Meil tuli väike toiduteemaline avastus. Porgandimahla pressimisjäägist
saab suurepäraseid vegan kotlette. Kõigepealt panen oad või läätsed likku (soovitavalt
u kümme tundi varem ja oad tuleks siis pärast pehmeks ka keeta). Siis eraldan mahlapressiga
porganditest mahla ja kuivaine. Hakin sibula ja lisan maitseaine (meile meeldib
garam masala ja india maitseained, aga võib igate moodi). Segan (köögivilja ja
kaunvilja on umbes võrdselt), teen kaerajahuga kotletid ja praen oliiviõliga.
Ja selle edasiarendus juhtus ühel laisemal päeval, kui ma ei
viitsinud jahuga jamada ja panin segu niisama / väikese veega pannile. Sõber arvas, et seda võiks nimetada kotletipuruks. Maitses ikka hästi. Kusjuures kümme tundi ligunenud läätsi pole vaja keeta, isegi mitte neid musti
beluuga läätsi, millel kirja järgi on pikk küpsemisaeg. Leotatult on need juba
pehmed niigi.
Kotlette saaks muidugi ka riivporgandiga teha, algses õpetuses
ju nii käibki. Aga siis tuleb seda porgandimahla seal kuidagi siduda (jahuga?) ja
minu meelest on parem see lihtsalt toorena ära juua. Toormahl on nii hea. Ja väärtuslik.
Vegan kotletid on ka head. Ka kõigesööjatele. Proovitud.
Varsti pärast seda, kui ma „Portugali“ käisin vaatamas ja
siin eesti filmist kirjutasin, lugesin Moonika Siimetsa intervjuud. Et eesti
film on ikka tore (ka). On muidugi. Ma just praegu vaatasin „Juuri“ ja mulle väga
meeldis. Kuus lühifilmi avavad killukesi naisterahva elukaarest. Armumine. Lapse sünd (ja
vahel kahjuks ka kaotus, aga nagu selle filmi režissöör ka otsesõnu on
rõhutanud, on see film ikkagi elust). Elu ja hoiakud ja arvamiste muutumised läbi
kogutud asjade. Isiksuse areng ema ja tütre suhete valguses. Veel kord abielu
kaarest. Ja seal vahel veel lugu suure kivi elust. Mulle meeldis see kivilugu ka väga
väga. Ma pole ammu ühte filmi niimoodi nautinud. „Novembrit“ nautisin ja „Habrast maailma“ nautisin ja „Mandariine“ ja „Vehklejat“ ja „Seltsimees last“ ka, aga
kõiki neid teisi ma nautisin teistmoodi.
"Juured" sobib neile, kellel on aega ja soovi vaikselt elu üle mõlgutada. Kuue naisautori filmikassett pakub selleks hea võimaluse. Mind kõnetas seal palju asju. Ja mulle meeldis, et mulle anti kohe ka aega nende asjade üle järele mõelda. (Kiired kaadrid ja palju tegevust ei ole minu eelistus.) Neile, kes ootavad filmilt palju kiiret tegevust, põnevaid süžeekäike, erilisusi... vist ikka soovitaks ka vaadata. Kuigi neile võib see pigem piinavalt igav tunduda. Aga ma siiralt loodan, et äkki mitte ainult? Iseasi, et kus ja millal seda filmikogu näha saab... Mulle on silma jäänud kolm seanssi, üks hommikul, üks pärastlõunal ja üks õhtul. Mitme nädala ja mitme Tallinna kino peale suht nõrk saak. Ütle siis veel, et minge eesti filmi vaatama. Ja reklaami on see filmikogu ka vähe saanud. Dokfilmi värk. Ma panen siis treileri siia.
Nautige siis vähemalt kevadet, elu on peagu sama põnev. Või igav. Ilu ja põnevus on vaataja silmades ja kõrvade vahel.
Hiljem lisatud. Miks see film mulle meeldis? Dokfilm on ehe
ja aus. Ja kui ägedaid mängufilmide süžeesid inimesed ka välja ei mõtleks, elu ise
on tegelikult ületamatu. Ja need filmitud inimesed seal on nii avatud. Nad räägivad
asjadest, millest mina avalikult ei räägiks, sest isegi nelja silma all võib
sellistel teemadel või sellistel viisidel kõnelemine tuua valusaid tagasilööke –
miski öeldust puudutab kuulajat ja see päästab valla reaktsiooni, mida on
lihtne suunata teise inimese pihta, sest justkui tema ütlemine selle
reaktsiooni kaasa tõi ja las ta siis vastutab mu paha tuju eest. Ebateadlike inimeste
tavaline käitumine ja pole muidugi vaja seda isiklikult võtta, aga vahel mõni käitumine
teeb haiget. Eks see ole minu arengukoht muidugi. Aga neil inimestel seal
lühifilmides on usaldus, et tagasilööke ei tule või need on talutavad ja nad
saavad endale sellist avameelsust lubada. Ma tunnen nende suhtes tohutut
lugupidamist ja austust nende sisemise jõu ja meelerahu ees. Ja natuke isegi
nagu uhkust, et meil Eestis on sellised inimesed olemas. Igal juhul on selles
kokkuvõttes sõnum, et maailm on hea ja turvaline paik. Selle filmidekogu
järelmaik oli minu jaoks tõesti sügavalt rõõmus. Eks elu pühitsemisele viitavad
ka värskelt õide puhkenud õunapuud. Aastaaja märk.
Inimestevahelist vägivalda nendes filmides peagu polegi
(õige õrnalt ja sõna või mõtte tasandil ainult), inimeste endi sissepoole
suunatud vägivalda mõnevõrra leidub, aga need inimesed püüavad oma teemadega
tegelda. Ja nad püüavad end armastada ja endale andestada ja vaatavad maailma
lootusrikka pilguga. Selliseid filme on nii hea vaadata. See on täiesti
teistsugune maailm kui see, mis tavaliselt meediast vastu vaatab. Tore, et
tänapäeval naised ka filme teevad. Sellistes filmides on rohkem sügavust ja
sisu ja ridade vahele on kirjutatud terved romaanid, jaksa ainult lugeda.
Veel hiljem lisatud. Ma olen siit-sealt märganud judinaid,
et vastsündinu surm, seda on ju hirmus vaatama minna. Ja "Juurte" "Imet oodates" filmi näinuna vaidlen
vastu. See fakt iseenesest võib muidugi naha vahele ronida, vastsündinu surm
puudutab inimest. Surm nagunii puudutab, aga me oleme tahtnud selle oma elust
välja jätta, vahest ehk liigagi. Tänapäeva lääne inimene tahab elada nii, nagu
surma ei oleks. Samas on abort ka lapse surm ja väga paljud naised elavad seda
samamoodi üle nagu sündinud lapse surma. Need leinad on meie sees olemas (kui
mitte enda kogemusena, siis läbi DNA tulevad meie emade ja vanaemade leinad
ikka, sellest pole pääsu, nende teadvustamise tase lihtsalt on madalam). Pole vist
naist, kes ei teaks teisi naisi, kes on mingil viisil oma lapsest ilma jäänud. Neid
on lihtsalt nii palju ja seda leina on palju. See tilluke filmike annab
võimaluse mõneks minutiks asetada end nende naiste olukorda, kes on tõesti
lapse kaotanud. Annab puhastumise ja kaastunde võimaluse. Ja annab võimaluse
tunda tänutunnet, et minu lapsed on terved, ma ise olen elus. Eks sellest
kõnele praegu ka kõik need värsked kaselehed ja sireliõied. Aga me võibla ei
teadvusta seda alati piisavalt.
Veel meeldis mulle selle filmi juures näha, kui ilusad
inimesed eesti meditsiinisüsteemis töötavad. Võib-olla tegi keegi vea, et laps
suri, aga see kuulub ka elu juurde. Võib-olla oli nii määratud. Surm igal juhul
on (eluga pole siit keegi pääsend). Ja ikkagi lähevad ka selle filmi autorid
oma eluga edasi, mängivad varem sündinud tervete lastega, söövad kooki, kõrvade
vahel kummitamas valus küsimus mida ma jälle valesti olen teinud. Paljukihiline,
rohketasandiline, mõneminutiline, tõhus. Järgnev emakivi film annab vaatajale
aega nähtut seedida ja ehk ka meelerahu.
Ja olulisi mõtlemise punkte leidus teistes filmides ka.
Mu sõber ütles, et on talvega jõuetuks muutunud, aga
maatöödega rassimine annab rammu. Ma mõtlesin, et oot-oot. Mina muutun ka ikka
talveti jõuetuks ja kevadeti saan rammu. Kuigi ma maatöödega ei rassi (tuleks
kasuks muidugi, aga pole isu, mulle lihtsalt ei meeldi maatööd). Minu jõuallikad on rohelised lehed ja muidugi
päike. Kui päikest saab vähehaaval võtma hakata juba märtsis, siis rohelised
lehed saabusid meie aeda vast paar nädalat tagasi. Ma tõesõna vahel ootan, et
tuleks juba naat. Ma armastan naati. Igal hommikul korjan kausitäie naadilehti,
blenderdan selle tassitäie õunamahlaga ära ja joome kohe kahepeale ära, vahel
võtab kolmas ka lonksu. Rohejook on minu elujõu allikas. Ma tunnen end palju tugevama ja toimekamana kui paar nädalat tagasi.
Käisin hiljuti metüülimise loengul, kus kõneldi, et kui
inimene tunneb end väsinult või meeleteravus puudub, siis tõenäoselt on
tegemist metüülimise probleemiga. Metüülimine on osa keha detoksi protsessist. Viimase 50
aastaga on meie keskkonda lisandunud miljoneid keemilisi ühendeid
(taimekaitsevahenditest, vaibast, plastmassnõudest ja kõige selle tootmisest,
mis meid ümbritseb) ja ainult väikest osa neist on tervislikkuse poolest
testitud. Kokteilina mõjuvad need ained alati uuel moel ja tugevamalt. See
kõik mõjutab inimese hormonaalsüsteemi, mistõttu me ei ole sellises jõus ja tervises,
nagu vana aja inimesed. Viljakus on ka keha mürkidest vabanemise, sealhulgas metüülimise
võimest tugevalt mõjutatud, lisaks kroonilised haigused ja veel pikk nimekiri muid
asju (vt lisaks siit).
Seepärast on väga oluline süüa rohelist. Rohelises taimes on
need abid, mida keha vajab, et puhastuda ja terve olla ja normaalsel viisil
toimida. Ma üldse ei armasta rohelisi salateid. Minu sõbrad on võilill, naat, nõges,
hiljem põdrakanep ja pune. Neid ka niisama väga ei isuta sööma (kuigi lisan toitudele). Minu jaoks on parim süüa rohelisi lehti blenderdatult, joogina. Aga kui sulle maitseb spinat ja rukola, siis olgu
need. Peaasi on midagi rohelist süüa. Talvine rohelise toidu nappus on see, mis
mind nõrgaks teeb. Ma arvan, et teisi ka.
The Sunken Gardeni aed Briti Columbias (Wikipeediast)
Ma ei suuda praegu valida, kas panna selle postituse pealkirjaks „Jumalik
kord“ või „Aia eest hoolt kanda“. Tuli tunne, et see või / ehk teine on see üks kõige vajalikum
asi, mida oma eluga teha. Luua jumalikku korda. Või siis oma aia eest hoolt
kanda. Kuulsin kord jaapani vanasõna, et elus on kõige tähtsam oma aia eest
hoolt kanda ja tegelikult ei ole see ka kuigi tähtis. Mind võttis see vanasõna
toona päris nõutuks. Et elus on ju nii palju muudki olulist ja nii palju
muudki, mille eest hoolt kanda (ja ma arvasin, et see arvamine oli kindlasti
mingi vana meessoost lasteta aedniku arusaam elust ja äkki see aednik oli veel kibestunud kah). Nüüd aastaid hiljem
mõistan, et see aed on siin mõeldud ülekantud tähenduses. Midagi sellist oli Ristikivi „Rohtaias“ ka
(seda ma ka keskkoolipäevil lugedes ise ei mõistnud, aga kuulasin, mis vanemad
inimesed rääkisid ja panin lihtsalt edasiseks kõrvataha). Aed kui see osa elust, mille kulgemist inimene saab suunata.
Kui ma hästi natukene vaatan maailma, siis mulle tundub
tõesti kõige parem mõte hoolitseda oma aia eest kõigis ülekantud tähendustes
või siis püüda luua seda jumalikku korda, mida ma sooviksin kogeda. Suutlikkuse piires. Kasvõi natukenegi.
Jumalik kord on minu arusaamises puhas ja selge, aga sisaldab ka mõningaid
kaose elemente. Puud ei kasva metsas rivis ning karud ja kährikud söövad ja situvad
(ahjaa, inimesed ju ka), aga see sitt on kohe järgmiste olendite söögilaud. Ja ärasurnud
puu on ka miljonite teiste olendite söögilaud. Kokkuvõttes on see ilus ja
puhas, kuigi vahepeal ka natuke kõdunend või lõhnab sita järele. Ja sellist
korda saab natukene ise maailma juurde luua. Minul nt on tubli sada aastat
õppimist, kuidas oma kodu sellises korras hoida. Ja lisaks kõik need muud toimetused, millega ma tegelen, nii töises plaanis kui suhetes kui kusiganes. Aga ma asusin teele.
Nagu mul sageli juhtub, tulevad postitused kahekaupa, kui üks kirjatükk on mu peas oma kuju leidnud, hakkab selle alt järgmine kooruma (kuigi suur jagu taipamistest jääb siiski bloggi üles panemata ja vahel ma topin lisandused eelmise sabasse). Nii ka nüüd tuli teadmine,
et selle postituse pealkirjaks saab ikka „Aia eest hoolt kanda“. Sest juba on
teel järgmine postitus minu koduaia naatidest. Need kaks sobivad ju kuldselt
kokku, kas pole? Selles on minu jaoks mingi jumalik kord. Ma tänan, et sain seda kogeda.