Reede, 20. aprill 2018

Eesti filmist

Käisin „Portugali“ vaatamas. Treileri ja tutvustuse põhjal mul oli sellest mingi teine ettekujutus tekkinud ja läksin vaatama, filmist jäi pigem nõutus. Et kas keegi sellist filmi tahab vaadata ja milliseid peaks tehtama. Mirtel Pohla on ilus küll, aga keda aitab stseen, kus see ilus naine oma abikaasa hambaravikabinetis oksendab, patsient kõrval toolis, hambad laiali? Mingil määral ma mõistan, millisest emotsioonist sellised filmid tõukuvad („Keti lõpus“ oli pisut seda emotsiooni ja Veikko Õunpuu „Free Range’is“, kus põhimeeleolu oli üsna sama, sarnast meeleolu oli ka „Sügisballis“ – kuigi see viimane on oluliselt parem film ja minu jaoks oli ikka elamus). Ma olen ka kogenud ängistuse tunnet ja eluga mitte toimetuleku tunnet, selles mõttes tuttavlik olukord. Aga ma ei soovi seda meeleolu sellises käsitluses vaadata. Küsimus pole niivõrd inimlike negatiivsete tunnete eest põgenemises, kuivõrd selles, et selline käsitlus minu meelest ei vii kuhugi. No keda see oksendamine seal filmiski aitab?

Minu arusaamises on suured jutuvestjad (kirjanikud ja filmitegijad) natuke nagu šamaanid või targad: kuulaja/vaataja saab midagi, mille varal oma elu paremini edasi elada. Me tahaksime juuri alla ajada. Selliste filmide autorid vajaks neid suuri jutuvestjaid kõige enam. Et ise oma eluga paremini edasi minna ja oma emotsionaalsete probleemidega toime tulla. Minu suguvõsas on valdavalt korralikud oma eluga hästi toime tulevad inimesed, kelle vaatekohalt filmis toimuv on vist lihtsalt arusaamatu posserdamine. Minu tutvuskonnas on palju erinevate eneseabi ja -arengu valdkondade inimesi ja ma ei näe, et see film ka sellesse maailma lingiks (ei tule ühtegi meelde, kellele tahaks soovitada, et mine vaata). Kulturnikuid ma seevastu kuigivõrd ei tunne. Ilmselt on sellised filmid tehtud kulturnikult kulturnikule ja mina olen selles maailmas võõras.

Armen Tõugu kõneles aastaid tagasi, kuidas inimesed end eneseväljenduse läbi (nt kunstiteost luues) puhastavad, mulle jäi meelde näide, kuidas aafriklased nikerdavad oma haiguse maski sisse ja siis müüvad selle valgele mehele maha, kasu on kaks ühes: raha tuleb ja haigus läheb. Selle näite kaudu tundub mulle, et meie kunstimeistrid oksendavad end tinglikult ekraanil tühjaks ja siis vaatajad võtavad selle üle ja oksendavad seda oma eludes vaikselt edasi. Autoril ja kunstnikul hakkab kergem, tema sai oma saasta välja ja vaatajad töötlevad selle emotsiooni põhjani läbi (paremal juhul ka ise nendest emotsioonidest vabanedes, aga tegelikkuses tulvab uus elu peale ja need protsessid jäävad vaatajas pooleli ja toovad juurde uut negatiivsust: kus on, sinna tuleb sarnast juurde)*. Midagi sellist tundub mulle selles filmis ka. Ma ei taha väita, et ängistust ei tohiks kinolinal näidata. Tohib ikka ja kuivõrd depressioon on Eesti ühiskonnas väga tavaline, siis peabki näitama, aga kuidagi sellises vormis, et vaataja jõuaks oma protsessidega filmi lõpuks kuhugi välja. Praegu valatakse vaatajale okse kaela ja visatakse ta siis tänavale. Ka nii võib, aga nii pole ilus. Ei ole tervislik. Võibla tänapäeval kunstnik ei vastuta oma töö eest, ta võib oma sisemise lapse valla päästa ja jätta selle avalikus kohas möllama, täiskasvanud kõnnivad mööda ja vangutavad päid.  

Mina tahaks vaadata sellist filmi, kus Anne Türnpu tegelane oleks peategelane: mõnus, selge, tasakaalus, juured maas. Teda ma vaataks veel ja veel. Tore, et see roll seal ka oli. Mingi pidepunkt ikka.


* Ja autori kergendus on selle Armen Tõugu vahendatud teooria järgi ka ainult ajutine: kui looja endas midagi ei muuda, siis valgub elust nagu ühendatud anumatest uut jama peale ja varsti tuleb jälle end kergendama minna. Parem oleks peatada see protsess enne kunstiteose loomist, korrastades enda mõtte- ja tunde- ja käitumismustreid ning täites enda loomulikud vajadused kerguse ja selguse järele.


Hiljem lisatud. Kui ma selle ära olin kirjutanud, siis sain natuke aru nendest, kellele mu põhjatuna näiv ratsionaalsus närvidele käib. Ega elu ei saa ju niimoodi joonlauaga paika panna. See lihtsalt tuleb ja juhtub. Juhtuvad filmid ka. Filmid juhtuvad muidugi peamiselt neilt tegijatelt, kes oskavad oma raha-asju niimoodi seada, et see neil ülepea üldse võimalik on. Ma soovin tarkadele inimestele palju rahalise toimetuleku oskust! Et nad saaks oma maailma teistega jagada. Ja raha-inimestele soovin palju tarkust oma toetust jagada nii, et maailm saaks selle läbi paremaks kohaks.

Mittetegemise ülistus

Mul on vaja tohutu palju vaikset tühja aega, aga see pole nii lihtne. Et lihtsalt oled tundide kaupa tühjuses, üldse midagi tegemata (ma suudan tõesti väga pikalt olla ka üldse mõtlemata, sest ma olen seda palju aastaid harjutanud, aga ainult sellest ei piisa). See pikaajaline mittetegemine ajab jälle tuju pahaks, kasvõi depressiooni.

Midagi peab tegema ka (kas seda räägib mu lapsepõlve keskkond? Sotsialistlik propaganda? Mis on selle sisemise sunni täpne nimi?). Peab tegema midagi sellist, mis oleks rohkem nagu mittetegemine. Midagi tegemise ja mittetegemise piirimail. Umbes nagu muinasjutus, et mine ei jalanõudega ega paljajalu. Selles piiririigis sünnivad minu jaoks olulised taipamised, mis ülejäänud päeva valgustavad. Ja ma arvan, et nii on see olnud paljude inimeste jaoks ennemuiste ka. Tegelikult pole kunagi olnud hädasti vaja, et nt riided oleks tikanditega kirjatud. Peaks ju piisama, kui alastus on varjatud ja kandjal soe. Tikkimine juhtus, sest tikkijal oli vajadus seda teha. Ma arvan, et kunstkäsitöö sündis ennemuiste just sellest vajadusest olla selles piirialas, justkui millegiga hõivatud, aga siiski vaba argitoimetustest. Mõnel maal on olnud kombeks mandalaid laduda. Mulle meeldib ka midagi laduda. Munkade tehtud mandalate korrastatuseni ma ei küündi, aga lihtsalt ladumine on täiesti jõukohane.

Olen lapsest saati armastanud rannalt lihvitud klaasikilde korjata. Neid siis laon. Ja pärast valan killud kokku ja panen karpi tagasi. Hea on. Nii et kuigi tundub harukordselt mõttetu tegevusena, siis – kas päris mõttetut üldse ongi? Või kas mõte peab olema? Alliksaar arvas, et vahel selgub mõte kunagi hiljem.

Kunagi enda kahekümnendates kuulasin imestusega, kuidas minuealine inimene veetis päevi tööl käimata. Et nii ka saab elada (mina olin toona sotsialistlikest ideaalidest täidetuna arvamises, et inimene peab oma eksistentsi õigustamiseks / välja vabandamiseks tööd tegema). Korra nädalas ta tegi vaimsete tantsude õhtuid. Mulle need meeldisid. Pärast ta läks Findhorni kommuuni elama ja vist jäigi sinna. Hiljem ma olen temast vahel harva kuulnud. Enam selline elu nii mõttetu ei tundu midagi. Sellised inimesed teevad vahel üüratus koguses energiatööd, toovad maailmale rahu ja armastust, nagu ka mungad, paremal juhul. Ja kas üldse peab oma olemist kuidagi välja vabandama? Kas rohulibled ka peavad? Kas need rohulibled ka, kes nagunii muruniiduki tera alla jäävad? Või on inimestega midagi teistmoodi?

Hiljem lisatud. Kirjutasin selle valmis ja lugu välja panna nappis julgust. Töökus ja praktilisus on eestlaste jaoks olnud alati hinnatumaid omadusi, ega külmal maal teisiti saagi. Kuidas ma nüüd tulen selle mittetegemise ülistusega nii äkki lagedale. Kusjuures ma vahel naudin sajaga ka kõiksugu tegemisi, mitu päeva järjest muudkui teen ja toimetan, arvutit pole aega lahtigi teha. Samas mulle tundub jube tüütu lugeda teiste blogist sissekandeid, mis näevad välja nagu tööde nimekirjad, et siis tegin seda ja siis teist. Väsitav ja mõjub mulle pigem rusuvalt. Mina teen oma tehtud töödele nimekirjas plussmärgid ette ja viskan paberi minema. Hea puhas tunne, et sai tehtud. Ja võib jälle olla mõnda aega mittetegemises.

Miks mulle tundub, et mittetegemist, olemist peab justkui välja lunastama, välja vabandama, enda ees ka? Tegemine ja tegija võrdub meie kultuuris armastatud, lugupeetud, hinnatud olemisega. Meedia kirjutab järjepanu tegijatest ja nende saavutustest (no ja muidugi kritiseerib ka, nii et vähe pole). Mina nüüd võtsin endale veidi olemise õigust.

Esmaspäev, 16. aprill 2018

Ideaalid ja võrdlemine


Üks asju, mis inimesi kõige rohkem õnnetuks teeb, on võrdlemine. Igaühel on peas ettekujutus sellest, kuidas tema elu peaks olema, et sellega võiks rahule jääda. Ja ilmselgelt on midagi alati puudu. Seda võib ju nimetada ka arenguvõimaluseks, aga pigem on enda teistega võrdlemine üks kurja juur. Minu jaoks kindlasti. Arengu pärast ei pea vist väga muret tundma, minul on muudki teha. Teadvustamine ongi areng, hinge arengu tähenduses. Mulle sellest praegu piisab. (Arenemise nõue tundub pigem frustreeriv, selle ma jätan sinnapaika.)

Meedias on loodud üks õnneliku ja eduka elu kuvand (peamiselt puudutab see majanduslikku ja töist edukust ja kõigile nähtavaid saavutusi), sellele lisandub veel alternatiivseid kuvandeid (nt taimetoitluse ja suhete ja eneseteostuse jms vallas). Ideaale on palju ja võimalusi nende teostamiseks tundub reaalses elus nappivat. Enda piirangud tulevad igal sammul vastu (ja ühiskondlikud ja maailmakorralduslikud piirangud muidugi ka, kui neid kuidagi eraldiolevana tajuda).

Kunagi ma arvasin, et kirjutan avalikus blogis asju, mis on minu väiksed avastused / saavutused ja et ma ei kirjuta probleemidest, püüan olla vingumata ja virisemata. No kui ei oska mingi jamaga midagi peale hakata, siis ei hakka seda selles formaadis torkima ka. Et püüan negatiivsusega piiri pidada ja oma probleemidega konstruktiivsemalt tegeleda (ja väiksemas seltskonnas). Ja mul oli see lootus, et kui inimesed seda loevad, siis on nende päev kuidagi parem ja sisukam, äkki kellelgi on teisest / minu vaatenurgast tuge või vähemalt on selge punkt, millest tõukuda – kah abiks enese teadvustamise teel, kui kelleski tekib mingi visioon, kuhupoole oma eluga liikuda. Mina ise otsin selliseid pidepunkte.
Mõnda aega ma olen mõlgutanud mõtteid selle üle, et sellise käitumisega ehk blogi(de)s pigem headest asjadest kirjutades ma toodan ise juurde neid ideaale, millega siis teised inimesed hakkavad enda elu võrdlema ja saavad juurde uusi võimalusi end õnnetuna tunda. See on üks põhjuseid, miks ma polegi tahtnud tükil ajal midagi kirjutada. Sest nende kahe kari vahelt – hoidudes nii negatiivsusest kui liigsest optimismist – läbiminekuks tundub, et ei jagu oskusi. Jah, mõnikord mulle tundub, et ma pole küllalt tark. Võrdlen end oma ideaalkujuga endast, kes ma seda ju oskaksin ja tunnen end veidi õnnetuna.

Asjad lihtsalt on, nagu nad on. Igaühe elus on mõni asi hästi ja mõni asi kehvemini (kui asju headeks ja halbadeks jagada, mis on teine üldtuntud kurja juur). Sellest vaatepunktist ma ei saa aru, kas mul üldse on mõtet midagi avalikult kirjutada või mitte. (Endale ja vahel ka sõpradele ma kirjutan pidevalt, kirjutamine on oluline minu eneseteadvustamise protsessides.) Ja kui teistele kirjutamisel on mingi mõte, siis millest ja kuidas kirjutada. Kui ma kirjutan ainult endale, siis ma ju ei pane seda avalikku kohta lugemiseks üles. Nii et teised on bloggi kirjutamisel olulised.
Ma tänan kaasa mõtlemast! Inimeste kaasamõtlemisest sünnib minu elus täiesti uusi kvaliteete ja ma olen selle eest siiralt väga väga tänulik. Ja ma siiralt tahan oma taipamisi teistega jagada. Et me saaksime kõik koos õnnelikud olla.