Üminad

Vahel mul tulevad vanad popviisid pähe kummitama. Saadan minema ühe, tuleb tagasi või uus asemele. Viimati oli Trad.Attacki „Kuukene, kullakene, armas aotähekene, võta mino hindäle, saas mino kehä kimmäs, jahumatt jaksas!” Tore viisijupp ja muhe vanatädi seda esitamas.

Siis jäin mõtlema, et mida ma siin lausungi palju kordi järjest. Palun Kuud appi, et ta annaks mulle jõudu jahukotti tõsta... nii-nii, jõud kulub alati ära, aga see: „... võta mino hindäle...”? Kas ma palun siin, et Kuu annaks mulle jõudu ja olen valmis selle eest ennast ära andma? Mida need vanad sõnad tegelikult tähendavad? Kas ma annan sellega vastutasuks jahukoti tõstmise jaksu eest oma väe ära? Ei tea, aga päris kindel ka pole. Need on vanad väekad lausumissõnad ja Kuu annab kindlasti vägesid ja võtab neid ära, kui paluda.

Meenub, et kunagi ammu ma plaanisin korraldada stiilipeo, kus me kõik osalejad tuleks sellena, kes me oleme kümne aasta pärast. Rääkisin ühe ja teisega ja mõlgutasin selle üle mitu kuud, et kes mina oleks ja kuidas seda pidu ikka teha. Pidu jäi pidamata, aga mina olen praegu (rohkem kui kümme aastat hiljem) ikkagi seal, kus ma toona arvasin, et tahaksin olla. Olin lugenud nupukest, et umbes kusagil Jaapanis pakutakse sellist hoolitsust, et täisinimesed saavad end beebina tunda. Mõtlesin, et see haakub minu tunnetusega, aga sugugi pole isu enam kuhugi kooli midagi õppima minna (tollal seostasin seda TLÜ rekreatsiooni erialaga) ja sinna see jäi. Kuni elu pakkus uued võimalused. Liblikmassaaži ajal ma olen ise saajana sageli end justnimelt beebina tundnud – parimas tähenduses.  Õrna ja hoituna. Tunnen, et see justnimelt tervendab neid minu beebiea kogemusi, mis nii kooskõlalised polnud. Nii et sellised mõtisklused nt sellest, kes ma tahaks olla, loovad tulevikku, selles pole kahtlust. Seepärast ma jälgin, mida ma ümisen ja mis tähendusega see on, kuhu see mind viib ja millega see kokku kõlab.

Igaks juhuks otsustasin oma ümina plaati vahetada. Errol Vares on sageli oma rahvarohkematel kogunemistel õpetanud laulu, mille ta vist kustki Haapsalu kandi aasa pealt lillede käest õppis. „Kalli, kalli, kalli, kalli. Kalli, kalli, kalli, kalli jne”. Nüüd sai selle laulu sisu ja tähendus mulle selgemaks ja valisin selle ka oma uueks üminaks. Kooskõla enda ja ümbritsevaga on kindlasti see suund, kuhu ma minna soovin. Armastus on üle kõige.

"Habras maailm"

Käisin Ants Tammiku "Habrast maailma" vaatamas ja olen vaimustuses. Jälle. Ilust. Meie ümber.

See sõnadeta film Eestimaa loodusest ja inimestest selle sees meenutas mulle väliselt natuke „Koyaanisqatsi” filmi, mida ma kunagi ammu linnahallis vaatamas käisin (päris orkestriga! pärast kuulasin plaadilt seda muusikat veel palju kordi). Ja ma rõõmustan, et kui „Koyaanisqatsi” oli valusalt mõtlemapanev*, siis „Habras maailm” ei anna hinnanguid, vaid suunab pigem loodusega koostööle ja äratab maailma ilu märkama. Sellist wabi-sabilikku ilu, mida üks vana arhitekt mind nägema õpetas: see, mis on, ongi ilus, küsimus on kadreerimises ja vaatenurgas. Muud ei olegi. Tuleb ainult õigesti vaadata ja filmis on kaader nii sätitud, et algaja imetleja saab ka aru. Nautisin selle filmi totaalset ilu, mis armsate loodusvaadete kõrval hõlmab vagonettide ja suurte põllutöömasinate esteetikat. Kõik inimesed on ka ilusad, eranditult, nii kuidas nad on loodud ja oma elu elanud. Mind veidi ikka hämmastasid need portreed ja inimese-kaadrid – see ehedus ja lihtsus. Sügavama mõistmise tõi kaasa, ja armastusetunde.**

Heliriba paitas kõrvu. Mõnus on vaadata küntud põldu, mehi ja masinaid ning kuulata kaunist naishäält. See kõlas nagu Maa enda laul. Nais- ja meesalge tasakaal, loov harmoonia.

Siis sõitsin koju, sattusin bussis istuma seljaga sõidusuunas ja vaatasin vargsi tavalisi inimesi. Bussireisijaid. Imetlesin. Tänutundega.

* Koyaanisqatsi tähendab tasakaalust väljas olevat elu.
** Selle mõistmise võtsin kaasa järgmine kord, kui "Novembrit" vaatama läksin. Selle tundega vaadates on kõik "Novembri" tegelased, ka need igasugu ahnepäitsud ja kupeldajad jt ka ilusad.

Viisakuse piirid

Olen aastaid külas käinud ühes ülekeskealises peres, mis lahkesti külalisi võõrustab. Kombeks on, et külalised võtavad ühisele lauale midagi kaasa. Üks pere toob enamasti karbi poeküpsiseid, hea mugav ja odav kaasa võtta ja peetakse kuidagi pidulikumaks ninaesiseks vist ka. Perenaine võtab need alati viisakalt vastu ja paneb lauale. Enamasti need minu lahkudes ka sinna jäävad ja ma ei teagi, mis neist edasi saab. Pererahvas ise püüab valida tervislikumat sööki ja sellist pakub ka külalistele. Enamasti on laual soe toit, selle juurde alati köögivili, magustoiduks puuvili.

Mina olen aastaid nisust hoidunud ega kostita sellega ka enda külalisi. Kui keegi mulle järjekindlalt nisuküpsiseid tooks, siis millalgi ma ütleksin, aitäh, ära palun rohkem neid too või paneksin need talle lahkudes kaasa, sest mina hoolin enda tervisest. Ma arvan, et viisakusel on ka mõistlikud piirid.

Lammutavjuhi sõnavõtt

16. detsembri Postimehes kirjutab reklaamibüroo Tank loovjuht Eesti alko- ja reklaamipoliitikast. Kaudselt sellest ka, aga peamiselt läheb terve suur arvamuskülg kivi kivi järel ühte kapsaaeda. Loo pealkiri „Ametnike tööriist – minister, kes on võõras kõigile” võtab autori peamise seisukoha kokku. Avalõigus on see lausa üksipulgi välja toodud, kellele ja kuidas just minister võõras on, ja miks. Kogu järgneva artikli nimetatakse seda ministrit võõraks, sekka ka lihtameelseks, lihtsakoeliseks, nooreks edevaks isahundiks, noormeheks, lõpetuseks tuleohtlikuks sotsiopaadiks. Eesti poliitikat ei kirjeldata ka sugugi heledamates toonides. Kuivõrd kogu artikkel on üks suur lammutamine, siis on selle autor lammutavjuhi tiitli ära teeninud*.

Küllap on kogenud loovjuhist kaval nimetada minister kõigile võõraks, tekitades nii tema ümber barjääri. Ja ma ei saagi öelda, et see on alatu demagoogiavõte, et ta kõneleb ülekohtuselt nii ka minu eest. Sest tolles kirjatükis on ära toodud ka ministri napp toetuskond. „Ainukesed, kes paistavad tema olemasolust alati rõõmu tundvat, on kolme-neljakümnesed kõrgelt haritud, ilma täisväärtusliku pereeluta, tüüpiliselt koera või kassiga varustatud hüperkultuurihuvilised ja mitmesuguseid asju korraldavad sotsiaalselt väga aktiivsed amatsoonid. Neile üldjuhul meeldibki kõik, mis on sama sassis nagu nende enda hingeelu.”  Nii et autori strateegia on lihtsasti läbinähtav: kes veel antud artikli vastu või selle ministri toetuseks sõna võtab, on vähemalt sassis hingeeluga (seda on ilmselt võimalik ka erinevas vanuses meestele süüks panna). Mõne tunnuse poolest ma kahtlemata nimetatud ministri toetajate rühma kuulun. Muu hulgas kuulun ma ka nende inimeste rühma, kes arvavad, et alkoholi juuakse Eestis jätkuvalt liiga palju ja see ahendab meie kõigi ühiseid võimalusi. Seepärast ma olen alkoholipiirangute poolt, sest karskeid ja mõõdukaid alkotarvitajaid need ju ei piira. Ma ei ole juurelnud selle üle, millised piirangud mõjuksid tõhusamalt, sest mind need ei puuduta, olgu nad kui ebaefektiivsed tahes. 

Selge see, et reklaamipiirangud puudutavad reklaamiagentuure ja alkoholimaksude tõus puudutab alkoholi tootjaid. Nii on ka selge, miks reklaamiinimesed selliseid artikleid kirjutavad. Aga minu jaoks läks see artikkel üle eetiliste piiride. Imestan, et Postimees sellist asja soovib avaldada. Nii ühekülgset, populistlikku, tendentslikku ja vaenulikku (kuigi kahtlemata ka seksikat). Pärast seda ei saa ju internetikommentaatoritele enam suurt muud ette heita, kui et nad kasutavad roppe sõnu ega tunne õigekirja. Mis on suhteliselt pisiasi sisuliste probleemide kõrval nagu see, et nad ei austa teist inimest ega tema tegevust.

Ma olen üsna loid poliitika jälgija ja seda justnimelt selsamal põhjusel, et mulle meie poliitiline kultuur ei meeldi. Kui avaliku elu tegelasi on lubatud sellisel viisil avalikult mädamunadega loopida, siis rahumeelsed asjalikud teoinimesed ju sellisesse ametisse ei tiku. Kaela loobitava jamaga toimetulek võtab mõttetult palju kõiki ressursse, mida saab palju tulemuslikumalt ja rõõmsamalt kasutada muus tegevuses. Mida sellise surve all töötamine neile inimestele tähendab, seda ei tea me keegi. Aga see ei ole loomulik. See ei ole terve. See lõhub. See ei peaks nii olema. Viidatud artikkel ei ole loova, ülesehitava, vaid lammutava sisendusjõuga – olgugi loo autoriks iroonilise ametinimega Tanki loovjuht (millal enne tankidega midagi loodud on? ei ehita nendega maju ega kasta lilli). Ei jõuagi ära imestada, kui äraspidiseks maailmas asjad läinud on. Ja me olemegi sellega juba nii harjunud, et ei liiguta kulmugi.

Kui reklaamimeestel oleks vähegi kõrgemaid motivatsioone kui enda võimalike alkoholireklaami rahade eest seismine, siis nad kirjutaksid hoopis teistsuguseid artikleid, mille eesmärgiks oleks Eesti alkopoliitika arendamine ja rahva tervise eest seismine. Nõus, et mõni meede võib olla ebatõhus, aga. Kuidas saaks sama asja paremini teha? Ei tea minister ja ei pea teadma ka tippametnik. Tule, loovjuht, ja avita!

Teistele pannakse artiklis süüks väikse vaese Ida-Euroopa riigi  inimeste omavahel tülli ajamist, kuid ise külvatakse samas need toredad inimesed üle erinevate halvustavate hinnangutega. Selles artiklis on inimesed läbivalt jagatud headeks ja pahadeks, omadeks ja võõrasteks. Seekord on väidetavalt pahad riigi tippametnikud, kes toimivad mingitel isekatel ajenditel (nimetatud on kättemaksu, isiklikku kasu või kinnisideed), samas kui head on Eesti alkotootjad, kes loovad kohalikku väärtust (!) ning reklaamitegijad, kes neid toetavad. Sarnane demagoogia on ka alkoholi ja reklaami seoseid kajastavate uuringute kohta. Neid nimetatakse halvustavalt mingiteks vanadeks uuringuteks. Samas on selge, et kui reklaam ei mõjuks, siis ei hakkaks keegi reklaamitegijatele selle eest ka maksma. Ja poleks põhjust ka selliseid artikleid kirjutada. Küsimus on ikka inimeste eetilistes tõekspidamistes. Selles, et neid kohati eriti pole.

Ei ole ilmas asja, mida inimene ei saaks madaldada, aga proovi meie inimesi, olukord, asjaolusid kõrgemale tõsta!

* Lammutamine on enne uue loomist vahel vältimatult vajalik, kuid selle juures tasub inimesed ja teised elusolendid ikka terveks jätta. Inimesi võib teine kord ka millekski vaja olla - ja mitte ainult selle pärast, et neid võib vaja olla.

Hiljem lisatud.

Kuivõrd ma poliitikat eriti ei jälgi (sest enamik muid tegevusi on meeldivamad kui inimeste kemplemine), siis ma Ossinovski isiku ega tegevuse üksikasjadega kursis ei ole. Tema üle kurtmist on minugi kõrvu puutunud ja täiesti võimalik, et tal on ebameeldivaid isiksuseomadusi või tegevus mingilt osalt kahjulik. Alati saaks paremini, see on siililegi selge, aga tasakaalust ära maailmas korra loomisega kaasneb paratamatult alati kõigepealt veel suurem segadus, nii et tulemuse üle otsustada saab siis, kui asi on lõpuks tehtud. Tööprotsessi ajal on kõigil võimalik seda mõjutada, olgem siis oma mõjutuste suunast ja laadist teadlikud. Nii ehk naa tuleb meil või meie järeltulijatel tagajärgedega kohtuda.

Kuna ma ei tea, siis ma ei arva midagi Ossinovski kui inimese või ministri kohta. Ma arvan selle kohta, kuidas inimestest ja nende tegevusest kõnelda, sellest, kuidas meie meedia Eesti elu kajastab, millised vaatenurgad valib ja mille jätab valimata. Kõnelemine on ka tegu, eriti kui see juhtub riigi suurimas päevalehes. Isegi mõtlemine on tegu, sest ühisväljade kaudu oleme kõik seotud ning mõte leiab teise sarnase mõtte, koos edasi minnes on nad suuremad ja tugevamad ja leiavad üha uusi kaaslasi. Seepärast on oluline, et sõna ja mõte on puhas. Mõte loob. Või lammutab. Tolles väga emotsionaalses artiklis on tunda ka tugevat tundejõudu. Tunne loob veel rohkem kui mõte. Seepärast on oluline ka tundeid puhastada.

Lammutada on alati kergem kui luua. Maja ehitamiseks kulub palju rohkem aega, oskusi ja kõiki ressursse kui lammutamiseks. Haava löömine käib kähku, tervenemine võtab kaua aega, mõni võib põdema jäädagi. Meie ümber on juba praegu palju invaliidistunud inimesi, kes pole enam võimeliselt vabalt ja kaunilt looma ning suurelt osalt on see meedia valikute tagajärg. Samas maailm ainult sellel püsibki, et enamik inimesi valib iga päev loomise ja ainult mõni üksik külvab enda ümber kaost ja hävingut. Väga suur osa inimesi on igapäevaselt hõivatud teiste tekitatud hävingus uuesti korra loomisega. Enamik. Muidu oleks maailm juba ammu lakanud toimimast.

Võimalik, et see Postimehe artikkel kõnetas mind just selle pärast, et ka minus on sarnased deemonid olemas. Olen võinud kogeda, et nende küla peale lahti laskmine ei too kellelegi tulu. Parem on kõigepealt võita oma sisemisi deemoneid ja alles seejärel minna välismaailma oma asju ajama, rahulikult, tõhusalt ja harmooniliselt.

Veel hiljem lisatud.

Kuidas sellist olukorda Bachi õietilkadega emotsionaalselt tasakaalustada? Kui tundub, et maailm on üks kole koht ja inimene tunneb enesehaletsust, et peab sellises olukorras omadega toime tulema, siis aitavad hõberemmelga (Willow) õietilgad. Kui sarnases olukorras kerkib esile konkreetseid hirmusid, siis aitavad kollase pärdiklille (Mimuluse) õietilgad.

Mine metsa!

Mina just tulin. Lumisest metsast. Palju mustika, sinika, kanarbiku varrele toetuvaid lumeskulptuure, lumised männid ja kuused. Lõputult palju mustreid, metsik loomepalang seda kõike nii kaunilt kujundada. Mõtlesin, et ega mul olegi põhjust kuhugi kaugele reisida, sest enam rohkem kogeda ma ühel päeval nagunii ei jaksa. Ilu on siinsamas ja seda on külluslikult.

Selleks et end 12-kraadise pakase ja mõõduka tuulega õues hästi tunda tasubki valida metsasem koht. Lisaks panin mitu kihti villaseid riideid alla (jalga ka! koeravillased säärised on head) ja tuulekindlad riided peale, kapuutsi ninani kinni ja näo katsin mesilasvaha sisaldava kaitsevahendiga (Vahar sobib ka). Soe ja hea oli. Ja väga ilus. Vaikne.

Head uut aastat!