tag:blogger.com,1999:blog-20402671300091974882024-03-13T14:25:28.857-07:00Lumekajaka blogiInimeselt inimesele: mõtteid, kogemusi, hetki, avastusi...Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.comBlogger67125tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-89389764025702366732023-04-18T01:56:00.001-07:002023-04-18T01:56:37.194-07:00Naiste ja meeste erinevusest<p>Lugesin Hannes Hermaküla intervjuust, et natuke veinised naised on talle pakkunud "kõike, voodini välja". Imestasin, et kas siis tõesti aruka mehe jaoks naine võib lõppeda tema suguorganite sügavikus. </p><p>Voodist edasi on ju nii palju võimalusi. Lapsed. Suhe, võib-olla isegi abielu, kahe inimese püha liit. Suhte kaudu tuleb ligipääs naise hinge ja vaimu avarustele... Piduse peaga tehtud seks võib olla millegi algus, aga kui sinna kõik lõpebki, siis minu meelest justkui pole suurt midagi olnudki (hea kui mälestus oli meeldiv, aga tuhmub see igal juhul). </p><p>Asjad on nii erinevad mehe vaates ja kuidas naine asju näeb. Igal juhul mul on hea meel elada naise kehas. Ruumi võtmise mõttes justkui ahtam võimalus, aga muidu ikka kordades avaram.</p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-54887375049250058712023-03-20T22:53:00.001-07:002023-03-20T23:53:31.914-07:00Tühistamisest. Isiklikult<p>Üks keeleteaduse doktorant ei teadnud avaliku esinemise ajal eesti sõnade tähendust. Mis on osavõtlik, liiderlik, tüüne. Sellest tuli palju kisa. Ühed arvasid, et sellist keeleteadust pole vaja. Kogu Tartu Ülikooli õpe on väärtusetu. See tuleb tühistada. Teised arvasid, et keel muutub ajas ja eri põlvkondadel ongi sõnadel eri tähendused. Mis need keeleinimesed ja muidu arvajad näägutavad, ei lase inimestel rahus elada. Kogu keelehooletöö tuleb tühistada ja las igaüks väljendab end nii, nagu heaks arvab.</p><p>Kahjuks ma ei mõelnud seda lugu välja. See ei ole halb unenägu. Meil ongi saanud kombeks inimesi tühistada, kui nad arvavad teistmoodi*. Vaatasin seda olukorda sügavuti. Minus tekitas see hirmu. Mis siis, kui mina eksin? Kes teeb, sellel ikka juhtub ja kõigi meele järele polegi võimalik olla. Siis tullakse ju kambakesi mind tühistama ja ilmselgelt kogu mu eksistents seatakse kahtluse alla. Parem ma ei tee midagi. Olen vaikselt kodus ja tikin. Ja seda tikitud eset ma ei näita kellelegi. Peidan kapipõhja. Ainult nii on kindel, et keegi ei saa selle kohta midagi öelda. Siis ma ehk ei saa haiget. Mul tegelikult on valus isegi võõraste inimeste tühistamist kõrvalt vaadata. Nii et ma parem ei tee meediat ka lahti. Parem ei kohtu inimestega. Inimesed on hirmsad.</p><p>Ainult et elu jääb nii elamata ja tegemised tegemata.</p><p>Mõtlesin uuesti. Tükk aega mõtlesin. Kuidas teha nii, et ei võtaks isiklikult seda, mida öeldakse, vaid kuulaks seda valu, mis nende reaktsiooni taga on. Lapsepõlves tehtud liigset mõttetut kriitikat, põlvkondade konflikti, sugupõlvede traumat. Lihtsalt kuulaks ja laseks sel kõigel minna. </p><p>Ja siis kuulaks uuesti. Kuulaks oma hingekõrvaga seda, mida mulle on lapsena kriitilist öeldud. Seda on palju. Mida on öeldud selle kohta, mida pean väärtuslikuks. Mida on öelnud arstid, keskkonnakaitsjad, õpetajad... Mida on öelnud inimesed, kes on haiget saanud. Kuulaks seda selle kõrvaga, et neil oli valus. Neil on valus. Mul on valus. Ja nähes kõike seda valu, mida mina olen seda kuuldes tundnud, hoiaks end armastuse soojuses. Armastust ja valgust meile! </p><p>Imelist kevade algust!</p><p>* Tühistamise all ma pean silmas erinevate arvamuste olukorda, kus tundub, nagu vaidluses osalejal oleks eesmärgiks mitte võit teise poole üle, vaid vastase täielik hävitamine.</p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-25560383554370026432022-12-26T09:36:00.006-08:002022-12-26T09:36:55.231-08:00Eesti naised ja mehed<p>Lugesin raamatupoes natuke Heidit Kaio "Lahutust", nt seda kohta, kus ta kirjutab, et tegi enne kodus ise pastat ja loetleb pika nimekirja oma tollaseid tublidusenäitajaid (haige lähedase hooldamine ja diagnoosiga laps ja vastutusrikas peatoimetaja töö muude hulgas). Tema lahutatu Wend on mu koolivend, mulle ta meeldis (aga no mitte selles mõttes, et meie vahel kunagi midagi olnud oleks või aimdustki selle võimalusest).</p><p>Enne seda olin vaadanud Brigitte Susanne Hundi ja "Vallalise kaunitari" võidumehe intervjuusid Youtube´ist. Mitte tervenisti, aga nt seda kohta, kus neiu ütleb, et kaks korda kuus on talle vähe. Ja siis seda kohta, kus kolm naisreporterit ründavad seda meesterahvast, et miks ainult kaks korda kuus ja kõik need teised küsimused, mis seal väga agressiivses või vähemasti nõudlikus toonis ritta laoti. Noor Terras jättis sümpaatse mulje. Ma olin natuke pahviks löödud ja imestasin, et kas kunagi enam eesti mees sellisesse saatesse läheb, kui lõpp võib olla selline (aga küll ta läheb, ikka on soovijaid).</p><p>Mõtlesin, et mul on eesti meestest kahju. Niisuguse tubliduse- ja edukoormaga naise kõrval no minul hakkab paha, tõesti. See nähtu-loetu oli ikka nii väga sellesse auku, et vaadake kõik, mida ma olen väärt ja missugune see minu vääriline kaaslane peaks olema, aga misuke ta tegelt on... mää. Nagu tolles ammuses šampoonireklaamis: ma olen seda väärt! Umbes nagu oleks too naine vähem väärt, kui ta kõrval mees neid trikke ei tee, mis need soovitud trikid siis ka poleks. Ja kuidagi mind nagu hämmastab, et need ju suhteliselt intelligentsed (edukad igal juhul) naised arvavad, et neil on õigus, muidu nad ju nii laiale auditooriumile oma elu ja kogemusi ei jagaks.</p><p>Mulle meeldib see ammu loetud mõttetera, et suhtes olemises pole oluline see, kellega sa suhtes oled, vaid see, kes sa ise selles suhtes oled. Ma nüüd mõnel ajal hoian end vist sellel teemal kirjutatud meediast eemal. Ega ma tegelikult ju pole nimetatud suhete alal asjatundja, lihtsalt sattusid mõned killud ajaliselt lähestikku mu tähelepanu alla ja juba ma reageeringi.</p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-38472095406396595722022-12-24T01:40:00.004-08:002022-12-24T01:40:59.065-08:00Igatsus nähtud olla<blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><blockquote style="border: none; margin: 0 0 0 40px; padding: 0px;"><p style="text-align: left;">Ma kirjutan selle siia ära, et olla õhtul jõululauas parimas võimalikus tasakaalus. Ma loodan, et seda postitust näevad ainult need, kel on vaja seda näha.</p></blockquote></blockquote></blockquote></blockquote></blockquote></blockquote></blockquote></blockquote><p>Täna oli imeline jõululaupäeva hommik. Kerge külmake, vaikne, horisondi kohal aimumas päikest, kiired paistmas kõrgete puude latvadele – algul oranžilt, siis üha kollasemaks muutudes. Hea oli seda jälgida, kui ahjupuid tuppa tõin. Väike lindude sädin, minu krudisevad sammud krobelisel jääkoorikul.</p><p>Siis hakkasin mõttes pidulauda katma. Läheme perega minu vanemate poole, nagu alati. Seal on ka mu õe pere sama vanade lastega. Ikka on nii, et mu isa teeb jõuluprae koos kõikide rohkete lisanditega (ilma kartulita) ja meie ülejäänud kergemaid roogasid. </p><p>Minu poolt siis suhkru- ja nisuvaba küpsetis. Ma ei ole just kriitiliselt tundlik nende toiduainete suhtes, aga eelistan vältida. Kui neid sageli natuke süüa, tekib varsti isu rohkem süüa ja siis ei ole enam tore. Üsna üldse mitte on parim lahendus (samas väike tükk kooki pidupäeval veel seda korda ei riku, kui on maitsev isetehtud kook, siis söön). Nii ma tavaliselt söön peamiselt enda tehtud küpsetisi, sest teistel on teised eelistused. See on sotsiaalses mõttes mõnevõrra keeruline: kas minna oma koogiga või olla ilma on tavapärane valik (enamik poekooke ei ole minu jaoks söömist väärt ja mõnda isetehtut ka ei hooli). Sama tavapärane, et teised on selles olukorras nõutud, sest nemad tahavad magusat ja nisust.</p><p>Mu ema ei jäta vist kunagi ütlemata, et minu küpsetis pole magus (mu poeg soovitab mul selle kohta mitte kasutada sõna kook, sest see oleks eksitav), tavaliselt nad eriti magusad ei olegi, sest mulle sobib nii, aga vahel panen rohkem datleid, banaane, rosinaid ja siis on täitsa magusad isegi. Täna mul pole isu seda kuulda, mida selles koogis pole (piisavalt suhkrut). Ma olen kasvanud n-ö tüüpilises eesti peres, kus hea, nt head hinded ja igasugu usinus oli enesestmõistetav normaalsus, mida pole vaja välja tuua (mu isa on kirunud praegust "tänamise kommet", mis tema arvates on tüütu). Küll aga oli vaja välja tuua kõik, mis polnud piisavalt hea. Minu puhul on seda palju olnud. Ma olen olnud mitmes suhtes n-ö raskesti kasvatatav laps ja uljalt erinevaid asju proovinud ning noh, võib ju öelda ka, et ebaõnnestunud nii mõneski. Praeguseks olen leidnud endale dieedi, mis mulle sobib ja need küpsetised mulle maitsevad ka (eelkõige mulle meeldib enesetunne, mis on pärast seda, kui olen söönud nii palju kooki, kui olen tahtnud ja kasvõi kolm päeva järjest – ikka on hea kerge olla, poekoogid teevad minus raskuse tunde, seda ma ei soovi). Ja mu vanemad ja õe pere on mu söömiseelistusega ammu harjunud ja püüavad selle suhtes viisakad olla. </p><p>Aga ikkagi mu ema ütleb iga kord, et see kook ei ole magus, tema tahab magusat. Kuigi millal ma viimati koogi sisse suhkrut panin? Tõesti ei tule meelde. Ma loobusin suhkrust suuresti rohkem kui 20 aastat tagasi. Nisust u 35 a tagasi. Väikeste eranditega, mida vanemas eas on üha vähem.</p><p>Jube pikk sissejuhatus, mida kõik mind tundvad inimesed ju niigi teavad (ega võõrad seda blogi vist loegi eriti, aga mõni võib-olla siiski). Kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma jõudsin praegu sügavamalt äratundmisele, et mul on igatsus nähtud olla sellena, kes ma olen. Mitte nende tunnuste järgi, mida ma ei ole. Me ei lähe ju sõbrale külla ega alusta juttu stiilis, oi, sul pole koera, kuidas sa nii saad ja miks sa villaseid sokke ei armasta – kui need juhtumisi pole tema teemad. Sõpradega me leiame ju ühise keele, kõneldes sellest, mis neil ON. Mis nemad ON. Mulle meeldib võimalusel natuke tänada ja tunnustada ka, olgu siis selle eest, mis nad on või selle eest, mida nad on teinud. See teeb mind ennast tummisemaks ja rikkamaks, kui ma kedagi tunnustan. Ma olen ju nii hõre selle koha pealt. Seda tunnustamise asja mul on olnud alles vast kümmekond aastat või veidi paarkümmend? Enne oli väga valdav elada selle kaudu, mida pole. Eks seda vaadet ole minus veelgi, harjumuse jõud on suur. Ka mina näen inimestes väga kergesti seda, kus neil vajaka. Endas ilmselt ka. Nii ma olen harjunud. </p><p>Tegelikult ma tahan rohkem näha head. Nii teistes kui iseendas. Käin siin blogides seda harjutamas. Või siis olla nähtud sellena, mis on, olgu see siis hea või halb – sest tavaliselt on üks asi mõlemat ja polegi vaja nii väga heaks ja halvaks jagada. Ega sellest hea ja halva tundmise raamistikust nii kergesti välja ei astu.</p><p>Muidugi ma võiks suhtuda ka ema teadaandesse, et minu tehtud küpsetis pole magus ka neutraalselt, sest objektiivselt ongi see vähem magus kui laste tehtud kook. Mina kuulen selles kriitikat, et ma pole piisav, pole meele järele, pole nii, nagu tema tahab. Kindlasti on siin viga ka kuulaja kõrvades (mis on meie ühise ajalooga selliseks kujunenud – tuletan veel kord meelde, et ma olin väga tülikas teismeline), aga ikkagi ei peaks kogu meie kommunikatsioon olema sellel teemal, mida ma ei ole. See lammutab. Puuduvale viitamine lammutab inimest ja suhet. (Jah, minu poolt oli ka kommunikatsioon teismeeas väga negatiivne ja ma muutsin seda natuke u 30 ja otsustavalt alles umbes 20 a tagasi. Eks iga asi tahab harjumist ja harjutamist.)</p><p>Minu suur õpetaja suhete vallas oli emaema, kellega me elasime ühe katuse all kogu minu kooliaja kuni minu kodust lahkumiseni. Vanaema rääkis inimestest ikka häid asju ning tegi teadlikke samme oma järelpõlve ühendamise teel. Ta lõi selle tegevusega ühisosa väga paljudega ja see on minu jaoks suur kingitus, lisaks siis oskuse alused ka, kuidas sellist asja enda ellu tuua. Hiljem olen veel teiste käest õppinud, kuidas oma tunnetega toime tulla, et neid teistele kaela ei valaks (vanaema õpetus oli minna käsitsi pesu pesema, kui viha üle keeb, see ka maandab toredasti; kasutan seda nippi seniajani kõigi sobivate toimetustega). Ma püüan ka rohkem olla selle vanaema moodi. </p><p>Ma soovin meile kõigile mõnusat koosolemist, rahu ja rõõmu!</p><p><br /></p><p><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-7434422388931816342022-09-15T21:43:00.007-07:002022-09-15T22:12:13.761-07:00Miks riik tundub valus ja ohtlik<p>Hästi palju aega saab hoida vajalikeks toimetusteks ja mistahes parema elu nautimiseks, kui end sotsiaalmeediast eemale hoida, aga nüüd on
juhtunud, et olen mitu nädalat facebook´i lugenud. Kui ma muidu vahel pigem harva vaatan, mida teised jagavad, siis nüüd olen sattunud ka kommentaare
lugema ja nende üle sügavamalt järele mõtlema. Olen lugenud üsna palju võõraste inimeste arvamusi maailma asjadest. Mul on
üldiselt korralikud fb tuttavad ja ka nende fb ringkonnas valitseb
viisakas kõnepruuk, aga mõni arvamus ikka vahel puudutab
ebameeldival viisil.</p><p>Viimati nt lugesin Tõnis Mäe ja Svjata Vatra Maardus toimunud kontserdi kommentaare. Kuivõrd Tõnis Mägi laulis oma venekeelse plaadi laule vene keeles ja Svjata Vatra laulud olid osalt eesti, osalt ukraina keeles, kiskus kommenteerijate teemavalik poliitikasse ja meeleolu oli erinevatel viisidel rahulolematu. Ma arvan, et suurem osa kommenteerijaist polnud kohal käinudki, aga nendel teemadel me midagi ikka ju arvame, eks minagi. Veel olen lugenud elektri ja hinnatõusu teemadel ja eks ukraina sõda tuleb üsna igasse pikemasse kommentaariumi mingil kujul sisse, olgu siis algne teema milline tahes. Ma lasin endal haakuda nende kommentaaride meeleoludega ja maailm hakkas paistma valus, kurb ja trööstitu. Ma ei taha sellises maailmas elada.</p><p>Leppisin terapeudiga aja kokku ja läksin rännakule oma varasematesse eludesse, et saada selgust, miks see teema mind häirib ja ütlasi sooviga mõista kõiki neid inimesi, kelle valu on juba nii suur, et paremate oskuste puudusel valavad seda välja umbmääraselt riiki või konkreetselt nt peaministrit sõimates. Rännakul näidati mulle kahte mu varasemat elu, kus olin ühiskonna ükskõiksuse tõttu enneaegu hukkunud, need olid umbes 12. ja 13. sajandil Euroopas. Ühes neist eludest tahtsin elada vaba elu, aga vanemas eas ei leidnud enam enda ülalpidamiseks sobivat tööd, vanadekottu ei soovinud minna (tollased seegid või leprosooriumid olid ikka üsna õudsed kohad ka, nagu ajalooallikate põhjal tunduvalt hilisemast ajast võib arvata) ja ümbritsevas kogukonnas ka lähedasemaid suhteid ei loonud. Teises varasemas elus olid teistmoodi koledad asjad. Nende kahe elu ühisjoon oli eraklikkus, kogukonnaga suhted olid peamiselt töised. Ma ei tahtnud nendes eludes teiste moodi olla ega nendega läbi käia rohkem kui ellujäämiseks vaja, ja neis kahes elus ei osutunud nendes olukordades ellujäämine pikemas perspektiivis võimalikuks. Ma arvan, et selliseid varasemaid elusid on kõigil, keda praeguse ühiskonna protsessid häirivad. Võimalik, et üldse kõigil, kes siin planeedil kauem aega on veetnud, sest üsna tõenäoselt on igal ajal olnud inimesi, kes soovivad oma teed käia ja varasemas ajaloos olid sotsiaalsed garantiid olematud või puudulikud. Ühiskonnad olid vähem turvalised kui praegu. Ma arvan, et sellistest vanadest hästi ära unustatud valudest tuleb suur osa süüdistustest, mis kõik praegu on vale ja halb. Eks sotsiaalsed garantiid ole praegugi Eestis nigelad ja see aitab vanu valusid meelde tuletada. Ja suur osa neid vanast valust vaevatud inimesi pigem sõimab riiki kui pühendub parema ühiskonna rajamisele. </p><p>Märkasin neid pilte vaadates, kui palju hirme ja valusid minus praegu valitses. Ühiskonnaga seotud hirme. Rahulolematusi. Soovimatust teatavat laadi suhetesse astuda jpm. Andestamist oli väga palju. Emotsioone tuli tulvana. Mõtteid. Järjekordne hingeline suurpuhastus, suur protsess minu jaoks. Eks ma olen selleski elus hoidnud riigi ja inimestega mõõdukat pikivahet, lähemast läbikäimisest massidega olen alati osanud hoiduda (ka neid blogijutte siin kirjutan sellises võtmes, et lugejatel tavaliselt ei teki soovi neid kommenteerida, tuttavatega vahel omavahel arutame). Kui ma nüüd tõesti sellest kõigest puhastun, ehk siis annan ka oma panuse millegi paremaks muutmiseks.</p><p>Paremat elu meile kõigile!</p>
<p style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;"><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-7984444964539678762022-06-05T23:36:00.002-07:002022-06-06T22:28:52.015-07:00Ühiskondlikud kokkulepped seksuaalsuse väljendamises<p>Käisin C-Jami kontserdil Kuldjala tornis. Minu kõrval istus paarike: veidi vanem inglise-itaaliakeelne meesterahvas ja noorem eesti naine, eksponeeritud nagu odav prostituut Ameerika filmis. Jäi mulje suhkruissi-suhkrubeibe suhtest. </p><p>Kontserdi ajal masseeris see naine oma kaaslase kubet (ei olnud väga kirglik). See häiris mind, aga ma ei andnud oma häiritusest märku. Õnneks mingil ajal tegevus lakkas ja sain nad unustada ja keskenduda muusikale ja esitusele. Kontsert oli võrratu. </p><p>Järgmisel päeval meenub paarikese häiriv tegevus ja mõtlen, kas ma oleks teinud targemini, kui oleksin kuidagi märku andnud, et seksuaalse sisuga tegevus võiks oodata kontserdi lõpuni ja ma eelistaks, et selliseid asju tehakse privaatses kohas. Kas ma olen liiga konservatiivne? Võib-olla noortel tänapäeval nii käibki ja ma peaksin olema salliv? Või olen arg enda vajaduste eest seisma? Ja loomulik on eeldada, et kontserdi ajal selliseid toiminguid ei tehta? Kas meil üldse on enam mingeid ühiskondlikke kokkuleppeid seksuaalsuse väljendamise kohta? Kes peaks neid asju suunama? Kuidas?</p><p>Kontsert oli võrratu ja lahkusin hea emotsiooniga.</p><p>Päev hiljem lisatud. <span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">Kaks ööd hiljem jõudsin lahkete kaasamõtlejate toetusel selle ingliskeelse lauseni, mida ma toona oleks võinud neile öelda: e</span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">t ma oleksin tänulik, kui nad oma intiimseid toiminguid jätkaks intiimses kohas</span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">. Tüdruk oleks muidugi eesti keelest ka aru saanud, aga kuna nad omavahel rääkisid inglise ja itaalia keeles, ma pidanuks ikka inglise keeles ütlema. Jee. Endas on selgus käes. Võib-olla piisanuks ka sügavast pilgust, aga minu kõrval istuvale </span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">kuklaga minu poole</span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;"> </span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">inimesele pole seda just kuigi lihtne saata. Kas ma reaalses olukorras mingi käitumiseni ka jõuaks... loodetavasti pole vajadust. Ja kontsert oli haarav, nii et ma keskendusin ikka muusikale ja selle paarikese tegevuse märkamisest välja lülitumisele. Kui ma oleks tolle olukorra lahendamisele keskendunud, poleks jälle muusikast osa saanud. </span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">Selgust ja meelerahu! </span><span style="background-color: white; color: #222222; font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; font-size: small;">Mõnusat elu!</span></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-39967670686671334852022-06-03T22:54:00.004-07:002022-06-03T22:55:47.054-07:00Viha pandeemia<p>Mul on facebooki konto olemas, aga ma pole seni olnud suurem jälgija. Kui olen sattunud paariks tunniks lugema, siis sageli on pärast tunne, et seda aega oleks saanud paremini kasutada. Viimasel paaril kuul olen varasemast rohkem lugenud ka võõraste inimeste kommentaare gruppides, kust ma seni ainult endale vajalikku infot võtsin. See on andnud uut infot eestlaste kohta ja palju mõtlemisainet.</p><p>Hiljuti lugesin koorijuhist, keda on tabanud raske silmavähi vorm ja kes vajab inimeste abi ravimi saamiseks, mida Eesti haigekassa veel ei toeta (artikkel oli Eesti Ekspressis). Mind hämmastas, et kellegi fb lehel kommenteeriti selle postituse all, et riik ei saa haigete inimeste toetamisega hakkama, sest kogu raha läheb ukraina pagulastele. Ukraina pagulaste vastast viha olen leidnud mujaltki ja sealhulgas just mingit pahatahtlikku vaenu õhutamist, justkui antaks neile tohutuid summasid (juttu on ühekordsest 900-eurosest üüritoetusest, mida nad võib-olla pole seniajani kätte saanud) ja oma rahvas on hädas. Selliste postituste all on mõistlikke ja rahustavaid kommentaare ka ja neid pigem ehk on rohkem kui vihaseid, aga mind ikka üllatab, kust tuleb see viha oma riigi vastu? Riigivastast viha olen leidnud ikka väga erinevate teemapüstituste alt, nii et see tundub juba pandeemia mõõtmeid omandavat.</p><p>See maa on meid üles kasvatanud nii hästi kui sai, andnud hariduse ja... nojah, 30+ aastat tagasi oli siin üks teine riik ja selle kasvatused ja haridus olid muidugi omaette lugu... kas siia on koer maetud?</p><p>Kas asi on selles, et nõukaaegne kasvatus ja haridus olid suunaga inimese abituks muutmisele? Kogu ettevõtlus oli keelatud ja karistatav (vanemad inimesed mäletavad, et seda nimetati spekulatsiooniks, kui keegi nt ostis Viru hotellis soomlaselt paari teksaseid ja müüs vaheltkasuga eestlasele edasi, neid inimesi nimetati ärikateks ja see oli halva maiguga, isegi põlastusväärne tegevus). Poes ei olnud suurt midagi ja kodus ei tohtinud ise leibagi küpsetada (rukkijahu ka poes ei müüdud, nii et polnudki võimalik). Kogu asja mõte oli inimene luua riigist sõltuvaks mutrikeseks, kes äkki peaks riigile tänulik olema tasuta arstiabi ja hariduse ja söögi eest ka, sest riik annab kõik. </p><p>Kas praegune viha oma riigi vastu kõigis selle lugematutes avaldustes on selle abitusetunde järelkaja? </p><p>Millised põhivajadused on rahuldamata inimesel, kes on vihane Eesti riigi peale, kes ei tee seda ja toda? Kuhu ta on kinni jäänud? Viha võib olla hea energiaallikas, kui see on suunatud millegi ebavajaliku lõhkumisele, aga meil vist on igal erinev arusaam sellest, mis on siin ebavajalik ja mis vajalik. Ja kas on tarku loojaid ja ülesehitajaid, pärast seda, kui olemasolev on maha lammutatud?</p><p>Kas meil on liiga vähe usku sellesse, et minu tegu loeb? Et mina saan maailma luua sellisemaks, kus kõigil on parem elada? Või polegi neil inimestel soovi midagi luua? Tahakski ainult lammutada ja ülekeev viha ei lase näha, mida parasjagu lammutamas ollakse? Kas see on nõuka režiimi loodud abituse kogemusse kinnijäämine? Ma ei saagi midagi luua, sest asjaolud on lootusetult minu vastu? Kas siin all on tunne, et ma olen võime midagi luua ära andnud, see on minult jõuga võetud? Ja jäänud on ainult viha, vimm ja raev oma olukorra ja selle arvatava looja vastu, kusjuures põhjus tundub olevat see praegune riik, sest kaugemale vaatamiseks pole jaksu?</p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-50759770248842212912022-03-23T01:28:00.005-07:002022-03-26T12:06:07.128-07:00Ukraina sõda minu sees: uued ja vanad võitlused<p>Täna ma lugesin, kuidas ümberpiiratud Mariupoli linna kaitsjad võitlevad edasi ja meenus eesti metsavendade deviis: surm siin või Siberis. Ka kümme korda suurema väe eest paljud neist ei andnud alla, vaid võitlesid lõpuni. Sellised mehed surid siin, noorelt.</p><p>Täna ma mõtlesin nende ammuste eesti meeste peale. Kuidas nad ammustel Teise maailmasõja järgsetel aastatel metsas oma maa sisse kaevatud onnides elasid ja napi varustusega toime tulid. Ja kõik need pikad külmad talved, mis tuli välitingimustes üle elada. Kuidas nad tulid toime võidu lootuseta. Ma arvan, et nemad ei lootnud kunagi näha vaba Eestit ja ikka nad jätkasid võitlust, väga kaua igatahes. Nüüd äkki ma nutan nende pärast, kõigi nende pärast, kes siin võideldes on surnud*. Varem ma lihtsalt võtsin selle teadmiseks, et nii oli**. </p><p>Nüüd äkki ma taipan, kui palju uinunud võitlusi veel minu sees võib olla. Kui palju võitlusi on alati olnud minu ümber. Minu sees. Kui kaugel ma tegelikult rahust olen. </p><p>See, et me omal ajal (minu lapsepõlves) ei tohtinud neist asjust (nt metsavendadest) rääkida, ei tohtinud mõelda, on jätnud jälje: tunded on alla surutud sügavamatesse kihtidesse. Märkan kui palju tundeid minus juba on pinnale kerkinud täna ja selle nelja nädala jooksul. Ma tänan võimaluse eest lasta neil kerkida. Kui hea, et see võib nüüd vabaneda. Ma ei jaksa praegu mõelda, mida seal veel on. Ja kuidas on teiste inimestega. Kuidas on meie rahvaga ja nende teiste rahvastega, kes ka on kõiki neid asju üle elanud, mida nad on üle elanud. Ma vaatan ainult, kuidas ise pakku saada ja elu toimimas hoida.</p><p>Mina olen oma emotsioone pidevalt reguleerinud sellega, et hoidun vahepeal kõigist meedia ja sotsiaalmeedia kanalitest. Minu ümber on rahulik ja ma saan oma tehnikate ja palvetamise abil end ka suhtelisse rahusse ja igapäevategevuste juurde tagasi. Kuni järgmise korrani. Mõne aja pärast lähen jälle meediat lugema ja kõik algab otsast peale.</p><p>Ma tänan, et ma saan selles kogemuses olla sellisel viisil: siin on suhteline rahu ja need võimalused.</p><p>* Venelaste pärast ka. Noorte vene sõjameeste surm praegu Ukrainas on ka hirmus. Neil on väga viletsad valikud. Ma arvan, et suurem osa vene armee noortest sõduritest ei taha inimest tappa, sest pole võimalik, et oleks nii palju inimesi, kes päriselt tahavad minna teisele maale inimesi tapma, tõde ei saa selline olla. Kohutav, et need noored vene sõjamehed ikkagi seda teevad, tapavad inimesi ja teevad teisi koledaid asju. Kohutav, kui palju vihkamist see kaasa toob ka kõigile neile, kes elavad Venemaal oma tavalist elu ja püüavad head inimesed olla, võib-olla isegi sõja vastu meelt avaldavad. Sõda on läbinisti kole, aga tuleb vist tunnistada, et see on osa inimeseks olemise kogemusest. Tuleb tunnistada, et me olemegi ka sellised. Mina ka. Tegelikult ei saa sellest kogemusest niisama lihtsalt välja astuda ja ignoreerimine ei muuda midagi.</p><p>** Ukrainlased on selle poolest paremas seisus. Mina usun, et võit on nende igal juhul, kui hullud ka poleks kaotused. </p><p><br /></p><div>Armastust ja meelerahu meile kõigile!</div>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-82502527217928849132022-03-23T00:13:00.005-07:002022-04-01T11:36:38.959-07:00Ukraina sõda minu sees: esimesed kaotused<p>Ukraina sõda on pannud mind rohkem meediat jälgima kui ükski teine asi. Igapäevaselt ma seda ei loe, aga sageli siiski. Sukeldun tundideks Postimehe ja Eesti Päevalehe artiklitesse, aga vaatan ka sotsiaalmeediat, kuigivõrd loen facebooki kommentaare, millest muidu pigem hoidun. </p><p>Emotsioonid on olnud kohati väga tugevad. Meenuvad erinevad lood ja olukorrad, milles mu sugulased, esivanemad ja tuttavad on olnud. Palju on selliseid lugusid, mille omal ajal teadmiseks võtsin, aga nüüd tulevad tunded ja sügav kaasaelamine neile, ka võib-olla ammu lahkunuile. </p><p>Mõnda aega kuulasin Youtube´st peagu iga päev Ukraina hümni või nende rahvalaule, nt <a href="https://www.youtube.com/watch?v=ZztmQsSAqfo">seda</a>. Olin mõttes nendega. Palvetasin. Nüüd mul meenub päeva tegevuste käigus vahel üks või teine Ukraina laul ja palvetan jälle.</p><p>Ma tulen toime nende olukordadega, mille ise sel päeval ette võtan. Tegelen oma tunnetega mõne aja, viin end rahuseisundisse ja jätkan tavapärase eluga, sügavas tänus, et minul on see võimalik.</p><p>On ka neid asju, millega tunnen, et veel toime ei tule. Ma olen piiranud oma suhtluskonda, jättes välja need, kelle jaoks Putin päästab maailma lääne globalistide käest. Need on inimesed, kes jälgivad vene kanaleid, saavad sealt enda jaoks õiget infot ja seda oma kanalitel teatava koodi all mingil kujul edastavad. Väga suur hulk Eesti spirituaalseid inimesi on selles rühmas, osa neist soovib ka teisi "äratada" (ärgake! on kuulu järgi üks nende fb gruppidest, kus seda infot jagati). Need on suurelt osalt vist samad inimesed, kes tegutsesid aktiivselt vaktsineerimise ja kõigi koroonapiirangute vastu.</p><p>Ma piirasin oma suhtluskonda varem veidi nõrgemal kujul koroona teemal ka, kui vähendasin suhtlust inimestega, kes minuga suheldes agressiivset propagandat tegid - kui muudel teemadel ka suhtlus enam ei suju, sest see üks teema tahab iga vestluse üle võtta, siis mis parata. Samas ligi pooled mu tuttavatest on vaktsineerimata ja kui nad aktseptivad minu valikut vaktsineeritud olla, siis me saame lihtsalt rahulikult kogemusi vahetada ja kõik on hästi. Loomulikult oleme sõbrad edasi ja keskealiste tervete inimestena nad tulid koroona haigusega mõistliku pingutusega toime. Erinevus on selles, kas inimene valib enda tervise eest hoolitseda ilma vaktsineerimata (sellest ma saan aru) või käitub destruktiivselt, ründab riigi süsteeme või nt inimesi, kes mingi asutuse uksel maski või ennevanasti vaktsiinipassi küsisid, ohustab teiste tervist ja kõik need muud võitluslikud asjad, mis on ohtlikud ja neid teguviise ma ei aktsepteeri.</p><p>Sõja teemal ma tunnen, et mingi piir on kätte jõudnud: valin loobuda sellistest suhtlustest. Mul on tunne, nagu ma peaks inimesi oma elust välja viskama ja see on raske. Kaotada kunagi oluliseks peetud inimesi on valus. See teeb haiget. Ma tahtsin elada ettekujutuses, et ma teen oma südames erinevatele arvamistele ruumi, aga see käib praegu üle jõu. Minugi suguvõsas on antivaksereid, kellega ma varem ju ikka pisut suhtlesin, mõttes olid nad omad. Minu suguvõsas on alati olnud poliitilisi erimeelsusi ja nii see peabki olema. Me ei arene inimestena, kui pole teistsugust seisukohta, millega enda väikseid tõdesid mõõta. Nüüd ma ei söanda mõelda, mida mu antivakserist sugulane sellest sõjast arvab, sest ma ei ole praegu valmis vastu võtma mõnda infot oma suguvõsa liikme kohta. </p><p>Nii hullusti kui nüüd, ei ole ma varem olnud sunnitud pooli valima. Ka mina pidin selle ühiskonna lõhestumise kogemuse omal nahal ära kogema. Kui ma kuulsin, et Anu Välba pühapäevahommikuses saates käis ukrainlanna oma pere lõhkimineku kogemusest rääkimas, palvetasin esimest korda nende eest, kelle pere on lootusetult lõhki. Esimest korda elus jõudis minuni see valu põletaval kujul. Enne oli teadmine. Jälle üks suur asi, mida tervendada. </p><p>Ma saan aru, kui palju tööd meil on inimkonnana vaja kõige selle valu ja erimeelsuste ületamiseks nüüd ja praegu teha ja palun abi ja jõudu selleks, et teha oma osa.</p><p><br /></p><p>Järgmisel päeval. Täna mõtlesin, et ma vist ei saanud sellest homoabielude teemast nö laksu kätte. Kuulasin omal ajal neid vestlusi. Imestasin veidi, miks ühtedele on nii oluline abielluda ja miks teistele on nii oluline, et mõned seda ei saaks. Täna tundub, et vist tuli mingi taipamine: kui ühed saavad abielluda ja teised ei saa, siis ühed peavad end paremateks inimesteks kui teised. Ega keegi ei jaksa kogu Elu pidulauda tühjaks süüa, aga võimalused võiks olla võrdsemad, sest me järeldame inimeste väärtust sellest, millised on nende võimalused. Ilmselgelt me hindame enda väärtushinnangute järgi väärtuslikumaks inimesi, kellel on mingite parameetrite järgi ägedam elu. Ja kuivõrd keeruline on päevapealt hakata pidama kõiki inimesi võrdselt väärtuslikuks (et mis mõttes narkomaan või prügikoll on sama väärtuslik kui teletäht või kutseline elupäästja?), siis lihtsam on anda kõigile nt selles abielu asjas võrdsed võimalused. See nüüd on mu neljapäeva, 24. märtsi seisukoht kl 9.03.</p><p>Lisatud 1. aprillil (kahjuks pole nali). Lugesin seda Viivi Luige kirjutist. <span face="Arial, Helvetica, sans-serif" style="color: #222222; font-size: 12pt;">Minu
meelest on seal olulised asjad selgelt ära öeldud. Igal juhul see
"kes ei ole poolt, on vastu" arusaam olnud nõuka režiimi
juhtmõte ja nüüd siis kasutusel n-ö nende vastu. Tegelikult mulle
ei meeldi, et praeguse aja tõde selline on, aga mis võimalusi veel
on? Me ei suuda seda lõhet ületada. Mina ka endas ei suuda. Niisiis
loome juurde eraldatust, lõhet, sõda. Vähemalt on see ka siin selgelt ära tuntud.</span></p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">Viivi Luik 16. märtsi Postimehes.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Neil päevil, kui kogu maailm räägib Kolmandast maailmasõjast,
tuleb välja, et vara on veel kolmandast rääkida, kui isegi teine
on alles lõpetamata. Otse öeldes – Teise maailmasõja arved on
ainult poolenisti klaaritud. Üks kaasosaline ehk Saksamaa on oma
arved pidanud ära tasuma ja häbi ära kandma, teine kaasosaline ehk
Venemaa ei ole senini oma arveid klaarinud ega häbi kandnud. Mõlema
osapoole kuriteod on küll režiimi kuriteod, kuid naiivne oleks
arvata, et veretööde, piinamiste, legitiimsete varguste ja
näljahädade korraldamises, genotsiidides ja okupatsioonides on
süüdi ainult üksainus kuri mees, Lenin või Stalin, Hitler või
Putin. Vastutust kannab paratamatult kogu rahvas, kes on suvatsenud
kurja meest karta ja jumaldada, temast ära tehtud ning sisse võetud
olla. Muidugi, alati ja igal pool leidub inimesi, kes ei ole
manipuleeritavad ja keda režiim erilise mõnuga hukka saadab. Nende
varal on maailm püsinud. Nende kanda on lootus. Need on need, kes ei
karda. Nagu näha, on Venemaal ka praegu need inimesed olemas. Neid
ei ole vähe ja nad on Putini režiimi kohta oma arvamuse välja
öelnud. Kuid sellega on nad muutunud rahvavaenlasteks. Ja kuigi see
sõna kõlab tänapäeval nii, nagu oleks pärit mõnest vanast
sovetiaja anekdoodist, pole see nali. Vastutust kannab paratamatult
kogu rahvas, kes on suvatsenud kurja meest karta ja jumaldada, temast
ära tehtud ning sisse võetud olla. Sest kuri mees ei teki
iseenesest. Rahvas sünnitab ta. Ta tekib rahva nõudmisel, või
vähemalt rahva vaikival nõusolekul. Rahvas, kes usub oma kurja
meest, samastab ennast temaga, muutub kurjuse kaasosaliseks ja
täideviijaks. Pimestatud rahvas ei saa kuidagi lubada, et tõde
paljastataks. Sellest tuleb ikka uuesti ja uuesti rääkida. Peab
meelde tuletama ja meeles pidama.
</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Esitan siin kolm tsitaati ja palun neid lugedes mitte vahele jätta.
Isegi kui nad on teile tuttavad, lugege nad läbi, sest täna mõjuvad
nad teisiti, kui oleksid mõjunud mõne nädala eest. Enne seda kurja
ja piinlikku minevikku kuuluvat sõda, mis toimub ometi tänapäeval,
praegusel hetkel.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Esimene tsitaat on pärit Eddie Jakult, mehelt, kes omal ajal tegi
läbi kõik piinamised ja alandused, mis ühele juudile Teise
maailmasõja ajal osaks võisid saada:
</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
«See oli hullumeelsus sõna otseses tähenduses – muidu
tsiviliseeritud inimesed kaotasid võime teha vahet õigel ja valel.
Nad panid toime kohutavaid tegusid, ja mis veel hullem, tundsid
sellest ise rõõmu. Nad arvasid, et käituvad õigesti. Ja isegi
need, kes ei suutnud ennast veenda selles, et juudid on vaenlased, ei
teinud rahvajõugu peatamiseks mitte midagi. Kui piisavalt inimesi
oleks tollal, Kristallööl, neile vastu hakanud ja öelnud: «Aitab!
Mida te teete? Mis teil viga on?», siis oleks ajalugu võinud
teisiti minna. Ent seda nad ei teinud. Nad kartsid. Nad olid nõrgad.
Ja nende nõrkus võimaldas nendega manipuleerida ja neid vihkama
panna.»</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Teise tsitaadi autor on Andrew Wood, mõttekoja Chatham House
Vene-ekspert: «Saksa rahval ehk polnud Teise maailmasõja ajal
valikut, kuid pärast sõda pidid nad tunnistama, mõistma ja
seedima. Venemaal pole seda juhtunud. Mäletamine ja silmitsi
seismine on väga tähtis. Kui sa korralikult minevikku ei vaata, ei
näe sa kunagi tulevikku.»</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Ja kolmas tsitaat on pärit ei kelleltki muult kui Valgevene
kirjanikult Svjatlana Aleksijevitšilt, Nobeli preemia laureaadilt,
keda täna tasub üle lugeda ja korduvalt tsiteerida. Selles
tekstilõigus laseb ta ühel vene naisel, moskvalannal meenutada
seda, kuidas vene rahvas pani oma riigi kurjuse ees silmad kinni, ei
näinud seda, mida näha ei olnud lubatud:</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
«Kord ema meenutas, kuidas nad olid isaga suvel Krimmist puhkuselt
tagasi tulnud. Sõitsid läbi Ukraina. Ukrainas oli suur näljahäda,
holodomor ukraina keeles. Miljonid surid... Surdi tervete külade
kaupa... Polnud kedagi, kes mataks... Ukrainlasi tapeti selle eest,
et nad ei tahtnud kolhoosi minna. Tapeti näljaga. Neilt võeti kõik
ära, viimse moonikuprani. Piirati vägedega sisse nagu
koonduslaagris. Külas lõi üks ema ise lapse kirvega surnuks,
keetis ära ja toitis temaga oma teisi lapsi. Omaenda lapse. See oli
kõik päriselt...
</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Lapsi püüti nagu koeri ja kasse. Aiast kaevati vihmausse ja söödi
neid. Kes jaksas, roomas rongide juurde... Sõdurid tagusid neid
jalgadega, peksid püssipäradega... Rongid kihutasid mööda,
täiskiirusel. Vagunisaatjad tõmbasid akendele katted ette. Ja mitte
keegi ei pärinud kelleltki mitte midagi. Saabuti Moskvasse.
Puhkuselt toodi kaasa veini, puuvilju, uhkustati päevitusega ja
meenutati merd.»</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Kas peale nende mälestuste meenutamist ei ole küüniline nuriseda
selle üle, et venekeelsed ajakirjad on praegu lettidelt ära
korjatud? Sest vene keel on üleöö muutunud kurjakuulutavaks,
kardetavaks. Puškini, Tšehhovi ja Bulgakovi keel on üleöö
muutunud piinajate ja tapjate keeleks ja inimesed ei taha seda kuulda
ega näha. Nii nagu peale Teist maailmasõda juhtus Goethe ja
Schilleri keelega.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Kas ei ole küüniline kurta, et praegune häbiväärne sõda on
ainult Putini sõda ja et vene rahval pole sellega midagi
pistmist? Igas sõjas on osapooled, igas sõjas tuleb valida, kas
poolt või vastu. Need, kes on vastu, need ka seda ütlevad. Teised
on kas vait ja vaatavad mujale, või teevad kaasa. Toidavad
tapatalguid. Kuidas see saab olla ainult Putini sõda, kui igal
tulistajal, igal pommitajal on Venemaal vanemad ja sugulased! Kui
kõikidel nendel, kes korraldasid omal ajal suure näljahäda ja
abipalujaid püssipäradega peksid, olid Venemaal vanemad ja
sugulased! Mõtelge, missugune hulk rahvast see on. Kui palju
kuritööde kaasosalisi. Rahvas on ennast valedesse sisse mässinud
ja ainult üksikud väga vaprad püüavad neid mõistusele tuua.
Meenutatagu Anna Politkovskaja tapmist, meenutatagu vene
meeleavaldajate jõhkraid kinnivõtmisi ja vangistamisi. See sõda,
mis praegu käib, on sõda hea ja kurja, mineviku ja tuleviku vahel.
Sellist sõda ei ole võib-olla enne olnudki. Tuleb lihtsat tõtt
tunnistada – Venemaa on lõhki. On petiste, pättide ja mõrtsukate
Venemaa, mineviku Venemaa, ja on ausate, julgete ja vabade Venemaa.
Igaühel tuleb teha see valik, kumba poolt ta toetab, kummas asjas ta
on kaasosaline. Sest see sõda, mis käib, ongi sõda hea ja kurja,
mineviku ja tuleviku vahel. Kõlagu see kuitahes pateetiliselt, seda
tuleb välja öelda ja teadmiseks võtta. Niisugust sõda võib-olla
ei olegi enne olnud. Jah, Putinil on õigus, sest see Venemaa, mida
tema valitseb, on tõesti vaenlastest sisse piiratud. Iga aus
inimene, iga heategu, iga julgustükk on Putini Venemaa vaenlane. Mis
aga puutub kaasosadusse, siis tooksin veel ühe tsitaadi, seekord
iseendalt:
</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
«Kes tahab mõista, mis õieti toimus punasel Venemaal ja punase
Venemaa poolt alistatud maades, peaks arvesse võtma seda, et režiimi
ohvrid olid kõik, kes nendel aastatel nendes maades elasid. Kes
hakkas vastu, oli režiimi ohver niikuinii, kuid kes ei hakanud
vastu, seda püüti tingimata muuta kaasosaliseks.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
See on üks põhjustest, miks läänel on nii raske mõista tänapäeva
Venemaad ja miks silmad Putini režiimi suhtes nii aeglaselt
avanevad. Sest kogu režiim on rajatud kaasosadusele, võimalikult
suurele kaasosaliste hulgale. Kollektiivsele režiimi kaitsele.
Kaasosaliste omakaitsele. Režiimi eesmärk ongi teha kogu rahvast
varguste, mõrvade, korruptsiooni, valetamise ja tagakiusamiste
kaasosalised.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Et ei jääks kedagi, kes ei oleks määritud.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Sel juhul toimiksid kollektivism ja kaasosaliste omakaitse
ideaalselt. Valitseja ainult keeraks vuntsi ja vaataks pealt, kuidas
rahvavaenlaste ja teisitimõtlejate käsi käib.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Loomulikult see ei õnnestu täielikult kunagi ega kusagil, isegi
mitte Venemaal ja Puna-Hiinas. Aga unistada ju võib.</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal; margin-bottom: 0cm;">
Vladimir Putin, tuleb välja, ongi suur unistaja.»</p><p>
</p><p style="font-variant-east-asian: normal; font-variant-numeric: normal;">
<br />
<br />
</p><p><br /></p><p>Armastust ja valgust, tarkust ja meelerahu meile kõigile!</p><p><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-50143067792867992192022-02-26T12:26:00.006-08:002022-02-26T12:34:46.624-08:00Oma igapäevast enesearengu tööd...<p>Oma igapäevast enesearengutööd ei saa teiste teha jätta. Täna osalesin Kersti Lossmanni rahu ja tasakaalu <a href="https://www.facebook.com/events/988488165430686/">kaugseansil</a>. Mõni ikka küsib, et mis ja kuidas. Eks mul ole aastate jooksul n-ö kindel kord välja kujunenud sellega. </p><p>Esimese korra võtan kaugseanssi vastu siis, kui see just valmis sai, umbes samal ajal. Täna lahkus tütar poole kaheteist ajal ja siis oligi paras aeg kõik muu kõrvale panna ja keskenduda endas rahu ja tasakaalu loomisele. Ma eelistan valida aja, mil vähem pereliikmeid kodus liikumas-suhtlemas-toimetamas, aga nad on harjunud ka sellega, et panen oma toa uksele sildi "Palun vaikust, kaugseanss!" ja sel ajal hoitakse tund aega vaikust. See on minu püha aeg ja ma võin väga mittepühaks muutuda, kui ma oma püha aega ei saa (mitte et see mulle au teeks, aga elu on selline).</p><p>Kaugseanss tehakse valmis kusagil mujal ja vastu saab seda võtta seal, kus parajasti ollakse. Hea, kui on vastuvõtmiseks vaikne koht. Sageli sukeldun seanssi nii sügavale, et uinun paarikümneks minutiks. Esimese korra võtan seanssi sageli vastu lihtsalt nii, nagu see on kirjelduses kirjas. Võib-olla mõtlen oma teemade peale, kui on sedasorti kaugseanss, aga kui ei ole, siis ei mõtle suurt midagi. Ja kui see mõtlemine ongi, siis on see pigem sellist mittemõtlevat sorti mõtlemine. Kontemplatsiooniks oleks vast liiga suurejooneline nimetada, ega ma siin mingi munk pole (kas nunnad üldse kontempleerivadki?).</p><p>Järgmised vastuvõtmise korrad on lühemad. Vaatan läbi konkreetse kaugseansi teemad ja siis enda sisse, et mis minus sellega haakub. Otsin n-ö oma hinge tagataskud läbi. Seekord nt oli viiteid sõjale ja partnerluse teemadele. Kas on naist, kellel kunagi elus poleks suhteteemades raskusi olnud? Praegu nt vaatasin üle oma suhted vanematega, eriti mõne pingelise aspekti isaga, aga ka muid episoode erinevatest elujärkudest. Sõja teema mind enne nii valusalt ei kõnetanud, aga võtsin siis ette ja lugesin paar tundi internetist Ukraina sündmuste kohta, kuni nutt peale tuli. Sõja teema hakkas vägagi kõnetama: oma vanavanemate lood ja varasemate põlvede katsumused neilt teemadel ja veel kuskilt leitud lood, mis kunagi on puudutanud. Kõik see oli minu mustritesse jälgi jätnud. Põlvkondadevahelised pinged. Neid siis vabastasin kaugseansi abil. Vahepeal mugisin natuke karamellišokolaadi, sest oli selle isu ja mul on karamelliga mingi teema.</p><p>Siis elasin vahepeal niisama ja märkasin endas soovi maailma muuta. Hakkasin uuesti kaugseanssi vastu võtma. Soov maailma muuta on üks sõdade algpõhjusi. Ma usun, et on oluline endas nende teemadega töötada.</p><p>Siis läksin sümfooniaorkestri kontserdile. Dirigent alustas vaikuseminutiga. Kogu orkester ja saal, kõik olid täielikus vaikuses, see oli sügav ja valus ja mul läks jälle silm märjaks. Kava oli ka pisut muudetud, esimeseks looks sai Pärdi Fratres. Ja pärastpoole Pärdi <a href="https://www.youtube.com/watch?v=82-xbhfNR2g">Cantus in memoriam Benjamin Britten</a>. Nende aegadel mul tulid jälle tasakaalutud emotsioonid sügavatest kihtidest ja jälle võtsin kaugseanssi vastu ja tasakaalustasin end. Kuulasin muusikat kogu kehaga. Palju keelpille ja teisi pille võtab keha võnkuma. Midagi võngutab lahti, vabastab, annab puhtuse ja kerguse. Hea tunne. </p><p>Ja siis vastu ööd võtan veel kaugseanssi vastu, kui meenub. Vahel ärkan ka öösel üles mingi sisepingega ja hakkan kaugseanssi vastu võtma, uinudes samal hetkel ja protsess jätkub minu uneajal süvakihtides. Vahel käin jalutamas või pesen nõusid, samal ajal kaugseanssi vastu võttes. Kui on mingi pooleldi monotoonne lihtne turvaline tegevus, siis see võib taustaks olla. Autoroolis ega süüa tehes mitte kunagi.</p><p>Kersti kaugseanss kestab tavaliselt päeva või paar (umbes korra kuus on see võimalus, järgmine kord tuleb pööripäeval, nii on see aastaid olnud). Ma luban endal selle aja olla neis heledatest püüdlustes, palvetada nende inimeste ja rahvaste eest. Eelkõige palvetan ikka enda ja oma suguvõsa ja lähiringi eest. Ja ma tunnen, et see palvetamine on teistmoodi kui siis, kui teen seda üksi oma jõuga. Seepärast ma neil kaugseanssidel alati osalengi (igaks juhuks olen palunud Kerstil mulle neist teada anda, sest fb ma luban endal mitte jälgida).</p><p>Rahu ja tasakaalu meile kõigile!</p><p><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-45073578368038045382021-10-08T22:19:00.011-07:002021-10-17T05:44:21.747-07:00Andestama õppimise teekond <p>Ma olen aastakümneid olnud oma ema peale vihane. Teinud etteheiteid, teismeeas suuliselt, hiljem oma peas. Saanud kirjanduse põhjal ja targemate soovitusel aru, et sellised tunded pole tervislikud ja siis proovinud aastakümneid talle kõike andestada*. Mäletan, kuidas kunagi ammu kujundasin oma peas talle tänuõhtuid, olen temaga seotud teemasid üle kandnud teisele inimesele, kes veidi sarnanes, kirjutanud talle tänukirju, harjutanud seda kõike ikka palju aastaid ja proovinud ka suuliselt tänada, tulemust oli napilt. Meie suhted olid üsna viimase ajani külmad, praegu ka vaevalt leiged.</p><p>Esimene murrang tuli, kui kohtusin Youtube´is Ho'oponopono <a href="https://www.youtube.com/watch?v=mJLSkopnxj0">lauluga</a>. Selle kaudu ma sain andestuse tundesse sisse. Lugenud olin selle kohta vast kümmekond aastat varemgi, printinud jutu paberile ja proovisin, aga kuiv teooria jäigi kuivaks teooriaks minu peas, see ei puudutanud südant, tunnetust ega olemise viisi. Niisiis edaspidi kuulasin oma peas seda laulu ja igatahes parem oli. Õppisin andestama teistes suhetes, kuigi meistri tasemeni on ikka maad minna. Suhted emaga said paremaks pärast erinevaid teraapilisi tegevusi (mina tegin neid targemate inimeste juhatusel, aga mitte emaga koos, sest tema ei näe sellisel tegevusel mingit mõtet). Liblikmassaažist oli palju abi, et leevendada mh tema minuga seotud pingeid, aga seda tuli ka ikka kümneid kordi teha paari aasta jooksul. Ma väga igatsesin emaga häid suhteid luua ja pühendasin sellele 25 a jooksul omajagu aega ja energiat nii targemate inimeste toetusel kui omaette.</p><p>Nüüd juhtusin võtma vastu andestuse eeterliku õli protokolli. Päälmised tunded kadusid viuhti ja järele jäi kergus. Järgmisel päeval tuli suurem kehaline reaktsioon, mis kindlasti polnud õlideküllast saadud mürgitus, vaid kehast vabanes suure hooga suur hulk pingeid. Tundsin, et vajan looduse toetust, taimede lõputut armastust. Läksin botaanikaaia rosaariumi ja nuusutasin roose. Ma varem ei teadnud, et roosid nii erinevalt lõhnavad. Seda teadsin, et mõni ei lõhna peagu üldse. </p><p><i>Esimesena jäi meelde roosade õitega Angela, tema on mu lemmiklõhn! Siis leidsin omamoodi võluva Angelique´i. Sidrunisema lõhnaga helekollased ´Goldmarie´ ja veidi magusam ´Polygold´ köidavad järgmisena mu tähelepanu, siis tumekollane ´Postillion´ ja kommisema noodiga klassikalise roosilõhnaga valge ja roosaga ´Ńostalgie´. Vahele palju teisi. </i></p><p>[Ma ei arva, et peaksid peatuma mu lillelõhnakirjeldusi lugema, parem leia enda lähedusest mõni taim ja koge teda kõigi meeltega. Sukeldu, ole selles.]</p><p><i>Ma roosiõite kuju seekord peagu ei märkagi, sest lõhn on see, mis viib teistele tasanditele, kuhu mul praegu on vaja minna. Siis veel üks kollane ´Jan Spek´ ja roosa ´Rita´ ning suureõieline tumepunane Ćoncorde´. Ma ei oska neid lõhnanüansse kirjeldada. Sõnad ei küüni nende sfäärideni. Aga neis sfäärides sünnib palju.</i></p><p>Hingasin rooside lõhna, kuni hing sai täis ja rohkem ei tahtnud. Aias ringi kõndides ja vahepeal märkmeid tehes hingasin sisse roosi olemust ja saatsin seda kõigile inimestele kõigis eludes, kellega on midagi pooleli jäänud. Neid olukordi oli palju. Selleks kulus paar tundi ja see oli väsitav. Vahepeal istusin ja puhkasin ka. Vaatasin sügiskuldseid puid.</p><p>Siis lahkusin rooside juurest ja puhkasin veel kirsipuu juures. Ja jalutasin veidi. Kui botaanikaaed kinni pandi, olin veel mõnda aega kõrvalolevas metsas (mis tore praktiline komme võtta kaasa sooja riideid ja jooki, et keha vajadused ei viiks tähelepanu oluliselt kõrvale, rõõmustan selle üle). Vaja oli lasta sel kõigel laagerduda. Kogetud oli väga palju ja ma polnud veel valmis tavamaailma naasma. </p><p>Marge Maria Lanno kirjutab oma fb lehel on roosist <a href="https://www.facebook.com/marge.maria.144/posts/850575339008176">nii</a>. Mina arvan, et minu andestuse teemad polnud kuigivõrd kehalise armastuse tunnetega seotud, pigem kõige muuga. Minu jaoks on roos pigem inimarmastuse taim. Need olid ajastute jooksul kogunenud pinged, mis olid kristalliseerunud kõvadeks energeetilisteks kamakateks mu kehas ja nüüd tasapisi lõhustatud, lahustatud, puhastatud ja välja viidud saavad. Ega ühe päevaga sellist tööd ju ära ei tee. Ma tänan oma keha, kes kõike seda kannab. Ja roose, kes meie soojade öödega oktoobrikuus veel nii rikkalikult õitsevad. Paljud puud on juba raagus (eks neil põuase suve järel oli ilmselt kergendus end aegsasti puhkama seada).</p><div>Targemate inimeste juhatusel hakkan mõistma, kuidas see, mida teine inimene mulle ütleb, ei ole tegelikult seotud minuga**, vaid sellega, kuidas see inimene end tunneb. Ja kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis ta ei tee seda minu häirimiseks***, vaid seepärast, et ta tunneb, et peab midagi tegema ja paremini ei oska. Andestus on siin ju ainuke asjalik valik. Mitte et see mul lihtsalt tuleks. Aga seda suurem on mu tänu, kui mulle ükskord kohale jõuab, et kõik see oli vajalik, et muuta oma teadvuse seisundit ja õppida elama viisil, kus ma enam ei võta midagi isiklikult. Väga palju on põhjust tänada oma ema, kes on seda mulle varsti viis aastakümmet väsimatult õpetanud.</div><div>See õppetund õpetab, et igal inimesel tuleb teha nii, nagu on tema jaoks õige ja minul tuleb samuti teha seda, mis on minu jaoks õige (isegi kui see ei meeldi kellelegi teisele). See kõik on jumaliku plaani osa.</div><div><br /></div><div><br /></div><div>* Igaks juhuks nimetan, et täiesti tavalise korraliku emaga on antud juhul tegemist, meil oli alati laud kaetud ja riie seljas, kindlasti ta soovib iga päev meile parimat; lihtsalt minul on olnud kõrgemad nõudmised, mida ta pole saanud täita - ja emale või ükskõik kellele sedalaadi nõudmiste esitamine on igal juhul kohatu, aga mina olen ka kõigest inimene. Eks siin ole ka endale andestamise vajadust.</div><div><br /></div><div>** Vähemalt ütlemise viis ja teise inimese tunded kindlasti ei ole minuga seotud, maistes üksikasjades muidugi on minus miski selle teate valla päästnud.</div><div><br /></div><div>*** Mitte minu ema igatahes, tema soovib head.</div><div><br /></div><div><div>Ma soovin meile kõigile armastust ja mõistmist või leppimist, et asjad on nii, nagu nad on ja kergust sellega toime tulla! Vajadusel inimkeelset juhatust ka. Kuulan veel ho´oponopono laulu. Tänan kõiki selle autoreid ja esitajaid.</div><div><br /></div><div>10 päeva hiljem lisatud. Paar päeva läks mööda ja võtsin kätte raamatu <a href="https://www.apollo.ee/isegi-kui-see-maksab-mulle-elu.html?gclid=CjwKCAjwk6-LBhBZEiwAOUUDpynGAVFL4tM-FGzguHavESCbykGwdwU7ZDpNSbvrE-C6IN0I4XOigRoCBUsQAvD_BwE">"Isegi kui see maksab mulle elu!"</a>. See on terviseteemalistest konstellatsioonidest. Üks lugu oli sellest, kuidas vähihaigel mehel olid kõrged ootused oma vanematele ja nood ei suutnud selliseid ootusi kuidagi täita, nad niigi juba andsid oma pojale kõik. Kui see keskealine mees konstellatsioonis asjalugude sellist olekut nägi ja mõistis ning terapeudi toetusel oma illusioonide purunemise valuga toime tuli, kadusid ka haigusnähud. Kuus kuud hiljem oli ta vähist puhas. (Raamatu autor peab võimalikuks, et oli ka teisi tervenemisele viivaid tegureid, millest ta ei tea). </div><div>See lugu puudutas mind sügavalt. Just see mõistmine, et ka mina olen oodanud oma emalt midagi enamat kui neil on olnud mulle anda. Ma olen oodanud midagi muinasjutulist, arhetüüpset, imelist ja olnud leppimatu tema tavalisusega. Lugesin sealt konstellatsioonide raamatust seda lugu ja tuli mõistmine, et mu ootused on olnud liigsed, kohatud ja sellega seoses tuli suur soov emalt andestust paluda kõige eest. Muinasjuttude põhiteema on ka ju oma vanemate austamine. Lugesin neid lugusid lapsena ja ikka tundus, et need vanemad seal muinasjuttudes on midagi enamat. Aga ei ole. Inimesed on ikka inimesed ja tuleb õppida andestama ning võtma neid nii nagu nad on. Nüüd ma lõpuks saan sellest aru.</div><div><br /></div></div>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-53681547920881823732021-08-22T05:27:00.001-07:002021-08-22T05:27:07.517-07:00Varjutöö näide<p> Kuigi ma üldiselt püüan maailmale näidata oma heledamat palet, tuli praegu soov jagada ka enda varjupoolt. See on üks vana lugu. Pimedal sügisõhtul tuli Tallinnasse lõunaeestlane täiskasvanutele kadritarkusi jagama. Ta tunnistas kohe alul, et on kangesti närvis, et kuidas tallinlased ta vastu võtavad. Ja see närvisolek oli kogu tema olekust näha, hääl värises ja kehahoid oli lössis. Mind tegi see olukord veidi trotslikuks, aga ma pidasin end üsna kenasti ülal. Nagu sotsiaalsed täiskasvanud ikka, tegin enam-vähem mis vaja ja n-ö mõtlesin kaasa, nagu ennevanasti see pedagoogiline väljenduslaad oli. Osalesin ilusti. </p><p>Koolituse sisu oli suht tore, selle eest oleks võinud ka tänada, aga kui ma mingi tänuavaldusega ehk hakkama saingi, siis polnud see kuigi tummine tänu. Pigem selline moepärast tänamine, oletan, sest sügavam emotsioon oli sügavalt solvunud inimese või musta hundi oma.</p><p>Täna kuidagi äkki see emotsioon tuli meelde, soovib vist minust väljuda ja ma nüüd väljastan selle siia avalikku kohta. Ma siin nüüd omas mõttes lõugasin natuke ta peale, et mis mõttes sa tuled niimoodi koolitust andma, et suhtud koolitavatesse sellise eelarvamusega, kas ma sinu arust olen mingi hunt vä? Miks sa lood minust sellist kuvandit, see on mulle solvav ja siis ma tahangi su nahka pista*. Ja see on sinu enda süü, sest sa ise teed end selliseks talleks ja see ajab mind vihale**. </p><p>Ma arvan, et koolitus oleks ka olnud väärtuslikum ja sisukam, kui koolitaja oleks oma publikusse lugupidaval võrdsel viisil suhtunud ja tegelnud loova eneseväljendusega, mitte ettevalmistatud materjalidelt maha lugenud, võideldes samal ajal oma sisemiste hirmudega, mida ilmselt toitis ka minu ebasõbralik pilk.</p><p>Ma nüüd natuke uurin, mis viha see on. Ja miks on mulle täna oluline suhtuda kõigisse inimestesse võrdselt. Ma tänan selle kogemuse eest!</p><p>* Mitte et ma aru ei saaks, et tallinlased on selliseks suhtumiseks ise põhjust andnud, sest vahel käituvadki lõunaeestlaste suhtes üleolevalt, sellest mul on kahju, see on ülekohtune ja vägivaldne. Ma palun vabandust, et sellised asjad juhtuvad. Ma tänan, et see aitab mõista, et kõik inimesed on võrdsed ja ühepalju armastust väärt.</p><p>** Muidugi on minu viha ainult minu enda "süü". Ega ma siis päriselt kedagi ei süüdista siin. Lihtsalt lasen "looma" välja. Tegelikult tasub vihaga loomulikult targemini ümber käia, mitte seda lihtsalt lahti lasta. </p><p>Armastust ja valgust!</p><div><br /></div>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-71901967156359507182021-08-19T20:37:00.000-07:002021-08-19T20:37:28.867-07:00Enda jaoks alati olemas<p>Kunagi nooremana mulle tundus ilus lause "Ma olen sinu jaoks alati olemas". Kuskilt filmist või raamatust ma selle leidsin, sest minu tutvuskonnas ega suguvõsas nii ei kõnelda ega olda ka. Meis on piisavalt elutervet isekust ja adekvaatset maailmataju, sest ega elu olukordades olegi võimalik kellegi teise jaoks alati olemas olla. Selle lause ilu oli kuulaja kõrvades ja vist ka veidi nihkes unistuses üleelusuurusest kahe inimese vahelisest ühtsusest.</p><p>Eile õhtul enne üheksat hakkas mu tuttav minuga Messengeris kirjutama. Mõne rea lugesin, mõtlesin veidi ja kirjutasin vastu, et lähen nüüd õunamoosi keetma. Ma olin endale seda samal õhtul lubanud: puhkan veidi (helendava ekraani ees) ja siis keedan potikese õunamoosi, valge klaar kaua ei oota (ja mulle meeldib klaarimoos). See oli just üks neid olukordi, kus ei saa valida korraga mõlemat, ennast ja seda teist inimest. Ja aus ülestunnistus: osa sellest õunamoosikeedu ajast ma mõtlesin selle olukorra peale. See 40+ naisterahvas võib-olla oleks sel hetkel soovinud midagi enamat jagada, tal oli veidi ebamugav olukord. Samas ma olen kindel, et ta saab endaga hakkama, sest tavaliselt ju ikka saab.</p><p>Meenutasin, kuidas mul on tulnud tervisehäire sellest, et proovisin kellegi jaoks pikema aja jooksul olemas olla, sest see teine inimene tookord varem tundus olevat väga raskes olukorras - ja minu tervis ei pidanud sellele emotsionaalsele pingele vastu. Ju ma siis tegin enda jaoks maha, et hoian enda piire. Ma luban endal panna kell üheksa õhtul kõik ekraanid ära, et olla õhturahus (maised toimetused ei riku und). Ma luban endal üldse mitte neid ekraane vahtida. Ilmselt ma luban endal ka hoiduda igast suhtlusest, eriti teraapilise kallakuga kuulamisest, kui mistahes muul kellaajal ei ole piisavalt tugevat tunnet (mul on endaga omajagu tegemist). Tõsisel teemal kaasa kuulamine võib olla minu tasemel kuulaja jaoks lausa üle jõu käiv pingutus (ma tõesti soovin oma võimekust tõsta selles vallas ja teen selleks teadlikke pingutusi, aga see võtab aega). Ma annan endale aru, et mul pole võimekust elada üllalt põhimõtte järgi olla kellegi jaoks alati olemas. Saan aru, et andsin selle põhimõtte või soovi eile ära.</p><p>Ja näen ikka mingeid süütunde riismeid, et pean seda siin niimoodi välja vabandama. Ideaalidest maa peale tulla on vahel ebamugav. Enda ja teise vahel valida on minu jaoks ebamugav. Reaalsus on see, et ma pole teise jaoks alati olemas. Aus on olla olemas enda jaoks. Aga isegi see alati ei õnnestu.</p><p><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-55094252323482027522021-07-13T07:24:00.000-07:002021-07-13T07:24:05.198-07:00Suplus inimhinge pasameres<p>Üks suuremaid tarkusi, mis mina olen oma radadel omandanud, on see, et vaatamata kõigile püüdlustele hästi teha, on tark lubada endale seda, mis parajasti on. See arusaam ei tulnud mulle kiirelt ega kergelt (nii nagu mõni tahab saada ratsa rikkaks, olen mina tahtnud paugust targaks saada, aga tuleb tunnistada, et seni pole õnnestund).</p><p>Igatahes on hea see, et pole vaja olla iseendast ilusam ega elada kõigi nende lõputute tervislike õpetuste järgi, vaid parem teha seda, mis enda jaoks on õige, isegi teades, et mu käitumine on kellelegi ebamugav (endale alatihti) või mõni toiduvalik viib tervisest eemale. Ja samavõrd lasta neid asju siis teha ka teistel, isegi kui see mulle on ebamugav. Ja kui need asjaolud kord nagunii juhtuvad, siis pidada hing kinni, sukelduda ja otsida nende ebamugavuste juurmisi põhjuseid selles hinge pasameres* (mulle tuli praegu "Kullaketrajate" muinasjutt meelde, kuidas prints end mudaga kokku tegi, vähiks muutis ja neitsist vesikupukest päästma läks).</p><p>Niisiis ma tean, et see söögivalik on mulle halb, aga ikka teen - selle erinevusega varasemast, et ma vaatan (sageli targema inimese abil) väga sügavale endasse, miks ma sellist valikut kordan, teades algusest peale selle valiku kahjustavast mõjust, tundes ja tunnetades jätkuvalt nende olukordade kahjustavaid mõjusid endale ja teistele. Konkreetselt näiteks mu isaliinis on mingitel ürgsetel põhjustel kombeks poolriknenud või vähekvaliteetse toidu söömine, mis praeguses olukorras mitte mingil viisil põhjendatud pole (näljasurmaeelses olukorras või ka süvavaesuses oleks teine asi). Ma olen aastaid seda näinud, imestanud ja (aeg-ajalt) ikka teinud. </p><p>Täna siis vaatasime targa inimesega koos taustu ja tagamaid. Sain teadlikumaks ja puhastasin välja, mis selle taga olid. Nüüd olen väsinud, aga õnnelik. Kergem on olla.</p><p>Puhas ja hele ja ilus olek on ikka mu reisisihiks. Tee sinna võib olla käänuline. Otse mingu need, kel on päralejõudmisega kiire.</p><p>Aega ja selgust meile kõigile!</p><p>* Minu ettekujutuses on hinges neid meresid palju ja erinevaid. Muist ikka säravpuhtad ka.</p><p><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-22734488789718445422021-05-14T22:23:00.008-07:002021-08-22T09:15:39.094-07:00Minu keha on minu oma<p>Mu fb sõber kirjutab lugusid sellest, kuidas ta ilma maskita polikliinikus käib ja bussiga sõidab, sest temal on nii kõrge vibratsioon, et kole haigus temasse ei puutu. Hüva: rõõmsa ja rahuliku inimese tervis on kindlasti parem ja haigused kulgevad kergemalt, kui need üldse ligi julgevad astuda. Samas minul on üksjagu madalavibratsioonilisi tegemisi, tööd enda varjuga ei saa teistele teha jätta (loe nt pasamere postitust juuli keskpaigast), nii ma ei saa selle olemise viisiga ühilduda, äratundmises, et minu rajad on teised ja terviseteemad on osa sellest.</p><p>Teine fb sõber üritas mind teadusuuringutele viidates veenda, et mask on kahjulik ja tõestuseks on vist see ka, et temal on maskiga halb olla, ei saa hingata (ja kopsupõletik võib ka tulla, ütleb keegi sotsiaalmeedias). Mind poeskäigu või bussisõidu juures riidest mask eriti ei sega. Rääkida on sellega halb, aga hingata saan vabalt. Ja mulle ei meeldi, kui mind liiga jõuliselt mõjutatakse. Mõtlesin selle peale, et ma ju tahaksin, et kirurgil on töö ajal mask ees, järelikult ma usun, et see midagi aitab. Kannan ise ka ega kurda.</p><p>Kolmas fb sõber väljendas imestust, et ma oma maailmavaate juures soovin end vaktsineerida lasta. Küsis, kas ma teadusuuringutest pole tõesti midagi kuulnud. Ja ma hakkasin talle midagi põhjendama. Siis tundus, et pildil on midagi valesti. Miks ma pean kellelegi isegi mitte lähedasele inimesele põhjendama, miks ma midagi teen oma kehaga. Ei pea. Sellega ma lihtsalt annan oma jõu ära. Minu keha on minu oma ja mina otsustan ja rohkem see pole kellegi asi arvata. Või saan aru, et raske haiguse ravimine on ühiskonnale koormav ja kellegi asi see ikka on ja võib-olla see ongi meie kõigi ühine asi, aga... ikka liiga palju virolooge on viimase aastaga tekkinud (jumala normaalsed politoloogid olid enne, kui mullukevadesele fb naljale viidata). </p><p>Ma natuke mõistan vastaliste muret küll, et kui läheb inimese- või kodanikuõiguste piiramiseks, siis nemad on kannataja poolel ja enda eest tuleb seista. Aga mõnes kohas nad lähevad üle minu piiride. Ja ma pean hakkama piire tõmbama, et mina ja nemad. Jälle lõhet ja eraldust juures, jälle tundlikud teemad, millest hoiduda.</p><p>Soovin meile lugupidamist, hoolimist ja head tervist!</p><p><br /></p><p>Kaks kuud hiljem lisatud. Tehtud. Esimene süst on käes. Ei olnud sellega pärast kerge ega mugav. Alul viis päeva väsimust ja teiselgi nädalal imelik segane olek rämpstoiduhimude, keskendumisvõimetuse ja muude imelike asjadega (tühist käevalu siinkohal peagu et mainimata). Lisaks tunne, nagu oleks täiesti ebasoovitav isiksuse muutus. Mul kulus viis päeva spetsiaalseid harjutusi, et enda varasemasse mentaalsusse tagasi jõuda. Kokku siis kolm nädalat. Aga ma olen rahul, sest ma ise valisin nii. Parimaid valikuid meile kõigile!</p><p>Seda mõtlesin ka, et oh, kõik need arstid ja õed teevad ka selle läbi. Kaitsepookimise koroona vastu, isegi kui nad enamasti on ju täies elujõus keskmises vanuses inimesed, kes ise põeksid pigem kergelt. Jah, ma arvan ka, et see vaktsiin mingi tervisetoode ei ole, on riskid ja see kogemus on mõnevõrra ebameeldiv. Nad teevad selle ebamugavuse läbi nende inimeste pärast, kellele teadmatu viiruse edasiandmine võiks saatuslikuks saada. Minu sügavaim lugupidamine, armastus ja tänu teile kõigile! </p><p>Augustis lisatud. Pärast teist süsti polnud suurt midagi, isegi käevalu oli nõrgem. Aga ma ikkagi puhastan end nädala jagu energiatööga (toiduga ka aeg-ajalt, nagu ikka) ja tuttav tervendaja ütles, et selle vaktsineerimisega seotud protsessid kestavad veel teisegi nädala (NB! kõigepealt peaks mõne päeva laskma vajalikel toimetel toimida, siis alles kahjulike toimete puhastus). Uhuude jutud vaktsiini kohutavast toimest on vast mõnevõrra liialdatud, aga ma igatahes suhtun neisse negatiivsetesse kõrvalmõjudesse tõsiselt, kuivõrd ma üht-teist tundsin ise ka ja võtsin ette, mida sain. </p><p>Vaktsineerimast koju tulles astusin bussi pealt maha oma kodupoe töötajaga. Meil oli paar minutit ühist teed ja koroona tuli jutuks, eks me ikka vahel räägime, kui poes käin ja ma tunnen neile kaasa, sest osa kliente käitub hoolimatul viisil. Poetöötaja ütles, et ta on ammu juba kaks korda vaktsineeritud. Mina ütlesin, et mina ka. Ja see oli hea tunne. Päriselt. </p><p>Augusti lõpul lisatud. Kurb on igapäevaselt näha seda võitlust, ühiskond on polariseerunud minu meelest enneolematule tasemele. Poolt ja vastu eriarvamused lõhestavad tutvuskondi ja suguvõsasid, nagu sõda oleks lahti ja keeruline on olla valimata pooli (ma ei pea õigeks, kuidas vaktsineerimata ministriga käitutakse või et teda mingiteks manöövriteks kasutatakse; minu poolest ta võiks valida ise oma asju, aga see kõik on teisalt väga keeruline). Ma mõnikord ei oska enam tuttavate inimestega kõnelda või vaikida, nii et keelatud teemasid ei puudutaks. </p><p><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-91860713477644082482021-04-24T00:46:00.007-07:002021-04-24T00:52:24.987-07:00Ilu on silmale varjatud<p style="line-height: 16px; margin-bottom: 0cm;">Mul oli suhtlemist ühe muusiku eneseväljenduse laadi üle. Inimene tunnustas selle muusiku mitmekülgset väljendusrikkust ja et sageli valivad muusikud kehaliselt reserveerituma esinemise stiili. Ja see, et inimesed sageli varjavad enda tundeid, viitab sellele, et nad tajuvad, et on midagi seesmist, õrna ja ilusat, mida peab hoidma.</p><p style="line-height: 16px; margin-bottom: 0cm;">Ma mõtlesin selle üle järele. Eestis ei ole turvaline näidata oma ilusaid tundeid avalikult. Meil on palju inimesi, kes arvavad endal õiguse olevat teisi avalikult (ja sealjuures anonüümselt) kritiseerida. Ja nad ei näe, ei taju, kui valus on inimesel selliseid kommentaare lugeda, sest oleks ju lausa hirmus seda valu välja näidata, see oleks nagu õli tulle valamine ja milline vägivald sellega veel võiks kaasneda. Avaliku elu tegelased, nagu ka kõik muusikud ja näitlejad justkui peaks selle välja kannatama, mida kellel iganes end tundetuks muutnud inimesel pähe tuleb arvata ja siis on selge, et enda väljendustes tuleb väga ettevaatlik olla.</p><p style="line-height: 16px; margin-bottom: 0cm;">Nii me peame oma ilu ja õrnust peitma ja näitama seda ainult neile, kes selle olemust mõistavad ja siis, kui see tundub turvaline. Me jääme tuimade inimeste tundetu kriitika tõttu ilma tohutu suurest hulgast ilust. Ja veel jääme ilust ilma loojate turvatunde ja usalduse puudumise tõttu. Ja selle tõttu, et peab olema tugev. </p><p style="line-height: 16px; margin-bottom: 0cm;">Kuidas see ka poleks, ma soovin meile ikka vähem hinnanguid ja rohkem ilu, vähem tuimust ja rohkem tundlikkust!</p><p style="line-height: 16px; margin-bottom: 0cm;"><br /></p>Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-40477034206379306832020-07-14T08:43:00.002-07:002020-07-14T08:51:46.407-07:00Haldjakolmkõla<div style="text-align: right;">
Tervitusega kõigile kanneldajatele<br />
ja teistele pillihelistajatele<br />
<br /></div>
Selle loo rääkis mulle üks vioolamängija. See vioolamängija harjutas sel korral oma pilli kandleklassis, kus oli palju kandleid: tosinajagu väikekandleid seinal ja mõni suurem ka. Ühtekokku üsna väikse orkestri jagu.<br />
Kui vioolamängija mängis oma pillil kolmkõlasid ja lugusid, siis helisesid kõik need kandled kaasa, nii et kui vioolaheli oli lõppenud, kandus kuskilt nagu teisest ilmast temani see sama kolmkõla. Ilmselt haldjariigist.<br />
Kuulasin seda lugu ja mõtlesin, et võimalik, et iga kandle sees, üldse iga pilli sees elab haldjas ja mõnel juhul paneb haldjas pilli helisema ka siis, kui ükski inimene tema pilli ei mängi. See vist ongi see muinaslugude imeline muusika. Või siis pädeb see maisem seletus, et samal helikõrgusel olevad keeled vibreerivad kaasa ja kõlakoda võimendab seda, mine võta kinni, kus see tõde on.<br />
<br />
Helisevat suve!Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-15764289711361653242020-04-25T23:46:00.001-07:002020-04-26T00:07:37.106-07:00Haiguse hirmViimasel ajal on meedias nii palju äreva tooniga teateid ja toredamat lugemist annab tikutulega otsida. Ega ma eriti otsigi. Lihtsalt vaatan pealkirjad üle ja loen selle asemel raamatuid (ja tänan, et raamatukogudest saab ikka laenutada, aitäh, aitäh!).<br />
<br />
Ma luban endale püsida nii rõõmus ja rahulik, kui võimalik, lähtudes mh asjaolust, et ärevus viib immuunsuse alla. Siinkohal mulle tõesti tundub, et ma pean end välja vabandama. Vabandust paluma, et ma soovin endale avalikult õigust olla rõõmus ja rahulik olukorras, kus paljudel on arusaadavalt raske. See oleks justkui teotus. Mikita kirjutab "Kukeseene kuulamise kunstis", et soomeugrilase lohutamine ei kõlba kuhugi, tuleb muretsejal kõrval seista (ja alatihti ta on mures, see on selline rahvuslik olemise viis), kuni mure kandub kuulajale üle ja siis minna seda järgmisele soomeugrilasele kaela valama. Ma saan aru, et see mure tiirutamine on paljude jaoks norm ja aktsepteeritud viis olla hea inimene, aga minu jaoks liiga raske. Palun kergemat olemist ja võtan selle, kui võimalik. Praeguses eriolukorras on muidugi hea võimalus olla rõõmus ja rahulik salaja, kodus omaette, nii et keegi ei näe ega saa teada. Ja kaugkohtumistel väljendada ikka oma osavõtlikkust ülemaailmse olukorra raskustest, kui parasjagu on nii palju empaatiatunnet (minul vahel napib, tunnistan).<br />
<br />
Mitte et see haigusehirmu emotsionaalsus mind ei puudutaks. Mitte et ma peaks end surematuks. Ma arvestan algusest peale võimalusega, et ma kohtun selle viirusega. See viirus võib istuda leivapaki peal, kui ma sealt leiba võtan ja sööma hakkan, sest kellegi viiruslik hingeõhk on seda kilekotti puudutanud. Või on viirusekandjast itaallane hinganud selle tilli peale, mida mina sööma hakkan. Mõni desinfitseerimata jäänud ukselink või äsja tulnud postipakk võib viirust kanda. No mida iganes. Ma usun, et kuidagi saab viirus minuga kohtuda, sest teda on igal pool vaatamata kõigile abinõudele.<br />
<br />
Ja see lihtsalt on. Ma usun, et ma tulen sellest välja. Nagu ma olen kuidagi toime tulnud ka nt borrelioosi ja entsefaliidiga. Ma olen lapsest saati palju puuke saanud, suurema osa neist lahtiselt enda pealt ära korjanud, aga mõned ikka lähevad sisse ka. Siis ma olen nad välja võtnud ja ära põletanud. Ja see, et mingid haigused tulid, on lihtsalt elu osa. Minu meelest on Eesti meditsiin väga hea, mina olen abi saanud ja väga tänulik selle eest. Võimalik, et mu elu kulgeks paremini, kui mul neid haiguseid poleks olnud, aga on nagu on. Tegelikkuses ei lähe kunagi kõik asjad nii hästi, nagu tahaks. Me ikka suudame ju enamat kokku unistada. <i>Shit happens anyway</i>. Ja sellesse võib rahulikult suhtuda. Mina ei ole kunagi puuke kartnud ega vihanud, sest vihkamine ega kartmine ei tee midagi paremaks.<br />
<br />
Mis ei tähenda, et ma oleks ükskõikne. Panen kirja, mis kedagi on koroonast välja tulla aidanud, et äkki aitavad need asjad mind ka, kui see olukord käes on. Ja püsin üsna eraldi ja pesen käsi jms. Kui haigus tuleb hiljem, on kauem aega olnud teiste kogemustest õppida ja neid kogemusi on rohkem. Nagu see saja ahvi lugu, et kui ühel saarel sada ahvi õppisid mingi nipi selgeks, omandasid sama nipi teisel saarel elavad ahvid, kellega neil polnud kokkupuudet. Või kui esimesed tuhanded inimesed on ühe ristsõna ära lahendanud, läheb järgmistel tuhandetel selle lahendamine kiiremalt ja kergemalt, sest infobaasis on see info juba olemas ja me kõik laeme seda (kasvõi alateadlikult) alla. Meditsiin ka õpib ülikiiresti, ma usun. Lihtsalt mul aitab rahus olla usk, et kuidagi ikka saab ja statistika ütleb ju ka, et enamik isegi kõige nõrgematest jääb ellu. Siis ju tohib rahul ja rõõmus olla küll.<br />
<br />
Mulle on viimasel ajal sageli meenunud 1990-te aastate alul majandusuudiseid lugenud Tiina Joosu, lummav blondiin, kes rääkis keerukatest ja vahel ka rasketest majandusuudistest sensuaalsel viisil ja tema hääletoonis ei väljendunud iial mingit raevu, ärevust, pahameelt (nii vähe, kui ma neid uudiseid nüüd kuulma juhtusin). See kõlas pigem lummavalt ja nauditavalt, isegi erootiliselt. Tollal see tundus mulle liigagi erootiline, aga parem nii kui see vaevu vaoshoitud mure, mis praegu meedias vastu karjub. Jah, mulle meeldiks, kui Tiina Joosu loeks praegu ka neid kõige ebameeldivamaid uudiseid või keegi teine selline inimene.<br />
<br />
Rõõm ja rahu on toredad, vajalikud ja tervislikud ning mul on hea meel, et enamik minu tuttavaid lubab endale püsida selles seisundis ja hoiab selle oleku võimalust üleval ka kõigi teiste jaoks.<br />
<br />
Rõõmu ja rahu ja head tervist meile kõigile!Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-10681779293673461242020-04-13T04:35:00.000-07:002020-07-14T09:24:47.794-07:00Sain pahandadaSõitsin autoga maanteel, kui äkki märkasin vasikat tee ääres. Päris maantee ääres teepervel. Pidasin auto kinni ja ajasin ta okastraadi taha karjamaale tagasi. Okastraat algas nii kõrgelt, et vasikal oli käkitegu alt läbi pugeda. Ta oli veel nii väike ja rumal ja armas. Puutusin natuke käega ta külge, et ta tee juurest ära ema juurde läheks. Kare ja pehme ja kartlik. Kartis mind, aga mitte autosid. Ja mina kartsin, et hüppab veel suure tee peale.<br />
<br />
Natuke oli ärev hetk, maanteel sõidavad autod sajaga ja siis see laps seal niimoodi. Südame rahustuseks pahandasin kõva häälega. Mõnuga. Pahandasin nende lehmadega, et nad oma lapse järele ei vaata ja selle lapsega, et ta targemate veiste sõna ei kuula. Olin üksi maanteel ja keegi ei kuulnud mu pahandamist, peale lehmade, kes hulganisti minu poole vaatasid, ja tuule ja päikese ja heinamaa ja puude. Pahandasin ja nautisin oma pahandamist, nagu ammu pole saanud nautida. Muidu ma ei söanda endale pahandamist lubada. No et traumeerib kedagi või nii. Omasid peab hoidma.<br />
<br />
Ma olin kunagi suvevaheajal kolhoosis lüpsja. Mul oli 70 lehma ja 5 mullikat ja ma arvan, et ma ei pahandanud nendega kunagi, sest omasid peab hoidma. Need olid selle suve minu lehmad ja mullikad ja ma vist armastasin neid üsna päriselt. Aga nüüd võõrastega nagu ma lubasin seda endale. Pahandamist. Ja imestasin, kui palju pahandamist minu sees oli varjul olnud kõik see aeg. See pahandamine tahtis minust välja valguse ja kevadõhu kätte.<br />
<br />
Siis läksin autosse ja sõitsin edasi, meel rahul. Ma olin saanud pahandada ja ma ei teadnudki enne, et ma seda nii väga vajasin. (Hiljem lisatud selgitus. Ma arvan, et minu sisse oli hulk pahandamisi pahandatud ja ma olin selle kõik ebateadlikult vastu võtnud ja samas ma ise olin oma teistega pahandamisi kaua tagasi hoidnud, soovist olla hea inimene ja mitte kedagi kahjustada ja nüüd ma lasin selle kosena välja ja see oli nii nii hea. Lehmad ka imestasid, ma ütleks.) Aitäh, aitäh, aitäh!<br />
<br />
Paar kuud hiljem. Olen nüüd saanud vaadata, kui palju ma tegelikult pahandan, enamasti enda sees. Pahameelt välja näidata pole justkui ilus teiste suhtes, aga seda endas tunda on halb enda vastu. Hea märkamine, et nii on.<br />
<br />
Veel hiljem. Tegelikult ma pahandan ikka väljapoole ka, nii et vähe pole. Lihtsalt pole tahtmist seda endale tunnistada. See rikuks mu minapilti ja seda pole ju vaja.Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-3601631687674400902020-02-11T01:04:00.000-08:002020-03-01T06:02:29.220-08:00"Südamering"Käisin kogukonnateemalist "Südameringi" filmi vaatamas ja tahan ka arvata, aga mitte niivõrd filmi enda kohta, kui kommentaaride kohta, mida olen sattunud nägema-kuulma. Anu Välba võttis oma hommikuses meelelahutussaates vestluse filmi peaosalistega kokku umbes nii, et kas te nüüd tunnistate ise ka, et ei saagi sellist kogukonda teha (siin ja edaspidi mälu järgi viitan). Olin kaunis üllatunud sellisest kokkuvõttest. Hiljem lugesin Veiko Märka Eesti Päevalehe artiklist välja, et mingid ullid tantsivad ja istuvad hulgakesi arusaamatus südameringis ning loodavad sellest mingit tulemust saada, ikka maaga peab rammu katsuma, et käegakatsutav tulemus oleks. Eravestluses pakkus 70+ meesterahvas, et olid idealistid, tahtsid teisi oma usku pöörata nagu vana aja kommunistid ja midagi nad ei saavutanud. Eks igaüks kõnele siin eelkõige enda maailmavaatest, mitte sellest filmist. Ja nii minagi, nagu me kõik.<br />
<br />
Saan nendest kommentaaridest aru, et film oma napi poolteise tunniga ei ava piisavalt tagamaid, millega see kogukond tegeleb ja eemalseisjatele jääb üht-teist arusaamatuks ja siis püütakse see hõlmamatu entiteet endale arusaadavasse raamistikku suruda, öeldes, et mingi jama. Nii on kõige lihtsam, aga see ei aita eriti kedagi. Eks minagi ole eemalseisja, aga ma olen korduvalt Väikese Jalajälje ettevõtmistes osalenud ja sedalaadi maailmavaade pakub mulle nagunii huvi. Ma soovin sellises elus ise osaleda ja olen nende asjade üle mõelnud.<br />
<br />
Niisiis Väikse Jalajälje kogukonna tulemustest tahtsin kirjutada. See kool, mida nad väga pauhti oma lastele tegema sattusid ja mille esimesed sammud filmis paljudele ehmatavad võivad tunduda, tegutseb praeguseks mitmel pool Eestis, nimeks on Gaia kool ja igaüks saab sinna oma lapse ka koduõppele registreerida. Täiesti riiklikult kinnitatud õppekavaga ja sõltuvalt asjaoludest kellelegi väga väärt ettevõtmine. Mõisamaal toimuvad tänini erinevad permakultuuri jm koolitused ja erinevad sündmused, koolituspaigana on see täiesti võrratu koht minu arvates. Pealegi on kiiduväärt juba seegi, et üks logu vammist puretud mõisakompleks ellu äratati. Ja veel mulle meeldib, et lisaks põllumajanduse ja aianduse arendamisele tegeles see kogukond väga aktiivselt ka inimeseks olemise kõige olulisemate küsimustega: kuidas elada omavahel kooskõlaliselt ja saada paremad suhted. Harmoonia inimsuhetes on õnne alustala ja sellele on meie ühiskonnas liiga vähe tähelepanu pööratud, ikka see maa ja ühiskonnaga rammu katsumine on esikohal. Keegi peab tegelema ka oma varju tundmaõppimisega ja sellega, et olla inimestena targemad, armastavamad, hoolivamad. Ma olen tänulik, et mõisamaalased selle eksperimendi ette võtsid ja kõigi huvilistega oma tulemusi jagasid. See muutis ka mind inimesena avatumaks ja julgemaks ja ma olen selle eest tänulik. Ma arvan, et nad liiguvad teel, mida meil kõigil on vaja, aga mille vajadust me pole ühiskonnana veel kuigivõrd teadvustanud. Vinguda ongi lihtsam, aga ole mees ja proovi midagi paremaks teha.<br />
<br />
Osalt ma olen alguses viidatud arvajatega nõus, et jube vingeid tulemusi mõisamaalastel selle filmi järgi ei paista olevat, kogukonnas elamine tõi kaasa palju raskusi, aga vaatame asja avaramalt: osalejad on filmi algul, kuus aastat tagasi, kui hakati kogukonna rajamise plaane tegema, alles kolmekümnendates noored. Neil on palju energiat, pealehakkamist ja idealismi, usku võimalusse midagi paremaks teha, aga vähe kogemusi ja teadmisi (nõukaaegse lapsepõlve pakutu ei ole positiivses mõttes kogemus, see on miski, millest eemalduda, aga see ei ütle, kuidas teha, et tulemus oleks parem). Kogemuste nappus on selles vanuses ju normaalne ja alati on nii olnud. Nüüd on neil kõigil kogemusi rohkem, soov maailma paremaks muuta on loodetavasti endiselt alles ja vaatame kahekümne aasta pärast, kui nad on õpipoisi east selli- ja meistriikka jõudnud, mida nad on loonud. Euroopas tegutsevatel Findhorni (Šotimaal alates 1969) ja Tamera ja teistel kogukondadel on olnud väga palju pakkuda inimeseks olemise avardumisel ja mul on hea meel, et Eestis ka selles vallas asjad arenevad. Filmi aluseks olev viis aastat on ka väga lühike aeg, et inimese arengus suuri tulemusi saavutada, siin toimub kõik pisitasa.<br />
(Samas jäin mõtlema, kas me tunnistame ikka, et vaimsed ja hingelised tulemused on ka tulemused. Kasvõi selle filmi kaudu on tuhandetel võimalus oma elus asju taibata ja seda polegi nii vähe. Selle kogukonna tegevuse kaudu on tulnud infot selle kohta, kuidas ka nt organisatsioonilises plaanis asju paremini teha kui on tehtud seni ja kõigil huvilistel on sellele infole nüüd ja edaspidi ligipääs. Neid, keda senine elu- ja maailmakorraldus ei rahulda, on Eestis sadu tuhandeid ja kümned tuhanded otsivad aktiivselt uusi ja paremaid lahendusi. Osa neist saab toetust ka Väikse Jalajälje kaudu. Mina olen saanud vähemalt inspiratsiooni. Vahel on see ka hea teadmine, et miski sellisel viisil ei tööta ja tuleb edasi otsida.)<br />
<br />
Osalised tunnistavad filmi alguses, et tahavad vägevaid kogemusi oma elus ja seda nad Mõisamaal igatahes said. Ja vähemalt mina sain vaatajana aru, kui oluline on suurt asja teha enda jaoks õigete inimestega – kui on soov jõuda tulemuseni. Kui tahta kogemust, siis lihtsalt võta vastu, mis elu annab – nii nad tegid ja see oli nende valik. Minu lugupidamine selle julguse eest.<br />
<br />
Kellele jääb arusaamatuks südameringi kui sellise mõte, siis selle toimimise kohta ka üks näide. Filmis üks naisosaline ütleb, et mehed ei oska naise tundeid vastu võtta, tahavad, et naine oleks rõõmus ja ilus ja rahulik, aga valuga ei oska nad midagi peale hakata. Üks meesterahvas selle peale, et poisse kasvatatakse nii, et kui poiss käitub õigesti, siis ta saab emalt armastust, ja kui valesti, siis ei saa. Poiss vajab tingimusteta armastust, et ta ei õpiks võtma vastutust naise tunnete pärast (ehk siis õpiks mitte võtma vastutust naise tunnete pärast). Mina kuulan mõlemat, võtan sellest oma oa: anna tingimusteta armastust. Aga see tegutsemisjuhis toimib reaalse tulemuse mõttes väga pika aja peale, palju poisse on meesteks kasvanud tingimusteta armastust kogemata ja sellel on tagajärjed. Mingi vabastav taipamine sellistest mõtetest ju samas tuleb ikka kohe ka, ja see loob pinna mõistmisele ja andestusele (nt miks mehed ei oska naise valusaid tundeid vastu võtta).<br />
<br />
Kui keegi küsiks, kas ma soovitan seda filmi vaatama minna, siis aus vastus on, et mulle meeldis, mind kõnetas, mina sain mõtlemisainet, sest ma ise liigun paralleelsetel radadel ja need alushoovused on mulle tuttavad ja omased, aga ma arvan, et selle subkultuuri inimesed vaatavad seda filmi nagunii, pole vaja soovitada. Selle kogukonna aluseks oleva maailmavaatega vähem kokkupuuteid omava, nende alushoovustega mittehaakuva inimese jaoks jääb film ilmselt kaugeks ja arusaamatuks – vähemalt see, mida need inimesed seal teha üritavad. Võib olla, et mõne jaoks on film ka häiriv, sest puudutab. Aga ma tänan igaüht, kes püüab avatult vaadata ja mõista. Igal juhul on mul hea meel, et on film, mis nii avatult selliste teemadega tegeleb. Palju tänu kõigile tegijatele pühendumise ja suure töö eest!<br />
<br />
Lisalugemist. Vaatasin internetis ringi ja leidsin režissöör Margit Lillakuga tehtud <a href="https://www.telegram.ee/ajaviide/eesti-okokogukonnast-filmi-teinud-rezissoor-see-on-kiirendi-enesearenguks-sest-pogeneda-pole-kuhugi">intervjuu</a>. Minu meelest väärt lugemine ja seletab tagamaid põhjalikumalt lahti.<br />
Ja ERRi <a href="https://kultuur.err.ee/1032067/arvustus-sudamering-kogukonnaks-olemise-valu">arvustus</a>.Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-81632863274569220192020-02-04T02:31:00.000-08:002020-02-04T02:31:14.383-08:00MärkamineAvastasin, et kadestan mehi, kes võivad süüa rämpstoitu ja end teleka ees paksuks juua ja üldse mitte tegelda sellega, mis neile tegelikult haiget teeb.<br />
<br />
Saan aru, et aeg on minulgi ideaalid ja korralikkuse harjutused-harjumused varna riputada, kõrvale panna kõik energiatööd ja ootused enda arengule ja lihtsalt natuke olla, võib-olla tinagi panna, lasta end lötsu ja kummi lohistada ja vastu võtta meditsiini abi.<br />
<br />
Kogu aeg lihtsalt ei jaksa ja see pidevalt jube õige olemine muudab mu kõrgiks kah. Aeg on sellest puhata, pausi panna ja aru saada et olen endi veidi üle hinnanud. Ma saan aru, et ma lubasin just äsja endale ühe komavea ja ühe kirjavea ja see on täitsa tore. Elu on ilus.Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-53467048403256696402020-01-25T02:19:00.002-08:002020-01-25T02:19:34.272-08:00Metsaskäimise meistriklassMa pole elus just paljusid raadiosaateid fännanud, aga ligi 40 aastat tagasi oli Fred Jüssi õhtul kella seitsmene linnulaulusaade mu igapäevane kuulamisvara. Isegi nii oluline, et siiamaale mäletan, et ükskord jäin sõpradega kooli juurde jääribale liugu laskma (algklassides ma käisin õhtuses vahetuses) ja koju jõudes oli saade juba läbi. Eks see loodushäälte saade ainult viis minutit vist kestnudki. Lindude hääli ma selgeks ei saanud ega ole mul olnud ka suuremat bioloogiahuvi, aga Fred Jüssi hääle kõla andis mõnusa rahutunde ja seda ma mäletan siiamaale.<br />
<br />
Päris selge siis, et ma läksin ka "Olemise ilu" vaatama. Eks ma ole ise ka üsna sarnasel viisil looduses olemise nautija olnud eluaeg. Ja õnn, et on olnud see loodus. Minuaegsetel eestlastel ikka on.<br />
<br />
Film meeldis hästi. Nauditavad veekaadrid ja valgusekaadrid ja putukad... mõnus on jälgida sipelgate askeldamist kinotoolist, operaatoril vist nii mõnus ei olnud. Natuke linde ja loomi ka ikka.<br />
<br />
Ja ma sain uusi märkamisi, nagu ikka meistriga kohtudes. Mulle meeldib, kuidas Jüssi kõigest sellest kõneleb: lihtsalt, meeldejäävalt, elumuutvalt. Et veevulinal on kõrgemad ja madalamad toonid. Mul seni oli lihtsalt vulin. Küll aga olen ma vahel imetlusega jälginud, kui palju on olemas rohelisi toone ja kui palju imelisi mustreid neist annab luua, kui loojaks on suur Meister ise. Ja sama palju saab luua ka hallidest, pruunidest, kollakatest jne toonidest. Kuigi paljud kaadrid on kogenud eesti looduse nautijale justkui tuttavad, oli ikka ka uusi ja üllatavaid värvi- ja vormikooslusi. Ja hea oli teadvustada, et ka vaikusel on helivarjundid. Nii mõnusat helitausta pole vist ühelgi teisel filmil, mida ma olen kunagi näinud, kuigi "Habras maailm" hingab kannul ja kunagi rahutus nooruses lummas mind "Koyaanisqatsi".<br />
<br />
Kui püüda eesti loodusest kõnelda nii, nagu see on, ei saa üle ega ümber metsade raiumisest. Ka ahnusest kõneleb Fred Jüssi viisil, mis ülendas mu hinge. Ma tahan nüüdsest enda ahnuse võtta vaatluse alla, et seda vähendada mõtte, sõna ja teo tasandil. Kas ma midagi muud metsade kaitseks teha saangi?<br />
<br />
"Fred Jüssi. Olemise ilu" on vist esimene film üldse, mida ma tahaksin omada (just eelmises lõigus lõpetasin ahnuse vaatluse alla võtmisega... kas pole siis eesmärgiks vähem tahta, vähem omada?). Ma tahaksin seda seisundit, mida film minus tekitas, kogeda veel ja veel. Kinosaalis istudes mõtlesin, et lähen seda veel vaatama. Mu noor kaaslane oli filmist vaimustuses ja plaanib suvel üksi maamajja elama minna, nutivabalt, et olla lihtsalt loodusega koos.<br />
<br />
Sarnasel teemal vt <a href="https://lumekajakas.blogspot.com/search/label/kultuurielamus">kultuurielamuse</a> teemasildi alt, eriti "<a href="https://lumekajakas.blogspot.com/2017/01/habras-maailm.html">Habras maailm</a>".Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-55548830729354916192019-01-07T04:38:00.002-08:002019-01-07T04:38:30.056-08:00Hilinen 10 minutit<br />
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
Jäin kodustesse toimetustesse logelema ja bussist maha. Pole hullu,
peagu veerand tunni pärast tuleb järgmine. Aga sellega ma jään
kokkulepitud kohta hiljaks. Kas kirjutada sõnumisse, et hilinen 10
minutit või nii nagu tegelikult, et 15? Kui buss ikka õigel ajal
tuleb, muidugi... Kirjutasin, et hilinen 10 minutit, naiste 10
minutit tähendab ju suht mida iganes (välja arvatud seda, et jõuaks
õigeks ajaks), nagu ma olen võinud kogeda.
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
Kui me kirjutame, et
hilineme 10 minutit, siis me justkui oleme head tüdrukud, kes nii
palju ei hiline. Isegi kui kaine arvutus näitab, et 10 minutiga see
hilinemine nüüd küll ei piirdu. Aga kohe öeldagi, et hilinen 15
minutit vähemalt kõlab kuidagi liiga karmilt ja ebaviisakalt.
Justkui hoolimatult?
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
Tegelikult mulle
meeldib täpne olla ja kindlustunnet pakkuda ja teada anda, millega
minu puhul saab arvestada ja millega mitte. Ma tahaksin öelda, nagu
asi on. Aga ma ei taha ka liiga karmina mõjuda, seepärast siis
seekord nii.</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
<br /></div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
Ja kohale jõudsin
13 minutit hiljem, aga lisaks kulus veel aega, et välisriided
seljast võtta ja jalanõud vahetada ja päris kokkulepitud kohta
jõuda... no ikka üle veerand tunni kõik kokku. Ma ei teagi nüüd,
kas ma andsin oma parima või mis see parim üldse on.
</div>
<div style="line-height: 100%; margin-bottom: 0cm;">
(Ilmselgelt oleksin
võinud kodust ka kolm minutit varem tulema tulla, et jõuda
eelmisele bussile, aga tore on koju minna, kui seal on need asjad
kõik tehtud ja nii ta läks. Nii et millisest minu parimast me üldse
räägimegi...)</div>
<br />Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-53069828846777862472018-12-16T22:56:00.003-08:002018-12-16T22:58:09.691-08:00Pimeda aja loodKuulsin noori vanaemasid arutamas, et jõulud on laste püha. Minu jaoks küll ei ole. Mul on ka olnud väikestele lastele pühendumise aeg ja see oli pikem kui paljudel teistel (lastele pühendumine kestis kauem kui meil tavaliseks peetakse, lapsi on ikka ainult kaks) ja selle elujärgu jõuludes oli palju sellist, mis on seotud üldkehtestatud traditsioonide hoidmisega (kuusk ja kingitused ja päkapikukommid), aga mul pole nii hulle jõule küll kunagi olnud, et sellega lugu minu jaoks piirduks. Mul on alati olnud ka oma jõulud ja jõuluootuse aeg, kasvõi natukenegi.<br />
<br />
Pime aeg on endasse vaatamise aeg, enda sisemisse valgusse sukeldumise ja selle valguse jagamise aeg. Minu jaoks on see alati nii olnud ja kuna ma olen enda jaoks üsna huvitav inimene, siis ma pimeda aja üle ei kurda. Mul on huvitav mõnusasti teki sisse keeratuna raamatut lugeda - hästi aeglaselt ja süvenemisi ja ahjutule laulu kuulata ja kontsertidel käia. Külma aja roogi naudin ka - kaua valminud hautised ja kondipuljongist tehtud road on minu jaoks täiesti hõrgutavad. Ja küünlavalgust ja seda kasinat ilu, mida loodus sel aastaajal pakub. Advendiaegu on palju muusikat ka tasuta saadaval, nt muusikaakadeemia tudengite klassikontserdid ja muud esinemised on tasuta (info on EMA kodulehel) ja tuttavad reklaamivad oma laulukooride kontserte. Kui tahtmist, siis leiab ka mõne ERSO või kammerkoori vm kontserdi üles. Poplaulikutel on ka ringreisid, aga neid ma tavaliselt ei kuula, pole minu maitse (ma ei vaja helitausta, vaid otsin muusikast tuge oma sisekaemuse rännakutele ja sügavustesse kaevumiseks sobib süvamuusikaks liigitatu paremini). Ja hingedeaja algusest saati on inimestega kohtumised erilise sügavuse ja säraga. Selles ajas on palju rõõmutoovat.<br />
<br />
Jõulupühad on ühelt poolt kommertsliku, teisalt kirikliku varjundiga, aga mina olen pigem religioosne ökoinimene (ja sealjuures kiriklik mitte). Mul on hea meel, et meie peres ei tehta suvalisi kingitusi, vaid peame aru, mis ja kellele. Pigem vähe ja vastutustundlikult, tänumeeles, et vajalikud asjad on olemas ja paremad kui hädapärast vaja oleks. Ma olen vahel selle üle ka salamisi rõõmu tundnud, et saan endale väikesi tarbetuid kingitusi lubada just siis, kui nende järele isu tuleb ega pea selleks jõule või sünnipäeva ootama (või noh, sünnipäev kui endaks olemise tähistamise päev on just siis, kui sellist asjakest otsustan endale lubada, aastaajast olenemata) ja jõulude aegu saan keskenduda oma siseilmale, mis sel ajal tundub kõige sisukam ja vajalikum tegevus.<br />
<br />
Endamisi ma tähistan hoopis pööripäevi kui inimarengu verstaposte. Neid saab tähistada ka teistega koos, sest ega ma ainuke selline ole. Samas tunnetan, et see on midagi nii isiklikku ja imelist, et seda avalikult jagada ei tasu. Selles on pühaduse tunnet. Tunnen rõõmu, et on olemas kõrgem mõõde ja see on ka minu jaoks kättesaadav. Olulised asjad peavad jääma varjule, et säiliks nende puhtus ja ilu.<br />
<br />
Imelist aega meile kõigile!Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2040267130009197488.post-88803418616445874412018-12-16T20:40:00.000-08:002018-12-16T20:40:35.194-08:00Kivistunud valuMul oli pikem, ikka päevi kestnud meilivahetus karmuse teemal, täpsemalt sellest, et minu karmid otseütlemised teevad hapras olekus inimesele haiget. Et ma peaksin vähemalt selle ühe inimesega olema õrnem ja ümaram. Ma olin ühelt poolt veidi üllatunud, mis kõik võib kellelegi haiget teha (sest me vist olime ühel meelel selles, et ma pole pahatahtlik, teadlikult ma ei soovi kedagi kahjustada). Teisalt hakkasin selle üle järele mõtlema. Mulle on varem ka öeldud, et ma olen karm ja et paljusid asju peaks pehmemalt ütlema. Mulle ei ole see deminutiivne paljusõnalisusest umbmääraseks muutuv väljenduslaad kunagi meeldinud, sest mulle on tundunud, et pehmendamine ähmastab sõnumit ja lõpuks ei saa ütleja ise ka aru, mida ta öelda tahab, nii läheb tõde kõigi jaoks kaotsi (aga võib olla, et ma eksin). Ma olen nõus, et parem, kui inimesed ei peaks minuga kohtudes hingevalu tundma.<br />
<br />
Siis lugesin ühte Finlandia kirjandusauhinna saanud romaani, Ulla-Lena Lundbergi "Jääd", kus naispeategelane, noore pastori abikaasa püüab vahetult Teise maailmasõja järgses ajas olla hästi tubli Ahvenamaa kaugema nurga koguduse jaoks, kuid kohtleb karmilt oma väikseid lapsi, kui neil kõik täiskasvanulikul viisil ei õnnestu. Ilmselgelt on naine nendega liiga karm, nagu ka endaga ja ikka selleks, et vaatamata raskustele oleks kõik maised asjad parimas võimalikus korras. Selliseid perenaisi olen mina päriselus ka kohanud. See päriselust tõukunud romaanitegelane on mh ülipüüdlik ja tubli. Mõtlesin, kas mind sellisena tajutakse. Ja ma mõtlesin loodusdokkide peale, mida ma olen elu jooksul mõnevõrra vaadanud - enamasti on need ikka selles ühes mustris, et jube raske on elus püsida, kõiksugu ohud ähvardavad ja süüa on vähe ja lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada (vahele siis mõni rahulik kaader mõnusa vaatega, et silm saaks puhata ja inimene enda mõtteid ja tundeid setitada). Ja mõtlesin meedia peale. Palju kaadreid lasin endast läbi. Puha inimeste kannatustest.<br />
<br />
Ma vaatasin neid paljusid olukordi, kus ma pole lasknud endal või teisel inimesel läbi elada negatiivse emotsiooni loomulikku elutsüklit, vaid olen selle kõrvale lükanud ja mingite lihtsate praktiliste tegevustega edasi läinud, lihtsalt selleks, et elu toimiks, aga ka selleks, et emotsioonist eemalduda. Sageli on see tähendanud, et ma tõmban emotsioonile katte peale, peidan ta enda eest ära. Nii need valud seal kogunevad kuhja, kuni neist saab suur hunnik ja osa sellest valust on iidvana, sest ammustest aegadest peale on olnud esmane sisemine tung edasi elada ja alles seejärel kõik muu. Ja kui raskeid emotsioone, hingevalu on saanud juba nii palju, et need on täitnud talle eraldatud ruumi mu südames, aga ikka tuleb juurde ja juurde, on neid valusid hakatud tihendama, kuni nad on moodustanud tihked kamakad. Selliste kivistunud kamakate vahel loovides see karmus just ilmnebki. Karmus on kivikõvaks muutunud valu. Nii mulle tundub. Sest pole osanud neid valusid õigel ajal ära anda.Lumekajakashttp://www.blogger.com/profile/15627470859671063254noreply@blogger.com0