reede, 20. aprill 2018

Eesti filmist

Käisin „Portugali“ vaatamas. Treileri ja tutvustuse põhjal mul oli sellest mingi teine ettekujutus tekkinud ja läksin vaatama, filmist jäi pigem nõutus. Et kas keegi sellist filmi tahab vaadata ja milliseid peaks tehtama. Mirtel Pohla on ilus küll, aga keda aitab stseen, kus see ilus naine oma abikaasa hambaravikabinetis oksendab, patsient kõrval toolis, hambad laiali? Mingil määral ma mõistan, millisest emotsioonist sellised filmid tõukuvad („Keti lõpus“ oli pisut seda emotsiooni ja Veikko Õunpuu „Free Range’is“, kus põhimeeleolu oli üsna sama, sarnast meeleolu oli ka „Sügisballis“ – kuigi see viimane on oluliselt parem film ja minu jaoks oli ikka elamus). Ma olen ka kogenud ängistuse tunnet ja eluga mitte toimetuleku tunnet, selles mõttes tuttavlik olukord. Aga ma ei soovi seda meeleolu sellises käsitluses vaadata. Küsimus pole niivõrd inimlike negatiivsete tunnete eest põgenemises, kuivõrd selles, et selline käsitlus minu meelest ei vii kuhugi. No keda see oksendamine seal filmiski aitab?

Minu arusaamises on suured jutuvestjad (kirjanikud ja filmitegijad) natuke nagu šamaanid või targad: kuulaja/vaataja saab midagi, mille varal oma elu paremini edasi elada. Me tahaksime juuri alla ajada. Selliste filmide autorid vajaks neid suuri jutuvestjaid kõige enam. Et ise oma eluga paremini edasi minna ja oma emotsionaalsete probleemidega toime tulla. Minu suguvõsas on valdavalt korralikud oma eluga hästi toime tulevad inimesed, kelle vaatekohalt filmis toimuv on vist lihtsalt arusaamatu posserdamine. Minu tutvuskonnas on palju erinevate eneseabi ja -arengu valdkondade inimesi ja ma ei näe, et see film ka sellesse maailma lingiks (ei tule ühtegi meelde, kellele tahaks soovitada, et mine vaata). Kulturnikuid ma seevastu kuigivõrd ei tunne. Ilmselt on sellised filmid tehtud kulturnikult kulturnikule ja mina olen selles maailmas võõras.

Armen Tõugu kõneles aastaid tagasi, kuidas inimesed end eneseväljenduse läbi (nt kunstiteost luues) puhastavad, mulle jäi meelde näide, kuidas aafriklased nikerdavad oma haiguse maski sisse ja siis müüvad selle valgele mehele maha, kasu on kaks ühes: raha tuleb ja haigus läheb. Selle näite kaudu tundub mulle, et meie kunstimeistrid oksendavad end tinglikult ekraanil tühjaks ja siis vaatajad võtavad selle üle ja oksendavad seda oma eludes vaikselt edasi. Autoril ja kunstnikul hakkab kergem, tema sai oma saasta välja ja vaatajad töötlevad selle emotsiooni põhjani läbi (paremal juhul ka ise nendest emotsioonidest vabanedes, aga tegelikkuses tulvab uus elu peale ja need protsessid jäävad vaatajas pooleli ja toovad juurde uut negatiivsust: kus on, sinna tuleb sarnast juurde)*. Midagi sellist tundub mulle selles filmis ka. Ma ei taha väita, et ängistust ei tohiks kinolinal näidata. Tohib ikka ja kuivõrd depressioon on Eesti ühiskonnas väga tavaline, siis peabki näitama, aga kuidagi sellises vormis, et vaataja jõuaks oma protsessidega filmi lõpuks kuhugi välja. Praegu valatakse vaatajale okse kaela ja visatakse ta siis tänavale. Ka nii võib, aga nii pole ilus. Ei ole tervislik. Võibla tänapäeval kunstnik ei vastuta oma töö eest, ta võib oma sisemise lapse valla päästa ja jätta selle avalikus kohas möllama, täiskasvanud kõnnivad mööda ja vangutavad päid.  

Mina tahaks vaadata sellist filmi, kus Anne Türnpu tegelane oleks peategelane: mõnus, selge, tasakaalus, juured maas. Teda ma vaataks veel ja veel. Tore, et see roll seal ka oli. Mingi pidepunkt ikka.


* Ja autori kergendus on selle Armen Tõugu vahendatud teooria järgi ka ainult ajutine: kui looja endas midagi ei muuda, siis valgub elust nagu ühendatud anumatest uut jama peale ja varsti tuleb jälle end kergendama minna. Parem oleks peatada see protsess enne kunstiteose loomist, korrastades enda mõtte- ja tunde- ja käitumismustreid ning täites enda loomulikud vajadused kerguse ja selguse järele.


Hiljem lisatud. Kui ma selle ära olin kirjutanud, siis sain natuke aru nendest, kellele mu põhjatuna näiv ratsionaalsus närvidele käib. Ega elu ei saa ju niimoodi joonlauaga paika panna. See lihtsalt tuleb ja juhtub. Juhtuvad filmid ka. Filmid juhtuvad muidugi peamiselt neilt tegijatelt, kes oskavad oma raha-asju niimoodi seada, et see neil ülepea üldse võimalik on. Ma soovin tarkadele inimestele palju rahalise toimetuleku oskust! Et nad saaks oma maailma teistega jagada. Ja raha-inimestele soovin palju tarkust oma toetust jagada nii, et maailm saaks selle läbi paremaks kohaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar