Ma pole elus just paljusid raadiosaateid fännanud, aga ligi 40 aastat tagasi oli Fred Jüssi õhtul kella seitsmene linnulaulusaade mu igapäevane kuulamisvara. Isegi nii oluline, et siiamaale mäletan, et ükskord jäin sõpradega kooli juurde jääribale liugu laskma (algklassides ma käisin õhtuses vahetuses) ja koju jõudes oli saade juba läbi. Eks see loodushäälte saade ainult viis minutit vist kestnudki. Lindude hääli ma selgeks ei saanud ega ole mul olnud ka suuremat bioloogiahuvi, aga Fred Jüssi hääle kõla andis mõnusa rahutunde ja seda ma mäletan siiamaale.
Päris selge siis, et ma läksin ka "Olemise ilu" vaatama. Eks ma ole ise ka üsna sarnasel viisil looduses olemise nautija olnud eluaeg. Ja õnn, et on olnud see loodus. Minuaegsetel eestlastel ikka on.
Film meeldis hästi. Nauditavad veekaadrid ja valgusekaadrid ja putukad... mõnus on jälgida sipelgate askeldamist kinotoolist, operaatoril vist nii mõnus ei olnud. Natuke linde ja loomi ka ikka.
Ja ma sain uusi märkamisi, nagu ikka meistriga kohtudes. Mulle meeldib, kuidas Jüssi kõigest sellest kõneleb: lihtsalt, meeldejäävalt, elumuutvalt. Et veevulinal on kõrgemad ja madalamad toonid. Mul seni oli lihtsalt vulin. Küll aga olen ma vahel imetlusega jälginud, kui palju on olemas rohelisi toone ja kui palju imelisi mustreid neist annab luua, kui loojaks on suur Meister ise. Ja sama palju saab luua ka hallidest, pruunidest, kollakatest jne toonidest. Kuigi paljud kaadrid on kogenud eesti looduse nautijale justkui tuttavad, oli ikka ka uusi ja üllatavaid värvi- ja vormikooslusi. Ja hea oli teadvustada, et ka vaikusel on helivarjundid. Nii mõnusat helitausta pole vist ühelgi teisel filmil, mida ma olen kunagi näinud, kuigi "Habras maailm" hingab kannul ja kunagi rahutus nooruses lummas mind "Koyaanisqatsi".
Kui püüda eesti loodusest kõnelda nii, nagu see on, ei saa üle ega ümber metsade raiumisest. Ka ahnusest kõneleb Fred Jüssi viisil, mis ülendas mu hinge. Ma tahan nüüdsest enda ahnuse võtta vaatluse alla, et seda vähendada mõtte, sõna ja teo tasandil. Kas ma midagi muud metsade kaitseks teha saangi?
"Fred Jüssi. Olemise ilu" on vist esimene film üldse, mida ma tahaksin omada (just eelmises lõigus lõpetasin ahnuse vaatluse alla võtmisega... kas pole siis eesmärgiks vähem tahta, vähem omada?). Ma tahaksin seda seisundit, mida film minus tekitas, kogeda veel ja veel. Kinosaalis istudes mõtlesin, et lähen seda veel vaatama. Mu noor kaaslane oli filmist vaimustuses ja plaanib suvel üksi maamajja elama minna, nutivabalt, et olla lihtsalt loodusega koos.
Sarnasel teemal vt kultuurielamuse teemasildi alt, eriti "Habras maailm".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar