Esmaspäev, 27. veebruar 2017

Liblikmassaaž


Elu algusest saati kogeme erinevaid ebamugavaid olukordi ja meile saab osaks nii emotsionaalseid kui füüsilisi traumasid. Füüsilise trauma korral kasvatab keha vigastatud koed kinni. Emotsionaalsest traumast jääb sageli hirm, mille talletame oma keharakkudes. Enda kaitsmiseks korduva ebamugava, hirmutava, valutoova olukorra eest katame end justkui kaitsva rüü või turvisega – siis ei tee nt vanema näägutamine enam haiget, laps justkui eraldab end sellest keskkonnast. Täiskasvanueas need turvised säilivad, oleme nendega nii harjunud, et ei pane enamasti tähelegi, et turvise piirkonnas energia ei liigu vabalt. Liblikmassaaž sulatab tasapisi ja üliõrnalt need turvised, mis meid kunagi kaitsesid, kuid mida me tegelikult enam ei vaja.
 


Liblikmassaaž on leebe bioenergeetika massaažitehnika, mis koosneb üliõrnadest puudutustest. Õrnad puudutused kõrvaldavad füüsilisest kehast emotsionaalsete pingete tagajärjel tekkinud energeetilisi blokke ja seeläbi taastub ühendus iseendaga. Liblikmassaaž leevendab stressi ja taastab eluenergia loomuliku voolamise pärast füüsilisi traumasid, narkoosi, haigusi ja operatsioone; mõjub toetavalt ka vanade, sealhulgas mälueelses eas (nooremalt kui kaheaastaselt) tekkinud ja emotsionaalsete traumade tervenemisele.
Massaaži tehakse läbi riiete ja see kestab 15–20 minutit.



Kellele?
Liblikmassaaž on kõigile, kes soovivad õrna puudutust ja lõõgastust. Kuna liblikmassaaž töötati välja haiglas vastsündinute ja beebide toetamiseks, sobib see üliõrn massaažiliik ka rasedatele, väikelastele, haigusest vaevatutele ning kasvõi päris vanadele viimase ülemineku toetuseks. Häid tulemusi on saadud aktiivsushäirega laste rahustamisel. Autistlikel inimestel aitab see enda keha ning ümbritsevaga paremat kontakti luua.
Liblikmassaaži toimet tunnetavad paremini tundlikumad inimesed ja erinevalt klassikalisest massaažist on selle mõju pigem energeetiline kui otseselt füüsiline. Kogemus näitab, et just vähem tundlikud inimesed vajavad seda tegelikult rohkem, sest nende elus on selle tasandi toetust sageli liiga vähe ja mõjub ikka kõigile hästi.

Milleks?
Liblikmassaaž aitab vabaneda elu jooksul kogutud ja erinevatesse kehapiirkondadesse talletatud pingetest. See on ka võimalus tõeliselt lõõgastuma õppida. Võib juhtuda, et päris esimestel kordadel ei tunne inimene peale kerge heaolutunde midagi. Aegamööda tunneb inimene end selle tehnika abil pingeid vabaks lastes üha turvalisemalt ja seda sügavamat lõõgastust ta lubab endal kogeda. Sügavas lõõgastuses ja sellega kaasnevas emotsioonidevabas olekus tulevad ka vastused oma küsimustele. Soovi korral toetab lõõgastumist lisaks ka brasiilia varbamassaaž – üliõrn varvaste puudutus, mis 15 minuti jooksul aitab kaasa organite vahel tasakaalu taasloomisele. 

Minu massaažitoake asub Tallinnas Pimedate Ühingu majas Tondi 8A (Tallinn-Väikse trammipeatuses). Kirjuta mulle liblikmassaazh@gmail.com ja lepime aja kokku. Vaba annetus.
Oled väga oodatud!

Pikemalt minu suhtest liblikmassaažiga siit. Alar Tamming räägib nendel teemadel enda videos (lühemalt) ja "Traditsiooni tarkuses" (sama jutt pikemalt ja teoreetilisemalt).

Kolmapäev, 15. veebruar 2017

„November” veebruaris


Ma olin „Novembri” treilerit vaadanuna veidi kõhkvel, kas minna seda vaatama, ikkagi sitasöötmist ja muud roppust ning „hing on kaup, mida kõik tahavad”, rehepapindus üldse ka kindlasti ei kuulu nende teemade hulka, mis mu hinge rõõmustaks. Naturalism on hirmutav, aga kinos on see vähemalt ilma lõhnata ja ma ikkagi läksin. See oli hea valik.

Mu erinevad kihid ja kihistused said hästi toidetud, nii mõte kui tunded. See film äratas minus palju taipamisi, mis seni olid talveund maganud. Enda ja meie rahva kohta. Selle filmi vaatekohast me oleme ikka veel rehepapirahvas, nt internet on täis tänapäevasemaid eestikeelseid krati tegemise õpetusi (rituaale, kuidas küllust luua ja erinevate jõududega sehkendada), mida paljud kasutavad, selmet ise oma elu luua. Ma arvan, et me oma igapäevaseid loomisi ja selle ümber käivat veel väga ei märka ega teadvusta – see film pakub selleks tuge ja võimalusi. Põnev, kuidas filmis läksid jumala ja saatanaga sehkendamised ka kõik ühte patta (pühitsetud armuleib kogutakse hoolega kokku ja tarvitatakse püssikuulide valamiseks, sest kas siis metsloom Kristuse ihu vastu võib saada). Kivirähki jumalateema sai selles kontekstis ka kuidagi selgemaks, et miks peab kogu aeg kellegi poole pöörduma. Kui võiks ka ise neidsamu asju ajada (filmi tegelane ütleb otse, et ta on nii vilets mees, et ei saa ilma kratita hakkama, eks see külmas kliimas toimetulek jõudis mulle ka nüüd uuemal viisil pärale). Filmis said erinevad jõud, mida tavaliselt valguse ja pimedusega seostatakse, imeväärsel viisil kokku, tekkis võimas duaalsuse ületamise tunne, ma sain esimest korda kogeda, kuidas on, kui kõik on üks, pole heledat ega pimedat, vaid ainult harmooniline või siis ka mitte nii harmooniline, aga ikkagi loojate ühiselt loodud tervik. Katarsis.

Hea, et see päralejõudmine jõudis kohale veebruaris, kui päike juba kõrgeid kaari võtab ja elule jälle uue hoo sisse lükkab. Veebruaripäike äratab minus igal aastal uuesti usu elu edenemisse ja seda filmi oleks novembris võibla sünge vaadata. Veebruar annab muutumise võimaluse.

Pärast lugesin Rainer Sarnetiga tehtud intervjuud ka ja sealt tuli veel hoopis muid teemasid esile, meie omapärasest viisist armastada vaikides ja ilma omamissoovita ning eestlaslikust töötegemisest, mis on üks suurem jutustamine, tegelikult vahitakse omajagu aega niisama. Raamatut võiks ka kõike tipuks lugeda, seni olin seda edasi lükanud just sellesama vastumeelsuse pärast ahnuse teemade suhtes. Ja mis jälgimatesse kohtadesse puutub, siis filmis oli see iga kord nii naljakas või ilus, et õlekõrs, pääsetee oli alati olemas. Mulle meeldib „November” tema vabaduses: see film ei aja peale, ei sunni ei midagi arvama ega ümber arvama, vaid pakub delikaatselt võimalusi mõelda ja tunnetada või ka lihtsalt nautida head huumorit ja ilu.

Hiljem lisatud. Selle filmi vaatamisest võtan kaasa arusaamise, kuidas nalja või ilu abil duaalsusi ühendada ja tunnetuse, et kõik on üks.

Valge varjundid

Käisin Looduse Omnibussiga Manijal. Kõndisime Munalaiu sadamast kilomeetri jagu üle paksu merejää nagu jäätunud kõrbe, saarel aitas Mark Soosaar aega veeta ja suppi pakuti ka.

Kogu saar oli paksu valge härmatisega kaetud, vähemalt kirdekaarest vaadatuna (lõunaküljelt olid kadakad täitsa kadakavärvi). Ma mõtlesin enne, et Ülo Sooster mõtles oma lummavad valged kadakad välja, aga ilmselt oli ta kuskil originaali näinud.

Nagu kõnniks hiiiglaslikus valges maalis, kõik on vaikne ja härmatanud. Lainetaval merejääl erinevad lumemustrid ja jääkuhjatiste pitsid. Merejää on imeline oma lillakates, sinakates ja rohekates varjundites. Selline tardunud elujõud toetab mu härmas hinge. 

Veebruaripäike paistis heledalt ja tuult peagu polnud.