise kohale ja vaata üle! Neid ägedamaid vaipu ei pildista profid ka päriselt ära.

Anu Raud. Kosjakivi. 2015

Vegan kotletid

Meil tuli väike toiduteemaline avastus. Porgandimahla pressimisjäägist saab suurepäraseid vegan kotlette. Kõigepealt panen oad või läätsed likku (soovitavalt u kümme tundi varem ja oad tuleks siis pärast pehmeks ka keeta). Siis eraldan mahlapressiga porganditest mahla ja kuivaine. Hakin sibula ja lisan maitseaine (meile meeldib garam masala ja india maitseained, aga võib igate moodi). Segan (köögivilja ja kaunvilja on umbes võrdselt), teen kaerajahuga kotletid ja praen oliiviõliga.

Ja selle edasiarendus juhtus ühel laisemal päeval, kui ma ei viitsinud jahuga jamada ja panin segu niisama / väikese veega pannile. Sõber arvas, et seda võiks nimetada kotletipuruks. Maitses ikka hästi. Kusjuures kümme tundi ligunenud läätsi pole vaja keeta, isegi mitte neid musti beluuga läätsi, millel kirja järgi on pikk küpsemisaeg. Leotatult on need juba pehmed niigi. 

Kotlette saaks muidugi ka riivporgandiga teha, algses õpetuses ju nii käibki. Aga siis tuleb seda porgandimahla seal kuidagi siduda (jahuga?) ja minu meelest on parem see lihtsalt toorena ära juua. Toormahl on nii hea. Ja väärtuslik. Vegan kotletid on ka head. Ka kõigesööjatele. Proovitud.

"Juured"

Varsti pärast seda, kui ma „Portugali“ käisin vaatamas ja siin eesti filmist kirjutasin, lugesin Moonika Siimetsa intervjuud. Et eesti film on ikka tore (ka). On muidugi. Ma just praegu vaatasin „Juuri“ ja mulle väga meeldis. Kuus lühifilmi avavad killukesi naisterahva elukaarest. Armumine. Lapse sünd (ja vahel kahjuks ka kaotus, aga nagu selle filmi režissöör ka otsesõnu on rõhutanud, on see film ikkagi elust). Elu ja hoiakud ja arvamiste muutumised läbi kogutud asjade. Isiksuse areng ema ja tütre suhete valguses. Veel kord abielu kaarest. Ja seal vahel veel lugu suure kivi elust. Mulle meeldis see kivilugu ka väga väga. Ma pole ammu ühte filmi niimoodi nautinud. „Novembrit“ nautisin ja „Habrast maailma“ nautisin ja „Mandariine“ ja „Vehklejat“ ja „Seltsimees last“ ka, aga kõiki neid teisi ma nautisin teistmoodi.

"Juured" sobib neile, kellel on aega ja soovi vaikselt elu üle mõlgutada. Kuue naisautori filmikassett pakub selleks hea võimaluse. Mind kõnetas seal palju asju. Ja mulle meeldis, et mulle anti kohe ka aega nende asjade üle järele mõelda. (Kiired kaadrid ja palju tegevust ei ole minu eelistus.) Neile, kes ootavad filmilt palju kiiret tegevust, põnevaid süžeekäike, erilisusi... vist ikka soovitaks ka vaadata. Kuigi neile võib see pigem piinavalt igav tunduda. Aga ma siiralt loodan, et äkki mitte ainult? Iseasi, et kus ja millal seda filmikogu näha saab... Mulle on silma jäänud kolm seanssi, üks hommikul, üks pärastlõunal ja üks õhtul. Mitme nädala ja mitme Tallinna kino peale suht nõrk saak. Ütle siis veel, et minge eesti filmi vaatama. Ja reklaami on see filmikogu ka vähe saanud. Dokfilmi värk. Ma panen siis treileri siia.

Nautige siis vähemalt kevadet, elu on peagu sama põnev. Või igav. Ilu ja põnevus on vaataja silmades ja kõrvade vahel.

Hiljem lisatud. Miks see film mulle meeldis? Dokfilm on ehe ja aus. Ja kui ägedaid mängufilmide süžeesid inimesed ka välja ei mõtleks, elu ise on tegelikult ületamatu. Ja need filmitud inimesed seal on nii avatud. Nad räägivad asjadest, millest mina avalikult ei räägiks, sest isegi nelja silma all võib sellistel teemadel või sellistel viisidel kõnelemine tuua valusaid tagasilööke – miski öeldust puudutab kuulajat ja see päästab valla reaktsiooni, mida on lihtne suunata teise inimese pihta, sest justkui tema ütlemine selle reaktsiooni kaasa tõi ja las ta siis vastutab mu paha tuju eest. Ebateadlike inimeste tavaline käitumine ja pole muidugi vaja seda isiklikult võtta, aga vahel mõni käitumine teeb haiget. Eks see ole minu arengukoht muidugi. Aga neil inimestel seal lühifilmides on usaldus, et tagasilööke ei tule või need on talutavad ja nad saavad endale sellist avameelsust lubada. Ma tunnen nende suhtes tohutut lugupidamist ja austust nende sisemise jõu ja meelerahu ees. Ja natuke isegi nagu uhkust, et meil Eestis on sellised inimesed olemas. Igal juhul on selles kokkuvõttes sõnum, et maailm on hea ja turvaline paik. Selle filmidekogu järelmaik oli minu jaoks tõesti sügavalt rõõmus. Eks elu pühitsemisele viitavad ka värskelt õide puhkenud õunapuud. Aastaaja märk.

Inimestevahelist vägivalda nendes filmides peagu polegi (õige õrnalt ja sõna või mõtte tasandil ainult), inimeste endi sissepoole suunatud vägivalda mõnevõrra leidub, aga need inimesed püüavad oma teemadega tegelda. Ja nad püüavad end armastada ja endale andestada ja vaatavad maailma lootusrikka pilguga. Selliseid filme on nii hea vaadata. See on täiesti teistsugune maailm kui see, mis tavaliselt meediast vastu vaatab. Tore, et tänapäeval naised ka filme teevad. Sellistes filmides on rohkem sügavust ja sisu ja ridade vahele on kirjutatud terved romaanid, jaksa ainult lugeda.

Veel hiljem lisatud. Ma olen siit-sealt märganud judinaid, et vastsündinu surm, seda on ju hirmus vaatama minna. Ja "Juurte" "Imet oodates" filmi näinuna vaidlen vastu. See fakt iseenesest võib muidugi naha vahele ronida, vastsündinu surm puudutab inimest. Surm nagunii puudutab, aga me oleme tahtnud selle oma elust välja jätta, vahest ehk liigagi. Tänapäeva lääne inimene tahab elada nii, nagu surma ei oleks. Samas on abort ka lapse surm ja väga paljud naised elavad seda samamoodi üle nagu sündinud lapse surma. Need leinad on meie sees olemas (kui mitte enda kogemusena, siis läbi DNA tulevad meie emade ja vanaemade leinad ikka, sellest pole pääsu, nende teadvustamise tase lihtsalt on madalam). Pole vist naist, kes ei teaks teisi naisi, kes on mingil viisil oma lapsest ilma jäänud. Neid on lihtsalt nii palju ja seda leina on palju. See tilluke filmike annab võimaluse mõneks minutiks asetada end nende naiste olukorda, kes on tõesti lapse kaotanud. Annab puhastumise ja kaastunde võimaluse. Ja annab võimaluse tunda tänutunnet, et minu lapsed on terved, ma ise olen elus. Eks sellest kõnele praegu ka kõik need värsked kaselehed ja sireliõied. Aga me võibla ei teadvusta seda alati piisavalt.

Veel meeldis mulle selle filmi juures näha, kui ilusad inimesed eesti meditsiinisüsteemis töötavad. Võib-olla tegi keegi vea, et laps suri, aga see kuulub ka elu juurde. Võib-olla oli nii määratud. Surm igal juhul on (eluga pole siit keegi pääsend). Ja ikkagi lähevad ka selle filmi autorid oma eluga edasi, mängivad varem sündinud tervete lastega, söövad kooki, kõrvade vahel kummitamas valus küsimus mida ma jälle valesti olen teinud. Paljukihiline, rohketasandiline, mõneminutiline, tõhus. Järgnev emakivi film annab vaatajale aega nähtut seedida ja ehk ka meelerahu.

Ja olulisi mõtlemise punkte leidus teistes filmides ka.

Rohejook

Mu sõber ütles, et on talvega jõuetuks muutunud, aga maatöödega rassimine annab rammu. Ma mõtlesin, et oot-oot. Mina muutun ka ikka talveti jõuetuks ja kevadeti saan rammu. Kuigi ma maatöödega ei rassi (tuleks kasuks muidugi, aga pole isu, mulle lihtsalt ei meeldi maatööd). Minu jõuallikad on rohelised lehed ja muidugi päike. Kui päikest saab vähehaaval võtma hakata juba märtsis, siis rohelised lehed saabusid meie aeda vast paar nädalat tagasi. Ma tõesõna vahel ootan, et tuleks juba naat. Ma armastan naati. Igal hommikul korjan kausitäie naadilehti, blenderdan selle tassitäie õunamahlaga ära ja joome kohe kahepeale ära, vahel võtab kolmas ka lonksu. Rohejook on minu elujõu allikas. Ma tunnen end palju tugevama ja toimekamana kui paar nädalat tagasi.

Käisin hiljuti metüülimise loengul, kus kõneldi, et kui inimene tunneb end väsinult või meeleteravus puudub, siis tõenäoselt on tegemist metüülimise probleemiga. Metüülimine on osa keha detoksi protsessist. Viimase 50 aastaga on meie keskkonda lisandunud miljoneid keemilisi ühendeid (taimekaitsevahenditest, vaibast, plastmassnõudest ja kõige selle tootmisest, mis meid ümbritseb) ja ainult väikest osa neist on tervislikkuse poolest testitud. Kokteilina mõjuvad need ained alati uuel moel ja tugevamalt. See kõik mõjutab inimese hormonaalsüsteemi, mistõttu me ei ole sellises jõus ja tervises, nagu vana aja inimesed. Viljakus on ka keha mürkidest vabanemise, sealhulgas metüülimise võimest tugevalt mõjutatud, lisaks kroonilised haigused ja veel pikk nimekiri muid asju (vt lisaks siit).

Seepärast on väga oluline süüa rohelist. Rohelises taimes on need abid, mida keha vajab, et puhastuda ja terve olla ja normaalsel viisil toimida. Ma üldse ei armasta rohelisi salateid. Minu sõbrad on võilill, naat, nõges, hiljem põdrakanep ja pune. Neid ka niisama väga ei isuta sööma (kuigi lisan toitudele). Minu jaoks on parim süüa rohelisi lehti blenderdatult, joogina. Aga kui sulle maitseb spinat ja rukola, siis olgu need. Peaasi on midagi rohelist süüa. Talvine rohelise toidu nappus on see, mis mind nõrgaks teeb. Ma arvan, et teisi ka.

Rohelisest smuutist olen varem kirjutanud siin.

Olgem terved!

Aia eest hoolt kanda

The Sunken Gardeni aed
Briti Columbias (Wikipeediast)

Ma ei suuda praegu valida, kas panna selle postituse pealkirjaks „Jumalik kord“ või „Aia eest hoolt kanda“. Tuli tunne, et see või / ehk teine on see üks kõige vajalikum asi, mida oma eluga teha. Luua jumalikku korda. Või siis oma aia eest hoolt kanda. Kuulsin kord jaapani vanasõna, et elus on kõige tähtsam oma aia eest hoolt kanda ja tegelikult ei ole see ka kuigi tähtis. Mind võttis see vanasõna toona päris nõutuks. Et elus on ju nii palju muudki olulist ja nii palju muudki, mille eest hoolt kanda (ja ma arvasin, et see arvamine oli kindlasti mingi vana meessoost lasteta aedniku arusaam elust ja äkki see aednik oli veel kibestunud kah). Nüüd aastaid hiljem mõistan, et see aed on siin mõeldud ülekantud tähenduses.  Midagi sellist oli Ristikivi „Rohtaias“ ka (seda ma ka keskkoolipäevil lugedes ise ei mõistnud, aga kuulasin, mis vanemad inimesed rääkisid ja panin lihtsalt edasiseks kõrvataha). Aed kui see osa elust, mille kulgemist inimene saab suunata.

Kui ma hästi natukene vaatan maailma, siis mulle tundub tõesti kõige parem mõte hoolitseda oma aia eest kõigis ülekantud tähendustes või siis püüda luua seda jumalikku korda, mida ma sooviksin kogeda. Suutlikkuse piires. Kasvõi natukenegi. Jumalik kord on minu arusaamises puhas ja selge, aga sisaldab ka mõningaid kaose elemente. Puud ei kasva metsas rivis ning karud ja kährikud söövad ja situvad (ahjaa, inimesed ju ka), aga see sitt on kohe järgmiste olendite söögilaud. Ja ärasurnud puu on ka miljonite teiste olendite söögilaud. Kokkuvõttes on see ilus ja puhas, kuigi vahepeal ka natuke kõdunend või lõhnab sita järele. Ja sellist korda saab natukene ise maailma juurde luua. Minul nt on tubli sada aastat õppimist, kuidas oma kodu sellises korras hoida. Ja lisaks kõik need muud toimetused, millega ma tegelen, nii töises plaanis kui suhetes kui kusiganes. Aga ma asusin teele. 

Nagu mul sageli juhtub, tulevad postitused kahekaupa, kui üks kirjatükk on mu peas oma kuju leidnud, hakkab selle alt järgmine kooruma (kuigi suur jagu taipamistest jääb siiski bloggi üles panemata ja vahel ma topin lisandused eelmise sabasse). Nii ka nüüd tuli teadmine, et selle postituse pealkirjaks saab ikka „Aia eest hoolt kanda“. Sest juba on teel järgmine postitus minu koduaia naatidest. Need kaks sobivad ju kuldselt kokku, kas pole? Selles on minu jaoks mingi jumalik kord. Ma tänan, et sain seda kogeda.

Eesti filmist

Käisin „Portugali“ vaatamas. Treileri ja tutvustuse põhjal mul oli sellest mingi teine ettekujutus tekkinud ja läksin vaatama, filmist jäi pigem nõutus. Et kas keegi sellist filmi tahab vaadata ja milliseid peaks tehtama. Mirtel Pohla on ilus küll, aga keda aitab stseen, kus see ilus naine oma abikaasa hambaravikabinetis oksendab, patsient kõrval toolis, hambad laiali? Mingil määral ma mõistan, millisest emotsioonist sellised filmid tõukuvad („Keti lõpus“ oli pisut seda emotsiooni ja Veikko Õunpuu „Free Range’is“, kus põhimeeleolu oli üsna sama, sarnast meeleolu oli ka „Sügisballis“ – kuigi see viimane on oluliselt parem film ja minu jaoks oli ikka elamus). Ma olen ka kogenud ängistuse tunnet ja eluga mitte toimetuleku tunnet, selles mõttes tuttavlik olukord. Aga ma ei soovi seda meeleolu sellises käsitluses vaadata. Küsimus pole niivõrd inimlike negatiivsete tunnete eest põgenemises, kuivõrd selles, et selline käsitlus minu meelest ei vii kuhugi. No keda see oksendamine seal filmiski aitab?

Minu arusaamises on suured jutuvestjad (kirjanikud ja filmitegijad) natuke nagu šamaanid või targad: kuulaja/vaataja saab midagi, mille varal oma elu paremini edasi elada. Me tahaksime juuri alla ajada. Selliste filmide autorid vajaks neid suuri jutuvestjaid kõige enam. Et ise oma eluga paremini edasi minna ja oma emotsionaalsete probleemidega toime tulla. Minu suguvõsas on valdavalt korralikud oma eluga hästi toime tulevad inimesed, kelle vaatekohalt filmis toimuv on vist lihtsalt arusaamatu posserdamine. Minu tutvuskonnas on palju erinevate eneseabi ja -arengu valdkondade inimesi ja ma ei näe, et see film ka sellesse maailma lingiks (ei tule ühtegi meelde, kellele tahaks soovitada, et mine vaata). Kulturnikuid ma seevastu kuigivõrd ei tunne. Ilmselt on sellised filmid tehtud kulturnikult kulturnikule ja mina olen selles maailmas võõras.

Armen Tõugu kõneles aastaid tagasi, kuidas inimesed end eneseväljenduse läbi (nt kunstiteost luues) puhastavad, mulle jäi meelde näide, kuidas aafriklased nikerdavad oma haiguse maski sisse ja siis müüvad selle valgele mehele maha, kasu on kaks ühes: raha tuleb ja haigus läheb. Selle näite kaudu tundub mulle, et meie kunstimeistrid oksendavad end tinglikult ekraanil tühjaks ja siis vaatajad võtavad selle üle ja oksendavad seda oma eludes vaikselt edasi. Autoril ja kunstnikul hakkab kergem, tema sai oma saasta välja ja vaatajad töötlevad selle emotsiooni põhjani läbi (paremal juhul ka ise nendest emotsioonidest vabanedes, aga tegelikkuses tulvab uus elu peale ja need protsessid jäävad vaatajas pooleli ja toovad juurde uut negatiivsust: kus on, sinna tuleb sarnast juurde)*. Midagi sellist tundub mulle selles filmis ka. Ma ei taha väita, et ängistust ei tohiks kinolinal näidata. Tohib ikka ja kuivõrd depressioon on Eesti ühiskonnas väga tavaline, siis peabki näitama, aga kuidagi sellises vormis, et vaataja jõuaks oma protsessidega filmi lõpuks kuhugi välja. Praegu valatakse vaatajale okse kaela ja visatakse ta siis tänavale. Ka nii võib, aga nii pole ilus. Ei ole tervislik. Võibla tänapäeval kunstnik ei vastuta oma töö eest, ta võib oma sisemise lapse valla päästa ja jätta selle avalikus kohas möllama, täiskasvanud kõnnivad mööda ja vangutavad päid.  

Mina tahaks vaadata sellist filmi, kus Anne Türnpu tegelane oleks peategelane: mõnus, selge, tasakaalus, juured maas. Teda ma vaataks veel ja veel. Tore, et see roll seal ka oli. Mingi pidepunkt ikka.

* Ja autori kergendus on selle Armen Tõugu vahendatud teooria järgi ka ainult ajutine: kui looja endas midagi ei muuda, siis valgub elust nagu ühendatud anumatest uut jama peale ja varsti tuleb jälle end kergendama minna. Parem oleks peatada see protsess enne kunstiteose loomist, korrastades enda mõtte- ja tunde- ja käitumismustreid ning täites enda loomulikud vajadused kerguse ja selguse järele.

Hiljem lisatud. Kui ma selle ära olin kirjutanud, siis sain natuke aru nendest, kellele mu põhjatuna näiv ratsionaalsus närvidele käib. Ega elu ei saa ju niimoodi joonlauaga paika panna. See lihtsalt tuleb ja juhtub. Juhtuvad filmid ka. Filmid juhtuvad muidugi peamiselt neilt tegijatelt, kes oskavad oma raha-asju niimoodi seada, et see neil ülepea üldse võimalik on. Ma soovin tarkadele inimestele palju rahalise toimetuleku oskust! Et nad saaks oma maailma teistega jagada. Ja raha-inimestele soovin palju tarkust oma toetust jagada nii, et maailm saaks selle läbi paremaks kohaks.

Mittetegemise ülistus

Mul on vaja tohutu palju vaikset tühja aega, aga see pole nii lihtne. Et lihtsalt oled tundide kaupa tühjuses, üldse midagi tegemata (ma suudan tõesti väga pikalt olla ka üldse mõtlemata, sest ma olen seda palju aastaid harjutanud, aga ainult sellest ei piisa). See pikaajaline mittetegemine ajab jälle tuju pahaks, kasvõi depressiooni.

Midagi peab tegema ka (kas seda räägib mu lapsepõlve keskkond? Sotsialistlik propaganda? Mis on selle sisemise sunni täpne nimi?). Peab tegema midagi sellist, mis oleks rohkem nagu mittetegemine. Midagi tegemise ja mittetegemise piirimail. Umbes nagu muinasjutus, et mine ei jalanõudega ega paljajalu. Selles piiririigis sünnivad minu jaoks olulised taipamised, mis ülejäänud päeva valgustavad. Ja ma arvan, et nii on see olnud paljude inimeste jaoks ennemuiste ka. Tegelikult pole kunagi olnud hädasti vaja, et nt riided oleks tikanditega kirjatud. Peaks ju piisama, kui alastus on varjatud ja kandjal soe. Tikkimine juhtus, sest tikkijal oli vajadus seda teha. Ma arvan, et kunstkäsitöö sündis ennemuiste just sellest vajadusest olla selles piirialas, justkui millegiga hõivatud, aga siiski vaba argitoimetustest. Mõnel maal on olnud kombeks mandalaid laduda. Mulle meeldib ka midagi laduda. Munkade tehtud mandalate korrastatuseni ma ei küündi, aga lihtsalt ladumine on täiesti jõukohane.

Olen lapsest saati armastanud rannalt lihvitud klaasikilde korjata. Neid siis laon. Ja pärast valan killud kokku ja panen karpi tagasi. Hea on. Nii et kuigi tundub harukordselt mõttetu tegevusena, siis – kas päris mõttetut üldse ongi? Või kas mõte peab olema? Alliksaar arvas, et vahel selgub mõte kunagi hiljem.

Kunagi enda kahekümnendates kuulasin imestusega, kuidas minuealine inimene veetis päevi tööl käimata. Et nii ka saab elada (mina olin toona sotsialistlikest ideaalidest täidetuna arvamises, et inimene peab oma eksistentsi õigustamiseks / välja vabandamiseks tööd tegema). Korra nädalas ta tegi vaimsete tantsude õhtuid. Mulle need meeldisid. Pärast ta läks Findhorni kommuuni elama ja vist jäigi sinna. Hiljem ma olen temast vahel harva kuulnud. Enam selline elu nii mõttetu ei tundu midagi. Sellised inimesed teevad vahel üüratus koguses energiatööd, toovad maailmale rahu ja armastust, nagu ka mungad, paremal juhul. Ja kas üldse peab oma olemist kuidagi välja vabandama? Kas rohulibled ka peavad? Kas need rohulibled ka, kes nagunii muruniiduki tera alla jäävad? Või on inimestega midagi teistmoodi?

Hiljem lisatud. Kirjutasin selle valmis ja lugu välja panna nappis julgust. Töökus ja praktilisus on eestlaste jaoks olnud alati hinnatumaid omadusi, ega külmal maal teisiti saagi. Kuidas ma nüüd tulen selle mittetegemise ülistusega nii äkki lagedale. Kusjuures ma vahel naudin sajaga ka kõiksugu tegemisi, mitu päeva järjest muudkui teen ja toimetan, arvutit pole aega lahtigi teha. Samas mulle tundub jube tüütu lugeda teiste blogist sissekandeid, mis näevad välja nagu tööde nimekirjad, et siis tegin seda ja siis teist. Väsitav ja mõjub mulle pigem rusuvalt. Mina teen oma tehtud töödele nimekirjas plussmärgid ette ja viskan paberi minema. Hea puhas tunne, et sai tehtud. Ja võib jälle olla mõnda aega mittetegemises.

Miks mulle tundub, et mittetegemist, olemist peab justkui välja lunastama, välja vabandama, enda ees ka? Tegemine ja tegija võrdub meie kultuuris armastatud, lugupeetud, hinnatud olemisega. Meedia kirjutab järjepanu tegijatest ja nende saavutustest (no ja muidugi kritiseerib ka, nii et vähe pole). Mina nüüd võtsin endale veidi olemise õigust.

Ideaalid ja võrdlemine

Üks asju, mis inimesi kõige rohkem õnnetuks teeb, on võrdlemine. Igaühel on peas ettekujutus sellest, kuidas tema elu peaks olema, et sellega võiks rahule jääda. Ja ilmselgelt on midagi alati puudu. Seda võib ju nimetada ka arenguvõimaluseks, aga pigem on enda teistega võrdlemine üks kurja juur. Minu jaoks kindlasti. Arengu pärast ei pea vist väga muret tundma, minul on muudki teha. Teadvustamine ongi areng, hinge arengu tähenduses. Mulle sellest praegu piisab. (Arenemise nõue tundub pigem frustreeriv, selle ma jätan sinnapaika.)

Meedias on loodud üks õnneliku ja eduka elu kuvand (peamiselt puudutab see majanduslikku ja töist edukust ja kõigile nähtavaid saavutusi), sellele lisandub veel alternatiivseid kuvandeid (nt taimetoitluse ja suhete ja eneseteostuse jms vallas). Ideaale on palju ja võimalusi nende teostamiseks tundub reaalses elus nappivat. Enda piirangud tulevad igal sammul vastu (ja ühiskondlikud ja maailmakorralduslikud piirangud muidugi ka, kui neid kuidagi eraldiolevana tajuda).

Kunagi ma arvasin, et kirjutan avalikus blogis asju, mis on minu väiksed avastused / saavutused ja et ma ei kirjuta probleemidest, püüan olla vingumata ja virisemata. No kui ei oska mingi jamaga midagi peale hakata, siis ei hakka seda selles formaadis torkima ka. Et püüan negatiivsusega piiri pidada ja oma probleemidega konstruktiivsemalt tegeleda (ja väiksemas seltskonnas). Ja mul oli see lootus, et kui inimesed seda loevad, siis on nende päev kuidagi parem ja sisukam, äkki kellelgi on teisest / minu vaatenurgast tuge või vähemalt on selge punkt, millest tõukuda – kah abiks enese teadvustamise teel, kui kelleski tekib mingi visioon, kuhupoole oma eluga liikuda. Mina ise otsin selliseid pidepunkte.

Mõnda aega ma olen mõlgutanud mõtteid selle üle, et sellise käitumisega ehk blogi(de)s pigem headest asjadest kirjutades ma toodan ise juurde neid ideaale, millega siis teised inimesed hakkavad enda elu võrdlema ja saavad juurde uusi võimalusi end õnnetuna tunda. See on üks põhjuseid, miks ma polegi tahtnud tükil ajal midagi kirjutada. Sest nende kahe kari vahelt – hoidudes nii negatiivsusest kui liigsest optimismist – läbiminekuks tundub, et ei jagu oskusi. Jah, mõnikord mulle tundub, et ma pole küllalt tark. Võrdlen end oma ideaalkujuga endast, kes ma seda ju oskaksin ja tunnen end veidi õnnetuna.

Asjad lihtsalt on, nagu nad on. Igaühe elus on mõni asi hästi ja mõni asi kehvemini (kui asju headeks ja halbadeks jagada, mis on teine üldtuntud kurja juur). Sellest vaatepunktist ma ei saa aru, kas mul üldse on mõtet midagi avalikult kirjutada või mitte. (Endale ja vahel ka sõpradele ma kirjutan pidevalt, kirjutamine on oluline minu eneseteadvustamise protsessides.) Ja kui teistele kirjutamisel on mingi mõte, siis millest ja kuidas kirjutada. Kui ma kirjutan ainult endale, siis ma ju ei pane seda avalikku kohta lugemiseks üles. Nii et teised on bloggi kirjutamisel olulised.

Ma tänan kaasa mõtlemast! Inimeste kaasamõtlemisest sünnib minu elus täiesti uusi kvaliteete ja ma olen selle eest siiralt väga väga tänulik. Ja ma siiralt tahan oma taipamisi teistega jagada. Et me saaksime kõik koos õnnelikud olla.