Pühapäev, 19. märts 2017

Maaema



Ühest Heie Tuli videost tuli kõrvade vahele mõte, et meie suhted maiste vanematega ei laabu niikaua, kuni me paneme neile ootusi, mida nad tavaliste inimestena ei suuda täita. Heledast teispoolsusest sündival lapsel on loomulik ootus, et tema vanemad oleks jumalikud olendid ja oh siis seda pettumust, kui selgub, et nad on eelkõige keskendunud oma elu elamisele ja enda piirangute ületamisele. 

Seda algset väikese lapse pettumust leevendab just mõistmine, et piiramatus koguses hoolt ja armastust on täitsa olemas, siinsamas käe-jalaulatuses (vähemalt Eestis küll). Mina vabanesin oma vanematele suunatud liialdatud ootustest, kui hakkasin sõna-sõnalt võtma maaema mõistet (koolipäevil pidasin maaema sõna pigem metafooriks, tähenduse poeetiliseks ülekandeks) ja temaga igapäevaselt suhtlema. Nüüd lähengi oma jumaliku emaga, maaemaga kohtuma alati, kui tunnen vajadust lohutuse, toetuse, hoolimise ja armastuse järele. Pooljahedal aastaajal maapinnal paljajalu käies (ja vahel ka talvel saabastega) ütlen talle ikka: „Tere, ema!”.  Vastu tuleb lõputu soojus, mis ületab füüsilise jahedustunde (sest enamuse ajast on maapind siinmail ikka pigem külm).

Maaema jaksab alati vastu võtta ka need minu emotsioonid, mida ma enam oma ellu ei soovi (inimemale oleks seda arusaadavalt liiga palju). Hirmus külmal aastaajal, kui pikalt paljajalu olla ei saa, käin pikema laia seelikuga, sest see ka aitab maaenergiat ülespoole tõsta. Ikka ütlen: „Tere, ema!” ja räägin sellest, mis meeles mõlgub. Õnneks on meil siin kõikjal loodust ja inimesevaba maad läheduses. 
Ja nii jäägu alati!