Minu arusaamises on suured jutuvestjad (kirjanikud ja
filmitegijad) natuke nagu šamaanid või targad: kuulaja/vaataja saab midagi,
mille varal oma elu paremini edasi elada. Me tahaksime juuri alla ajada. Selliste
filmide autorid vajaks neid suuri jutuvestjaid kõige enam. Et ise oma eluga
paremini edasi minna ja oma emotsionaalsete probleemidega toime tulla. Minu suguvõsas
on valdavalt korralikud oma eluga hästi toime tulevad inimesed, kelle
vaatekohalt filmis toimuv on vist lihtsalt arusaamatu posserdamine. Minu tutvuskonnas on
palju erinevate eneseabi ja -arengu valdkondade inimesi ja ma ei näe, et see film ka sellesse maailma lingiks (ei tule ühtegi meelde, kellele tahaks soovitada, et mine
vaata). Kulturnikuid ma seevastu kuigivõrd ei tunne. Ilmselt on sellised filmid
tehtud kulturnikult kulturnikule ja mina olen selles maailmas võõras.
Armen Tõugu kõneles aastaid tagasi, kuidas inimesed end eneseväljenduse
läbi (nt kunstiteost luues) puhastavad, mulle jäi meelde näide, kuidas
aafriklased nikerdavad oma haiguse maski sisse ja siis müüvad selle valgele
mehele maha, kasu on kaks ühes: raha tuleb ja haigus läheb. Selle näite kaudu
tundub mulle, et meie kunstimeistrid oksendavad end tinglikult ekraanil tühjaks
ja siis vaatajad võtavad selle üle ja oksendavad seda oma eludes vaikselt edasi. Autoril ja
kunstnikul hakkab kergem, tema sai oma saasta välja ja vaatajad töötlevad selle
emotsiooni põhjani läbi (paremal juhul ka ise nendest emotsioonidest vabanedes,
aga tegelikkuses tulvab uus elu peale ja need protsessid jäävad vaatajas
pooleli ja toovad juurde uut negatiivsust: kus on, sinna tuleb sarnast juurde)*.
Midagi sellist tundub mulle selles filmis ka. Ma ei taha väita, et ängistust ei
tohiks kinolinal näidata. Tohib ikka ja kuivõrd depressioon on Eesti ühiskonnas
väga tavaline, siis peabki näitama, aga kuidagi sellises vormis, et vaataja
jõuaks oma protsessidega filmi lõpuks kuhugi välja. Praegu valatakse vaatajale okse kaela
ja visatakse ta siis tänavale. Ka nii võib, aga nii pole ilus. Ei ole tervislik. Võibla
tänapäeval kunstnik ei vastuta oma töö eest, ta võib oma sisemise lapse valla
päästa ja jätta selle avalikus kohas möllama, täiskasvanud kõnnivad mööda ja
vangutavad päid.
Mina tahaks vaadata sellist filmi, kus Anne Türnpu tegelane
oleks peategelane: mõnus, selge, tasakaalus, juured maas. Teda ma vaataks veel
ja veel. Tore, et see roll seal ka oli. Mingi pidepunkt ikka.
* Ja autori kergendus on selle Armen Tõugu vahendatud teooria järgi ka ainult ajutine: kui looja endas midagi ei muuda, siis valgub elust nagu ühendatud anumatest uut jama peale ja varsti tuleb jälle end kergendama minna. Parem oleks peatada see protsess enne kunstiteose loomist, korrastades enda mõtte- ja tunde- ja käitumismustreid ning täites enda loomulikud vajadused kerguse ja selguse järele.
Hiljem lisatud. Kui ma selle ära olin kirjutanud, siis sain natuke aru nendest, kellele mu põhjatuna näiv ratsionaalsus närvidele käib. Ega elu ei saa ju niimoodi joonlauaga paika panna. See lihtsalt tuleb ja juhtub. Juhtuvad filmid ka. Filmid juhtuvad muidugi peamiselt neilt tegijatelt, kes oskavad oma raha-asju niimoodi seada, et see neil ülepea üldse võimalik on. Ma soovin tarkadele inimestele palju rahalise toimetuleku oskust! Et nad saaks oma maailma teistega jagada. Ja raha-inimestele soovin palju tarkust oma toetust jagada nii, et maailm saaks selle läbi paremaks kohaks.
Hiljem lisatud. Kui ma selle ära olin kirjutanud, siis sain natuke aru nendest, kellele mu põhjatuna näiv ratsionaalsus närvidele käib. Ega elu ei saa ju niimoodi joonlauaga paika panna. See lihtsalt tuleb ja juhtub. Juhtuvad filmid ka. Filmid juhtuvad muidugi peamiselt neilt tegijatelt, kes oskavad oma raha-asju niimoodi seada, et see neil ülepea üldse võimalik on. Ma soovin tarkadele inimestele palju rahalise toimetuleku oskust! Et nad saaks oma maailma teistega jagada. Ja raha-inimestele soovin palju tarkust oma toetust jagada nii, et maailm saaks selle läbi paremaks kohaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar