Kolmapäev, 29. juuni 2016

Moodsast kunstist, moest ja ilust



Tuttav moekunstnik rääkis millalgi, et tulemas on näitus, kus taaskasutatud materjalidest tehakse valgeid kleite, mis on seestpoolt valgustatud mannekeenide seljas. Nüüd on see näitus valmis ja Katariina kirikus kõigile vaatamiseks avatud (vt pilte nt Katariina kiriku fb-st). Käisin avamisel ja ajasin tuttavatega juttu.
 
Sain aru, et olen millalgi kunstis sügavalt pettunud. Kaasaja kunst tegeleb üha enam kunstnike isiklike probleemide ja emotsionaalse puhastusega, mis siis vaatajale millegi vajalikuna vaatamiseks välja pannakse. Okse- ja junnikunst on nii valdavalt levinud, et see, milleks kunst algselt oli mõeldud, on üldse meelest läinud. Ma arvan, et kunsti algne idee oli inimest hingeliselt tõsta ilu ja rõõmu kaudu. Moodne kunst uputab inimese hingelisse pimedusse ja mutta ja on täiesti tema enda asi, kuidas ta sealt välja saab. See loob eraldatust ja raskust ja takistusi inimeste vahele. Ma olin kunstis nii pettunud, et arvasin, et kogu see asi ei ole minu jaoks. Mina valin looduse ja ilu.

Samavõrra olin pettunud moes. Mood tähendas minu jaoks veidraid riideesemeid kurja näoga mannekeenide seljas. Või Hiinas ja Bangladeshis orjajõududega toodetud masstoodangut, mida nimetatakse kevad- või sügismoeks. Või riideesemeid, mille hinnast kolmveerand läheb turundusele ja kaubamärgile. Mis iganes, aga mood ei tähistanud minu jaoks mitte hingestatud, inimese loodud ilu. Sain aru, et olin lapse koos pesuveega välja visanud: olin üksikud ilust ja harmooniast kõrvalekalde juhtumid üldistanud kogu moe mõiste alla. Eks neid üksikjuhtumeid oligi saanud nii palju, et oluline ei paistnud nende alt enam välja. Minus endas tekkisid uued arusaamad kunstist ja moest ja sellise kunsti ja moega polnud mul enam midagi peale hakata.

Nüüd läbi selle ja ühe teise näituse avamise näen, et inimeste loodav ilu on ka ikka maailmas olemas. Ikka on olemas inimesed, kes pühendunult ilu loovad, hoolimata sellest, et nad on muutunud peagu nähtamatuks ja kui tahangi, ei tea, kust neid leida. Ka Eestis tehakse kunsti, mis toetavad rõõmu ja meelerahu ja kirkust. Ega ma oma tarkusega poleks sellele äratundmisele jõudnud – kui ma olin kord juba otsustanud, et ei kunst ega mood pole minu jaoks. Nende kahe kunstniku isiklikud sõnavõtud näituste avamistel ning väikse ringi vestlustes aitasid mul enda eksimust näha ja oma seisukohti muuta. Maailm sai kohe rõõmsam ja avaram ja ma tänan selle eest! 

Eesti Moekunstnike Ühenduse näitus „Läbipaistev mood” on avatud 7. juulini. Mina valin ilu. Ma tänan, kui annad mulle sellistest näitustest teada. Isegi kui ma sellele näitusele kunagi ei jõua, see lihtsalt kinnitab mu usku, et ilus ja ülendav kunst on võimalik ja kusagil olemas.

Kõike kaunist!

Neljapäev, 16. juuni 2016

Ahvide püüdmisest


Sõber rääkis mulle, kuidas ahve püütakse. Suurde ja raskesse kitsa avaga purki pannakse pähkleid. Ahv paneb käe sisse ja võtab pähkli, kuid rusikas käsi enam purgisuust välja ei mahu. Nii jääb ahvike õnnetult istuma, käsi purgis, ta ei jaksa selle purgiga ära ka minna. Hommikul tulevad ahvipüüdjad ja võtavad ahvi kinni. Ahvil oleks võimalik olnud lasta pähklist lahti ja käsi välja tõmmata. Tal oli selleks piisavalt aega. Ahv ei saa pähklist lahti lasta, ta tahab seda nii väga ja pigem loobub oma vabadusest.


Ma tundsin ennast ära.

Esmaspäev, 13. juuni 2016

Rohejahu

Tegin rohejahu: võtsin kuivatatud naati, nõgest ja nurmenuku lehti, sest parajasti oli nende isu, purustasin blenderis ja oligi valmis. Lisasin seda kamale ja kapsasalatile. Mõni lisab selliseid asju smuutile, aga mulle eriti ei meeldi, rikub maitset ja värvi. Kapsasalatile nad eriti maitset ei anna, aga väge ja vajalikke aineid kehale küll. Rohejahu sobib n-ö supirohelisena panna ka kõigi soojade toitude peale (taldrikusse veidi jahtunud toidule).

Kapsasalatis oli
värske kapsas
tomat (kurki võib ka panna)
paprika
päevalilleseemned
kõrvitsaseemned
rohejahu
oliiviõli-sidrunimahl-sool-mesi
Pilti jälle pole, aga ega ma ei kärsiks seda teha ka. Kui toit valmis, tahan sööma asuda. Tegelikult tahaks sööma asuda juba enne kui toit valmis.

Minu meelest on parim aeg ravimtaimi koguda siis, kui nad just on end maa seest välja ajanud, eriti täiskuu paiku (ja lehti siis, kui Kuu on veemärkides). Suvine pööripäev ja kuni kaks nädalat pärast jaanipäeva on ka tuntud maagilised ajad, mil loodusjõud on erilise väega ja tasub taimi korjata. Nii et jõuab veel.

Neljapäev, 2. juuni 2016

Kuidas kontoris saaks veel parem olla?

Ma loodan, et enamik kontoriinimesi ikka naudib oma tööd ja keskkonda. Mina küll kontoris ei tööta, aga hea meelega jagan, mis naised räägivad. Silma-kõrva on puutunud väikseid toredaid asju, mida inimesed on oma kontorielu rikastamiseks teinud.

Üks kena inimene pakub kaks korda päevas kontorirahvale värsket smuutit. Teeb ise maal õunamahla ja korjab marju, sügavkülmutab need, korjab rohelisel ajal nõgest ja võilillelehti (keegi toob oma aiast ehk ka piparmünti või basiilikut), raagus ajal tuleb läbi ajada poe valikuga. Hommikul annavad soovijad oma smuutihuvist teada ning kell üks ja kell kolm võivad smuutiga maiustama minna.
Smuuti on vähemalt soojemal ajal minu meelest täitsa asjalik toidukord, eriti kui sinna nt kama (ja kreeka pähkleid) või chia seemneid lisada. Vähese füüsilise tööga naisterahvale piisab banaanikaloritest tükiks ajaks.

Ühes teises kontoris on töötajatel võimalus tooli asemel istuda suure võimlemispalli peal. Nii tore lahendus, aga eeldab muidugi sobivat riietust. Mina ei talu pikalt tooli peal istumist kuigi hästi ja palli peal istudes liigud ka siis, kui pealtnäha ainult istud, tasakaalu hoidmiseks peavad selgroo ümber olevad lihased pidevalt tööd tegema ja see hoiab meele ka virge. Selles kontoris on veel muidki lihtsaid spordivahendeid oma keha liigutamiseks. Kümme minutit tunnis on ju väga tervislik midagi muud teha.

Mõnel pool peetakse koosolekuid jalutades. Minu meelest ka hea odav lahendus. Söömise ajal koosoleku pidamine tundub mulle täiesti vale, mina soovin söömise ajal keskenduda ainult söömisele. Väidetavalt osaleb kõhunääre ka mõttetegevuses, aga kui see nii ka pole, siis püüdes samal ajal mõelda ja süüa ei saa kumbki tähtis töö hästi tehtud. Kõndimise ajal just vastupidi tulevad kõige paremad mõtted. Mulle ei meeldi oma tähelepanu jagada isegi mitte Powerpointi esitluse ja kõneleja vahel, vaid eelistan kuulata inimest, kellel on endal selge, mida ta räägib ja siis pole abivahendeid enam vajagi (keerulised müügikoosolekud pole muidugi ka minu teema).

Üks kontor, kus omanikud veetsid tööl pikki päevi, jättis pigem mulje, et tegu on kellegi koduga, nt olid seal hästi koduse moega kardinad. Aga lõdvaks lasta seal end küll ei tohtinud, tööd pidi ikka kõvasti tegema.
Nutikuse Kool soovitab töö ajal magada. Ma ei tea, kas üheski kontoris on lubatud töö ajal tegelikult ka magada, aga minu produktiivsusele mõjub see hästi. Ma olen pingelise mõttetöö aegadel alati tahtnud päeval uinakuid teha, vahel kohe mitu (siis saab öösel vähem magada ja selge peaga ärkveloleku aega sisukalt kasutada). Lähen küsimusega magama ja ärkan vastusega või lihtsalt valmisolekuga jätkata ja see jätkamine sujub stressivabalt. Lahendused sünnivad pigem lõõgastusest kui pingutusest.
 
Minu meelest on head kõik lahendused, mis annavad inimesele võimalust end paremini tunda. Mida veel saaks teha, et inimesed end kontoris paremini tunneksid?

Ja peagu oleksin unustanud: tänage ja tunnustage neid hoolivaid inimesi, kes teie elutingimusi parendavad ja/või tehke seda ise oma armsate kaaslaste heaks!

Põdrakanepi salat


Ma sõin täna hommikusöögiks värsket salatit, mis koosnes
põdrakanepi latvadest
pirnist
mustikast
sidrunimahlast ja
kreeka pähklist

Imeilus ja mõnus kooslus kuumal suvepäeval ja pärast on nii hea tunne. Mõni lisab sellisesse salatisse ka hallitusjuustu ja mõni jätab pähklid panemata. Meloni ja arbuusiga on ka hea; kes kärtsumat värvi armastab, siis sobib ehk apelsin ja granaatõunaseemned.

Sama salatit võib muidugi teha ka rukola jt poesalatitega, aga metsikust loodusest nopitu on hoopis midagi muud kui sünteetiliste väetiste ja mullaasendaja peal kasvanu.

Põdrakanep sobib minu meelest ka supi ja hautise ja veega keedetud odrapudru vm soolase pudru sisse.