esmaspäev, 14. mai 2018

Vegan kotletid


Meil tuli väike toiduteemaline avastus. Porgandimahla pressimisjäägist saab suurepäraseid vegan kotlette. Kõigepealt panen oad või läätsed likku (soovitavalt u kümme tundi varem ja oad tuleks siis pärast pehmeks ka keeta). Siis eraldan mahlapressiga porganditest mahla ja kuivaine. Hakin sibula ja lisan maitseaine (meile meeldib garam masala ja india maitseained, aga võib igate moodi). Segan (köögivilja ja kaunvilja on umbes võrdselt), teen kaerajahuga kotletid ja praen oliiviõliga.

Ja selle edasiarendus juhtus ühel laisemal päeval, kui ma ei viitsinud jahuga jamada ja panin segu niisama / väikese veega pannile. Sõber arvas, et seda võiks nimetada kotletipuruks. Maitses ikka hästi. Kusjuures kümme tundi ligunenud läätsi pole vaja keeta, isegi mitte neid musti beluuga läätsi, millel kirja järgi on pikk küpsemisaeg. Leotatult on need juba pehmed niigi. 

Kotlette saaks muidugi ka riivporgandiga teha, algses õpetuses ju nii käibki. Aga siis tuleb seda porgandimahla seal kuidagi siduda (jahuga?) ja minu meelest on parem see lihtsalt toorena ära juua. Toormahl on nii hea. Ja väärtuslik. Vegan kotletid on ka head. Ka kõigesööjatele. Proovitud.

"Juured"

Varsti pärast seda, kui ma „Portugali“ käisin vaatamas ja siin eesti filmist kirjutasin, lugesin Moonika Siimetsa intervjuud. Et eesti film on ikka tore (ka). On muidugi. Ma just praegu vaatasin „Juuri“ ja mulle väga meeldis. Kuus lühifilmi avavad killukesi naisterahva elukaarest. Armumine. Lapse sünd (ja vahel kahjuks ka kaotus, aga nagu selle filmi režissöör ka otsesõnu on rõhutanud, on see film ikkagi elust). Elu ja hoiakud ja arvamiste muutumised läbi kogutud asjade. Isiksuse areng ema ja tütre suhete valguses. Veel kord abielu kaarest. Ja seal vahel veel lugu suure kivi elust. Mulle meeldis see kivilugu ka väga väga. Ma pole ammu ühte filmi niimoodi nautinud. „Novembrit“ nautisin ja „Habrast maailma“ nautisin ja „Mandariine“ ja „Vehklejat“ ja „Seltsimees last“ ka, aga kõiki neid teisi ma nautisin teistmoodi.

"Juured" sobib neile, kellel on aega ja soovi vaikselt elu üle mõlgutada. Kuue naisautori filmikassett pakub selleks hea võimaluse. Mind kõnetas seal palju asju. Ja mulle meeldis, et mulle anti kohe ka aega nende asjade üle järele mõelda. (Kiired kaadrid ja palju tegevust ei ole minu eelistus.) Neile, kes ootavad filmilt palju kiiret tegevust, põnevaid süžeekäike, erilisusi... vist ikka soovitaks ka vaadata. Kuigi neile võib see pigem piinavalt igav tunduda. Aga ma siiralt loodan, et äkki mitte ainult? Iseasi, et kus ja millal seda filmikogu näha saab... Mulle on silma jäänud kolm seanssi, üks hommikul, üks pärastlõunal ja üks õhtul. Mitme nädala ja mitme Tallinna kino peale suht nõrk saak. Ütle siis veel, et minge eesti filmi vaatama. Ja reklaami on see filmikogu ka vähe saanud. Dokfilmi värk. Ma panen siis treileri siia.

Nautige siis vähemalt kevadet, elu on peagu sama põnev. Või igav. Ilu ja põnevus on vaataja silmades ja kõrvade vahel.



Hiljem lisatud. Miks see film mulle meeldis? Dokfilm on ehe ja aus. Ja kui ägedaid mängufilmide süžeesid inimesed ka välja ei mõtleks, elu ise on tegelikult ületamatu. Ja need filmitud inimesed seal on nii avatud. Nad räägivad asjadest, millest mina avalikult ei räägiks, sest isegi nelja silma all võib sellistel teemadel või sellistel viisidel kõnelemine tuua valusaid tagasilööke – miski öeldust puudutab kuulajat ja see päästab valla reaktsiooni, mida on lihtne suunata teise inimese pihta, sest justkui tema ütlemine selle reaktsiooni kaasa tõi ja las ta siis vastutab mu paha tuju eest. Ebateadlike inimeste tavaline käitumine ja pole muidugi vaja seda isiklikult võtta, aga vahel mõni käitumine teeb haiget. Eks see ole minu arengukoht muidugi. Aga neil inimestel seal lühifilmides on usaldus, et tagasilööke ei tule või need on talutavad ja nad saavad endale sellist avameelsust lubada. Ma tunnen nende suhtes tohutut lugupidamist ja austust nende sisemise jõu ja meelerahu ees. Ja natuke isegi nagu uhkust, et meil Eestis on sellised inimesed olemas. Igal juhul on selles kokkuvõttes sõnum, et maailm on hea ja turvaline paik. Selle filmidekogu järelmaik oli minu jaoks tõesti sügavalt rõõmus. Eks elu pühitsemisele viitavad ka värskelt õide puhkenud õunapuud. Aastaaja märk.

Inimestevahelist vägivalda nendes filmides peagu polegi (õige õrnalt ja sõna või mõtte tasandil ainult), inimeste endi sissepoole suunatud vägivalda mõnevõrra leidub, aga need inimesed püüavad oma teemadega tegelda. Ja nad püüavad end armastada ja endale andestada ja vaatavad maailma lootusrikka pilguga. Selliseid filme on nii hea vaadata. See on täiesti teistsugune maailm kui see, mis tavaliselt meediast vastu vaatab. Tore, et tänapäeval naised ka filme teevad. Sellistes filmides on rohkem sügavust ja sisu ja ridade vahele on kirjutatud terved romaanid, jaksa ainult lugeda.


Veel hiljem lisatud. Ma olen siit-sealt märganud judinaid, et vastsündinu surm, seda on ju hirmus vaatama minna. Ja "Juurte" "Imet oodates" filmi näinuna vaidlen vastu. See fakt iseenesest võib muidugi naha vahele ronida, vastsündinu surm puudutab inimest. Surm nagunii puudutab, aga me oleme tahtnud selle oma elust välja jätta, vahest ehk liigagi. Tänapäeva lääne inimene tahab elada nii, nagu surma ei oleks. Samas on abort ka lapse surm ja väga paljud naised elavad seda samamoodi üle nagu sündinud lapse surma. Need leinad on meie sees olemas (kui mitte enda kogemusena, siis läbi DNA tulevad meie emade ja vanaemade leinad ikka, sellest pole pääsu, nende teadvustamise tase lihtsalt on madalam). Pole vist naist, kes ei teaks teisi naisi, kes on mingil viisil oma lapsest ilma jäänud. Neid on lihtsalt nii palju ja seda leina on palju. See tilluke filmike annab võimaluse mõneks minutiks asetada end nende naiste olukorda, kes on tõesti lapse kaotanud. Annab puhastumise ja kaastunde võimaluse. Ja annab võimaluse tunda tänutunnet, et minu lapsed on terved, ma ise olen elus. Eks sellest kõnele praegu ka kõik need värsked kaselehed ja sireliõied. Aga me võibla ei teadvusta seda alati piisavalt.

Veel meeldis mulle selle filmi juures näha, kui ilusad inimesed eesti meditsiinisüsteemis töötavad. Võib-olla tegi keegi vea, et laps suri, aga see kuulub ka elu juurde. Võib-olla oli nii määratud. Surm igal juhul on (eluga pole siit keegi pääsend). Ja ikkagi lähevad ka selle filmi autorid oma eluga edasi, mängivad varem sündinud tervete lastega, söövad kooki, kõrvade vahel kummitamas valus küsimus mida ma jälle valesti olen teinud. Paljukihiline, rohketasandiline, mõneminutiline, tõhus. Järgnev emakivi film annab vaatajale aega nähtut seedida ja ehk ka meelerahu.
Ja olulisi mõtlemise punkte leidus teistes filmides ka.

laupäev, 12. mai 2018

Rohejook



Mu sõber ütles, et on talvega jõuetuks muutunud, aga maatöödega rassimine annab rammu. Ma mõtlesin, et oot-oot. Mina muutun ka ikka talveti jõuetuks ja kevadeti saan rammu. Kuigi ma maatöödega ei rassi (tuleks kasuks muidugi, aga pole isu, mulle lihtsalt ei meeldi maatööd). Minu jõuallikad on rohelised lehed ja muidugi päike. Kui päikest saab vähehaaval võtma hakata juba märtsis, siis rohelised lehed saabusid meie aeda vast paar nädalat tagasi. Ma tõesõna vahel ootan, et tuleks juba naat. Ma armastan naati. Igal hommikul korjan kausitäie naadilehti, blenderdan selle tassitäie õunamahlaga ära ja joome kohe kahepeale ära, vahel võtab kolmas ka lonksu. Rohejook on minu elujõu allikas. Ma tunnen end palju tugevama ja toimekamana kui paar nädalat tagasi.

Käisin hiljuti metüülimise loengul, kus kõneldi, et kui inimene tunneb end väsinult või meeleteravus puudub, siis tõenäoselt on tegemist metüülimise probleemiga. Metüülimine on osa keha detoksi protsessist. Viimase 50 aastaga on meie keskkonda lisandunud miljoneid keemilisi ühendeid (taimekaitsevahenditest, vaibast, plastmassnõudest ja kõige selle tootmisest, mis meid ümbritseb) ja ainult väikest osa neist on tervislikkuse poolest testitud. Kokteilina mõjuvad need ained alati uuel moel ja tugevamalt. See kõik mõjutab inimese hormonaalsüsteemi, mistõttu me ei ole sellises jõus ja tervises, nagu vana aja inimesed. Viljakus on ka keha mürkidest vabanemise, sealhulgas metüülimise võimest tugevalt mõjutatud, lisaks kroonilised haigused ja veel pikk nimekiri muid asju (vt lisaks siit).

Seepärast on väga oluline süüa rohelist. Rohelises taimes on need abid, mida keha vajab, et puhastuda ja terve olla ja normaalsel viisil toimida. Ma üldse ei armasta rohelisi salateid. Minu sõbrad on võilill, naat, nõges, hiljem põdrakanep ja pune. Neid ka niisama väga ei isuta sööma (kuigi lisan toitudele). Minu jaoks on parim süüa rohelisi lehti blenderdatult, joogina. Aga kui sulle maitseb spinat ja rukola, siis olgu need. Peaasi on midagi rohelist süüa. Talvine rohelise toidu nappus on see, mis mind nõrgaks teeb. Ma arvan, et teisi ka.

Rohelisest smuutist olen varem kirjutanud siin.

Olgem terved!

Aia eest hoolt kanda

The Sunken Gardeni aed
Briti Columbias (Wikipeediast)

Ma ei suuda praegu valida, kas panna selle postituse pealkirjaks „Jumalik kord“ või „Aia eest hoolt kanda“. Tuli tunne, et see või / ehk teine on see üks kõige vajalikum asi, mida oma eluga teha. Luua jumalikku korda. Või siis oma aia eest hoolt kanda. Kuulsin kord jaapani vanasõna, et elus on kõige tähtsam oma aia eest hoolt kanda ja tegelikult ei ole see ka kuigi tähtis. Mind võttis see vanasõna toona päris nõutuks. Et elus on ju nii palju muudki olulist ja nii palju muudki, mille eest hoolt kanda (ja ma arvasin, et see arvamine oli kindlasti mingi vana meessoost lasteta aedniku arusaam elust ja äkki see aednik oli veel kibestunud kah). Nüüd aastaid hiljem mõistan, et see aed on siin mõeldud ülekantud tähenduses.  Midagi sellist oli Ristikivi „Rohtaias“ ka (seda ma ka keskkoolipäevil lugedes ise ei mõistnud, aga kuulasin, mis vanemad inimesed rääkisid ja panin lihtsalt edasiseks kõrvataha). Aed kui see osa elust, mille kulgemist inimene saab suunata.

Kui ma hästi natukene vaatan maailma, siis mulle tundub tõesti kõige parem mõte hoolitseda oma aia eest kõigis ülekantud tähendustes või siis püüda luua seda jumalikku korda, mida ma sooviksin kogeda. Suutlikkuse piires. Kasvõi natukenegi. Jumalik kord on minu arusaamises puhas ja selge, aga sisaldab ka mõningaid kaose elemente. Puud ei kasva metsas rivis ning karud ja kährikud söövad ja situvad (ahjaa, inimesed ju ka), aga see sitt on kohe järgmiste olendite söögilaud. Ja ärasurnud puu on ka miljonite teiste olendite söögilaud. Kokkuvõttes on see ilus ja puhas, kuigi vahepeal ka natuke kõdunend või lõhnab sita järele. Ja sellist korda saab natukene ise maailma juurde luua. Minul nt on tubli sada aastat õppimist, kuidas oma kodu sellises korras hoida. Ja lisaks kõik need muud toimetused, millega ma tegelen, nii töises plaanis kui suhetes kui kusiganes. Aga ma asusin teele. 

Nagu mul sageli juhtub, tulevad postitused kahekaupa, kui üks kirjatükk on mu peas oma kuju leidnud, hakkab selle alt järgmine kooruma (kuigi suur jagu taipamistest jääb siiski bloggi üles panemata ja vahel ma topin lisandused eelmise sabasse). Nii ka nüüd tuli teadmine, et selle postituse pealkirjaks saab ikka „Aia eest hoolt kanda“. Sest juba on teel järgmine postitus minu koduaia naatidest. Need kaks sobivad ju kuldselt kokku, kas pole? Selles on minu jaoks mingi jumalik kord. Ma tänan, et sain seda kogeda.