Vegan kotletid

Meil tuli väike toiduteemaline avastus. Porgandimahla pressimisjäägist saab suurepäraseid vegan kotlette. Kõigepealt panen oad või läätsed likku (soovitavalt u kümme tundi varem ja oad tuleks siis pärast pehmeks ka keeta). Siis eraldan mahlapressiga porganditest mahla ja kuivaine. Hakin sibula ja lisan maitseaine (meile meeldib garam masala ja india maitseained, aga võib igate moodi). Segan (köögivilja ja kaunvilja on umbes võrdselt), teen kaerajahuga kotletid ja praen oliiviõliga.

Ja selle edasiarendus juhtus ühel laisemal päeval, kui ma ei viitsinud jahuga jamada ja panin segu niisama / väikese veega pannile. Sõber arvas, et seda võiks nimetada kotletipuruks. Maitses ikka hästi. Kusjuures kümme tundi ligunenud läätsi pole vaja keeta, isegi mitte neid musti beluuga läätsi, millel kirja järgi on pikk küpsemisaeg. Leotatult on need juba pehmed niigi. 

Kotlette saaks muidugi ka riivporgandiga teha, algses õpetuses ju nii käibki. Aga siis tuleb seda porgandimahla seal kuidagi siduda (jahuga?) ja minu meelest on parem see lihtsalt toorena ära juua. Toormahl on nii hea. Ja väärtuslik. Vegan kotletid on ka head. Ka kõigesööjatele. Proovitud.

Rohejook

Mu sõber ütles, et on talvega jõuetuks muutunud, aga maatöödega rassimine annab rammu. Ma mõtlesin, et oot-oot. Mina muutun ka ikka talveti jõuetuks ja kevadeti saan rammu. Kuigi ma maatöödega ei rassi (tuleks kasuks muidugi, aga pole isu, mulle lihtsalt ei meeldi maatööd). Minu jõuallikad on rohelised lehed ja muidugi päike. Kui päikest saab vähehaaval võtma hakata juba märtsis, siis rohelised lehed saabusid meie aeda vast paar nädalat tagasi. Ma tõesõna vahel ootan, et tuleks juba naat. Ma armastan naati. Igal hommikul korjan kausitäie naadilehti, blenderdan selle tassitäie õunamahlaga ära ja joome kohe kahepeale ära, vahel võtab kolmas ka lonksu. Rohejook on minu elujõu allikas. Ma tunnen end palju tugevama ja toimekamana kui paar nädalat tagasi.

Käisin hiljuti metüülimise loengul, kus kõneldi, et kui inimene tunneb end väsinult või meeleteravus puudub, siis tõenäoselt on tegemist metüülimise probleemiga. Metüülimine on osa keha detoksi protsessist. Viimase 50 aastaga on meie keskkonda lisandunud miljoneid keemilisi ühendeid (taimekaitsevahenditest, vaibast, plastmassnõudest ja kõige selle tootmisest, mis meid ümbritseb) ja ainult väikest osa neist on tervislikkuse poolest testitud. Kokteilina mõjuvad need ained alati uuel moel ja tugevamalt. See kõik mõjutab inimese hormonaalsüsteemi, mistõttu me ei ole sellises jõus ja tervises, nagu vana aja inimesed. Viljakus on ka keha mürkidest vabanemise, sealhulgas metüülimise võimest tugevalt mõjutatud, lisaks kroonilised haigused ja veel pikk nimekiri muid asju (vt lisaks siit).

Seepärast on väga oluline süüa rohelist. Rohelises taimes on need abid, mida keha vajab, et puhastuda ja terve olla ja normaalsel viisil toimida. Ma üldse ei armasta rohelisi salateid. Minu sõbrad on võilill, naat, nõges, hiljem põdrakanep ja pune. Neid ka niisama väga ei isuta sööma (kuigi lisan toitudele). Minu jaoks on parim süüa rohelisi lehti blenderdatult, joogina. Aga kui sulle maitseb spinat ja rukola, siis olgu need. Peaasi on midagi rohelist süüa. Talvine rohelise toidu nappus on see, mis mind nõrgaks teeb. Ma arvan, et teisi ka.

Rohelisest smuutist olen varem kirjutanud siin.

Olgem terved!

Õunapuu õievesi

Õunapuu on täies õies.
Me tegime endale õunapuuõie lillevett: täitsime klaaskausi joogiveega ja katsime pealt tihedalt kõige kaunimate õunapuuõitega. Siis jätsime mitmeks tunniks päikese kätte. Õhtul tuppa tuues oli veel imeline tugev õunapuuõite aroom. Seda sõõmukese rüübates täitub meel sügava armastuse- ja rahulolutundega*.

Sellist lillevett saab suvi läbi teha ka kõigi teiste mittemürgiste õitega. Õis on taime väekaim osa ja taime õiega kohtumine mõjutab otseselt inimese vaimu. Igal taimeperekonnal on inimesele ka oma kingitus. Võtame need kingitused vastu ja saame enda paremaks väljaandeks!

Korgiga klaasnõus saab sellist õievett või ka lihtsalt roheliste taimedega struktureeritud vett teele kaasa ka võtta ja päev läbi nautida. Imelist kevadet!

* Waldorfpedagoogidelt olen kuulnud, et igal taimeliigil on oma liigivaim, kes toetab teisi olendeid liigiomasel viisil. Mõju on nii kehaline (keemilised ühendid keha toetuseks), hingeline (ilu vm meelelised kogemused) kui vaimne (toetus elu õppetundide omandamisel).

Punane ja roheline smuuti

Tavaliselt on smuutiretseptis on banaan, marjad, vesi ja midagi rohelist. Väetoitude müüjad soovitavad ka klorellat ja lutserni jms väestuseks lisada. Selline smuuti on kahtlast pruunikat värvi, veidi imeliku maitsega ega meeldi mulle eriti. Söön, kui pakutakse, aga ise ei tee.

Katsetamisi olen jõudnud arusaamisele, et mulle meeldib, kui teha punane ja roheline smuuti eraldi: kas punane või roheline, aga mitte mõlemat korraga. Punases smuutis on õunamahl, banaan ja marjad. Kui teha üsna paks smuuti ja lisada ka avokaadot, tekib lusikaga söödav kreem, aga sel juhul – kui on juba midagi rohelist nagu avokaado, ma jätan punased marjad lisamata (võib lisada kakaopulbrit või mõnda muud, mis rohelise smuuti maitsestamiseks sobib).

Rohelise smuuti* põhitegijad on aknalaualt võetud / poest toodud roheline salat, vahel ka ise korjatud ja kuivatatud murusid või rohejahu** või ka mullused kuusevõrsed ja kasepungad (või kasepungatee). Vedelduseks lisan vett ja kolmandiku jagu õunamahla ning maitseks pirni, pirnipüreed***, ananassi, ebaküdoonia toorsiirupit**** või ka sortsuke astelpaju mahla. Sidruni ja apelsini mahl sobivad ka, nagu ka kiivi, melon ja mango. Kui muud ei juhtu olema, siis käib banaan ka. Magustamiseks ongi kodune õunamahl, aga kui seda ei viitsi keldrist tooma minna ja muud ka parasjagu pole, siis mesi. Minu meelest on roheline smuuti / rohejook kõige maitsvam ja mõnusam viis rohelist süüa ja eriti just kevadel tuleb suur igatsus roheluse järele. Kui ilma muuta oleks liiga raske ja loodus järjekindlalt raagus seisab, siis vähemalt smuuti ma saan ise roheliseks teha ja sellega oma rohelise isu täita.

Erinevaid hinnalisi imetabaseid väestuspulbreid ma olen ka proovinud, aga neid ma enam ei lisa, sest minu kogemuse järgi kitivad need hammaste külge ja see on lihtsalt ebamugav. Kui kasulik üks vastik asi ikka olla saab? Hea smuuti on see, mida süüakse mõnuga ja tahetakse järgmisel päeval jälle. Idandid meeldivad mulle ka pigem hautiste kaunistusena.

* Kuivõrd minu rohelises smuutis tavaliselt ei ole paksenduseks avokaadot ega ka banaani, siis tema konsistents on palju vedelam kui tavalisel smuutil, võib-olla peaks seda pigem rohejoogiks nimetama?

** Rohejahus on söödavate ravimtaimede ja umbrohtude (kortselehe, nurmenuku, naadi jms) kuivatatud ja purustatud lehede segu.

*** Pirnipüree seisab heas keldris kevadeni ka siis, kui on keedetud ilma suhkruta (lihtsalt pirnitükid keeta ja püreestada ning kohe kuumalt ja väga puhtalt purki panna).

**** Ebaküdoonia toorsiirupit saab samuti teha ilma suhkruta: ebaküdoonia tükid meega purki ning segades tõmbab mesi ebaküdooniast mõne aja jooksul mahla välja. Toorsiirupi panen väikestes karpides sügavkülma. Külmkapis seisab mõne nädala. Ebaküdoonia tükid säilitan kuivatatult.

Viisakuse piirid

Olen aastaid külas käinud ühes ülekeskealises peres, mis lahkesti külalisi võõrustab. Kombeks on, et külalised võtavad ühisele lauale midagi kaasa. Üks pere toob enamasti karbi poeküpsiseid, hea mugav ja odav kaasa võtta ja peetakse kuidagi pidulikumaks ninaesiseks vist ka. Perenaine võtab need alati viisakalt vastu ja paneb lauale. Enamasti need minu lahkudes ka sinna jäävad ja ma ei teagi, mis neist edasi saab. Pererahvas ise püüab valida tervislikumat sööki ja sellist pakub ka külalistele. Enamasti on laual soe toit, selle juurde alati köögivili, magustoiduks puuvili.

Mina olen aastaid nisust hoidunud ega kostita sellega ka enda külalisi. Kui keegi mulle järjekindlalt nisuküpsiseid tooks, siis millalgi ma ütleksin, aitäh, ära palun rohkem neid too või paneksin need talle lahkudes kaasa, sest mina hoolin enda tervisest. Ma arvan, et viisakusel on ka mõistlikud piirid.

Rohejahu

Tegin rohejahu: võtsin kuivatatud naati, nõgest ja nurmenuku lehti, sest parajasti oli nende isu, purustasin blenderis ja oligi valmis. Lisasin seda kamale ja kapsasalatile. Mõni lisab selliseid asju smuutile, aga mulle eriti ei meeldi, rikub maitset ja värvi. Kapsasalatile nad eriti maitset ei anna, aga väge ja vajalikke aineid kehale küll. Rohejahu sobib n-ö supirohelisena panna ka kõigi soojade toitude peale (taldrikusse veidi jahtunud toidule).

Kapsasalatis oli

värske kapsas

tomat (kurki võib ka panna)

paprika

päevalilleseemned

kõrvitsaseemned

rohejahu

oliiviõli-sidrunimahl-sool-mesi

Pilti jälle pole, aga ega ma ei kärsiks seda teha ka. Kui toit valmis, tahan sööma asuda. Tegelikult tahaks sööma asuda juba enne kui toit valmis.

Minu meelest on parim aeg ravimtaimi koguda siis, kui nad just on end maa seest välja ajanud, eriti täiskuu paiku (ja lehti siis, kui Kuu on veemärkides). Suvine pööripäev ja kuni kaks nädalat pärast jaanipäeva on ka tuntud maagilised ajad, mil loodusjõud on erilise väega ja tasub taimi korjata. Nii et jõuab veel.

Põdrakanepi salat

Ma sõin täna hommikusöögiks värsket salatit, mis koosnes

põdrakanepi latvadest

pirnist

mustikast

sidrunimahlast ja

kreeka pähklist

Imeilus ja mõnus kooslus kuumal suvepäeval ja pärast on nii hea tunne. Mõni lisab sellisesse salatisse ka hallitusjuustu ja mõni jätab pähklid panemata. Meloni ja arbuusiga on ka hea; kes kärtsumat värvi armastab, siis sobib ehk apelsin ja granaatõunaseemned.

Sama salatit võib muidugi teha ka rukola jt poesalatitega, aga metsikust loodusest nopitu on hoopis midagi muud kui sünteetiliste väetiste ja mullaasendaja peal kasvanu.

Põdrakanep sobib minu meelest ka supi ja hautise ja veega keedetud odrapudru vm soolase pudru sisse.