„November” veebruaris

Ma olin „Novembri” treilerit vaadanuna veidi kõhkvel, kas minna seda vaatama, ikkagi sitasöötmist ja muud roppust ning „hing on kaup, mida kõik tahavad”, rehepapindus üldse ka kindlasti ei kuulu nende teemade hulka, mis mu hinge rõõmustaks. Naturalism on hirmutav, aga kinos on see vähemalt ilma lõhnata ja ma ikkagi läksin. See oli hea valik.

Mu erinevad kihid ja kihistused said hästi toidetud, nii mõte kui tunded. See film äratas minus palju taipamisi, mis seni olid talveund maganud. Enda ja meie rahva kohta. Selle filmi vaatekohast me oleme ikka veel rehepapirahvas, nt internet on täis tänapäevasemaid eestikeelseid krati tegemise õpetusi (rituaale, kuidas küllust luua ja erinevate jõududega sehkendada), mida paljud kasutavad, selmet ise oma elu luua. Ma arvan, et me oma igapäevaseid loomisi ja selle ümber käivat veel väga ei märka ega teadvusta – see film pakub selleks tuge ja võimalusi. Põnev, kuidas filmis läksid jumala ja saatanaga sehkendamised ka kõik ühte patta (pühitsetud armuleib kogutakse hoolega kokku ja tarvitatakse püssikuulide valamiseks, sest kas siis metsloom Kristuse ihu vastu võib saada). Kivirähki jumalateema sai selles kontekstis ka kuidagi selgemaks, et miks peab kogu aeg kellegi poole pöörduma. Kui võiks ka ise neidsamu asju ajada (filmi tegelane ütleb otse, et ta on nii vilets mees, et ei saa ilma kratita hakkama, eks see külmas kliimas toimetulek jõudis mulle ka nüüd uuemal viisil pärale). Filmis said erinevad jõud, mida tavaliselt valguse ja pimedusega seostatakse, imeväärsel viisil kokku, tekkis võimas duaalsuse ületamise tunne, ma sain esimest korda kogeda, kuidas on, kui kõik on üks, pole heledat ega pimedat, vaid ainult harmooniline või siis ka mitte nii harmooniline, aga ikkagi loojate ühiselt loodud tervik. Katarsis.

Hea, et see päralejõudmine jõudis kohale veebruaris, kui päike juba kõrgeid kaari võtab ja elule jälle uue hoo sisse lükkab. Veebruaripäike äratab minus igal aastal uuesti usu elu edenemisse ja seda filmi oleks novembris võibla sünge vaadata. Veebruar annab muutumise võimaluse.

Pärast lugesin Rainer Sarnetiga tehtud intervjuud ka ja sealt tuli veel hoopis muid teemasid esile, meie omapärasest viisist armastada vaikides ja ilma omamissoovita ning eestlaslikust töötegemisest, mis on üks suurem jutustamine, tegelikult vahitakse omajagu aega niisama. Raamatut võiks ka kõike tipuks lugeda, seni olin seda edasi lükanud just sellesama vastumeelsuse pärast ahnuse teemade suhtes. Ja mis jälgimatesse kohtadesse puutub, siis filmis oli see iga kord nii naljakas või ilus, et õlekõrs, pääsetee oli alati olemas. Mulle meeldib „November” tema vabaduses: see film ei aja peale, ei sunni ei midagi arvama ega ümber arvama, vaid pakub delikaatselt võimalusi mõelda ja tunnetada või ka lihtsalt nautida head huumorit ja ilu.

Hiljem lisatud. Selle filmi vaatamisest võtan kaasa arusaamise, kuidas nalja või ilu abil duaalsusi ühendada ja tunnetuse, et kõik on üks.