Õunapuu õievesi

Õunapuu on täies õies.
Me tegime endale õunapuuõie lillevett: täitsime klaaskausi joogiveega ja katsime pealt tihedalt kõige kaunimate õunapuuõitega. Siis jätsime mitmeks tunniks päikese kätte. Õhtul tuppa tuues oli veel imeline tugev õunapuuõite aroom. Seda sõõmukese rüübates täitub meel sügava armastuse- ja rahulolutundega*.

Sellist lillevett saab suvi läbi teha ka kõigi teiste mittemürgiste õitega. Õis on taime väekaim osa ja taime õiega kohtumine mõjutab otseselt inimese vaimu. Igal taimeperekonnal on inimesele ka oma kingitus. Võtame need kingitused vastu ja saame enda paremaks väljaandeks!

Korgiga klaasnõus saab sellist õievett või ka lihtsalt roheliste taimedega struktureeritud vett teele kaasa ka võtta ja päev läbi nautida. Imelist kevadet!

* Waldorfpedagoogidelt olen kuulnud, et igal taimeliigil on oma liigivaim, kes toetab teisi olendeid liigiomasel viisil. Mõju on nii kehaline (keemilised ühendid keha toetuseks), hingeline (ilu vm meelelised kogemused) kui vaimne (toetus elu õppetundide omandamisel).

Vaata mind: „Vaimude maa”

Mai on keskkonnakuu ja ETV2 näitab igal teisipäeval ja neljapäeval mõnd keskkonnateemalist filmi, need vist on 7 päeva järelvaadatavad ka. Minu praeguse hetke üks lemmikumaid filme „Vaimude maa” tuleb ekraanile teisipäeval, 23. mail kl 22.05. Miks see film on minu jaoks eriline?

Noorespõlves oli minu suhtluskeskkonnas omajagu arvustamist, kritiseermist, ütleksin et ka end upitamist teiste arvelt. Kriitilisusega esitleti justkui enda mõtlemisvõimet (mis on üldse üks inimeseksolemise tippsaavutusi selle maailmavaate järgi), et näe, ma kuulan seda kontserti ja saan aru, kus neil arenguruumi on, ma olen neist selle arvamise kaudu justkui mentaalselt üle. Kuigi samavõrd oleks põhjust ja võimalust keskenduda sellele, mis on hästi: me ise valime, kas tass on pooltäis või pooltühi, ning olla tunnustav ja soe.

Võib ju väita, et arengu eeltingimus on uskuda, et alati saab paremini, aga kui see on suhtumisena kõige suhtes valdav, siis mind see väsitab. Ma tahtsin selle juurest ära (ja ma vist olen nõus natuke vähem arenema, andke andeks). Mu praegused jutukaaslased on üldiselt palju positiivsemad, kuid eks mul endalgi viskab vahel vingu ja muidugi targutamise poolele. Pärast „Vaimude maa” filmi ma tundsin, kuidas ma soovin sellise suhtluse igaveseks seljataha jätta ja valida armastava kaastundliku, jah, isegi naerusuise lähenemise.

Namiibias Kalahari kõrbes elavad bušmanid muutsid selle pooleteise tunniga mu eluvaadet ja ma olen selle filmi eest lõpmatult tänulik. Ma naudin selle ürgvana loodusrahva väge ja väärikust tulla toime ka elu kõige keerulisemate olukordadega, nende elujaatust ja tasakaalu ja ma tunnustan nende vägivallatuid otsinguid oma eluviisi jätkamisel. Nii ma tahan ise elada ja rõõmustan, kuidas meil Eestis mõni asi on: ühed, n-ö euroopaliku ehk selle filmi kontekstis valge elulaadiga inimesed on oma tööga andnud meile mugavuse võimalused ja tehnikaimed ning teised, looduseinimesed hoiavad lahti loodusega harmoonilise kooseksisteerimise võimalusi. Kui need kaks veel vastastikku lugupidavat koostööd suudavad teha, siis lähevad asjad hästi. Nii palju tänu meile kõige eest!

Meie igapäevane kaitserüü: turvis

Noorte (sündinud umbes 1985–1990) ehte- ja sepakunstnike turviseteemaline näitus "Armour" meeldis mulle väga. Teemaks on turvis ehk kaitserüü, millega me end maailma eest kaitseme. Mis mulle enam meeldis ja meelde jäi...

• Tänapäeval füüsilist keha enam eriti ei rünnata, aga inimesel tuleb kaitsta oma mõtteid ja identiteeti.
• Kõige enam vajame kaitset liigse info eest. 
• Vabanduste ahelad ("Ma ei saa", "Mul pole aega") hoiavad meid tegutsemast tagasi ja takistavad oma elus toimuva üle kontrolli saavutamast.
• Me kaitseme end solvumiste ja pettumuste eest, veeretades enda ette kõige suurema kivi, mida liigutada jaksame, et siis hiljem avastada, et oleme end koos endaga sisse müürinud.
• Kui miski on vastukarva, siis see näitab, et miski on oluline.
• Lähedus on hirmus, sest lähedase öeldu on kõige valusam; tuleb kaitsta end läheduse eest. 
• Uskumus, et ka vaimuga võib võidu haarata, kui asendada oma kaitsemehhanismid enesekindlusega (Triin Kukk „Heart Attack”, alumisel pildil)
• Naiselikkus teeb relvituks.
• Tuleb kaitsta endas olevat ilu ja armastust.
• Armastuse eest pole keegi kaitstud.

Hästi mõttetihe näitus pakkus mulle peale erinevate rõõmustavate äratundmiste ka hingelist, vaatamise naudingut. Pildilemmikuks valin Liina Lõõbase "Õnnesärgi" (ülemisel pildil), mis on tehtud tuhandetest katkiläinud saelehtedest. Ehtekunstnikel neid saelehti ikka puruneb, nagu näha, aga mitte keegi ei pea teadma, milline töö ja pingutus, aga ka keskendumine ja eesmärgikindlus ja motivatsioon on iga saavutuse taga. Miskipärast me eelistame uskuda, et need edu saavutanud on sündinud õnnesärgis.

Veel meeldis Ettel Poobuse "Kaasaegne raudrüü ehk iseolemine", aga sellest hämaras ruumis tehtud foto ei kannata kahjuks siia välja panemist.

Näitus on avatud Kiek in de Kökis 14. maini.

Veel on seal praegu tore fotonäitus Marimaalt ja eriti värvikad Tallinna vaated lõunapoolsest kultuurist pärit maalikunstnikelt.