Mai on keskkonnakuu ja ETV2 näitab igal teisipäeval ja neljapäeval mõnd keskkonnateemalist filmi, need vist on 7 päeva järelvaadatavad ka. Minu praeguse hetke üks lemmikumaid filme „Vaimude maa” tuleb ekraanile teisipäeval, 23. mail kl 22.05. Miks see film on minu jaoks eriline?
Noorespõlves oli minu suhtluskeskkonnas omajagu arvustamist,
kritiseermist, ütleksin et ka end upitamist teiste arvelt. Kriitilisusega esitleti
justkui enda mõtlemisvõimet (mis on üldse üks inimeseksolemise tippsaavutusi
selle maailmavaate järgi), et näe, ma kuulan seda kontserti ja saan aru, kus
neil arenguruumi on, ma olen neist selle arvamise kaudu justkui mentaalselt üle.
Kuigi samavõrd oleks põhjust ja võimalust keskenduda sellele, mis on hästi: me
ise valime, kas tass on pooltäis või pooltühi, ning olla tunnustav ja soe.
Võib ju väita, et arengu eeltingimus on uskuda, et alati
saab paremini, aga kui see on suhtumisena kõige suhtes valdav, siis mind see
väsitab. Ma tahtsin selle juurest ära (ja ma vist olen nõus natuke vähem
arenema, andke andeks). Mu praegused jutukaaslased on üldiselt palju
positiivsemad, kuid eks mul endalgi viskab vahel vingu ja muidugi targutamise poolele. Pärast „Vaimude
maa” filmi ma tundsin, kuidas ma soovin sellise suhtluse igaveseks seljataha
jätta ja valida armastava kaastundliku, jah, isegi naerusuise lähenemise.
Namiibias Kalahari kõrbes elavad bušmanid muutsid selle pooleteise
tunniga mu eluvaadet ja ma olen selle filmi eest lõpmatult tänulik. Ma naudin selle
ürgvana loodusrahva väge ja väärikust tulla toime ka elu kõige keerulisemate
olukordadega, nende elujaatust ja tasakaalu ja ma tunnustan nende vägivallatuid
otsinguid oma eluviisi jätkamisel. Nii ma tahan ise elada ja rõõmustan, kuidas
meil Eestis mõni asi on: ühed, n-ö euroopaliku ehk selle filmi kontekstis valge
elulaadiga inimesed on oma tööga andnud meile mugavuse võimalused ja tehnikaimed
ning teised, looduseinimesed hoiavad lahti loodusega harmoonilise
kooseksisteerimise võimalusi. Kui need kaks veel vastastikku lugupidavat
koostööd suudavad teha, siis lähevad asjad hästi. Nii palju tänu meile kõige
eest!
See oli tõesti võimas film! Kuidas nad vahepeal itsitasid valgete inimeste rapsimise üle, piinlik hakkas kohe :D
VastaKustutaMinu tajumises suhtuvad nad elusse ja kõigisse olenditesse väga pühalikult ja tõstsid sellega minu suhtumist. Ma vaatan seda korra veel, eks igas päevas ole oma avastused ja taipamised.
VastaKustutaVaatan ka - täna viimast päeva järelvaadatav :)
VastaKustutaTahtsin ka "Suhkrufilmi" uuesti vaadata (ühest korrast jäi mõjumiseks väheks minu magusasõltuvuse ravimiseks...), aga kahjuks need filmid vaid nädal aega järelvaadatavad.
Tahtsin ka seda öelda, et Sinu blogid on mu lemmikud.
Rõõm näha, et meeldib!
VastaKustutaSuhkrusõltuvusest võõrutamiseks tuleb põhjalikumalt valmistuda, ainult soovist jääb väheks. Ma olen poes vaadanud raamatut, kus soovitati kuuks või ka paariks loobuda kõigest magusast, ka puuviljast ja hiljem, kui magusaisu on üle läinud, saab puuviljad kui tervislikud suhkruallikad jälle menüüsse tagasi võtta. Eks see algul ole vist raske, aga tuleb lihtsalt leida endale sobiv strateegia, mis aitab selle raskusega toime tulla (palju ja paljajalu looduses liikuda või vett juua või EFT koputamine nende emotsioonide puhastamiseks või midagi muud). Ma usun ja loodan, et tulemus on seda vaeva väärt ja igatahes soovin edu!
Mina tahtsin bušmanide filmi (see „Vaimude maa” on minu jaoks täiesti arusaamatu pealkiri, aga eks see turundus ole üks keeruline asi tõesti) lastega koos üle vaadata ja palusin oma emal see salvestada. Digitelevisiooni salvestuses see peaks kaks nädalat püsima. Seni me pole jõudnud vaadata, sest lastel on kogu aeg midagi muud vaja teha, isegi vanaemal külas pole aega käia.
tundub jah, et suhkruvõitlus saab raske olema. Tahaksin olla oma lastele eeskujuks ja nad saaksid tegutseda mitte vaid minu sõnade, vaid ka minu tegude järgi :)
VastaKustutaAga teile mõnusat varasuve!
Ma ise ei viitsinud seda suhkrufilmi vaadata, sest arvasin, et see on tavalisematest tõdedest, mida ma enam-vähem ehk tean ja mulle loomu poolest ei valmista raskusi liigsest suhkrust hoiduda (ma pean seda oluliseks küll). Suhkrusõltuvusest vabanemine võib tõesti keeruline olla, selleks on vaja nii võõrutusnähtudega toime tulla kui maitsemeeled uueks harjutada ja leida uued harjumused söögivalmistamisel. Olen kuulnud, et suhkur on maailmas enim sõltuvust põhjustav aine ja toiduainetööstus kasutab seda ära. Lihtne öelda, et kogu suhkur menüüst paarist kuuks välja, aga kuidas seda oma reaalse eluga sobitada... Suhkur on peagu igas valmistoidus. Leivas on lisatud suhkrut 8–10%, lisaks siis juuretise või pärmi toiduks pandule, mille juuretis ümber töötleb. Kõikvõimalikud kastmed ja ketšupid ja..
VastaKustutaVõib-olla on parem suhkrust loobuda järk-järgult, lubades endale ka väikseid tagasilangusi ja patukesi ja esialgu üht-teist suhkrut sisaldavat menüüsse alles jättes? Päris lisatud suhkru vabalt suudab nagunii elada ainult friik, kes kogu toidu teeb ise (paljudes sotsiaalsetes ja tööolukordades on see ikka teostamatu) või pigem on valgustoidul ja maise maailma ahvatlused üldse seljataha jätnud. Aga natukese suhkruga saab keha ju olulisi kahjusid kandmata ikka hakkama ka.
Edu ja mõnusat elu vähema suhkruga!