Neljapäev, 6. september 2018

Sooneutraalsuse toetuseks

„Kas ta on su sõbranna?“ küsis mu töökaaslane meie ühise tuttava kohta.

„Ei, ta on mu sõber,“ vastasin. „Mul on palju sõpru, enamik neist on naised.“ Märkasin, et ma
tundsin sellest sõbranna-sõnast end kuidagi häirituna. Sõbrannandus on  midagi palju 
pealiskaudsemat kui [naistevaheline] sõprus. Kolleeg arvas, et see erinevus on minu peas, 
naissoost sõber on sõbranna. Minu arvates on sedasorti erinevused terves meie ühiskonnas ja 
lääne ühiskonnas üleüldse, mitte ainult minu peas. Naised ja mehed paigutatakse erinevatele 
tasanditele, erinevatesse kastikestesse. Iseloomulikke tunnuseid jagatakse mehelikeks ja 
naiselikeks ja neil on ka teatav kvalitatiivne erinevus – mulle nii tundub. Ja sel hetkel see jagamine 
häiris mind (kas tõesti selle pärast, et mina paigutun kvalitatiivselt madalamasse, naiste klassi?).

Siis lugesin seda ingliskeelset artiklit sooneutraalsete sõnade kasutamise kohta ja veel mõnda
sarnast ja tundsin kaastunnet, et inglise keeles on selline vahetegemine veel tugevam – ja mitte 
ainult keeles, kogu käitumises ja suhtumises olen seda tajunud. Mina igatahes olen tuhandeks 
tänulik, et eesti keeles grammatiline sugu puudub. Aga vahet ikka tehakse meil ka.

[Nt eesti keeles abiellutakse kellegagi – kui nii hästi peaks minema, aga inglise keeles a woman 
marries to a man – see ei kõla üldse võrdõiguslikkuse poolegi. Samas minnakse muidugi mehele ka 
eesti keeles, kellegi jaoks hea seegi. Ja mulle on tundunud, et eesti kultuuriruumis on mees ja naine 
suhteliselt võrdsed paarilised, ja inglise kultuuriruumis pigem mitte, aga see viimane on muidugi 
kõrvalise inimese mulje.]

Igal juhul mul on hea meel, et eesti keel annab võimaluse suhtuda soorollidesse mõnevõrra
vabamalt, aga saab veel paremini.

Ma olen väga tänulik, et mind pole otseselt naiseks kasvatatud, vaid lastud lihtsalt kasvada selleks,
kes ma olen. See on metsikult suur vabadus ja metsikult suur kingitus, ma alles nüüd taipan selle 
eest tänulik olla. Mäletan, et armastasin lapsena puude otsas ronida (tegelikult senimaale armastan, 
aga ronin vähem),  kuni üks vanematele küllatulnud meesterahvas arvas, et viienda klassi lõpetanud 
noorel daamil justkui ei sobivat seda teha. Ma ei roninudki siis palju aastaid, aga ega see minust veel 
daami ei teinud. Ükski muu asi pole ka teinud. Ma lihtsalt pole daamiks loodud ja ma olen sellega 
täiesti rahul. Nüüd ronin juba ammu jälle puu otsa ka, kui nii tundub. Jumal tänatud, et ma ei pea 
daam olema. Sellised klassilis-soolised piiratused tunduvad mulle väga ahistavad, aga mina olen neid 
valdavalt ikka eemalt näinud, mind pole eriti millekski sunnitud. Ja eesti keeles neid keelelisi 
käsulauseid [minu kõrva kõlab see daamindus nagu  „Sina pead peent, kuigi täiesti mõttetut etiketti 
täitma“] eriti ei kasutata ka. Minusuguste õnneks. Ma arvan, et ma olen palju rõõmsam ja 
produktiivsem ja mh ühiskonnale kasulikum, kui ma ei pea selliste sisemiste probleemide peale oma 
tähelepanu jõude kulutama.

Ja ma olen tänulik, et ma tohtisin vaatamata oma soole taibata matemaatikat ja auto ehitust ja olla
edukas mõtlemismängudes – ma tõesti nautisin seda kõike ja olin selles hea. Laused nagu „tüdrukute 
jaoks on matemaatika raske“ minu meelest lihtsalt hävitavad inimeste võimalusi (ma arvan, et nutikus 
kulub igale inimesele ära, soost olenemata, sellega saab nt mistahes toimetusi ratsionaalsemalt teha ja 
nutikus on kasvatatav või kahandatav, olenevalt kasvataja [kahandaja] suhtumisest). Mis ei muuda 
tõsiasja, et  ruumilises mõtlemises ma tõesti olen mingi normiga võrreldes kehvem (nagu väidetavalt 
naistel tüüpiliselt), aga tühja kah, isegi päikesel on plekid ja minagi võin endale mõnd puudujääki lubada.

Ja veel on mulle vist alati meeldinud üksi reisida ja igal pool üksi käia, ka seda peetakse mehelikuks
jooneks. Naised justkui peaks tahtma kahekesi olla (paljud tahavadki, ega ma selles midagi halba ei näe). 
Mulle meeldib suhelda, kuid mitte ühe sõbrannaga, vaid [pigem ükshaaval või väikses seltskonnas] 
erinevate [olgu siis naissoost] sõpradega. Mulle meeldib oma muljeid jagada, kuid enne ma tahan 
need endamisi läbi töötada. Kui seda pidada mehelikuks, siis keda see silt nüüd õnnelikumaks teeb? 
Keda need omaduste mehelikuks ja naiseks jagamised üldse õnnelikumaks teevad? Ja milliseid norme 
me oma ühiskonda juurde loome? Mina valin pigem sooneutraalsuse.

Või näide on autojuhtimise vallast. Nooremate ja keskealiste naiste seas on normaalne, et naine juhib
autot ja käib sellega vajadusel ka töökojas. Ega mehed ka enam õliste kätega auto all aega ei veeda. 
Samas vanema põlvkonna naiste hulgas on omajagu neid, kes pole kunagi proovinud autot juhtida. 
Midagi ikka muutub ka, kõigi rõõmuks (kui naised juhivad autot, vabanevad mehed kohustusest neid 
sinna-tänna sõidutada ja saavad vahel võibla ka kaine autojuhi kojusõiduabi).

Minu meelest on sooneutraalsus inimeste huvides, vähemalt mingites piirides (?).

Ja emadus? Ma olen olnud üsna kirglik lapsevanem, aga praegu on meie laste isa pühendumus laste
kasvatusele kindlasti suurem kui minul (mina olen sellest rollist lihtsalt tüdinud, kui ehk on lubatud nii 
väljenduda).  Ka minu isa ja tema isa olid pühendunud lapsevanemad.  Nii et ka vanemlusel pole sooga 
tegelikult selles mõttes pistmist, et mehed armastavad oma lapsi võimalusel sama palju kui naised – kui 
ei armasta, võib asi olla tõesti võimaluse puuduses. Armastavate sidemete tekkimiseks on vaja aega ja 
koosolemise võimalust. Ja ma olen veendunud, et isade panus on lapse arengus sama oluline kui emade 
panus, see lihtsalt avaldub pigem teisel ajal ja teistel viisidel. Emaduse isaduse ees ülimuslikuks 
pidamine on järjekordne apsatus. Ma eelistan ka selles asjas sooneutraalseks jääda.  Või selliseks saada?

Mõnigi muugi asi on sajandi jooksul paremaks läinud. Naised võivad pükse kanda – minu ema
lapsepõlves peeti seda taunimisväärseks, aga nemad õdedega ikka kandsid. Nüüd võib kanda ka pükse 
ja seelikut korraga või kleidi juurde tanksaapaid ja tenniseid. See oli taunimisväärne, kui mitte keelatud 
veel minu lapsepõlves. Praegu saavad lisandunud vabaduste üle rõõmustada kõik, kes soovivad. Mis 
parata, et sellised arengud kõigile ei meeldi. Kõigile ei peagi ühed ja samad asjad meeldima. Ma arvan, 
et ühtede suurenenud vabaduse ja rõõmutunne on toetav ka nende jaoks, kelle eelistused on 
teistsugused.

Üks noormees, kes oli tantsuprojekti tõttu kuu aega kõrgetel kontsadel käinud, ütles, et see kogemus
muutis ta väga haavatavaks. Tore, kui iga inimene saab ise valida, kui kõrgeid kontsi ta kannab ja kui 
haavatavana ta end tunda soovib. Tore, et on üldse võimalust valida. Anname endale ja teistele need 
võimalused!

Mina valiksin endale midagi igast sordist, nii mehelikuks kui naiselikuks peetavate omaduste seast ja
mul on hea meel, kui kõik saavad seda endale lubada. Ja see on kõigile õnnistuseks. Eestis saavad ka 
naised luua ettevõtteid ja neid juhtida ja nad õnneks teevadki seda.  On struktuure, mille loomiseks 
sobib naine paremini (sest ühiskondlikest soostereotüüpidest vallatud mehed ei saa neid asju vajalikeks 
tunnistada), kuid selleks, et see naine struktuuri loomiseni tõesti jõuaks, peab temas olema jõulisi ja 
vapraid kvaliteete. Mõnikord tuleb ka ühiskondlikke mõttemalle eirata või piire laiendada. Tundub 
optimaalne, et inimene saaks lihtsalt oma asju ajada ja suur osa soorollidest on mh suunatud tiibade 
kärpimisele. Seda teadvustades on võimalik endale avaramad lennuruumid rajada – ja mitte ainult 
enda jaoks.

Ma kujutan ette, et sooneutraalne kõnepruuk võib ahistav tunduda nende inimeste jaoks, kes tahavad
end identifitseerida tõeliste meeste või naistena. Eks kusagil klubides jääb see härrade ja daamide 
sõnavara ju ka ikka alles, lihtsalt väiksemal kujul. Nagu on ka kohad, kus naisi jumalannadeks või 
kuningannadeks ülistatakse. Ega neid siis keegi paradiisist ega kuningriigist ilma jäta. Need paradiisid 
ja kuningriigid on ju nagunii ainult inimeste peas. 

Las igaüks ise valib, kus ta elada tahab ja kellega.

Nii ma mõtlesin ja tundsin tänutunnet LGBT kogukonna suhtes, kes neid igasugu piiride laiendamise asju
on ajanud. Järgmisel hetkel nägin söögipoe aknal õhtulehe reklaami, kus oli kirjas, et uus õpik ajas oma 
uute peremudelitega [pilt oli juures, et üksikema lastega on pere ja kärgpere ja mh ka kaks ema või kaks 
isa lastega] vanemaid vihaseks. Sel hetkel ma täitsa mõtlesin, kas panen selle jutu üldse välja (mis sel 
hetkel oli juba valmis kirjutatud). Nagunii see ärritab kedagi. Ja mulle ju meeldiks kõigile meeldida. 
Sellistel hetkedel tahaksin olla vapram. Ja ikka jätta endale võimaluse ka meelt muuta, mis minu meelest 
on arenguvõime tunnistus või siis lihtsalt märk sellest, et asjad muutuvad. Asi pole mitte selles, kas ma olen 
nii või naa talitades naisem või mehem, vaid kes ma parajasti olen. Mina olen see, kes mina olen. Talitades 
nii ja talitades naa.

Head vabadust ja häid valikuid!