Andestama õppimise teekond

Ma olen aastakümneid olnud oma ema peale vihane. Teinud etteheiteid, teismeeas suuliselt, hiljem oma peas. Saanud kirjanduse põhjal ja targemate soovitusel aru, et sellised tunded pole tervislikud ja siis proovinud aastakümneid talle kõike andestada*. Mäletan, kuidas kunagi ammu kujundasin oma peas talle tänuõhtuid, olen temaga seotud teemasid üle kandnud teisele inimesele, kes veidi sarnanes, kirjutanud talle tänukirju, harjutanud seda kõike ikka palju aastaid ja proovinud ka suuliselt tänada, tulemust oli napilt. Meie suhted olid üsna viimase ajani külmad, praegu ka vaevalt leiged.

Esimene murrang tuli, kui kohtusin Youtube´is Ho'oponopono lauluga. Selle kaudu ma sain andestuse tundesse sisse. Lugenud olin selle kohta vast kümmekond aastat varemgi, printinud jutu paberile ja proovisin, aga kuiv teooria jäigi kuivaks teooriaks minu peas, see ei puudutanud südant, tunnetust ega olemise viisi. Niisiis edaspidi kuulasin oma peas seda laulu ja igatahes parem oli. Õppisin andestama teistes suhetes, kuigi meistri tasemeni on ikka maad minna. Suhted emaga said paremaks pärast erinevaid teraapilisi tegevusi (mina tegin neid targemate inimeste juhatusel, aga mitte emaga koos, sest tema ei näe sellisel tegevusel mingit mõtet). Liblikmassaažist oli palju abi, et leevendada mh tema minuga seotud pingeid, aga seda tuli ka ikka kümneid kordi teha paari aasta jooksul. Ma väga igatsesin emaga häid suhteid luua ja pühendasin sellele 25 a jooksul omajagu aega ja energiat nii targemate inimeste toetusel kui omaette.

Nüüd juhtusin võtma vastu andestuse eeterliku õli protokolli. Päälmised tunded kadusid viuhti ja järele jäi kergus. Järgmisel päeval tuli suurem kehaline reaktsioon, mis kindlasti polnud õlideküllast saadud mürgitus, vaid kehast vabanes suure hooga suur hulk pingeid. Tundsin, et vajan looduse toetust, taimede lõputut armastust. Läksin botaanikaaia rosaariumi ja nuusutasin roose. Ma varem ei teadnud, et roosid nii erinevalt lõhnavad. Seda teadsin, et mõni ei lõhna peagu üldse. 

Esimesena jäi meelde roosade õitega Angela, tema on mu lemmiklõhn! Siis leidsin omamoodi võluva Angelique´i. Sidrunisema lõhnaga helekollased ´Goldmarie´ ja veidi magusam ´Polygold´ köidavad järgmisena mu tähelepanu, siis tumekollane ´Postillion´ ja kommisema noodiga klassikalise roosilõhnaga valge ja roosaga ´Ńostalgie´. Vahele palju teisi. 

[Ma ei arva, et peaksid peatuma mu lillelõhnakirjeldusi lugema, parem leia enda lähedusest mõni taim ja koge teda kõigi meeltega. Sukeldu, ole selles.]

Ma roosiõite kuju seekord peagu ei märkagi, sest lõhn on see, mis viib teistele tasanditele, kuhu mul praegu on vaja minna. Siis veel üks kollane ´Jan Spek´ ja roosa ´Rita´ ning suureõieline tumepunane Ćoncorde´. Ma ei oska neid lõhnanüansse kirjeldada. Sõnad ei küüni nende sfäärideni. Aga neis sfäärides sünnib palju.

Hingasin rooside lõhna, kuni hing sai täis ja rohkem ei tahtnud. Aias ringi kõndides ja vahepeal märkmeid tehes hingasin sisse roosi olemust ja saatsin seda kõigile inimestele kõigis eludes, kellega on midagi pooleli jäänud. Neid olukordi oli palju. Selleks kulus paar tundi ja see oli väsitav. Vahepeal istusin ja puhkasin ka. Vaatasin sügiskuldseid puid.

Siis lahkusin rooside juurest ja puhkasin veel kirsipuu juures. Ja jalutasin veidi. Kui botaanikaaed kinni pandi, olin veel mõnda aega kõrvalolevas metsas (mis tore praktiline komme võtta kaasa sooja riideid ja jooki, et keha vajadused ei viiks tähelepanu oluliselt kõrvale, rõõmustan selle üle). Vaja oli lasta sel kõigel laagerduda. Kogetud oli väga palju ja ma polnud veel valmis tavamaailma naasma. 

Marge Maria Lanno kirjutab oma fb lehel on roosist nii. Mina arvan, et minu andestuse teemad polnud kuigivõrd kehalise armastuse tunnetega seotud, pigem kõige muuga. Minu jaoks on roos pigem inimarmastuse taim. Need olid ajastute jooksul kogunenud pinged, mis olid kristalliseerunud kõvadeks energeetilisteks kamakateks mu kehas ja nüüd tasapisi lõhustatud, lahustatud, puhastatud ja välja viidud saavad. Ega ühe päevaga sellist tööd ju ära ei tee. Ma tänan oma keha, kes kõike seda kannab. Ja roose, kes meie soojade öödega oktoobrikuus veel nii rikkalikult õitsevad. Paljud puud on juba raagus (eks neil põuase suve järel oli ilmselt kergendus end aegsasti puhkama seada).

Targemate inimeste juhatusel hakkan mõistma, kuidas see, mida teine inimene mulle ütleb, ei ole tegelikult seotud minuga**, vaid sellega, kuidas see inimene end tunneb. Ja kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis ta ei tee seda minu häirimiseks***, vaid seepärast, et ta tunneb, et peab midagi tegema ja paremini ei oska. Andestus on siin ju ainuke asjalik valik. Mitte et see mul lihtsalt tuleks. Aga seda suurem on mu tänu, kui mulle ükskord kohale jõuab, et kõik see oli vajalik, et muuta oma teadvuse seisundit ja õppida elama viisil, kus ma enam ei võta midagi isiklikult. Väga palju on põhjust tänada oma ema, kes on seda mulle varsti viis aastakümmet väsimatult õpetanud.

See õppetund õpetab, et igal inimesel tuleb teha nii, nagu on tema jaoks õige ja minul tuleb samuti teha seda, mis on minu jaoks õige (isegi kui see ei meeldi kellelegi teisele). See kõik on jumaliku plaani osa.

* Igaks juhuks nimetan, et täiesti tavalise korraliku emaga on antud juhul tegemist, meil oli alati laud kaetud ja riie seljas, kindlasti ta soovib iga päev meile parimat; lihtsalt minul on olnud kõrgemad nõudmised, mida ta pole saanud täita - ja emale või ükskõik kellele sedalaadi nõudmiste esitamine on igal juhul kohatu, aga mina olen ka kõigest inimene. Eks siin ole ka endale andestamise vajadust.

** Vähemalt ütlemise viis ja teise inimese tunded kindlasti ei ole minuga seotud, maistes üksikasjades muidugi on minus miski selle teate valla päästnud.

*** Mitte minu ema igatahes, tema soovib head.

Ma soovin meile kõigile armastust ja mõistmist või leppimist, et asjad on nii, nagu nad on ja kergust sellega toime tulla! Vajadusel inimkeelset juhatust ka. Kuulan veel ho´oponopono laulu. Tänan kõiki selle autoreid ja esitajaid.

10 päeva hiljem lisatud. Paar päeva läks mööda ja võtsin kätte raamatu "Isegi kui see maksab mulle elu!". See on terviseteemalistest konstellatsioonidest. Üks lugu oli sellest, kuidas vähihaigel mehel olid kõrged ootused oma vanematele ja nood ei suutnud selliseid ootusi kuidagi täita, nad niigi juba andsid oma pojale kõik. Kui see keskealine mees konstellatsioonis asjalugude sellist olekut nägi ja mõistis ning terapeudi toetusel oma illusioonide purunemise valuga toime tuli, kadusid ka haigusnähud. Kuus kuud hiljem oli ta vähist puhas. (Raamatu autor peab võimalikuks, et oli ka teisi tervenemisele viivaid tegureid, millest ta ei tea). 

See lugu puudutas mind sügavalt. Just see mõistmine, et ka mina olen oodanud oma emalt midagi enamat kui neil on olnud mulle anda. Ma olen oodanud midagi muinasjutulist, arhetüüpset, imelist ja olnud leppimatu tema tavalisusega. Lugesin sealt konstellatsioonide raamatust seda lugu ja tuli mõistmine, et mu ootused on olnud liigsed, kohatud ja sellega seoses tuli suur soov emalt andestust paluda kõige eest. Muinasjuttude põhiteema on ka ju oma vanemate austamine. Lugesin neid lugusid lapsena ja ikka tundus, et need vanemad seal muinasjuttudes on midagi enamat. Aga ei ole. Inimesed on ikka inimesed ja tuleb õppida andestama ning võtma neid nii nagu nad on. Nüüd ma lõpuks saan sellest aru.

Metsaskäimise meistriklass

Ma pole elus just paljusid raadiosaateid fännanud, aga ligi 40 aastat tagasi oli Fred Jüssi õhtul kella seitsmene linnulaulusaade mu igapäevane kuulamisvara. Isegi nii oluline, et siiamaale mäletan, et ükskord jäin sõpradega kooli juurde jääribale liugu laskma (algklassides ma käisin õhtuses vahetuses) ja koju jõudes oli saade juba läbi. Eks see loodushäälte saade ainult viis minutit vist kestnudki. Lindude hääli ma selgeks ei saanud ega ole mul olnud ka suuremat bioloogiahuvi, aga Fred Jüssi hääle kõla andis mõnusa rahutunde ja seda ma mäletan siiamaale.

Päris selge siis, et ma läksin ka "Olemise ilu" vaatama. Eks ma ole ise ka üsna sarnasel viisil looduses olemise nautija olnud eluaeg. Ja õnn, et on olnud see loodus. Minuaegsetel eestlastel ikka on.

Film meeldis hästi. Nauditavad veekaadrid ja valgusekaadrid ja putukad... mõnus on jälgida sipelgate askeldamist kinotoolist, operaatoril vist nii mõnus ei olnud. Natuke linde ja loomi ka ikka.

Ja ma sain uusi märkamisi, nagu ikka meistriga kohtudes. Mulle meeldib, kuidas Jüssi kõigest sellest kõneleb: lihtsalt, meeldejäävalt, elumuutvalt. Et veevulinal on kõrgemad ja madalamad toonid. Mul seni oli lihtsalt vulin. Küll aga olen ma vahel imetlusega jälginud, kui palju on olemas rohelisi toone ja kui palju imelisi mustreid neist annab luua, kui loojaks on suur Meister ise. Ja sama palju saab luua ka hallidest, pruunidest, kollakatest jne toonidest. Kuigi paljud kaadrid on kogenud eesti looduse nautijale justkui tuttavad, oli ikka ka uusi ja üllatavaid värvi- ja vormikooslusi. Ja hea oli teadvustada, et ka vaikusel on helivarjundid. Nii mõnusat helitausta pole vist ühelgi teisel filmil, mida ma olen kunagi näinud, kuigi "Habras maailm" hingab kannul ja kunagi rahutus nooruses lummas mind "Koyaanisqatsi".

Kui püüda eesti loodusest kõnelda nii, nagu see on, ei saa üle ega ümber metsade raiumisest. Ka ahnusest kõneleb Fred Jüssi viisil, mis ülendas mu hinge. Ma tahan nüüdsest enda ahnuse võtta vaatluse alla, et seda vähendada mõtte, sõna ja teo tasandil. Kas ma midagi muud metsade kaitseks teha saangi?

"Fred Jüssi. Olemise ilu" on vist esimene film üldse, mida ma tahaksin omada (just eelmises lõigus lõpetasin ahnuse vaatluse alla võtmisega... kas pole siis eesmärgiks vähem tahta, vähem omada?). Ma tahaksin seda seisundit, mida film minus tekitas, kogeda veel ja veel. Kinosaalis istudes mõtlesin, et lähen seda veel vaatama. Mu noor kaaslane oli filmist vaimustuses ja plaanib suvel üksi maamajja elama minna, nutivabalt, et olla lihtsalt loodusega koos.

Sarnasel teemal vt kultuurielamuse teemasildi alt, eriti "Habras maailm".

Õunapuu õievesi

Õunapuu on täies õies.
Me tegime endale õunapuuõie lillevett: täitsime klaaskausi joogiveega ja katsime pealt tihedalt kõige kaunimate õunapuuõitega. Siis jätsime mitmeks tunniks päikese kätte. Õhtul tuppa tuues oli veel imeline tugev õunapuuõite aroom. Seda sõõmukese rüübates täitub meel sügava armastuse- ja rahulolutundega*.

Sellist lillevett saab suvi läbi teha ka kõigi teiste mittemürgiste õitega. Õis on taime väekaim osa ja taime õiega kohtumine mõjutab otseselt inimese vaimu. Igal taimeperekonnal on inimesele ka oma kingitus. Võtame need kingitused vastu ja saame enda paremaks väljaandeks!

Korgiga klaasnõus saab sellist õievett või ka lihtsalt roheliste taimedega struktureeritud vett teele kaasa ka võtta ja päev läbi nautida. Imelist kevadet!

* Waldorfpedagoogidelt olen kuulnud, et igal taimeliigil on oma liigivaim, kes toetab teisi olendeid liigiomasel viisil. Mõju on nii kehaline (keemilised ühendid keha toetuseks), hingeline (ilu vm meelelised kogemused) kui vaimne (toetus elu õppetundide omandamisel).

Hoidmise töö

Mis on töö? Kas see, mille eest makstakse? Aga kodused tööd nagu koristamine ja toiduvalmistamine, laste ja vanade eest hoolitsemine? Aia harimine? Käsitöö? Aga sisemine töö iseendaga? Enese analüüs, mõtte- ja tundemustrite leidmine ja nende ümbertegemine?

Kas tasakaalu hoidmine on ka töö? Koostöö loomine? Loodusega suhtlemine? Keegi peab seda ka tegema. Teoreetiliselt võttes saab kõik tööd ja toimetused tegemata jätta ja köögivilja laadis vegeteerida, aga mis elu see siis enam on? 

Ma arvan, et parem, kui loodusjõududega suheldaks täie tähelepanu ja kohalolekuga. Kui kõik inimesed tegeleks ainult väliste protsesside hoidmisega, läheks maailma tasakaal päris käest ära. Kellelgi tuleb võtta vastutus ka maailma rahu hoidmise eest, just endale parajas mõõtkavas muidugi. Ja vähehaaval me kõik saame muude askelduste kõrvalt ka tuulega juttu puhuda, lille ja rohuga kõnelda. Mitte ainult selleks, et bussipeatuses aega veeta, aga esialgu kasvõi selleks. Maa on meid hoidnud ja vajab meie hoidmist. Inimkonna osana me ikkagi vastutame selle eest.

Maaema

Ühest Heie Tuli videost tuli kõrvade vahele mõte, et meie suhted maiste vanematega ei laabu niikaua, kuni me paneme neile ootusi, mida nad tavaliste inimestena ei suuda täita. Heledast teispoolsusest sündival lapsel on loomulik ootus, et tema vanemad oleks jumalikud olendid ja oh siis seda pettumust, kui selgub, et nad on eelkõige keskendunud oma elu elamisele ja enda piirangute ületamisele. 

Seda algset väikese lapse pettumust leevendab just mõistmine, et piiramatus koguses hoolt ja armastust on täitsa olemas, siinsamas käe-jalaulatuses (vähemalt Eestis küll). Mina vabanesin oma vanematele suunatud liialdatud ootustest, kui hakkasin sõna-sõnalt võtma maaema mõistet (koolipäevil pidasin maaema sõna pigem metafooriks, tähenduse poeetiliseks ülekandeks) ja temaga igapäevaselt suhtlema. Nüüd lähengi oma jumaliku emaga, maaemaga kohtuma alati, kui tunnen vajadust lohutuse, toetuse, hoolimise ja armastuse järele. Pooljahedal aastaajal maapinnal paljajalu käies (ja vahel ka talvel saabastega) ütlen talle ikka: „Tere, ema!”.  Vastu tuleb lõputu soojus, mis ületab füüsilise jahedustunde (sest enamuse ajast on maapind siinmail ikka pigem külm).

Maaema jaksab alati vastu võtta ka need minu emotsioonid, mida ma enam oma ellu ei soovi (inimemale oleks seda arusaadavalt liiga palju). Hirmus külmal aastaajal, kui pikalt paljajalu olla ei saa, käin pikema laia seelikuga, sest see ka aitab maaenergiat ülespoole tõsta. Ikka ütlen: „Tere, ema!” ja räägin sellest, mis meeles mõlgub. Õnneks on meil siin kõikjal loodust ja inimesevaba maad läheduses. 

Ja nii jäägu alati!

Valge varjundid

Käisin Looduse Omnibussiga Manijal. Kõndisime Munalaiu sadamast kilomeetri jagu üle paksu merejää nagu jäätunud kõrbe, saarel aitas Mark Soosaar aega veeta ja suppi pakuti ka.

Kogu saar oli paksu valge härmatisega kaetud, vähemalt kirdekaarest vaadatuna (lõunaküljelt olid kadakad täitsa kadakavärvi). Ma mõtlesin enne, et Ülo Sooster mõtles oma lummavad valged kadakad välja, aga ilmselt oli ta kuskil originaali näinud.

Nagu kõnniks hiiiglaslikus valges maalis, kõik on vaikne ja härmatanud. Lainetaval merejääl erinevad lumemustrid ja jääkuhjatiste pitsid. Merejää on imeline oma lillakates, sinakates ja rohekates varjundites. Selline tardunud elujõud toetab mu härmas hinge. 

Veebruaripäike paistis heledalt ja tuult peagu polnud.

Mine metsa!

Mina just tulin. Lumisest metsast. Palju mustika, sinika, kanarbiku varrele toetuvaid lumeskulptuure, lumised männid ja kuused. Lõputult palju mustreid, metsik loomepalang seda kõike nii kaunilt kujundada. Mõtlesin, et ega mul olegi põhjust kuhugi kaugele reisida, sest enam rohkem kogeda ma ühel päeval nagunii ei jaksa. Ilu on siinsamas ja seda on külluslikult.

Selleks et end 12-kraadise pakase ja mõõduka tuulega õues hästi tunda tasubki valida metsasem koht. Lisaks panin mitu kihti villaseid riideid alla (jalga ka! koeravillased säärised on head) ja tuulekindlad riided peale, kapuutsi ninani kinni ja näo katsin mesilasvaha sisaldava kaitsevahendiga (Vahar sobib ka). Soe ja hea oli. Ja väga ilus. Vaikne.

Head uut aastat!