Mu fb sõber kirjutab lugusid sellest, kuidas ta ilma maskita polikliinikus käib ja bussiga sõidab, sest temal on nii kõrge vibratsioon, et kole haigus temasse ei puutu. Hüva: rõõmsa ja rahuliku inimese tervis on kindlasti parem ja haigused kulgevad kergemalt, kui need üldse ligi julgevad astuda. Samas minul on üksjagu madalavibratsioonilisi tegemisi, tööd enda varjuga ei saa teistele teha jätta (loe nt pasamere postitust juuli keskpaigast), nii ma ei saa selle olemise viisiga ühilduda, äratundmises, et minu rajad on teised ja terviseteemad on osa sellest.
Teine fb sõber üritas mind teadusuuringutele viidates veenda, et mask on kahjulik ja tõestuseks on vist see ka, et temal on maskiga halb olla, ei saa hingata (ja kopsupõletik võib ka tulla, ütleb keegi sotsiaalmeedias). Mind poeskäigu või bussisõidu juures riidest mask eriti ei sega. Rääkida on sellega halb, aga hingata saan vabalt. Ja mulle ei meeldi, kui mind liiga jõuliselt mõjutatakse. Mõtlesin selle peale, et ma ju tahaksin, et kirurgil on töö ajal mask ees, järelikult ma usun, et see midagi aitab. Kannan ise ka ega kurda.
Kolmas fb sõber väljendas imestust, et ma oma maailmavaate juures soovin end vaktsineerida lasta. Küsis, kas ma teadusuuringutest pole tõesti midagi kuulnud. Ja ma hakkasin talle midagi põhjendama. Siis tundus, et pildil on midagi valesti. Miks ma pean kellelegi isegi mitte lähedasele inimesele põhjendama, miks ma midagi teen oma kehaga. Ei pea. Sellega ma lihtsalt annan oma jõu ära. Minu keha on minu oma ja mina otsustan ja rohkem see pole kellegi asi arvata. Või saan aru, et raske haiguse ravimine on ühiskonnale koormav ja kellegi asi see ikka on ja võib-olla see ongi meie kõigi ühine asi, aga... ikka liiga palju virolooge on viimase aastaga tekkinud (jumala normaalsed politoloogid olid enne, kui mullukevadesele fb naljale viidata).
Ma natuke mõistan vastaliste muret küll, et kui läheb inimese- või kodanikuõiguste piiramiseks, siis nemad on kannataja poolel ja enda eest tuleb seista. Aga mõnes kohas nad lähevad üle minu piiride. Ja ma pean hakkama piire tõmbama, et mina ja nemad. Jälle lõhet ja eraldust juures, jälle tundlikud teemad, millest hoiduda.
Soovin meile lugupidamist, hoolimist ja head tervist!
Kaks kuud hiljem lisatud. Tehtud. Esimene süst on käes. Ei olnud sellega pärast kerge ega mugav. Alul viis päeva väsimust ja teiselgi nädalal imelik segane olek rämpstoiduhimude, keskendumisvõimetuse ja muude imelike asjadega (tühist käevalu siinkohal peagu et mainimata). Lisaks tunne, nagu oleks täiesti ebasoovitav isiksuse muutus. Mul kulus viis päeva spetsiaalseid harjutusi, et enda varasemasse mentaalsusse tagasi jõuda. Kokku siis kolm nädalat. Aga ma olen rahul, sest ma ise valisin nii. Parimaid valikuid meile kõigile!
Seda mõtlesin ka, et oh, kõik need arstid ja õed teevad ka selle läbi. Kaitsepookimise koroona vastu, isegi kui nad enamasti on ju täies elujõus keskmises vanuses inimesed, kes ise põeksid pigem kergelt. Jah, ma arvan ka, et see vaktsiin mingi tervisetoode ei ole, on riskid ja see kogemus on mõnevõrra ebameeldiv. Nad teevad selle ebamugavuse läbi nende inimeste pärast, kellele teadmatu viiruse edasiandmine võiks saatuslikuks saada. Minu sügavaim lugupidamine, armastus ja tänu teile kõigile!
Augustis lisatud. Pärast teist süsti polnud suurt midagi, isegi käevalu oli nõrgem. Aga ma ikkagi puhastan end nädala jagu energiatööga (toiduga ka aeg-ajalt, nagu ikka) ja tuttav tervendaja ütles, et selle vaktsineerimisega seotud protsessid kestavad veel teisegi nädala (NB! kõigepealt peaks mõne päeva laskma vajalikel toimetel toimida, siis alles kahjulike toimete puhastus). Uhuude jutud vaktsiini kohutavast toimest on vast mõnevõrra liialdatud, aga ma igatahes suhtun neisse negatiivsetesse kõrvalmõjudesse tõsiselt, kuivõrd ma üht-teist tundsin ise ka ja võtsin ette, mida sain.
Vaktsineerimast koju tulles astusin bussi pealt maha oma kodupoe töötajaga. Meil oli paar minutit ühist teed ja koroona tuli jutuks, eks me ikka vahel räägime, kui poes käin ja ma tunnen neile kaasa, sest osa kliente käitub hoolimatul viisil. Poetöötaja ütles, et ta on ammu juba kaks korda vaktsineeritud. Mina ütlesin, et mina ka. Ja see oli hea tunne. Päriselt.
Augusti lõpul lisatud. Kurb on igapäevaselt näha seda võitlust, ühiskond on polariseerunud minu meelest enneolematule tasemele. Poolt ja vastu eriarvamused lõhestavad tutvuskondi ja suguvõsasid, nagu sõda oleks lahti ja keeruline on olla valimata pooli (ma ei pea õigeks, kuidas vaktsineerimata ministriga käitutakse või et teda mingiteks manöövriteks kasutatakse; minu poolest ta võiks valida ise oma asju, aga see kõik on teisalt väga keeruline). Ma mõnikord ei oska enam tuttavate inimestega kõnelda või vaikida, nii et keelatud teemasid ei puudutaks.
