Lammutavjuhi sõnavõtt

16. detsembri Postimehes kirjutab reklaamibüroo Tank loovjuht Eesti alko- ja reklaamipoliitikast. Kaudselt sellest ka, aga peamiselt läheb terve suur arvamuskülg kivi kivi järel ühte kapsaaeda. Loo pealkiri „Ametnike tööriist – minister, kes on võõras kõigile” võtab autori peamise seisukoha kokku. Avalõigus on see lausa üksipulgi välja toodud, kellele ja kuidas just minister võõras on, ja miks. Kogu järgneva artikli nimetatakse seda ministrit võõraks, sekka ka lihtameelseks, lihtsakoeliseks, nooreks edevaks isahundiks, noormeheks, lõpetuseks tuleohtlikuks sotsiopaadiks. Eesti poliitikat ei kirjeldata ka sugugi heledamates toonides. Kuivõrd kogu artikkel on üks suur lammutamine, siis on selle autor lammutavjuhi tiitli ära teeninud*.

Küllap on kogenud loovjuhist kaval nimetada minister kõigile võõraks, tekitades nii tema ümber barjääri. Ja ma ei saagi öelda, et see on alatu demagoogiavõte, et ta kõneleb ülekohtuselt nii ka minu eest. Sest tolles kirjatükis on ära toodud ka ministri napp toetuskond. „Ainukesed, kes paistavad tema olemasolust alati rõõmu tundvat, on kolme-neljakümnesed kõrgelt haritud, ilma täisväärtusliku pereeluta, tüüpiliselt koera või kassiga varustatud hüperkultuurihuvilised ja mitmesuguseid asju korraldavad sotsiaalselt väga aktiivsed amatsoonid. Neile üldjuhul meeldibki kõik, mis on sama sassis nagu nende enda hingeelu.”  Nii et autori strateegia on lihtsasti läbinähtav: kes veel antud artikli vastu või selle ministri toetuseks sõna võtab, on vähemalt sassis hingeeluga (seda on ilmselt võimalik ka erinevas vanuses meestele süüks panna). Mõne tunnuse poolest ma kahtlemata nimetatud ministri toetajate rühma kuulun. Muu hulgas kuulun ma ka nende inimeste rühma, kes arvavad, et alkoholi juuakse Eestis jätkuvalt liiga palju ja see ahendab meie kõigi ühiseid võimalusi. Seepärast ma olen alkoholipiirangute poolt, sest karskeid ja mõõdukaid alkotarvitajaid need ju ei piira. Ma ei ole juurelnud selle üle, millised piirangud mõjuksid tõhusamalt, sest mind need ei puuduta, olgu nad kui ebaefektiivsed tahes. 

Selge see, et reklaamipiirangud puudutavad reklaamiagentuure ja alkoholimaksude tõus puudutab alkoholi tootjaid. Nii on ka selge, miks reklaamiinimesed selliseid artikleid kirjutavad. Aga minu jaoks läks see artikkel üle eetiliste piiride. Imestan, et Postimees sellist asja soovib avaldada. Nii ühekülgset, populistlikku, tendentslikku ja vaenulikku (kuigi kahtlemata ka seksikat). Pärast seda ei saa ju internetikommentaatoritele enam suurt muud ette heita, kui et nad kasutavad roppe sõnu ega tunne õigekirja. Mis on suhteliselt pisiasi sisuliste probleemide kõrval nagu see, et nad ei austa teist inimest ega tema tegevust.

Ma olen üsna loid poliitika jälgija ja seda justnimelt selsamal põhjusel, et mulle meie poliitiline kultuur ei meeldi. Kui avaliku elu tegelasi on lubatud sellisel viisil avalikult mädamunadega loopida, siis rahumeelsed asjalikud teoinimesed ju sellisesse ametisse ei tiku. Kaela loobitava jamaga toimetulek võtab mõttetult palju kõiki ressursse, mida saab palju tulemuslikumalt ja rõõmsamalt kasutada muus tegevuses. Mida sellise surve all töötamine neile inimestele tähendab, seda ei tea me keegi. Aga see ei ole loomulik. See ei ole terve. See lõhub. See ei peaks nii olema. Viidatud artikkel ei ole loova, ülesehitava, vaid lammutava sisendusjõuga – olgugi loo autoriks iroonilise ametinimega Tanki loovjuht (millal enne tankidega midagi loodud on? ei ehita nendega maju ega kasta lilli). Ei jõuagi ära imestada, kui äraspidiseks maailmas asjad läinud on. Ja me olemegi sellega juba nii harjunud, et ei liiguta kulmugi.

Kui reklaamimeestel oleks vähegi kõrgemaid motivatsioone kui enda võimalike alkoholireklaami rahade eest seismine, siis nad kirjutaksid hoopis teistsuguseid artikleid, mille eesmärgiks oleks Eesti alkopoliitika arendamine ja rahva tervise eest seismine. Nõus, et mõni meede võib olla ebatõhus, aga. Kuidas saaks sama asja paremini teha? Ei tea minister ja ei pea teadma ka tippametnik. Tule, loovjuht, ja avita!

Teistele pannakse artiklis süüks väikse vaese Ida-Euroopa riigi  inimeste omavahel tülli ajamist, kuid ise külvatakse samas need toredad inimesed üle erinevate halvustavate hinnangutega. Selles artiklis on inimesed läbivalt jagatud headeks ja pahadeks, omadeks ja võõrasteks. Seekord on väidetavalt pahad riigi tippametnikud, kes toimivad mingitel isekatel ajenditel (nimetatud on kättemaksu, isiklikku kasu või kinnisideed), samas kui head on Eesti alkotootjad, kes loovad kohalikku väärtust (!) ning reklaamitegijad, kes neid toetavad. Sarnane demagoogia on ka alkoholi ja reklaami seoseid kajastavate uuringute kohta. Neid nimetatakse halvustavalt mingiteks vanadeks uuringuteks. Samas on selge, et kui reklaam ei mõjuks, siis ei hakkaks keegi reklaamitegijatele selle eest ka maksma. Ja poleks põhjust ka selliseid artikleid kirjutada. Küsimus on ikka inimeste eetilistes tõekspidamistes. Selles, et neid kohati eriti pole.

Ei ole ilmas asja, mida inimene ei saaks madaldada, aga proovi meie inimesi, olukord, asjaolusid kõrgemale tõsta!

* Lammutamine on enne uue loomist vahel vältimatult vajalik, kuid selle juures tasub inimesed ja teised elusolendid ikka terveks jätta. Inimesi võib teine kord ka millekski vaja olla - ja mitte ainult selle pärast, et neid võib vaja olla.

Hiljem lisatud.

Kuivõrd ma poliitikat eriti ei jälgi (sest enamik muid tegevusi on meeldivamad kui inimeste kemplemine), siis ma Ossinovski isiku ega tegevuse üksikasjadega kursis ei ole. Tema üle kurtmist on minugi kõrvu puutunud ja täiesti võimalik, et tal on ebameeldivaid isiksuseomadusi või tegevus mingilt osalt kahjulik. Alati saaks paremini, see on siililegi selge, aga tasakaalust ära maailmas korra loomisega kaasneb paratamatult alati kõigepealt veel suurem segadus, nii et tulemuse üle otsustada saab siis, kui asi on lõpuks tehtud. Tööprotsessi ajal on kõigil võimalik seda mõjutada, olgem siis oma mõjutuste suunast ja laadist teadlikud. Nii ehk naa tuleb meil või meie järeltulijatel tagajärgedega kohtuda.

Kuna ma ei tea, siis ma ei arva midagi Ossinovski kui inimese või ministri kohta. Ma arvan selle kohta, kuidas inimestest ja nende tegevusest kõnelda, sellest, kuidas meie meedia Eesti elu kajastab, millised vaatenurgad valib ja mille jätab valimata. Kõnelemine on ka tegu, eriti kui see juhtub riigi suurimas päevalehes. Isegi mõtlemine on tegu, sest ühisväljade kaudu oleme kõik seotud ning mõte leiab teise sarnase mõtte, koos edasi minnes on nad suuremad ja tugevamad ja leiavad üha uusi kaaslasi. Seepärast on oluline, et sõna ja mõte on puhas. Mõte loob. Või lammutab. Tolles väga emotsionaalses artiklis on tunda ka tugevat tundejõudu. Tunne loob veel rohkem kui mõte. Seepärast on oluline ka tundeid puhastada.

Lammutada on alati kergem kui luua. Maja ehitamiseks kulub palju rohkem aega, oskusi ja kõiki ressursse kui lammutamiseks. Haava löömine käib kähku, tervenemine võtab kaua aega, mõni võib põdema jäädagi. Meie ümber on juba praegu palju invaliidistunud inimesi, kes pole enam võimeliselt vabalt ja kaunilt looma ning suurelt osalt on see meedia valikute tagajärg. Samas maailm ainult sellel püsibki, et enamik inimesi valib iga päev loomise ja ainult mõni üksik külvab enda ümber kaost ja hävingut. Väga suur osa inimesi on igapäevaselt hõivatud teiste tekitatud hävingus uuesti korra loomisega. Enamik. Muidu oleks maailm juba ammu lakanud toimimast.

Võimalik, et see Postimehe artikkel kõnetas mind just selle pärast, et ka minus on sarnased deemonid olemas. Olen võinud kogeda, et nende küla peale lahti laskmine ei too kellelegi tulu. Parem on kõigepealt võita oma sisemisi deemoneid ja alles seejärel minna välismaailma oma asju ajama, rahulikult, tõhusalt ja harmooniliselt.

Veel hiljem lisatud.

Kuidas sellist olukorda Bachi õietilkadega emotsionaalselt tasakaalustada? Kui tundub, et maailm on üks kole koht ja inimene tunneb enesehaletsust, et peab sellises olukorras omadega toime tulema, siis aitavad hõberemmelga (Willow) õietilgad. Kui sarnases olukorras kerkib esile konkreetseid hirmusid, siis aitavad kollase pärdiklille (Mimuluse) õietilgad.

Tuhandekordselt

Üks autojuht tegi minu ees iseka manöövri ja sel päeval ma ei suutnud seda rahulikult võtta, vaid sajatasin mõttes: „Tulgu see sulle sajakordselt tagasi!”*. Siis mõtlesin veidi, et tuhandekordselt kõlaks ju ägedamalt. Läks üsna mitu minutit manamisi ja pahade asjade ettekujutusi, kuni mulle meenus, et see kõik tuleb ju nüüd mulle tagasi.

Minu põhikooli loodusainete õpetajal oli ikka kombeks sõnuda: „Kõik, mis teed, teed endale!”. See oli eriti suunatud mõnele poisile, kellega tal oli kanu kitkuda ja oma sõnade paikapidavuse kinnituseks tegi ta tõesti neile poistele kõik võimupositsioonilt tagasi, pälvides sellega klassi pahameele ja lugupidamatuse, mis suhteid sugugi ei parandanud. Mu keskkooli keemiaõpetajal seevastu oli kombeks öelda, et kõik, mis teed, tuleb sulle endale kuuekordselt tagasi. No 4,25- või 7,8-kordselt, kes seda nii täpselt mõõta oskab, aga jah, olen nõus, et tuleb. Tagasi. Mulle ka. Ja teised ei olegi siin olulised.

Eks neid pahu asju siis tulnudki. Tükk aega juurdlesin, et mida sellise endaga peale hakata. Võtsin Bachi õietilka, Holly e iileks on sellistes olukordades parim abiline. EFT samuti. Rahuliku elu jätkumise nimel.

Selles plaanis tundub religioossus mulle hea. Kui inimene arvab, et tema tegude tagajärjed tulevad talle (kavõi järgmises elus ja/või ka ta lastele seitse põlve) tagasi, siis ta jätab mitu pahategu tegemata ja kui mõnda sorti pahategusid kuhjuma hakkab, siis ta võtab sellega midagi ette. Muudab ennast. Isegi kui see peaks olema kuidagi teisiti, on ikka parem jätta pahateod tegemata, kasvõi sellesama maailma pärast nüüd ja praegu. Ma arvan küll. Ikka puhtam tunne.

* Kui keegi teine nii teeks, siis ma mõtleks spontaanselt, et ilge nõid. Vähegi suurema emotsionaalse energiaga või pigem kõik naisterahvad (ja miks ka mitte mehed) võiks sellistest tegudest hoiduda, ma mõtlen tõsiselt. Aga kuna ma püüan õppida end tingimusteta armastama, siis püüan pigem hinnangute andmisest hoiduda ja lähtun sellest, et inimene ise on ikka hea, ainult tegu juhtus seekord sobimatu. See kehtib enam-vähem kõige ja kõigi kohta, isegi siis, kui ma seda nõnda üksipulgi kirja ei pane.

Hiljem lisatud. Selline arenguülistus sai siis seekord kirja. Mul on tuttavaid, kes on aastaid kõnelnud polaarsuste ületamisest, et hea ja halva hinnanguid pole vaja anda, vaid tuleb elu vastu võtta nagu ta on ja see ongi vaimne areng. Või nii olen mina neist kõnelustest aru saanud. (Üldiselt ma siis mõtlen, et ega ma ikka ei viitsi vaimselt areneda ka, kui see just nii peab käima. Aga las teised arenevad pealegi, mingi vaheldus muidu ehk hallivõitu argipäevas ikka.)

Samas ilmselgelt on olukordi, mida ma soovin, ja teisi, mida ma kindlasti ei soovi. Kuigi me kõik oleme mh ka sittuvad olendid, ma ei soovi nt sittuda endale elutuppa – endal ebamugav ja korralikud inimesed seal siis enam ei käi (teised, kes käiks, käiks kah sital ja ega see mu elu ju sugugi paremaks teeks). Nii et mõni asi on täitsa mõtet jätta tegemata. Isegi kui seda ei sobi mõnes peenemas seltskonnas enam halvaks teoks nimetada. Aga mis mõttes see olukorda edendaks, kui tegu nimetada ebasobivaks või muude eufemismidega? Poliitkorrektsuse väike õde vaimlev korrektsus.

(Kas ma peaksin vabandust paluma, et kasutasin oma arusaamade väljendamiseks ebaviisakaid sõnu? Noh, ma tavaliselt nii ju ei tee ka. Täitsa võimalik, et see jääbki viimaseks korraks.)

Veel hiljem lisatud. Eile lõuna aegu sai see eelmine lisandus siia tehtud ja mõne tunni jooksul pärast seda veenis universum mind mitme näite varal, et kõik on inimkogemus ja pole vaja mingeid hinnanguid. Sel korral ma vist tõesti usun teda. Ega mul nende sõnumite vool muidu ei lakka, kui teen selle paranduse siin ka. Võib küll sittuda kuhu iganes ja sellega on kõik hästi. Aga tagajärgede eest vastutada tuleb ikka.

Pärast seda. Ja see lugu muudkui jätkub... päev hiljem nägin autojuhti, kes soovis vasakpööret teha kohas, kus see on keelatud (sest õhtustel tipptundidel tuleb vastassuunast üle raudtee mitmesaja meetrine pikkune katkematu autojoru ja vasakule pööraja jääkski sinna ootama, takistades üherealisel tänaval kõigil enda taga olijate otseliikumist või ohustades raudteel seisjaid, kes pöörajat läbi lasevad). See autojuht oli seal vist juba mõnda aega pöörde võimalust oodanud ja näppis telefoni. Siis otsustas üks vastutulevatest autojuhtidest ta läbi lasta ja pidas kinni, enda järel ka kogu pika autorivi, mille esimene ots seisis raudteel. Tütarlaps [kandilise maasturi] roolis seda tähele ei pannud, vaid nokitses telefonis edasi. Seisma jäänud vastutulelik autojuht vilgutas tuledega ja nii märkas too vasakpööret sooritada soovinu ka seda lõpuks ja tegi oma manöövri. Ma vaatasin seda näitemängu esimesest reast ja minus ei tekkinud negatiivseid tundeid (või kui, siis õite lahjad, ma olin ikka mitu päeva Bachi õietilku võtnud ja selle üle mõtisklenud, et ma soovin vabaneda enda destruktiivsetest impulssidest). 

Veidi enne seda kohtumist olin just jõudnud äratundmisele, et võib-olla me ei vastutagi õieti millegi eest või kui, siis hoopis vähem, kui võiks arvata. Väiksed lapsed ju ka enda järelt ei korista ja me peame seda normaalseks. Ikka kallistame ja anname süüa ja koristame nende järelt. Saavad suureks ja küll siis hakkavad koristama ka (või ei hakka). Me ei oota seda, mis pole mingis vanuses eakohane. Ja passi järgi täiskasvanueas on meis kõigis ju küllalt valdkondi, kus me oleme lapsekingades, hinge arengu mõttes.

Igal juhul on mul sellest äratundmisest kehaliselt hea olla. Ma ei pea enda ega teiste üle kohut mõistma. (Aga võin. Täna näiteks, veel päev hiljem olin oma pereliikmega rahulolematu ja ütlesin talle, et tema võib teha seda, mis tema teeb ja mina võin olla selle teoga rahulolematu.  Mulle tundub, et nii on aus ja võrdne. Noh et kui ma nagunii ei oska kohut mõistmata olla, sest see pole minu hingearengu etapis veel jõukohane, siis ma lihtsalt olen selline ja sellega on ka kõik hästi.)

Ma olen enda arvates sellele sissekandele juba mitu korda punkti pannud, aga ikka läheb edasi. Huvitav, millal ja millega see lugu lõpeb? Lihtsalt uudishimu.