teisipäev, 13. juuli 2021

Suplus inimhinge pasameres

Üks suuremaid tarkusi, mis mina olen oma radadel omandanud, on see, et vaatamata kõigile püüdlustele hästi teha, on tark lubada endale seda, mis parajasti on. See arusaam ei tulnud mulle kiirelt ega kergelt (nii nagu mõni tahab saada ratsa rikkaks, olen mina tahtnud paugust targaks saada, aga tuleb tunnistada, et seni pole õnnestund).

Igatahes on hea see, et pole vaja olla iseendast ilusam ega elada kõigi nende lõputute tervislike õpetuste järgi, vaid parem teha seda, mis enda jaoks on õige, isegi teades, et mu käitumine on kellelegi ebamugav  (endale alatihti) või mõni toiduvalik viib tervisest eemale. Ja samavõrd lasta neid asju siis teha ka teistel, isegi kui see mulle on ebamugav. Ja kui need asjaolud kord nagunii juhtuvad, siis pidada hing kinni, sukelduda ja otsida nende ebamugavuste juurmisi põhjuseid selles hinge pasameres* (mulle tuli praegu "Kullaketrajate" muinasjutt meelde, kuidas prints end mudaga kokku tegi, vähiks muutis ja neitsist vesikupukest päästma läks).

Niisiis ma tean, et see söögivalik on mulle halb, aga ikka teen - selle erinevusega varasemast, et ma vaatan (sageli targema inimese abil) väga sügavale endasse, miks ma sellist valikut kordan, teades algusest peale selle valiku kahjustavast mõjust, tundes ja tunnetades jätkuvalt nende olukordade kahjustavaid mõjusid endale ja teistele. Konkreetselt näiteks mu isaliinis on mingitel ürgsetel põhjustel kombeks poolriknenud või vähekvaliteetse toidu söömine, mis praeguses olukorras mitte mingil viisil põhjendatud pole (näljasurmaeelses olukorras või ka süvavaesuses oleks teine asi). Ma olen aastaid seda näinud, imestanud ja (aeg-ajalt) ikka teinud. 

Täna siis vaatasime targa inimesega koos taustu ja tagamaid. Sain teadlikumaks ja puhastasin välja, mis selle taga olid. Nüüd olen väsinud, aga õnnelik. Kergem on olla.

Puhas ja hele ja ilus olek on ikka mu reisisihiks. Tee sinna võib olla käänuline. Otse mingu need, kel on päralejõudmisega kiire.

Aega ja selgust meile kõigile!

* Minu ettekujutuses on hinges neid meresid palju ja erinevaid. Muist ikka säravpuhtad ka.


reede, 14. mai 2021

Minu keha on minu oma

Mu fb sõber kirjutab lugusid sellest, kuidas ta ilma maskita polikliinikus käib ja bussiga sõidab, sest temal on nii kõrge vibratsioon, et kole haigus temasse ei puutu. Hüva: rõõmsa ja rahuliku inimese tervis on kindlasti parem ja haigused kulgevad kergemalt, kui need üldse ligi julgevad astuda. Samas minul on üksjagu madalavibratsioonilisi tegemisi, tööd enda varjuga ei saa teistele teha jätta (loe nt pasamere postitust juuli keskpaigast), nii ma ei saa selle olemise viisiga ühilduda, äratundmises, et minu rajad on teised ja terviseteemad on osa sellest.

Teine fb sõber üritas mind teadusuuringutele viidates veenda, et mask on kahjulik ja tõestuseks on vist see ka, et temal on maskiga halb olla, ei saa hingata (ja kopsupõletik võib ka tulla, ütleb keegi sotsiaalmeedias). Mind poeskäigu või bussisõidu juures riidest mask eriti ei sega. Rääkida on sellega halb, aga hingata saan vabalt. Ja mulle ei meeldi, kui mind liiga jõuliselt mõjutatakse. Mõtlesin selle peale, et ma ju tahaksin, et kirurgil on töö ajal mask ees, järelikult ma usun, et see midagi aitab. Kannan ise ka ega kurda.

Kolmas fb sõber väljendas imestust, et ma oma maailmavaate juures soovin end vaktsineerida lasta. Küsis, kas ma teadusuuringutest pole tõesti midagi kuulnud. Ja ma hakkasin talle midagi põhjendama. Siis tundus, et pildil on midagi valesti. Miks ma pean kellelegi isegi mitte lähedasele inimesele põhjendama, miks ma midagi teen oma kehaga. Ei pea. Sellega ma lihtsalt annan oma jõu ära. Minu keha on minu oma ja mina otsustan ja rohkem see pole kellegi asi arvata. Või saan aru, et raske haiguse ravimine on ühiskonnale koormav ja kellegi asi see ikka on ja võib-olla see ongi meie kõigi ühine asi, aga... ikka liiga palju virolooge on viimase aastaga tekkinud (jumala normaalsed politoloogid olid enne, kui mullukevadesele fb naljale viidata). 

Ma natuke mõistan vastaliste muret küll, et kui läheb inimese- või kodanikuõiguste piiramiseks, siis nemad on kannataja poolel ja enda eest tuleb seista. Aga mõnes kohas nad lähevad üle minu piiride. Ja ma pean hakkama piire tõmbama, et mina ja nemad. Jälle lõhet ja eraldust juures, jälle tundlikud teemad, millest hoiduda.

Soovin meile lugupidamist, hoolimist ja head tervist!


Kaks kuud hiljem lisatud. Tehtud. Esimene süst on käes. Ei olnud sellega pärast kerge ega mugav. Alul viis päeva väsimust ja teiselgi nädalal imelik segane olek rämpstoiduhimude, keskendumisvõimetuse ja muude imelike asjadega (tühist käevalu siinkohal peagu et mainimata). Mul kulus viis päeva spetsiaalseid harjutusi, et enda varasemasse mentaalsusse tagasi jõuda. Kokku siis kolm nädalat. Aga ma olen rahul, sest ma ise valisin nii. Parimaid valikuid meile kõigile!

Seda mõtlesin ka, et oh, kõik need arstid ja õed teevad ka selle läbi. Kaitsepookimise koroona vastu, isegi kui nad enamasti on ju täies elujõus keskmises vanuses inimesed, kes ise põeksid pigem kergelt. Jah, ma arvan ka, et see vaktsiin mingi tervisetoode ei ole, on riskid ja see kogemus on mõnevõrra ebameeldiv. Nad teevad selle ebamugavuse läbi nende inimeste pärast, kellele teadmatu viiruse edasiandmine võiks saatuslikuks saada. Minu sügavaim lugupidamine, armastus ja tänu teile kõigile! 

laupäev, 24. aprill 2021

Ilu on silmale varjatud

Mul oli suhtlemist ühe muusiku eneseväljenduse laadi üle. Inimene tunnustas selle muusiku mitmekülgset väljendusrikkust ja et sageli valivad muusikud kehaliselt reserveerituma esinemise stiili. Ja see, et inimesed sageli varjavad enda tundeid, viitab sellele, et nad tajuvad, et on midagi seesmist, õrna ja ilusat, mida peab hoidma.

Ma mõtlesin selle üle järele. Eestis ei ole turvaline näidata oma ilusaid tundeid avalikult. Meil on palju inimesi, kes arvavad endal õiguse olevat teisi avalikult (ja sealjuures anonüümselt) kritiseerida. Ja nad ei näe, ei taju, kui valus on inimesel selliseid kommentaare lugeda, sest oleks ju lausa hirmus seda valu välja näidata, see oleks nagu õli tulle valamine ja milline vägivald sellega veel võiks kaasneda. Avaliku elu tegelased, nagu ka kõik muusikud ja näitlejad justkui peaks selle välja kannatama, mida kellel iganes end tundetuks muutnud inimesel pähe tuleb arvata ja siis on selge, et enda väljendustes tuleb väga ettevaatlik olla.

Nii me peame oma ilu ja õrnust peitma ja näitama seda ainult neile, kes selle olemust mõistavad ja siis, kui see tundub turvaline. Me jääme tuimade inimeste tundetu kriitika tõttu ilma tohutu suurest hulgast ilust. Ja veel jääme ilust ilma loojate turvatunde ja usalduse puudumise tõttu. Ja selle tõttu, et peab olema tugev. 

Kuidas see ka poleks, ma soovin meile ikka vähem hinnanguid ja rohkem ilu, vähem tuimust ja rohkem tundlikkust!