Ideaalid ja võrdlemine

Üks asju, mis inimesi kõige rohkem õnnetuks teeb, on võrdlemine. Igaühel on peas ettekujutus sellest, kuidas tema elu peaks olema, et sellega võiks rahule jääda. Ja ilmselgelt on midagi alati puudu. Seda võib ju nimetada ka arenguvõimaluseks, aga pigem on enda teistega võrdlemine üks kurja juur. Minu jaoks kindlasti. Arengu pärast ei pea vist väga muret tundma, minul on muudki teha. Teadvustamine ongi areng, hinge arengu tähenduses. Mulle sellest praegu piisab. (Arenemise nõue tundub pigem frustreeriv, selle ma jätan sinnapaika.)

Meedias on loodud üks õnneliku ja eduka elu kuvand (peamiselt puudutab see majanduslikku ja töist edukust ja kõigile nähtavaid saavutusi), sellele lisandub veel alternatiivseid kuvandeid (nt taimetoitluse ja suhete ja eneseteostuse jms vallas). Ideaale on palju ja võimalusi nende teostamiseks tundub reaalses elus nappivat. Enda piirangud tulevad igal sammul vastu (ja ühiskondlikud ja maailmakorralduslikud piirangud muidugi ka, kui neid kuidagi eraldiolevana tajuda).

Kunagi ma arvasin, et kirjutan avalikus blogis asju, mis on minu väiksed avastused / saavutused ja et ma ei kirjuta probleemidest, püüan olla vingumata ja virisemata. No kui ei oska mingi jamaga midagi peale hakata, siis ei hakka seda selles formaadis torkima ka. Et püüan negatiivsusega piiri pidada ja oma probleemidega konstruktiivsemalt tegeleda (ja väiksemas seltskonnas). Ja mul oli see lootus, et kui inimesed seda loevad, siis on nende päev kuidagi parem ja sisukam, äkki kellelgi on teisest / minu vaatenurgast tuge või vähemalt on selge punkt, millest tõukuda – kah abiks enese teadvustamise teel, kui kelleski tekib mingi visioon, kuhupoole oma eluga liikuda. Mina ise otsin selliseid pidepunkte.

Mõnda aega ma olen mõlgutanud mõtteid selle üle, et sellise käitumisega ehk blogi(de)s pigem headest asjadest kirjutades ma toodan ise juurde neid ideaale, millega siis teised inimesed hakkavad enda elu võrdlema ja saavad juurde uusi võimalusi end õnnetuna tunda. See on üks põhjuseid, miks ma polegi tahtnud tükil ajal midagi kirjutada. Sest nende kahe kari vahelt – hoidudes nii negatiivsusest kui liigsest optimismist – läbiminekuks tundub, et ei jagu oskusi. Jah, mõnikord mulle tundub, et ma pole küllalt tark. Võrdlen end oma ideaalkujuga endast, kes ma seda ju oskaksin ja tunnen end veidi õnnetuna.

Asjad lihtsalt on, nagu nad on. Igaühe elus on mõni asi hästi ja mõni asi kehvemini (kui asju headeks ja halbadeks jagada, mis on teine üldtuntud kurja juur). Sellest vaatepunktist ma ei saa aru, kas mul üldse on mõtet midagi avalikult kirjutada või mitte. (Endale ja vahel ka sõpradele ma kirjutan pidevalt, kirjutamine on oluline minu eneseteadvustamise protsessides.) Ja kui teistele kirjutamisel on mingi mõte, siis millest ja kuidas kirjutada. Kui ma kirjutan ainult endale, siis ma ju ei pane seda avalikku kohta lugemiseks üles. Nii et teised on bloggi kirjutamisel olulised.

Ma tänan kaasa mõtlemast! Inimeste kaasamõtlemisest sünnib minu elus täiesti uusi kvaliteete ja ma olen selle eest siiralt väga väga tänulik. Ja ma siiralt tahan oma taipamisi teistega jagada. Et me saaksime kõik koos õnnelikud olla.