Mittetegemise ülistus

Mul on vaja tohutu palju vaikset tühja aega, aga see pole nii lihtne. Et lihtsalt oled tundide kaupa tühjuses, üldse midagi tegemata (ma suudan tõesti väga pikalt olla ka üldse mõtlemata, sest ma olen seda palju aastaid harjutanud, aga ainult sellest ei piisa). See pikaajaline mittetegemine ajab jälle tuju pahaks, kasvõi depressiooni.

Midagi peab tegema ka (kas seda räägib mu lapsepõlve keskkond? Sotsialistlik propaganda? Mis on selle sisemise sunni täpne nimi?). Peab tegema midagi sellist, mis oleks rohkem nagu mittetegemine. Midagi tegemise ja mittetegemise piirimail. Umbes nagu muinasjutus, et mine ei jalanõudega ega paljajalu. Selles piiririigis sünnivad minu jaoks olulised taipamised, mis ülejäänud päeva valgustavad. Ja ma arvan, et nii on see olnud paljude inimeste jaoks ennemuiste ka. Tegelikult pole kunagi olnud hädasti vaja, et nt riided oleks tikanditega kirjatud. Peaks ju piisama, kui alastus on varjatud ja kandjal soe. Tikkimine juhtus, sest tikkijal oli vajadus seda teha. Ma arvan, et kunstkäsitöö sündis ennemuiste just sellest vajadusest olla selles piirialas, justkui millegiga hõivatud, aga siiski vaba argitoimetustest. Mõnel maal on olnud kombeks mandalaid laduda. Mulle meeldib ka midagi laduda. Munkade tehtud mandalate korrastatuseni ma ei küündi, aga lihtsalt ladumine on täiesti jõukohane.

Olen lapsest saati armastanud rannalt lihvitud klaasikilde korjata. Neid siis laon. Ja pärast valan killud kokku ja panen karpi tagasi. Hea on. Nii et kuigi tundub harukordselt mõttetu tegevusena, siis – kas päris mõttetut üldse ongi? Või kas mõte peab olema? Alliksaar arvas, et vahel selgub mõte kunagi hiljem.

Kunagi enda kahekümnendates kuulasin imestusega, kuidas minuealine inimene veetis päevi tööl käimata. Et nii ka saab elada (mina olin toona sotsialistlikest ideaalidest täidetuna arvamises, et inimene peab oma eksistentsi õigustamiseks / välja vabandamiseks tööd tegema). Korra nädalas ta tegi vaimsete tantsude õhtuid. Mulle need meeldisid. Pärast ta läks Findhorni kommuuni elama ja vist jäigi sinna. Hiljem ma olen temast vahel harva kuulnud. Enam selline elu nii mõttetu ei tundu midagi. Sellised inimesed teevad vahel üüratus koguses energiatööd, toovad maailmale rahu ja armastust, nagu ka mungad, paremal juhul. Ja kas üldse peab oma olemist kuidagi välja vabandama? Kas rohulibled ka peavad? Kas need rohulibled ka, kes nagunii muruniiduki tera alla jäävad? Või on inimestega midagi teistmoodi?

Hiljem lisatud. Kirjutasin selle valmis ja lugu välja panna nappis julgust. Töökus ja praktilisus on eestlaste jaoks olnud alati hinnatumaid omadusi, ega külmal maal teisiti saagi. Kuidas ma nüüd tulen selle mittetegemise ülistusega nii äkki lagedale. Kusjuures ma vahel naudin sajaga ka kõiksugu tegemisi, mitu päeva järjest muudkui teen ja toimetan, arvutit pole aega lahtigi teha. Samas mulle tundub jube tüütu lugeda teiste blogist sissekandeid, mis näevad välja nagu tööde nimekirjad, et siis tegin seda ja siis teist. Väsitav ja mõjub mulle pigem rusuvalt. Mina teen oma tehtud töödele nimekirjas plussmärgid ette ja viskan paberi minema. Hea puhas tunne, et sai tehtud. Ja võib jälle olla mõnda aega mittetegemises.

Miks mulle tundub, et mittetegemist, olemist peab justkui välja lunastama, välja vabandama, enda ees ka? Tegemine ja tegija võrdub meie kultuuris armastatud, lugupeetud, hinnatud olemisega. Meedia kirjutab järjepanu tegijatest ja nende saavutustest (no ja muidugi kritiseerib ka, nii et vähe pole). Mina nüüd võtsin endale veidi olemise õigust.