pühapäev, 22. august 2021

Varjutöö näide

 Kuigi ma üldiselt püüan maailmale näidata oma heledamat palet, tuli praegu soov jagada ka enda varjupoolt. See on üks vana lugu. Pimedal sügisõhtul tuli Tallinnasse lõunaeestlane täiskasvanutele kadritarkusi jagama. Ta tunnistas kohe alul, et on kangesti närvis, et kuidas tallinlased ta vastu võtavad. Ja see närvisolek oli kogu tema olekust näha, hääl värises ja kehahoid oli lössis. Mind tegi see olukord veidi trotslikuks, aga ma pidasin end üsna kenasti ülal. Nagu sotsiaalsed täiskasvanud ikka, tegin enam-vähem mis vaja ja n-ö mõtlesin kaasa, nagu ennevanasti see pedagoogiline väljenduslaad oli. Osalesin ilusti. 

Koolituse sisu oli suht tore, selle eest oleks võinud ka tänada, aga kui ma mingi tänuavaldusega ehk hakkama saingi, siis polnud see kuigi tummine tänu. Pigem selline moepärast tänamine, oletan, sest sügavam emotsioon oli sügavalt solvunud inimese või musta hundi oma.

Täna kuidagi äkki see emotsioon tuli meelde, soovib vist minust väljuda ja ma nüüd väljastan selle siia avalikku kohta. Ma siin nüüd omas mõttes lõugasin natuke ta peale, et mis mõttes sa tuled niimoodi koolitust andma, et suhtud koolitavatesse sellise eelarvamusega, kas ma sinu arust olen mingi hunt vä? Miks sa lood minust sellist kuvandit, see on mulle solvav ja siis ma tahangi su nahka pista*. Ja see on sinu enda süü, sest sa ise teed end selliseks talleks ja see ajab mind vihale**. 

Ma arvan, et koolitus oleks ka olnud väärtuslikum ja sisukam, kui koolitaja oleks oma publikusse lugupidaval võrdsel viisil suhtunud ja tegelnud loova eneseväljendusega, mitte ettevalmistatud materjalidelt maha lugenud, võideldes samal ajal oma sisemiste hirmudega, mida ilmselt toitis ka minu ebasõbralik pilk.

Ma nüüd natuke uurin, mis viha see on. Ja miks on mulle täna oluline suhtuda kõigisse inimestesse võrdselt. Ma tänan selle kogemuse eest!

* Mitte et ma aru ei saaks, et tallinlased on selliseks suhtumiseks ise põhjust andnud, sest vahel käituvadki lõunaeestlaste suhtes üleolevalt, sellest mul on kahju, see on ülekohtune ja vägivaldne. Ma palun vabandust, et sellised asjad juhtuvad. Ma tänan, et see aitab mõista, et kõik inimesed on võrdsed ja ühepalju armastust väärt.

** Muidugi on minu viha ainult minu enda "süü". Ega ma siis päriselt kedagi ei süüdista siin. Lihtsalt lasen "looma" välja. Tegelikult tasub vihaga loomulikult targemini ümber käia, mitte seda lihtsalt lahti lasta. 

Armastust ja valgust!


neljapäev, 19. august 2021

Enda jaoks alati olemas

Kunagi nooremana mulle tundus ilus lause "Ma olen sinu jaoks alati olemas". Kuskilt filmist või raamatust ma selle leidsin, sest minu tutvuskonnas ega suguvõsas nii ei kõnelda ega olda ka. Meis on piisavalt elutervet isekust ja adekvaatset maailmataju, sest ega elu olukordades olegi võimalik kellegi teise jaoks alati olemas olla. Selle lause ilu oli kuulaja kõrvades ja vist ka veidi nihkes unistuses üleelusuurusest kahe inimese vahelisest ühtsusest.

Eile õhtul enne üheksat hakkas mu tuttav minuga Messengeris kirjutama. Mõne rea lugesin, mõtlesin veidi ja kirjutasin vastu, et lähen nüüd õunamoosi keetma. Ma olin endale seda samal õhtul lubanud: puhkan veidi (helendava ekraani ees) ja siis keedan potikese õunamoosi, valge klaar kaua ei oota (ja mulle meeldib klaarimoos). See oli just üks neid olukordi, kus ei saa valida korraga mõlemat, ennast ja seda teist inimest. Ja aus ülestunnistus: osa sellest õunamoosikeedu ajast ma mõtlesin selle olukorra peale. See 40+ naisterahvas võib-olla oleks sel hetkel soovinud midagi enamat jagada, tal oli veidi ebamugav olukord. Samas ma olen kindel, et ta saab endaga hakkama, sest tavaliselt ju ikka saab.

Meenutasin, kuidas mul on tulnud tervisehäire sellest, et proovisin kellegi jaoks pikema aja jooksul olemas olla, sest see teine inimene tookord varem tundus olevat väga raskes olukorras - ja minu tervis ei pidanud sellele emotsionaalsele pingele vastu. Ju ma siis tegin enda jaoks maha, et hoian enda piire. Ma luban endal panna kell üheksa õhtul kõik ekraanid ära, et olla õhturahus (maised toimetused ei riku und). Ma luban endal üldse mitte neid ekraane vahtida. Ilmselt ma luban endal ka hoiduda igast suhtlusest, eriti teraapilise kallakuga kuulamisest, kui mistahes muul kellaajal ei ole piisavalt tugevat tunnet (mul on endaga omajagu tegemist). Tõsisel teemal kaasa kuulamine võib olla minu tasemel kuulaja jaoks lausa üle jõu käiv pingutus (ma tõesti soovin oma võimekust tõsta selles vallas ja teen selleks teadlikke pingutusi, aga see võtab aega). Ma annan endale aru, et mul pole võimekust elada üllalt põhimõtte järgi olla kellegi jaoks alati olemas. Saan aru, et andsin selle põhimõtte või soovi eile ära.

Ja näen ikka mingeid süütunde riismeid, et pean seda siin niimoodi välja vabandama. Ideaalidest maa peale tulla on vahel ebamugav. Enda ja teise vahel valida on minu jaoks ebamugav. Reaalsus on see, et ma pole teise jaoks alati olemas. Aus on olla olemas enda jaoks. Aga isegi see alati ei õnnestu.