"Juured"

Varsti pärast seda, kui ma „Portugali“ käisin vaatamas ja siin eesti filmist kirjutasin, lugesin Moonika Siimetsa intervjuud. Et eesti film on ikka tore (ka). On muidugi. Ma just praegu vaatasin „Juuri“ ja mulle väga meeldis. Kuus lühifilmi avavad killukesi naisterahva elukaarest. Armumine. Lapse sünd (ja vahel kahjuks ka kaotus, aga nagu selle filmi režissöör ka otsesõnu on rõhutanud, on see film ikkagi elust). Elu ja hoiakud ja arvamiste muutumised läbi kogutud asjade. Isiksuse areng ema ja tütre suhete valguses. Veel kord abielu kaarest. Ja seal vahel veel lugu suure kivi elust. Mulle meeldis see kivilugu ka väga väga. Ma pole ammu ühte filmi niimoodi nautinud. „Novembrit“ nautisin ja „Habrast maailma“ nautisin ja „Mandariine“ ja „Vehklejat“ ja „Seltsimees last“ ka, aga kõiki neid teisi ma nautisin teistmoodi.

"Juured" sobib neile, kellel on aega ja soovi vaikselt elu üle mõlgutada. Kuue naisautori filmikassett pakub selleks hea võimaluse. Mind kõnetas seal palju asju. Ja mulle meeldis, et mulle anti kohe ka aega nende asjade üle järele mõelda. (Kiired kaadrid ja palju tegevust ei ole minu eelistus.) Neile, kes ootavad filmilt palju kiiret tegevust, põnevaid süžeekäike, erilisusi... vist ikka soovitaks ka vaadata. Kuigi neile võib see pigem piinavalt igav tunduda. Aga ma siiralt loodan, et äkki mitte ainult? Iseasi, et kus ja millal seda filmikogu näha saab... Mulle on silma jäänud kolm seanssi, üks hommikul, üks pärastlõunal ja üks õhtul. Mitme nädala ja mitme Tallinna kino peale suht nõrk saak. Ütle siis veel, et minge eesti filmi vaatama. Ja reklaami on see filmikogu ka vähe saanud. Dokfilmi värk. Ma panen siis treileri siia.

Nautige siis vähemalt kevadet, elu on peagu sama põnev. Või igav. Ilu ja põnevus on vaataja silmades ja kõrvade vahel.

Hiljem lisatud. Miks see film mulle meeldis? Dokfilm on ehe ja aus. Ja kui ägedaid mängufilmide süžeesid inimesed ka välja ei mõtleks, elu ise on tegelikult ületamatu. Ja need filmitud inimesed seal on nii avatud. Nad räägivad asjadest, millest mina avalikult ei räägiks, sest isegi nelja silma all võib sellistel teemadel või sellistel viisidel kõnelemine tuua valusaid tagasilööke – miski öeldust puudutab kuulajat ja see päästab valla reaktsiooni, mida on lihtne suunata teise inimese pihta, sest justkui tema ütlemine selle reaktsiooni kaasa tõi ja las ta siis vastutab mu paha tuju eest. Ebateadlike inimeste tavaline käitumine ja pole muidugi vaja seda isiklikult võtta, aga vahel mõni käitumine teeb haiget. Eks see ole minu arengukoht muidugi. Aga neil inimestel seal lühifilmides on usaldus, et tagasilööke ei tule või need on talutavad ja nad saavad endale sellist avameelsust lubada. Ma tunnen nende suhtes tohutut lugupidamist ja austust nende sisemise jõu ja meelerahu ees. Ja natuke isegi nagu uhkust, et meil Eestis on sellised inimesed olemas. Igal juhul on selles kokkuvõttes sõnum, et maailm on hea ja turvaline paik. Selle filmidekogu järelmaik oli minu jaoks tõesti sügavalt rõõmus. Eks elu pühitsemisele viitavad ka värskelt õide puhkenud õunapuud. Aastaaja märk.

Inimestevahelist vägivalda nendes filmides peagu polegi (õige õrnalt ja sõna või mõtte tasandil ainult), inimeste endi sissepoole suunatud vägivalda mõnevõrra leidub, aga need inimesed püüavad oma teemadega tegelda. Ja nad püüavad end armastada ja endale andestada ja vaatavad maailma lootusrikka pilguga. Selliseid filme on nii hea vaadata. See on täiesti teistsugune maailm kui see, mis tavaliselt meediast vastu vaatab. Tore, et tänapäeval naised ka filme teevad. Sellistes filmides on rohkem sügavust ja sisu ja ridade vahele on kirjutatud terved romaanid, jaksa ainult lugeda.

Veel hiljem lisatud. Ma olen siit-sealt märganud judinaid, et vastsündinu surm, seda on ju hirmus vaatama minna. Ja "Juurte" "Imet oodates" filmi näinuna vaidlen vastu. See fakt iseenesest võib muidugi naha vahele ronida, vastsündinu surm puudutab inimest. Surm nagunii puudutab, aga me oleme tahtnud selle oma elust välja jätta, vahest ehk liigagi. Tänapäeva lääne inimene tahab elada nii, nagu surma ei oleks. Samas on abort ka lapse surm ja väga paljud naised elavad seda samamoodi üle nagu sündinud lapse surma. Need leinad on meie sees olemas (kui mitte enda kogemusena, siis läbi DNA tulevad meie emade ja vanaemade leinad ikka, sellest pole pääsu, nende teadvustamise tase lihtsalt on madalam). Pole vist naist, kes ei teaks teisi naisi, kes on mingil viisil oma lapsest ilma jäänud. Neid on lihtsalt nii palju ja seda leina on palju. See tilluke filmike annab võimaluse mõneks minutiks asetada end nende naiste olukorda, kes on tõesti lapse kaotanud. Annab puhastumise ja kaastunde võimaluse. Ja annab võimaluse tunda tänutunnet, et minu lapsed on terved, ma ise olen elus. Eks sellest kõnele praegu ka kõik need värsked kaselehed ja sireliõied. Aga me võibla ei teadvusta seda alati piisavalt.

Veel meeldis mulle selle filmi juures näha, kui ilusad inimesed eesti meditsiinisüsteemis töötavad. Võib-olla tegi keegi vea, et laps suri, aga see kuulub ka elu juurde. Võib-olla oli nii määratud. Surm igal juhul on (eluga pole siit keegi pääsend). Ja ikkagi lähevad ka selle filmi autorid oma eluga edasi, mängivad varem sündinud tervete lastega, söövad kooki, kõrvade vahel kummitamas valus küsimus mida ma jälle valesti olen teinud. Paljukihiline, rohketasandiline, mõneminutiline, tõhus. Järgnev emakivi film annab vaatajale aega nähtut seedida ja ehk ka meelerahu.

Ja olulisi mõtlemise punkte leidus teistes filmides ka.