Hinge koristamise aeg

Ma olen võinud seda sageli kogeda, et kui ma midagi väidan, siis annab elu mulle varsti ka vastulause, mis on samavõrd õige. Napp nädal tagasi kirjutasin headest inimestest ja see tegelikult oligi juba vastulause millelegi. Vastandteema tuli oooperist.

Käisin Rasmus Puuri uut ooperit vaatamas. „Pilvede värvid“ kõneleb Eesti taasiseseisvumise ajast ja sellest, miks toona mindi ja kuhu ja kuidas. Minu jaoks jube valus üleelamine (ajaloo- ja inimese- ja kultuurihuvilistel soovitan minna ja vaadata, aga igaks juhuks ka taskurätikuid ligi võtta). Ooper on lihtsalt nii hea: tuletas meelde kõik toonased olukorrad ja asjaaolud ja hingeseisundid. Mina mäletan sellest ajast suurt pinget ja hingevalu kõige pärast ja et kas läheb korda see Ise Majandava Eesti ime ja kõik muu. Kas läheb korda see suur ja süsteemne kurjus seljatada? Nõukogude Liidust vabaks me igatahes saime. Üks ääretult süsteemne kurjus sai nähtavale ja mingis plaanis ületatud ja ära parem küsi, mis hinnaga. Ma arvan, et kõigis tolleaegsetes inimestes sai Eesti iseseisvumisega palju ja põhjalikult läbi raputatud ja eks hingesahvreid-pööninguid koristades tuleb ikka üksjagu sodi ilmavalgele. Praegune on siis mingi järelkoristus. Ma tänan selle sügavaima puudutuse eest!

Arutasime sõbraga meilitsi, et headus või ka kurjus on süsteemne ja kuivõrd ka irratsionaalne. Ja vana lugu igas inimeses olevast heast ja kurjast hundist, kes omavahel võitlevad. Kas võidab see hunt, keda me toidame, või on aeg küps ületada vastandite maailm?

Head inimesed

Ma olen selle kirjatüki siia kirjapanekut muudkui edasi lükanud, justkui ebausust, kartes head õnne ära rikkuda, samas tundes tugevat soovi oma kogemusi jagada, et hea saaks märkamise läbi veel suuremaks kasvada.

Mulle tundub, et meil on siin väga head inimesed. Mitte ainult omad, vaid võõrad ka, ametiasutustes ja ettevõtetes ja igal pool.

See võib olla äriplaani osa, et ettevõtetes on üldiselt meeldiv teenindus ja meilidele vastatakse kohe ja pakutakse ja soovitatakse ja aidatakse. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda.

Minu viimase poolteise aasta kogemused dokumendiasutustega (ARK ja PPA) on olnud äärmiselt meeldivad. Ma üldiselt tunnen blankettide täitmise eest kõhedust, aga kõik on tänu inimfaktorile imeliselt sujunud. Broneerimissüsteemid töötavad nii ühes kui teises ja eelkõige nende suhtluste sügav inimlikkus on mulle palju rõõmu teinud. Käisime nt tütrega talle dokumente uuendamas. PPA ametnik oli ilus nagu printsess ja lahke nagu haldjas, see oli kaunis kogemus meile mõlemale. Hästi palju armastust ja lugupidamist kogesime. Lahkudes tahtsin minna järjekorraautomaadi juures seisvale infoinimesele meeldiva külastuse eest tänu avaldama, aga üks inimene oli seal juba tänamisega ametis ja ma lausa järjekorda seisma jääda ka ei viitsinud. No ja see ka, et küsin ühte, aga mulle öeldakse igaks juhuks ka teine ja kolmas asi, mida ma ei oskagi küsida, aga mille teadmine mu elu palju mugavamaks teeb (ma ei ole see inimene, kes interneti läbi loeks, pigem ma helistan ja küsin). Ikka lahkelt ja hoolivalt, andes mulle loa neid küsimusi esitada (nõukaaegse inimesena ma oskan seda ka hinnata).

Viimati oli vaja PPA teeninduses käia ID-kaardi ja passi taotlemiseks. ID-kaardi turvajama pärast valitses seal mõningane hullumaja, järjekorrad küündisid vist üle poolteise tunni ja kuulda oli ärritusehääli. Ametnikud, keda mina nägin, olid aga ikka nii armsad ja hoolivad, et ma oleksin tahtnud neid kallistada. Mina oleksin sellises olukorras ilmselt enese kaitseks roboti maski ette tõmmanud, aga nemad olid ikka viisakad, hoolivad ja haavatavad. See oli liigutav. Kallistada ma neid muidugi ei julgenud, tänasin ainult napilt ja püüdsin lihtsalt pilgu, naeratuse ja kehakeelega väljendada oma toetust inimestele, kes peavad sellises olukorras pikki tööpäevi veetma (PPA pikendas ajutiselt tööpäevi ka tunni võrra, et inimesed saaks oma asjad võimalikult hästi aetud), kuid on siiski säilitanud oma inimlikkuse. Teil kõigil on minu sügavaim lugupidamine!

Eestis on hea elada.

Sünnipäeval võib

Sünnipäeval ikka võib, mõtlesin ma endamisi, kui turult head marineeritud koha ostsin. Mul on sünnipäev siis, kui ma endale midagi head luban, aastaajast sõltumata. Pole vaja end tavadega liigselt ära piirata, sest kui väga näpuga järge ajama hakata, jääb suurest osast toredatest asjadest ilma.

Õigel sünnipäeval mul polnud sugugi seda tuju. Ja raha oli ka parajasti vähe. Ja mine tea, kuidas järgmisel sünnipäeval on. Nii et parim päev sünnipäeva pidamiseks on täna või siis, kui nii tundub.

Ma olen enda „ametlikke“ sünnipäevapidusid ka erinevatel (aasta)aegadel pidanud. Siis, kui on see õige tunne. Sünnipäeva mõte on tähistada endaks olemist ja sünnipäevapeo mõte on  seda teistega jagada. Mõnikord ei ole passijärgsel sünnipäeval kohe mitte midagi jagada, enesetunne on habras, hinges ulub tuul (viimati nii juhtus). Siis ei saa ju eneseksolemise jagamise pidu pidada, lihtsalt riskides ja lootes end järgmisel päeval ka ühes tükis leida. Targem on oodata paremaid aegu. 

Head tänast päeva ja enda selliseks inimeseks olemise tähistamist!

Õunapuu õievesi

Õunapuu on täies õies.
Me tegime endale õunapuuõie lillevett: täitsime klaaskausi joogiveega ja katsime pealt tihedalt kõige kaunimate õunapuuõitega. Siis jätsime mitmeks tunniks päikese kätte. Õhtul tuppa tuues oli veel imeline tugev õunapuuõite aroom. Seda sõõmukese rüübates täitub meel sügava armastuse- ja rahulolutundega*.

Sellist lillevett saab suvi läbi teha ka kõigi teiste mittemürgiste õitega. Õis on taime väekaim osa ja taime õiega kohtumine mõjutab otseselt inimese vaimu. Igal taimeperekonnal on inimesele ka oma kingitus. Võtame need kingitused vastu ja saame enda paremaks väljaandeks!

Korgiga klaasnõus saab sellist õievett või ka lihtsalt roheliste taimedega struktureeritud vett teele kaasa ka võtta ja päev läbi nautida. Imelist kevadet!

* Waldorfpedagoogidelt olen kuulnud, et igal taimeliigil on oma liigivaim, kes toetab teisi olendeid liigiomasel viisil. Mõju on nii kehaline (keemilised ühendid keha toetuseks), hingeline (ilu vm meelelised kogemused) kui vaimne (toetus elu õppetundide omandamisel).

Vaata mind: „Vaimude maa”

Mai on keskkonnakuu ja ETV2 näitab igal teisipäeval ja neljapäeval mõnd keskkonnateemalist filmi, need vist on 7 päeva järelvaadatavad ka. Minu praeguse hetke üks lemmikumaid filme „Vaimude maa” tuleb ekraanile teisipäeval, 23. mail kl 22.05. Miks see film on minu jaoks eriline?

Noorespõlves oli minu suhtluskeskkonnas omajagu arvustamist, kritiseermist, ütleksin et ka end upitamist teiste arvelt. Kriitilisusega esitleti justkui enda mõtlemisvõimet (mis on üldse üks inimeseksolemise tippsaavutusi selle maailmavaate järgi), et näe, ma kuulan seda kontserti ja saan aru, kus neil arenguruumi on, ma olen neist selle arvamise kaudu justkui mentaalselt üle. Kuigi samavõrd oleks põhjust ja võimalust keskenduda sellele, mis on hästi: me ise valime, kas tass on pooltäis või pooltühi, ning olla tunnustav ja soe.

Võib ju väita, et arengu eeltingimus on uskuda, et alati saab paremini, aga kui see on suhtumisena kõige suhtes valdav, siis mind see väsitab. Ma tahtsin selle juurest ära (ja ma vist olen nõus natuke vähem arenema, andke andeks). Mu praegused jutukaaslased on üldiselt palju positiivsemad, kuid eks mul endalgi viskab vahel vingu ja muidugi targutamise poolele. Pärast „Vaimude maa” filmi ma tundsin, kuidas ma soovin sellise suhtluse igaveseks seljataha jätta ja valida armastava kaastundliku, jah, isegi naerusuise lähenemise.

Namiibias Kalahari kõrbes elavad bušmanid muutsid selle pooleteise tunniga mu eluvaadet ja ma olen selle filmi eest lõpmatult tänulik. Ma naudin selle ürgvana loodusrahva väge ja väärikust tulla toime ka elu kõige keerulisemate olukordadega, nende elujaatust ja tasakaalu ja ma tunnustan nende vägivallatuid otsinguid oma eluviisi jätkamisel. Nii ma tahan ise elada ja rõõmustan, kuidas meil Eestis mõni asi on: ühed, n-ö euroopaliku ehk selle filmi kontekstis valge elulaadiga inimesed on oma tööga andnud meile mugavuse võimalused ja tehnikaimed ning teised, looduseinimesed hoiavad lahti loodusega harmoonilise kooseksisteerimise võimalusi. Kui need kaks veel vastastikku lugupidavat koostööd suudavad teha, siis lähevad asjad hästi. Nii palju tänu meile kõige eest!

Meie igapäevane kaitserüü: turvis

Noorte (sündinud umbes 1985–1990) ehte- ja sepakunstnike turviseteemaline näitus "Armour" meeldis mulle väga. Teemaks on turvis ehk kaitserüü, millega me end maailma eest kaitseme. Mis mulle enam meeldis ja meelde jäi...

• Tänapäeval füüsilist keha enam eriti ei rünnata, aga inimesel tuleb kaitsta oma mõtteid ja identiteeti.
• Kõige enam vajame kaitset liigse info eest. 
• Vabanduste ahelad ("Ma ei saa", "Mul pole aega") hoiavad meid tegutsemast tagasi ja takistavad oma elus toimuva üle kontrolli saavutamast.
• Me kaitseme end solvumiste ja pettumuste eest, veeretades enda ette kõige suurema kivi, mida liigutada jaksame, et siis hiljem avastada, et oleme end koos endaga sisse müürinud.
• Kui miski on vastukarva, siis see näitab, et miski on oluline.
• Lähedus on hirmus, sest lähedase öeldu on kõige valusam; tuleb kaitsta end läheduse eest. 
• Uskumus, et ka vaimuga võib võidu haarata, kui asendada oma kaitsemehhanismid enesekindlusega (Triin Kukk „Heart Attack”, alumisel pildil)
• Naiselikkus teeb relvituks.
• Tuleb kaitsta endas olevat ilu ja armastust.
• Armastuse eest pole keegi kaitstud.

Hästi mõttetihe näitus pakkus mulle peale erinevate rõõmustavate äratundmiste ka hingelist, vaatamise naudingut. Pildilemmikuks valin Liina Lõõbase "Õnnesärgi" (ülemisel pildil), mis on tehtud tuhandetest katkiläinud saelehtedest. Ehtekunstnikel neid saelehti ikka puruneb, nagu näha, aga mitte keegi ei pea teadma, milline töö ja pingutus, aga ka keskendumine ja eesmärgikindlus ja motivatsioon on iga saavutuse taga. Miskipärast me eelistame uskuda, et need edu saavutanud on sündinud õnnesärgis.

Veel meeldis Ettel Poobuse "Kaasaegne raudrüü ehk iseolemine", aga sellest hämaras ruumis tehtud foto ei kannata kahjuks siia välja panemist.

Näitus on avatud Kiek in de Kökis 14. maini.

Veel on seal praegu tore fotonäitus Marimaalt ja eriti värvikad Tallinna vaated lõunapoolsest kultuurist pärit maalikunstnikelt.