laupäev, 25. november 2017

Hinge koristamise aeg

Ma olen võinud seda sageli kogeda, et kui ma midagi väidan, siis annab elu mulle varsti ka vastulause, mis on samavõrd õige. Napp nädal tagasi kirjutasin headest inimestest ja see tegelikult oligi juba vastulause millelegi. Vastandteema tuli oooperist.

Käisin Rasmus Puuri uut ooperit vaatamas. „Pilvede värvid“ kõneleb Eesti taasiseseisvumise ajast ja sellest, miks toona mindi ja kuhu ja kuidas. Minu jaoks jube valus üleelamine (ajaloo- ja inimese- ja kultuurihuvilistel soovitan minna ja vaadata, aga igaks juhuks ka taskurätikuid ligi võtta). Ooper on lihtsalt nii hea: tuletas meelde kõik toonased olukorrad ja asjaaolud ja hingeseisundid. Mina mäletan sellest ajast suurt pinget ja hingevalu kõige pärast ja et kas läheb korda see Ise Majandava Eesti ime ja kõik muu. Kas läheb korda see suur ja süsteemne kurjus seljatada? Nõukogude Liidust vabaks me igatahes saime. Üks ääretult süsteemne kurjus sai nähtavale ja mingis plaanis ületatud ja ära parem küsi, mis hinnaga. Ma arvan, et kõigis tolleaegsetes inimestes sai Eesti iseseisvumisega palju ja põhjalikult läbi raputatud ja eks hingesahvreid-pööninguid koristades tuleb ikka üksjagu sodi ilmavalgele. Praegune on siis mingi järelkoristus. Ma tänan selle sügavaima puudutuse eest!

Arutasime sõbraga meilitsi, et headus või ka kurjus on süsteemne ja kuivõrd ka irratsionaalne. Ja vana lugu igas inimeses olevast heast ja kurjast hundist, kes omavahel võitlevad. Kas võidab see hunt, keda me toidame, või on aeg küps ületada vastandite maailm?

pühapäev, 19. november 2017

Head inimesed


Ma olen selle kirjatüki siia kirjapanekut muudkui edasi lükanud, justkui ebausust, kartes head õnne ära rikkuda, samas tundes tugevat soovi oma kogemusi jagada, et hea saaks märkamise läbi veel suuremaks kasvada.

Mulle tundub, et meil on siin väga head inimesed. Mitte ainult omad, vaid võõrad ka, ametiasutustes ja ettevõtetes ja igal pool.

See võib olla äriplaani osa, et ettevõtetes on üldiselt meeldiv teenindus ja meilidele vastatakse kohe ja pakutakse ja soovitatakse ja aidatakse. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda.

Minu viimase poolteise aasta kogemused dokumendiasutustega (ARK ja PPA) on olnud äärmiselt meeldivad. Ma üldiselt tunnen blankettide täitmise eest kõhedust, aga kõik on tänu inimfaktorile imeliselt sujunud. Broneerimissüsteemid töötavad nii ühes kui teises ja eelkõige nende suhtluste sügav inimlikkus on mulle palju rõõmu teinud. Käisime nt tütrega talle dokumente uuendamas. PPA ametnik oli ilus nagu printsess ja lahke nagu haldjas, see oli kaunis kogemus meile mõlemale. Hästi palju armastust ja lugupidamist kogesime. Lahkudes tahtsin minna järjekorraautomaadi juures seisvale infoinimesele meeldiva külastuse eest tänu avaldama, aga üks inimene oli seal juba tänamisega ametis ja ma lausa järjekorda seisma jääda ka ei viitsinud. No ja see ka, et küsin ühte, aga mulle öeldakse igaks juhuks ka teine ja kolmas asi, mida ma ei oskagi küsida, aga mille teadmine mu elu palju mugavamaks teeb (ma ei ole see inimene, kes interneti läbi loeks, pigem ma helistan ja küsin). Ikka lahkelt ja hoolivalt, andes mulle loa neid küsimusi esitada (nõukaaegse inimesena ma oskan seda ka hinnata).

Viimati oli vaja PPA teeninduses käia ID-kaardi ja passi taotlemiseks. ID-kaardi turvajama pärast valitses seal mõningane hullumaja, järjekorrad küündisid vist üle poolteise tunni ja kuulda oli ärritusehääli. Ametnikud, keda mina nägin, olid aga ikka nii armsad ja hoolivad, et ma oleksin tahtnud neid kallistada. Mina oleksin sellises olukorras ilmselt enese kaitseks roboti maski ette tõmmanud, aga nemad olid ikka viisakad, hoolivad ja haavatavad. See oli liigutav. Kallistada ma neid muidugi ei julgenud, tänasin ainult napilt ja püüdsin lihtsalt pilgu, naeratuse ja kehakeelega väljendada oma toetust inimestele, kes peavad sellises olukorras pikki tööpäevi veetma (PPA pikendas ajutiselt tööpäevi ka tunni võrra, et inimesed saaks oma asjad võimalikult hästi aetud), kuid on siiski säilitanud oma inimlikkuse. Teil kõigil on minu sügavaim lugupidamine!
Eestis on hea elada.

Sünnipäeval võib


Sünnipäeval ikka võib, mõtlesin ma endamisi, kui turult head marineeritud koha ostsin. Mul on sünnipäev siis, kui ma endale midagi head luban, aastaajast sõltumata. Pole vaja end tavadega liigselt ära piirata, sest kui väga näpuga järge ajama hakata, jääb suurest osast toredatest asjadest ilma.

Õigel sünnipäeval mul polnud sugugi seda tuju. Ja raha oli ka parajasti vähe. Ja mine tea, kuidas järgmisel sünnipäeval on. Nii et parim päev sünnipäeva pidamiseks on täna või siis, kui nii tundub.

Ma olen enda „ametlikke“ sünnipäevapidusid ka erinevatel (aasta)aegadel pidanud. Siis, kui on see õige tunne. Sünnipäeva mõte on tähistada endaks olemist ja sünnipäevapeo mõte on  seda teistega jagada. Mõnikord ei ole passijärgsel sünnipäeval kohe mitte midagi jagada, enesetunne on habras, hinges ulub tuul (viimati nii juhtus). Siis ei saa ju eneseksolemise jagamise pidu pidada, lihtsalt riskides ja lootes end järgmisel päeval ka ühes tükis leida. Targem on oodata paremaid aegu. 

Head tänast päeva ja enda selliseks inimeseks olemise tähistamist!