Aia eest hoolt kanda

The Sunken Gardeni aed
Briti Columbias (Wikipeediast)

Ma ei suuda praegu valida, kas panna selle postituse pealkirjaks „Jumalik kord“ või „Aia eest hoolt kanda“. Tuli tunne, et see või / ehk teine on see üks kõige vajalikum asi, mida oma eluga teha. Luua jumalikku korda. Või siis oma aia eest hoolt kanda. Kuulsin kord jaapani vanasõna, et elus on kõige tähtsam oma aia eest hoolt kanda ja tegelikult ei ole see ka kuigi tähtis. Mind võttis see vanasõna toona päris nõutuks. Et elus on ju nii palju muudki olulist ja nii palju muudki, mille eest hoolt kanda (ja ma arvasin, et see arvamine oli kindlasti mingi vana meessoost lasteta aedniku arusaam elust ja äkki see aednik oli veel kibestunud kah). Nüüd aastaid hiljem mõistan, et see aed on siin mõeldud ülekantud tähenduses.  Midagi sellist oli Ristikivi „Rohtaias“ ka (seda ma ka keskkoolipäevil lugedes ise ei mõistnud, aga kuulasin, mis vanemad inimesed rääkisid ja panin lihtsalt edasiseks kõrvataha). Aed kui see osa elust, mille kulgemist inimene saab suunata.

Kui ma hästi natukene vaatan maailma, siis mulle tundub tõesti kõige parem mõte hoolitseda oma aia eest kõigis ülekantud tähendustes või siis püüda luua seda jumalikku korda, mida ma sooviksin kogeda. Suutlikkuse piires. Kasvõi natukenegi. Jumalik kord on minu arusaamises puhas ja selge, aga sisaldab ka mõningaid kaose elemente. Puud ei kasva metsas rivis ning karud ja kährikud söövad ja situvad (ahjaa, inimesed ju ka), aga see sitt on kohe järgmiste olendite söögilaud. Ja ärasurnud puu on ka miljonite teiste olendite söögilaud. Kokkuvõttes on see ilus ja puhas, kuigi vahepeal ka natuke kõdunend või lõhnab sita järele. Ja sellist korda saab natukene ise maailma juurde luua. Minul nt on tubli sada aastat õppimist, kuidas oma kodu sellises korras hoida. Ja lisaks kõik need muud toimetused, millega ma tegelen, nii töises plaanis kui suhetes kui kusiganes. Aga ma asusin teele. 

Nagu mul sageli juhtub, tulevad postitused kahekaupa, kui üks kirjatükk on mu peas oma kuju leidnud, hakkab selle alt järgmine kooruma (kuigi suur jagu taipamistest jääb siiski bloggi üles panemata ja vahel ma topin lisandused eelmise sabasse). Nii ka nüüd tuli teadmine, et selle postituse pealkirjaks saab ikka „Aia eest hoolt kanda“. Sest juba on teel järgmine postitus minu koduaia naatidest. Need kaks sobivad ju kuldselt kokku, kas pole? Selles on minu jaoks mingi jumalik kord. Ma tänan, et sain seda kogeda.