esmaspäev, 30. mai 2016

Väetamisest

Mu kannikesed õitsevad rikkalikult. Mõtlen, kas ma ehk olen neid üleväetanud. Ja kas see vaesestab nüüd mulda, kuna sünteetilisest poeväetisest tuleb ainult mõnda mineraalainet, mida taim oma elutegevuseks vajab ja ülejäänu võtab lill mullast. Niipalju, kui on võtta.


Aga kui see suur ja lopsakas lill pärast kompostihunnikusse jõuab, siis peaks kõik jälle korras olema ja keha muutuma tagasi algosakesteks?

Kui keegi teab, kuidas need asjad käivad, siis palun harige mind!

Antibeebipillid

Kalad surevad välja, liigiti. Konnad on üha enam mõlema soo tunnustega (nii munasarjade kui munanditega) ja nende seksuaalne orientatsioon hägustub. Ja mis on põhjus? Looduslikesse veekogudesse jõudnud taimekaitsemürgid muidugi ka, aga lisaks veel üks suur mõjur: antibeebipillid, mida naised võtavad soovimatu rasestumise ärahoidmiseks. Nendes ravimites olevad sünteetiliste hormoonide jäägid satuvad uriini kaudu veekogudesse, põhjustades östrogeeni vohamise tõttu viljatust ka kaladel ja sigimisprobleeme konnadel. Sellised valikud puudutavad kõigi Maa peal elavate olendite elu ja joogivee kaudu saavad oma osa mehed ja lapsedki, räägiti hormonaalse tasakaalu ja sünteetiliste hormoonide teemalisel loengul. Teen sellest kokkuvõtte ja palun ette võimalike apsude pärast vabandust, ma pole meditsiini õppinud.


Antibeebipillidest räägitakse kui millestki normaalsest ja turvalisest. Kõrvalmõjudest räägitakse vähem. Samas on iga arst koolis õppinud, et kui ainel on mõju, on sel ka kõrvalmõjud.

Normaalselt tugineb naise hormonaalsüsteem östrogeeni, progesterooni ja testosterooni üksteist täiendaval koostööl. Enim on koguseliselt progesterooni, mis on õnne ja heaolu hormoon. Rasedad lausa pulbitsevad sellest. Kui naine võtab sünteetilist östrogeeni, jätab tema keha ära ovulatsiooni, mistõttu pärsitakse progesterooni tootmist (see hormoon on vajalik viljastumiseks ja raseduseks). Progesterooni nappusest saavad paljud naised depressiooni, migreeni, tsüsti, unetuse, tavalised on meelolu kõikumised, probleemid ovulatsiooni taastumisega ja kaalutõus. Mitte ükski neist ei kuulu normaalse terve naiseksolemise juurde, vaid on hormonaalse tasakaalutuse ilmingud. Häiritud on ka sapipõie töö, mistõttu toksiinide väljutus aeglustub ja naise keha saastub elutegevuse mürgiste jääkidega. Antibeebipillidele lisatav progestiin surub samuti alla kehaomase progesterooni tootmise, samas kui progesteroon aitab kaasa hea une, elurõõmu hoidmisele ning sellel on oma osa ka insuliini tootmises (mille kaudu veresuhkur pääseb keharakkudesse).

Kuidas sünteetilised hormoonid mõjuvad?
1.       Need hoiavad ära ovulatsiooni tekke, mistõttu munarakk ei eraldu.
2.       Emakakaela limakork muutub paksemaks, mistõttu sperma ei pääse läbi.
3.       Samuti õhendavad need emaka limaskesta, mistõttu embrüo ei saa pesastuda ja hukkub viiepäevane loode. Tegelikult on antibeebipillide näol tegemist abortiividega: hukkub kuni sajarakuline lapse alge, mille 46 kromosoomis on olemas kogu geneetiline info tuleva inimese kohta.

Õhemaks ei muutu mitte ainult emaka limaskest, vaid ka kõik ülejäänud limaskestad. Kuivaks muutuvad suu ja silmad, kogu soolestik saab häiritud. Uuringud on kinnitanud, et raskete soolestikuhaiguste nagu Crohni tõve esinemine tõuseb pikaajalise sünteetiliste hormoonide tarvitamisega kolm korda. Soolestik on ka inimese immuunsuse alus ning seal tekkivad imendumisprobleemid mõjutavad kogu elukvaliteeti. Seedetrakti mineraalainete omastamise võime saab häiritud. Limaskestad on inimese kehas veel mitmel pool, tupe ph tasakaal saab häiritud ja vohama läheb pärmseen. Kopsude ja hingetorude limaskestade õhenemisest võivad tekkida astma ja hingamisraskused.

Hormoonasendusravina kasutatuna on täheldatud suuremat kopsuemboolia, infarkti, insuldi riski, mis tõuseb 5...12 korda (lisamõjurid on kõrgvererõhutõbi, suitsetamine jms). Paljud naised surevad selle kätte.
Samuti mõjutab antibeebipillidele lisatav progestiin aju tööd. Progestiin surub progesterooni tootmise alla ja see muudab aju müeliinikihi olukorda. Kuna müeliinikihist sõltub neuronitevaheliste sõnumite liikumiskiirus, nõrgeneb mälu ning poole kuni kolmandiku võrra kasvab sclerosis multiplexi haigestumine, seda 20...40-aastastel naistel.

Kõrge östrogeeni taseme tõttu seotakse kipnäärme hormoonid, nii et need pole keharakkudele kättesaadavad ja keha kogeb olukorda kilpnäärme alatalitlusena (külmatunne, depressioon, juuste hõrenemine), kuigi analüüsid näitavad, et veres on olukord korras ja kilpnääre toimib korralikult. Väheneb luude tihedus.

Suure valimiga uuringutel (sajad tuhanded rohkem kui viis aastat hormoone tarvitanud naised, rohkem kui 50 uuringut) on välja tulnud, et sünteetilistel hormoonidel on oma osa ka rinnavähi, maksakasvajate ja emakakaelavähi tekkes, mistõttu 2005. a otsustas WHO, et tegemist on 1. grupi kantserogeeniga (nagu nt tina või benseen).

Loengu teises pooles tutvustati juba 30 a tagasi välja töötatud viljakusmonitori, mille tööpõhimõte on lihtne: hommikul enne voodist välja minemist tuleb väga täpselt mõõta oma basaaltemperatuuri (suust väikse masinaga). Daysy aparaat arvutab siis varasematele andmetele tuginedes välja, kas naine on sel päeval viljastumisvõimeline või mitte ja soovitus on rasestumisohtlikel päevadel kondoomi kasutada.

Kui mina kord kahekümnesena naistearsti käest nõu küsisin, arvas ta, et ikka need tabletid oleks kõige paremad, et praegused tabletid on varasematega võrreldes turvalised. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi. Eks ma siis võtnudki neid üliturvalisi tablette. Alul hakkasin vihkama tablette. Täielikult kadus seksiisu ja see mees, mu tollane elukaaslane muutus vastumeelseks, sest tema seksiisuga polnud ju midagi lahti. Ma hakkasin vihkama tema spermat ja iseennast, kui see minu sees oli. Ma sain kohutava depressiooni. Tol aastal suutsin eksamid kuidagi kolmede-neljade peale ära veeretada, aga mingit huvi õppida ega üldse mingit motivatsiooni midagi teha ei olnud. Kuni tuli hea ettekääne mehest lahku minna (niisama nagu ka tundus imelik, kena inimene ikkagi) ja jätsin pillide võtmise ära. Hiljem ma pole kunagi enam nõustunud neid võtma, ammugi hormoonspiraali ega muu säärasega. See on õudne, mida antibeebipillid minuga tegid, ja ega ma kõigest kohe aru saanudki, alles takkajärgi. Nüüd näen, et mõju oli arvatavasti veel suurem kui ma üldse tunnetasin ja aru sain.

Meestekeskne ühiskond arvab, et naine peab alati olema saadaval. Matriarhaadis otsustas naine, kas mammut on küllalt suur, et seksipidu pidada. Ja kes vastutab tagajärgede eest...

Nüüd loen Postimehest, et Espoos tahetakse hakata antibeebipille tasuta andma alla 20-aastastele naistele, et vähendada alaealiste aborte. Anna, jumal, mõistust! Neid tablette antakse praegugi akne korral tüdrukutele, kelle menstruaaltsükkel pole veel välja kujunenud. 

Sada aastat tagasi algas tüdrukutel menstruatsioon 16-aastaselt, praegu 13-aastaselt – ravimite, kemikaalide ja üldise keskkonna saastatuse mõjul on see iga tublisti varasemaks muutunud, samas kui sotsiaalne küpsus on üha hilisem. Ameerikas on 80% naistest millalgi kasutanud hormonaalset viljakuskontrolli. Jaapanis on see arv alla 1,3%, 70% ei kasutaks hormonaalset sekkumist iialgi, sest võimalikud kõrvalmõjud on liiga ohtlikud ja pole ka lõpuni uuritud. Jaapanis on ka paremad kondoomid,kus lateksi asemel on mingi teine aine ja suurusi on valida u 95. Seal on kondoomi kasutamine hoolimise märk.



Samal teemal on joogafestivali ajal seminar „Hormonaalne tasakaal läbi loomuliku pereplaneerimise”. 23. juulil kl 15 Haapsalu Piiskopilinnuses. Facebookis on viljakusmonitori grupp.
 
Delfi naistekas ilmus 18.09.18 selline artikkel.

Kotkakaamera

Mul ei ole televiisorit. Kui tahaks midagi vaadata, siis internetist ikka leiab. Tore asi on kotkakaamera. Olid väiksed pojakesed, siis hakkajad helehallid kotkapojad. Nüüd näevad juba vanalinnu moodi välja ja teevad lennuharjutusi.

Päris looduses on alati midagi vaadata. Ma olen Valdur Mikitaga päri, et puude vahel kõndides tulevad mõtted. Või ka aknast tuule käes liikuvaid puid jälgides. Ja mulle meeldib loodusobjektide rahu ja liikumise suhteline aeglus. Filmide kiireid kaadreid ma ei jõua ära seedida.

Vähem on rohkem.

Kesta vahetades


Kõndisin niiduvaheteel, kui rästik mu jala juurde sööstis. Ta liikus ülikiiresti, ma ei jõudnud veel õudusest karjatadagi, kui ta juba otsa ümber pööras ja tagasi kõrgesse rohtu roomas. Karjatasin oma karjatuse ära ja mõtlesin, et madu on minu mütoloogias muutuste loom. Viskasin siis oma ärevuse ja vana kehva olemuse ussile järele. Et tema abil maona vabaneda oma vanast kestast, millest olen välja kasvanud ja säravama ja suuremana homsesse astuda.

Paar päeva hiljem vahetasin oma arvutis taustapildi ära. Nüüd on Remo Savisaare luha-sinirind. Enne oli üks teine tema linnupilt. Uus elu on alanud. ;-D

Nime lugu

Ma kõndisin metsas, õieti linnapargis. Ümberringi värskelt lehtivad kased ja võrsepitsilised kuusepuud. Õhk lõhnas kevadises lehtimises ja kajas linnulaulust. Liblikas tunne oli. Meel lihtsalt lendas ja tantsiskles. Samuel Vesipruul võis end just nõnda tunda, kui ta oma surematuid kirjatükke kirja pani. Ja kuigi keegi pole neid surematuid kirjatükke kunagi lugenud, on tema nimi veel kellelgi meeles. Jah, see meeleolu kutsub end jäädvustama.

Ma mõtlesin, et selle uue blogi nimi võiks olla liblika blogi. Ilus kerge lennukas nimi. Siis tundus nagu mage. Ühepäevaliblikas, kerglane ja mis seoseid veel lahvatas. Midagi muud ikka... lumeliblikas... ma tegelikult olen pigem sügis-talve inimene. Kuigi see ei sega maikuu loodust nautida. Lumeliblika blogi kõlab juba paremini.
Pikutasin metsõunapuu all ja imetlesin tema õiteküllust. Mõni ikka jaksab. Igal aastal nõnda ilu pilduda. Mõni ei jõua ära imetleda. Ühest korrast jääb väheks. Kajakad kiljusid. Ja siis tuli nimeks lumeliblika ja merikajaka blogi. Merikajakad ei ole pärast seda raamatut enam tavalised linnud.

Siis mõtlesin, et vahest on nimi liiga ambitsioonikas. Tõmbaks äkki tagasi? Oleks kuidagi rahulikum, keskmisem ja tavalisem? Et mitte öelda normaalsem. Eks seda keskmine ja tavaline olemist on juba harjutatud ka, normaalsusest kõnelemata (rahu alles õpin). See nimi lihtsalt meeldib mulle. Lumeliblika ja merikajaka blogi. Kõlab täitsa minu moodi.

Kodus otsimootoriga taustu vaadates mõtlesin ümber. Oma lumeliblika-olemises olen ma omaette, see ei ole teistele jagamiseks, või kui, siis õige vähe. Merikajaka-jutud on väiksemas ringis neile, keda see kõnetab. Laiemas ringis tuleb liiga palju vastasseisu ja seda pole vaja. Pealegi peaks blogi nimi lühem olema ja parem, kui internetis midagi liiga sarnast ei ole. Niisiis lumekajakas. Lumekajaka blogi.

Kuna mitu päeva hiljem ka pole midagi paremat (ja vaba) pähe tulnud ja nime puudumine/otsimine hakkab juba ära tüütama, siis jääb see.