Oma igapäevast enesearengu tööd...

Oma igapäevast enesearengutööd ei saa teiste teha jätta. Täna osalesin Kersti Lossmanni rahu ja tasakaalu kaugseansil. Mõni ikka küsib, et mis ja kuidas. Eks mul ole aastate jooksul n-ö kindel kord välja kujunenud sellega. 

Esimese korra võtan kaugseanssi vastu siis, kui see just valmis sai, umbes samal ajal. Täna lahkus tütar poole kaheteist ajal ja siis oligi paras aeg kõik muu kõrvale panna ja keskenduda endas rahu ja tasakaalu loomisele. Ma eelistan valida aja, mil vähem pereliikmeid kodus liikumas-suhtlemas-toimetamas, aga nad on harjunud ka sellega, et panen oma toa uksele sildi "Palun vaikust, kaugseanss!" ja sel ajal hoitakse tund aega vaikust. See on minu püha aeg ja ma võin väga mittepühaks muutuda, kui ma oma püha aega ei saa (mitte et see mulle au teeks, aga elu on selline).

Kaugseanss tehakse valmis kusagil mujal ja vastu saab seda võtta seal, kus parajasti ollakse. Hea, kui on vastuvõtmiseks vaikne koht. Sageli sukeldun seanssi nii sügavale, et uinun paarikümneks minutiks.  Esimese korra võtan seanssi sageli vastu lihtsalt nii, nagu see on kirjelduses kirjas. Võib-olla mõtlen oma teemade peale, kui on sedasorti kaugseanss, aga kui ei ole, siis ei mõtle suurt midagi. Ja kui see mõtlemine ongi, siis on see pigem sellist mittemõtlevat sorti mõtlemine. Kontemplatsiooniks oleks vast liiga suurejooneline nimetada, ega ma siin mingi munk pole (kas nunnad üldse kontempleerivadki?).

Järgmised vastuvõtmise korrad on lühemad. Vaatan läbi konkreetse kaugseansi teemad ja siis enda sisse, et mis minus sellega haakub. Otsin n-ö oma hinge tagataskud läbi. Seekord nt oli viiteid sõjale ja partnerluse teemadele. Kas on naist, kellel kunagi elus poleks suhteteemades raskusi olnud? Praegu nt vaatasin üle oma suhted vanematega, eriti mõne pingelise aspekti isaga, aga ka muid episoode erinevatest elujärkudest. Sõja teema mind enne nii valusalt ei kõnetanud, aga võtsin siis ette ja lugesin paar tundi internetist Ukraina sündmuste kohta, kuni nutt peale tuli. Sõja teema hakkas vägagi kõnetama: oma vanavanemate lood ja varasemate põlvede katsumused neilt teemadel ja veel kuskilt leitud lood, mis kunagi on puudutanud.  Kõik see oli minu mustritesse jälgi jätnud. Põlvkondadevahelised pinged. Neid siis vabastasin kaugseansi abil. Vahepeal mugisin natuke karamellišokolaadi, sest oli selle isu ja mul on karamelliga mingi teema.

Siis elasin vahepeal niisama ja märkasin endas soovi maailma muuta. Hakkasin uuesti kaugseanssi vastu võtma. Soov maailma muuta on üks sõdade algpõhjusi. Ma usun, et on oluline endas nende teemadega töötada.

Siis läksin sümfooniaorkestri kontserdile. Dirigent alustas vaikuseminutiga. Kogu orkester ja saal, kõik olid täielikus vaikuses, see oli sügav ja valus ja mul läks jälle silm märjaks. Kava oli ka pisut muudetud, esimeseks looks sai Pärdi Fratres. Ja pärastpoole Pärdi Cantus in memoriam Benjamin Britten. Nende aegadel mul tulid jälle tasakaalutud emotsioonid sügavatest kihtidest ja jälle võtsin kaugseanssi vastu ja tasakaalustasin end. Kuulasin muusikat kogu kehaga. Palju keelpille ja teisi pille võtab keha võnkuma.  Midagi võngutab lahti, vabastab, annab puhtuse ja kerguse. Hea tunne. 

Ja siis vastu ööd võtan veel kaugseanssi vastu, kui meenub. Vahel ärkan ka öösel üles mingi sisepingega ja hakkan kaugseanssi vastu võtma, uinudes samal hetkel ja protsess jätkub minu uneajal süvakihtides. Vahel käin jalutamas või pesen nõusid, samal ajal kaugseanssi vastu võttes. Kui on mingi pooleldi monotoonne lihtne turvaline tegevus, siis see võib taustaks olla. Autoroolis ega süüa tehes mitte kunagi.

Kersti kaugseanss kestab tavaliselt päeva või paar (umbes korra kuus on see võimalus, järgmine kord tuleb pööripäeval, nii on see aastaid olnud). Ma luban endal selle aja olla neis heledatest püüdlustes, palvetada nende inimeste ja rahvaste eest. Eelkõige palvetan ikka enda ja oma suguvõsa ja lähiringi eest. Ja ma tunnen, et see palvetamine on teistmoodi kui siis, kui teen seda üksi oma jõuga. Seepärast ma neil kaugseanssidel alati osalengi (igaks juhuks olen palunud Kerstil mulle neist teada anda, sest fb ma luban endal mitte jälgida).

Rahu ja tasakaalu meile kõigile!

Haiguse hirm

Viimasel ajal on meedias nii palju äreva tooniga teateid ja toredamat lugemist annab tikutulega otsida. Ega ma eriti otsigi. Lihtsalt vaatan pealkirjad üle ja loen selle asemel raamatuid (ja tänan, et raamatukogudest saab ikka laenutada, aitäh, aitäh!).

Ma luban endale püsida nii rõõmus ja rahulik, kui võimalik, lähtudes mh asjaolust, et ärevus viib immuunsuse alla. Siinkohal mulle tõesti tundub, et ma pean end välja vabandama. Vabandust paluma, et ma soovin endale avalikult õigust olla rõõmus ja rahulik olukorras, kus paljudel on arusaadavalt raske. See oleks justkui teotus. Mikita kirjutab "Kukeseene kuulamise kunstis", et soomeugrilase lohutamine ei kõlba kuhugi, tuleb muretsejal kõrval seista (ja alatihti ta on mures, see on selline rahvuslik olemise viis), kuni mure kandub kuulajale üle ja siis minna seda järgmisele soomeugrilasele kaela valama. Ma saan aru, et see mure tiirutamine on paljude jaoks norm ja aktsepteeritud viis olla hea inimene, aga minu jaoks liiga raske. Palun kergemat olemist ja võtan selle, kui võimalik. Praeguses eriolukorras on muidugi hea võimalus olla rõõmus ja rahulik salaja, kodus omaette, nii et keegi ei näe ega saa teada. Ja kaugkohtumistel väljendada ikka oma osavõtlikkust ülemaailmse olukorra raskustest, kui parasjagu on nii palju empaatiatunnet (minul vahel napib, tunnistan).

Mitte et see haigusehirmu emotsionaalsus mind ei puudutaks. Mitte et ma peaks end surematuks. Ma arvestan algusest peale võimalusega, et ma kohtun selle viirusega. See viirus võib istuda leivapaki peal, kui ma sealt leiba võtan ja sööma hakkan, sest kellegi viiruslik hingeõhk on seda kilekotti puudutanud. Või on viirusekandjast itaallane hinganud selle tilli peale, mida mina sööma hakkan. Mõni desinfitseerimata jäänud ukselink või äsja tulnud postipakk võib viirust kanda. No mida iganes. Ma usun, et kuidagi saab viirus minuga kohtuda, sest teda on igal pool vaatamata kõigile abinõudele.

Ja see lihtsalt on. Ma usun, et ma tulen sellest välja. Nagu ma olen kuidagi toime tulnud ka nt borrelioosi ja entsefaliidiga. Ma olen lapsest saati palju puuke saanud, suurema osa neist lahtiselt enda pealt ära korjanud, aga mõned ikka lähevad sisse ka. Siis ma olen nad välja võtnud ja ära põletanud. Ja see, et mingid haigused tulid, on lihtsalt elu osa. Minu meelest on Eesti meditsiin väga hea, mina olen abi saanud ja väga tänulik selle eest. Võimalik, et mu elu kulgeks paremini, kui mul neid haiguseid poleks olnud, aga on nagu on. Tegelikkuses ei lähe kunagi kõik asjad nii hästi, nagu tahaks. Me ikka suudame ju enamat kokku unistada. Shit happens anyway. Ja sellesse võib rahulikult suhtuda. Mina ei ole kunagi puuke kartnud ega vihanud, sest vihkamine ega kartmine ei tee midagi paremaks.

Mis ei tähenda, et ma oleks ükskõikne. Panen kirja, mis kedagi on koroonast välja tulla aidanud, et äkki aitavad need asjad mind ka, kui see olukord käes on. Ja püsin üsna eraldi ja pesen käsi jms. Kui haigus tuleb hiljem, on kauem aega olnud teiste kogemustest õppida ja neid kogemusi on rohkem. Nagu see saja ahvi lugu, et kui ühel saarel sada ahvi õppisid mingi nipi selgeks, omandasid sama nipi teisel saarel elavad ahvid, kellega neil polnud kokkupuudet. Või kui esimesed tuhanded inimesed on ühe ristsõna ära lahendanud, läheb järgmistel tuhandetel selle lahendamine kiiremalt ja kergemalt, sest infobaasis on see info juba olemas ja me kõik laeme seda (kasvõi alateadlikult) alla. Meditsiin ka õpib ülikiiresti, ma usun. Lihtsalt mul aitab rahus olla usk, et kuidagi ikka saab ja statistika ütleb ju ka, et enamik isegi kõige nõrgematest jääb ellu. Siis ju tohib rahul ja rõõmus olla küll.

Mulle on viimasel ajal sageli meenunud 1990-te aastate alul majandusuudiseid lugenud Tiina Joosu, lummav blondiin, kes rääkis keerukatest ja vahel ka rasketest majandusuudistest sensuaalsel viisil ja tema hääletoonis ei väljendunud iial mingit raevu, ärevust, pahameelt (nii vähe, kui ma neid uudiseid nüüd kuulma juhtusin). See kõlas pigem lummavalt ja nauditavalt, isegi erootiliselt. Tollal see tundus mulle liigagi erootiline, aga parem nii kui see vaevu vaoshoitud mure, mis praegu meedias vastu karjub. Jah, mulle meeldiks, kui Tiina Joosu loeks praegu ka neid kõige ebameeldivamaid uudiseid või keegi teine selline inimene.

Rõõm ja rahu on toredad, vajalikud ja tervislikud ning mul on hea meel, et enamik minu tuttavaid lubab endale püsida selles seisundis ja hoiab selle oleku võimalust üleval ka kõigi teiste jaoks.

Rõõmu ja rahu ja head tervist meile kõigile!

Õunapuu õievesi

Õunapuu on täies õies.
Me tegime endale õunapuuõie lillevett: täitsime klaaskausi joogiveega ja katsime pealt tihedalt kõige kaunimate õunapuuõitega. Siis jätsime mitmeks tunniks päikese kätte. Õhtul tuppa tuues oli veel imeline tugev õunapuuõite aroom. Seda sõõmukese rüübates täitub meel sügava armastuse- ja rahulolutundega*.

Sellist lillevett saab suvi läbi teha ka kõigi teiste mittemürgiste õitega. Õis on taime väekaim osa ja taime õiega kohtumine mõjutab otseselt inimese vaimu. Igal taimeperekonnal on inimesele ka oma kingitus. Võtame need kingitused vastu ja saame enda paremaks väljaandeks!

Korgiga klaasnõus saab sellist õievett või ka lihtsalt roheliste taimedega struktureeritud vett teele kaasa ka võtta ja päev läbi nautida. Imelist kevadet!

* Waldorfpedagoogidelt olen kuulnud, et igal taimeliigil on oma liigivaim, kes toetab teisi olendeid liigiomasel viisil. Mõju on nii kehaline (keemilised ühendid keha toetuseks), hingeline (ilu vm meelelised kogemused) kui vaimne (toetus elu õppetundide omandamisel).

Vaata mind: „Vaimude maa”

Mai on keskkonnakuu ja ETV2 näitab igal teisipäeval ja neljapäeval mõnd keskkonnateemalist filmi, need vist on 7 päeva järelvaadatavad ka. Minu praeguse hetke üks lemmikumaid filme „Vaimude maa” tuleb ekraanile teisipäeval, 23. mail kl 22.05. Miks see film on minu jaoks eriline?

Noorespõlves oli minu suhtluskeskkonnas omajagu arvustamist, kritiseermist, ütleksin et ka end upitamist teiste arvelt. Kriitilisusega esitleti justkui enda mõtlemisvõimet (mis on üldse üks inimeseksolemise tippsaavutusi selle maailmavaate järgi), et näe, ma kuulan seda kontserti ja saan aru, kus neil arenguruumi on, ma olen neist selle arvamise kaudu justkui mentaalselt üle. Kuigi samavõrd oleks põhjust ja võimalust keskenduda sellele, mis on hästi: me ise valime, kas tass on pooltäis või pooltühi, ning olla tunnustav ja soe.

Võib ju väita, et arengu eeltingimus on uskuda, et alati saab paremini, aga kui see on suhtumisena kõige suhtes valdav, siis mind see väsitab. Ma tahtsin selle juurest ära (ja ma vist olen nõus natuke vähem arenema, andke andeks). Mu praegused jutukaaslased on üldiselt palju positiivsemad, kuid eks mul endalgi viskab vahel vingu ja muidugi targutamise poolele. Pärast „Vaimude maa” filmi ma tundsin, kuidas ma soovin sellise suhtluse igaveseks seljataha jätta ja valida armastava kaastundliku, jah, isegi naerusuise lähenemise.

Namiibias Kalahari kõrbes elavad bušmanid muutsid selle pooleteise tunniga mu eluvaadet ja ma olen selle filmi eest lõpmatult tänulik. Ma naudin selle ürgvana loodusrahva väge ja väärikust tulla toime ka elu kõige keerulisemate olukordadega, nende elujaatust ja tasakaalu ja ma tunnustan nende vägivallatuid otsinguid oma eluviisi jätkamisel. Nii ma tahan ise elada ja rõõmustan, kuidas meil Eestis mõni asi on: ühed, n-ö euroopaliku ehk selle filmi kontekstis valge elulaadiga inimesed on oma tööga andnud meile mugavuse võimalused ja tehnikaimed ning teised, looduseinimesed hoiavad lahti loodusega harmoonilise kooseksisteerimise võimalusi. Kui need kaks veel vastastikku lugupidavat koostööd suudavad teha, siis lähevad asjad hästi. Nii palju tänu meile kõige eest!

Mõjujõud vs tasakaal

Lugesin Amy Cuddy „Kohalolu” raamatust, et avatud poosid või ka jõupoosid, nagu neid vahepeal nimetatakse, suurendavad isiku mõjujõudu ja suletud kehaasendid vähendavad seda. Kahtlemata see ongi nii, aga sellises käsitluses mulle ei meeldi: suur mõjujõud väikse tasakaalutunnetusega mõjub ümbritsevale pärssivalt, piiravalt, halvemal juhul ka hävitavalt. Me oleme ju lolle ülemusi näinud, kellelegi ei ole tore sellise mõjusfääris olla. Power is nothing without control öeldi kunagi ühes talverehvide reklaamis. Kui isikul napib mõistust ja harmooniatunnetust, siis tuleb see mõjujõud üldise heaolu arvelt. Võitja olla on tore, aga mitte siis, kui teistel on paha, sest me oleme üksteisega seotud. Selline võitmine pole pikas perspektiivis edukas ega jätkusuutlik. Minu meelest on see üks praeguse maailma hädasid ja lahendus ei ole mitte selles, et anda paljudele / senisest veidi rohkematele inimestele õpetust mõjujõudu suurendavate kehaasendite kohta, nagu soovitab raamatu autor, vaid suunata pilk tasakaalu loomisele. Kui eesmärk on tasakaal, loksuvad paljud asjad iseenesest paika.

Kui ma mõjujõudu mõttevabalt suurendavaid kehaasendeid suures plaanis heaks valikuks ei pea, mis siis oleks alternatiiv? Kindlasti mitte hädaorus kössitamine, mis kahjuks on liiga tavaline. Palju parem on Alexanderi tehnikas või tai chis õpetatav avardunud tasakaalus kehaasend, mis annab hea rühi, kerguse hingamisse, loob harmooniatunnetuse ning annab piisava mõjujõu enda rahumeelseks kehtestamiseks ja oma piiride hoidmiseks. Erinevad jooga hingamistehnikad loovad hinge kergust ja rahu. Joogast on „Kohalolus” ka põgusalt juttu kui stressi alandajast ning hormonaalselt hea ja kestva mõju toojast, kuid tervikuna on see raamat taas üks ameerika invasiivse elulaadi ülistus. Kas me tahame elada nagu kiskjad loomad pidevalt kellegi kõri kallal (ja kellegi eest põgenemas), kellegi arvelt või nagu taimed või kasvõi sipelgad vastastikuses koostöös, selles on küsimus. Sõda või rahu?

Veidi hiljem lisatud. Samasse teemasse läheb soovitamine nt stressi maandamiseks metsa minna ja karjuda või autos karjuda (neid viimaseid soovitusi jagavad mõned eesti noored eduinimesed). Kumbki variant minu meelest ei sobi, sest karjumine teeb inimese vihasemaks, kuigi ka väsinuks ja korraks võib tunduda, et on nagu päris tore olla. Olen seda ise kogenud, sest nooremana ma olin väga vihane ja eks ikka karjusin ka. Metsas karjumine on minu meelest lisaks lugupidamatu metsa ja tema asukate suhtes, neil on õigus rahule. Sellest, et käitumine mõjutab tundeid, on palju juttu ka „Kohalolu” raamatus ja sellega ma olen täitsa päri. Käitu ennast õnnelikuks ja siis olegi õnnelik on palju parem moto.

Palju parem kui viha välja karjuda on end rõõmsaks laulda või tantsida või joonistada või hingata või jalutada. Ja vähemalt üksi autos võib laulda ka täitsa kõvasti (ja valesti); suurt häält teha on ikka hea tunne küll, see meeldib mulle praegugi. Vähemalt korraks ma saan olla nii suur kui tahes ja see ei sega kedagi.

 

Viha vabastamiseks sobivad hästi ka kristallid (nt must turmaliin, praasem, lumiobsidiaan, karneool jpt), aga ikka mulle tundub, et vahest oleks kasulikum teha oma suure energiaga midagi kasulikku, nt maandada see mullatöhe (maa maandab tasakaalutud tunded kõige otsemalt) või võtta ette mõni muu rohkelt energiat vajav toimetus. Mingi viis on ikka, kuidas end õnnelikuks elada.

Hoidmise töö

Mis on töö? Kas see, mille eest makstakse? Aga kodused tööd nagu koristamine ja toiduvalmistamine, laste ja vanade eest hoolitsemine? Aia harimine? Käsitöö? Aga sisemine töö iseendaga? Enese analüüs, mõtte- ja tundemustrite leidmine ja nende ümbertegemine?

Kas tasakaalu hoidmine on ka töö? Koostöö loomine? Loodusega suhtlemine? Keegi peab seda ka tegema. Teoreetiliselt võttes saab kõik tööd ja toimetused tegemata jätta ja köögivilja laadis vegeteerida, aga mis elu see siis enam on? 

Ma arvan, et parem, kui loodusjõududega suheldaks täie tähelepanu ja kohalolekuga. Kui kõik inimesed tegeleks ainult väliste protsesside hoidmisega, läheks maailma tasakaal päris käest ära. Kellelgi tuleb võtta vastutus ka maailma rahu hoidmise eest, just endale parajas mõõtkavas muidugi. Ja vähehaaval me kõik saame muude askelduste kõrvalt ka tuulega juttu puhuda, lille ja rohuga kõnelda. Mitte ainult selleks, et bussipeatuses aega veeta, aga esialgu kasvõi selleks. Maa on meid hoidnud ja vajab meie hoidmist. Inimkonna osana me ikkagi vastutame selle eest.