Andestama õppimise teekond

Ma olen aastakümneid olnud oma ema peale vihane. Teinud etteheiteid, teismeeas suuliselt, hiljem oma peas. Saanud kirjanduse põhjal ja targemate soovitusel aru, et sellised tunded pole tervislikud ja siis proovinud aastakümneid talle kõike andestada*. Mäletan, kuidas kunagi ammu kujundasin oma peas talle tänuõhtuid, olen temaga seotud teemasid üle kandnud teisele inimesele, kes veidi sarnanes, kirjutanud talle tänukirju, harjutanud seda kõike ikka palju aastaid ja proovinud ka suuliselt tänada, tulemust oli napilt. Meie suhted olid üsna viimase ajani külmad, praegu ka vaevalt leiged.

Esimene murrang tuli, kui kohtusin Youtube´is Ho'oponopono lauluga. Selle kaudu ma sain andestuse tundesse sisse. Lugenud olin selle kohta vast kümmekond aastat varemgi, printinud jutu paberile ja proovisin, aga kuiv teooria jäigi kuivaks teooriaks minu peas, see ei puudutanud südant, tunnetust ega olemise viisi. Niisiis edaspidi kuulasin oma peas seda laulu ja igatahes parem oli. Õppisin andestama teistes suhetes, kuigi meistri tasemeni on ikka maad minna. Suhted emaga said paremaks pärast erinevaid teraapilisi tegevusi (mina tegin neid targemate inimeste juhatusel, aga mitte emaga koos, sest tema ei näe sellisel tegevusel mingit mõtet). Liblikmassaažist oli palju abi, et leevendada mh tema minuga seotud pingeid, aga seda tuli ka ikka kümneid kordi teha paari aasta jooksul. Ma väga igatsesin emaga häid suhteid luua ja pühendasin sellele 25 a jooksul omajagu aega ja energiat nii targemate inimeste toetusel kui omaette.

Nüüd juhtusin võtma vastu andestuse eeterliku õli protokolli. Päälmised tunded kadusid viuhti ja järele jäi kergus. Järgmisel päeval tuli suurem kehaline reaktsioon, mis kindlasti polnud õlideküllast saadud mürgitus, vaid kehast vabanes suure hooga suur hulk pingeid. Tundsin, et vajan looduse toetust, taimede lõputut armastust. Läksin botaanikaaia rosaariumi ja nuusutasin roose. Ma varem ei teadnud, et roosid nii erinevalt lõhnavad. Seda teadsin, et mõni ei lõhna peagu üldse. 

Esimesena jäi meelde roosade õitega Angela, tema on mu lemmiklõhn! Siis leidsin omamoodi võluva Angelique´i. Sidrunisema lõhnaga helekollased ´Goldmarie´ ja veidi magusam ´Polygold´ köidavad järgmisena mu tähelepanu, siis tumekollane ´Postillion´ ja kommisema noodiga klassikalise roosilõhnaga valge ja roosaga ´Ńostalgie´. Vahele palju teisi. 

[Ma ei arva, et peaksid peatuma mu lillelõhnakirjeldusi lugema, parem leia enda lähedusest mõni taim ja koge teda kõigi meeltega. Sukeldu, ole selles.]

Ma roosiõite kuju seekord peagu ei märkagi, sest lõhn on see, mis viib teistele tasanditele, kuhu mul praegu on vaja minna. Siis veel üks kollane ´Jan Spek´ ja roosa ´Rita´ ning suureõieline tumepunane Ćoncorde´. Ma ei oska neid lõhnanüansse kirjeldada. Sõnad ei küüni nende sfäärideni. Aga neis sfäärides sünnib palju.

Hingasin rooside lõhna, kuni hing sai täis ja rohkem ei tahtnud. Aias ringi kõndides ja vahepeal märkmeid tehes hingasin sisse roosi olemust ja saatsin seda kõigile inimestele kõigis eludes, kellega on midagi pooleli jäänud. Neid olukordi oli palju. Selleks kulus paar tundi ja see oli väsitav. Vahepeal istusin ja puhkasin ka. Vaatasin sügiskuldseid puid.

Siis lahkusin rooside juurest ja puhkasin veel kirsipuu juures. Ja jalutasin veidi. Kui botaanikaaed kinni pandi, olin veel mõnda aega kõrvalolevas metsas (mis tore praktiline komme võtta kaasa sooja riideid ja jooki, et keha vajadused ei viiks tähelepanu oluliselt kõrvale, rõõmustan selle üle). Vaja oli lasta sel kõigel laagerduda. Kogetud oli väga palju ja ma polnud veel valmis tavamaailma naasma. 

Marge Maria Lanno kirjutab oma fb lehel on roosist nii. Mina arvan, et minu andestuse teemad polnud kuigivõrd kehalise armastuse tunnetega seotud, pigem kõige muuga. Minu jaoks on roos pigem inimarmastuse taim. Need olid ajastute jooksul kogunenud pinged, mis olid kristalliseerunud kõvadeks energeetilisteks kamakateks mu kehas ja nüüd tasapisi lõhustatud, lahustatud, puhastatud ja välja viidud saavad. Ega ühe päevaga sellist tööd ju ära ei tee. Ma tänan oma keha, kes kõike seda kannab. Ja roose, kes meie soojade öödega oktoobrikuus veel nii rikkalikult õitsevad. Paljud puud on juba raagus (eks neil põuase suve järel oli ilmselt kergendus end aegsasti puhkama seada).

Targemate inimeste juhatusel hakkan mõistma, kuidas see, mida teine inimene mulle ütleb, ei ole tegelikult seotud minuga**, vaid sellega, kuidas see inimene end tunneb. Ja kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis ta ei tee seda minu häirimiseks***, vaid seepärast, et ta tunneb, et peab midagi tegema ja paremini ei oska. Andestus on siin ju ainuke asjalik valik. Mitte et see mul lihtsalt tuleks. Aga seda suurem on mu tänu, kui mulle ükskord kohale jõuab, et kõik see oli vajalik, et muuta oma teadvuse seisundit ja õppida elama viisil, kus ma enam ei võta midagi isiklikult. Väga palju on põhjust tänada oma ema, kes on seda mulle varsti viis aastakümmet väsimatult õpetanud.

See õppetund õpetab, et igal inimesel tuleb teha nii, nagu on tema jaoks õige ja minul tuleb samuti teha seda, mis on minu jaoks õige (isegi kui see ei meeldi kellelegi teisele). See kõik on jumaliku plaani osa.

* Igaks juhuks nimetan, et täiesti tavalise korraliku emaga on antud juhul tegemist, meil oli alati laud kaetud ja riie seljas, kindlasti ta soovib iga päev meile parimat; lihtsalt minul on olnud kõrgemad nõudmised, mida ta pole saanud täita - ja emale või ükskõik kellele sedalaadi nõudmiste esitamine on igal juhul kohatu, aga mina olen ka kõigest inimene. Eks siin ole ka endale andestamise vajadust.

** Vähemalt ütlemise viis ja teise inimese tunded kindlasti ei ole minuga seotud, maistes üksikasjades muidugi on minus miski selle teate valla päästnud.

*** Mitte minu ema igatahes, tema soovib head.

Ma soovin meile kõigile armastust ja mõistmist või leppimist, et asjad on nii, nagu nad on ja kergust sellega toime tulla! Vajadusel inimkeelset juhatust ka. Kuulan veel ho´oponopono laulu. Tänan kõiki selle autoreid ja esitajaid.

10 päeva hiljem lisatud. Paar päeva läks mööda ja võtsin kätte raamatu "Isegi kui see maksab mulle elu!". See on terviseteemalistest konstellatsioonidest. Üks lugu oli sellest, kuidas vähihaigel mehel olid kõrged ootused oma vanematele ja nood ei suutnud selliseid ootusi kuidagi täita, nad niigi juba andsid oma pojale kõik. Kui see keskealine mees konstellatsioonis asjalugude sellist olekut nägi ja mõistis ning terapeudi toetusel oma illusioonide purunemise valuga toime tuli, kadusid ka haigusnähud. Kuus kuud hiljem oli ta vähist puhas. (Raamatu autor peab võimalikuks, et oli ka teisi tervenemisele viivaid tegureid, millest ta ei tea). 

See lugu puudutas mind sügavalt. Just see mõistmine, et ka mina olen oodanud oma emalt midagi enamat kui neil on olnud mulle anda. Ma olen oodanud midagi muinasjutulist, arhetüüpset, imelist ja olnud leppimatu tema tavalisusega. Lugesin sealt konstellatsioonide raamatust seda lugu ja tuli mõistmine, et mu ootused on olnud liigsed, kohatud ja sellega seoses tuli suur soov emalt andestust paluda kõige eest. Muinasjuttude põhiteema on ka ju oma vanemate austamine. Lugesin neid lugusid lapsena ja ikka tundus, et need vanemad seal muinasjuttudes on midagi enamat. Aga ei ole. Inimesed on ikka inimesed ja tuleb õppida andestama ning võtma neid nii nagu nad on. Nüüd ma lõpuks saan sellest aru.