esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Viisakuse piirid



Olen aastaid külas käinud ühes ülekeskealises peres, mis lahkesti külalisi võõrustab. Kombeks on, et külalised võtavad ühisele lauale midagi kaasa. Üks pere toob enamasti karbi poeküpsiseid, hea mugav ja odav kaasa võtta ja peetakse kuidagi pidulikumaks ninaesiseks vist ka. Perenaine võtab need alati viisakalt vastu ja paneb lauale. Enamasti need minu lahkudes ka sinna jäävad ja ma ei teagi, mis neist edasi saab. Pererahvas ise püüab valida tervislikumat sööki ja sellist pakub ka külalistele. Enamasti on laual soe toit, selle juurde alati köögivili, magustoiduks puuvili.

Mina olen aastaid nisust hoidunud ega kostita sellega ka enda külalisi. Kui keegi mulle järjekindlalt nisuküpsiseid tooks, siis millalgi ma ütleksin, aitäh, ära palun rohkem neid too või paneksin need talle lahkudes kaasa, sest mina hoolin enda tervisest. Ma arvan, et viisakusel on ka mõistlikud piirid.

2 kommentaari:

  1. Sattusin siia täiesti juhuslikult. Tere.
    Mina arvan, et nisu on halb mõnele inimesele, nii nagu mõni ei talu piima või mõnd aedvilja. Mõnele ei ole, mina sealhulgas. Mul on olnud päevi, kus ainus kehale sobiv toit ongi nisujahusai, sest see on kerge seedida. Aga see pole tähtis.
    Mina küsiksin enne millegi kaasavõtmist, mida võiks ühisele lauale tuua. Et näiteks viis inimest ei tooks samasugust kooki või muud taolist, ja eks pererahvas oskab öelda, mis kaasa võtta sobib. See oleks küll viisakas.

    VastaKustuta
  2. Aitäh, et kirjutasid ja mu arusaamist avardasid! Siin on mulle uus vaatenurk ja see on tähtis. Vaatasin oma arvamise üle ja saan aru, et tollel perel võibki olla teine lähtekoht kui mul, nemad põhimõtteliselt söövad nisu. Võimalik, et kaasavõetava toidu kohta pole küsitud, võimalik, et pole konkreetselt vastatud. Mina ka lihtsalt võtan midagi kaasa, mida ise heaks pean. Me saaks suhtlemises mõnda asja paremini teha. Mina küll saaks.

    VastaKustuta