Reede, 8. oktoober 2021

Andestama õppimise teekond

Ma olen aastakümneid olnud oma ema peale vihane. Teinud etteheiteid, teismeeas suuliselt, hiljem oma peas. Saanud kirjanduse põhjal ja targemate soovitusel aru, et sellised tunded pole tervislikud ja siis proovinud aastakümneid talle kõike andestada*. Mäletan, kuidas kunagi ammu kujundasin oma peas talle tänuõhtuid, olen temaga seotud teemasid üle kandnud teisele inimesele, kes veidi sarnanes, kirjutanud talle tänukirju, harjutanud seda kõike ikka palju aastaid ja proovinud ka suuliselt tänada, tulemust oli napilt. Meie suhted olid üsna viimase ajani külmad, praegu ka vaevalt leiged.

Esimene murrang tuli, kui kohtusin Youtube´is Ho'oponopono lauluga. Selle kaudu ma sain andestuse tundesse sisse. Lugenud olin selle kohta vast kümmekond aastat varemgi, printinud jutu paberile ja proovisin, aga kuiv teooria jäigi kuivaks teooriaks minu peas, see ei puudutanud südant, tunnetust ega olemise viisi. Niisiis edaspidi kuulasin oma peas seda laulu ja igatahes parem oli. Õppisin andestama teistes suhetes, kuigi meistri tasemeni on ikka maad minna. Suhted emaga said paremaks pärast erinevaid teraapilisi tegevusi (mina tegin neid targemate inimeste juhatusel, aga mitte emaga koos, sest tema ei näe sellisel tegevusel mingit mõtet). Liblikmassaažist oli palju abi, et leevendada mh tema minuga seotud pingeid, aga seda tuli ka ikka kümneid kordi teha paari aasta jooksul. Ma väga igatsesin emaga häid suhteid luua ja pühendasin sellele 25 a jooksul omajagu aega ja energiat nii targemate inimeste toetusel kui omaette.

Nüüd juhtusin võtma vastu andestuse eeterliku õli protokolli. Päälmised tunded kadusid viuhti ja järele jäi kergus. Järgmisel päeval tuli suurem kehaline reaktsioon, mis kindlasti polnud õlideküllast saadud mürgitus, vaid kehast vabanes suure hooga suur hulk pingeid. Tundsin, et vajan looduse toetust, taimede lõputut armastust. Läksin botaanikaaia rosaariumi ja nuusutasin roose. Ma varem ei teadnud, et roosid nii erinevalt lõhnavad. Seda teadsin, et mõni ei lõhna peagu üldse. 

Esimesena jäi meelde roosade õitega Angela, tema on mu lemmiklõhn! Siis leidsin omamoodi võluva Angelique´i. Sidrunisema lõhnaga helekollased ´Goldmarie´ ja veidi magusam ´Polygold´ köidavad järgmisena mu tähelepanu, siis tumekollane ´Postillion´ ja kommisema noodiga klassikalise roosilõhnaga valge ja roosaga ´Ńostalgie´. Vahele palju teisi. 

[Ma ei arva, et peaksid peatuma mu lillelõhnakirjeldusi lugema, parem leia enda lähedusest mõni taim ja koge teda kõigi meeltega. Sukeldu, ole selles.]

Ma roosiõite kuju seekord peagu ei märkagi, sest lõhn on see, mis viib teistele tasanditele, kuhu mul praegu on vaja minna. Siis veel üks kollane ´Jan Spek´ ja roosa ´Rita´ ning suureõieline tumepunane Ćoncorde´. Ma ei oska neid lõhnanüansse kirjeldada. Sõnad ei küüni nende sfäärideni. Aga neis sfäärides sünnib palju.

Hingasin rooside lõhna, kuni hing sai täis ja rohkem ei tahtnud. Aias ringi kõndides ja vahepeal märkmeid tehes hingasin sisse roosi olemust ja saatsin seda kõigile inimestele kõigis eludes, kellega on midagi pooleli jäänud. Neid olukordi oli palju. Selleks kulus paar tundi ja see oli väsitav. Vahepeal istusin ja puhkasin ka. Vaatasin sügiskuldseid puid.

Siis lahkusin rooside juurest ja puhkasin veel kirsipuu juures. Ja jalutasin veidi. Kui botaanikaaed kinni pandi, olin veel mõnda aega kõrvalolevas metsas (mis tore praktiline komme võtta kaasa sooja riideid ja jooki, et keha vajadused ei viiks tähelepanu oluliselt kõrvale, rõõmustan selle üle). Vaja oli lasta sel kõigel laagerduda. Kogetud oli väga palju ja ma polnud veel valmis tavamaailma naasma. 

Marge Maria Lanno kirjutab oma fb lehel on roosist nii. Mina arvan, et minu andestuse teemad polnud kuigivõrd kehalise armastuse tunnetega seotud, pigem kõige muuga. Minu jaoks on roos pigem inimarmastuse taim. Need olid ajastute jooksul kogunenud pinged, mis olid kristalliseerunud kõvadeks energeetilisteks kamakateks mu kehas ja nüüd tasapisi lõhustatud, lahustatud, puhastatud ja välja viidud saavad. Ega ühe päevaga sellist tööd ju ära ei tee. Ma tänan oma keha, kes kõike seda kannab. Ja roose, kes meie soojade öödega oktoobrikuus veel nii rikkalikult õitsevad. Paljud puud on juba raagus (eks neil põuase suve järel oli ilmselt kergendus end aegsasti puhkama seada).

Targemate inimeste juhatusel hakkan mõistma, kuidas see, mida teine inimene mulle ütleb, ei ole tegelikult seotud minuga**, vaid sellega, kuidas see inimene end tunneb. Ja kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis ta ei tee seda minu häirimiseks***, vaid seepärast, et ta tunneb, et peab midagi tegema ja paremini ei oska. Andestus on siin ju ainuke asjalik valik. Mitte et see mul lihtsalt tuleks. Aga seda suurem on mu tänu, kui mulle ükskord kohale jõuab, et kõik see oli vajalik, et muuta oma teadvuse seisundit ja õppida elama viisil, kus ma enam ei võta midagi isiklikult. Väga palju on põhjust tänada oma ema, kes on seda mulle varsti viis aastakümmet väsimatult õpetanud.
See õppetund õpetab, et igal inimesel tuleb teha nii, nagu on tema jaoks õige ja minul tuleb samuti teha seda, mis on minu jaoks õige (isegi kui see ei meeldi kellelegi teisele). See kõik on jumaliku plaani osa.


* Igaks juhuks nimetan, et täiesti tavalise korraliku emaga on antud juhul tegemist, meil oli alati laud kaetud ja riie seljas, kindlasti ta soovib iga päev meile parimat; lihtsalt minul on olnud kõrgemad nõudmised, mida ta pole saanud täita - ja emale või ükskõik kellele sedalaadi nõudmiste esitamine on igal juhul kohatu, aga mina olen ka kõigest inimene. Eks siin ole ka endale andestamise vajadust.

** Vähemalt ütlemise viis ja teise inimese tunded kindlasti ei ole minuga seotud, maistes üksikasjades muidugi on minus miski selle teate valla päästnud.

*** Mitte minu ema igatahes, tema soovib head.

Ma soovin meile kõigile armastust ja mõistmist või leppimist, et asjad on nii, nagu nad on ja kergust sellega toime tulla! Vajadusel inimkeelset juhatust ka. Kuulan veel ho´oponopono laulu. Tänan kõiki selle autoreid ja esitajaid.

10 päeva hiljem lisatud. Paar päeva läks mööda ja võtsin kätte raamatu "Isegi kui see maksab mulle elu!". See on terviseteemalistest konstellatsioonidest. Üks lugu oli sellest, kuidas vähihaigel mehel olid kõrged ootused oma vanematele ja nood ei suutnud selliseid ootusi kuidagi täita, nad niigi juba andsid oma pojale kõik. Kui see keskealine mees konstellatsioonis asjalugude sellist olekut nägi ja mõistis ning terapeudi toetusel oma illusioonide purunemise valuga toime tuli, kadusid ka haigusnähud. Kuus kuud hiljem oli ta vähist puhas. (Raamatu autor peab võimalikuks, et oli ka teisi tervenemisele viivaid tegureid, millest ta ei tea). 
See lugu puudutas mind sügavalt. Just see mõistmine, et ka mina olen oodanud oma emalt midagi enamat kui neil on olnud mulle anda. Ma olen oodanud midagi muinasjutulist, arhetüüpset, imelist ja olnud leppimatu tema tavalisusega. Lugesin sealt konstellatsioonide raamatust seda lugu ja tuli mõistmine, et mu ootused on olnud liigsed, kohatud ja sellega seoses tuli suur soov emalt andestust paluda kõige eest. Muinasjuttude põhiteema on ka ju oma vanemate austamine. Lugesin neid lugusid lapsena ja ikka tundus, et need vanemad seal muinasjuttudes on midagi enamat. Aga ei ole. Inimesed on ikka inimesed ja tuleb õppida andestama ning võtma neid nii nagu nad on. Nüüd ma lõpuks saan sellest aru.

Pühapäev, 22. august 2021

Varjutöö näide

 Kuigi ma üldiselt püüan maailmale näidata oma heledamat palet, tuli praegu soov jagada ka enda varjupoolt. See on üks vana lugu. Pimedal sügisõhtul tuli Tallinnasse lõunaeestlane täiskasvanutele kadritarkusi jagama. Ta tunnistas kohe alul, et on kangesti närvis, et kuidas tallinlased ta vastu võtavad. Ja see närvisolek oli kogu tema olekust näha, hääl värises ja kehahoid oli lössis. Mind tegi see olukord veidi trotslikuks, aga ma pidasin end üsna kenasti ülal. Nagu sotsiaalsed täiskasvanud ikka, tegin enam-vähem mis vaja ja n-ö mõtlesin kaasa, nagu ennevanasti see pedagoogiline väljenduslaad oli. Osalesin ilusti. 

Koolituse sisu oli suht tore, selle eest oleks võinud ka tänada, aga kui ma mingi tänuavaldusega ehk hakkama saingi, siis polnud see kuigi tummine tänu. Pigem selline moepärast tänamine, oletan, sest sügavam emotsioon oli sügavalt solvunud inimese või musta hundi oma.

Täna kuidagi äkki see emotsioon tuli meelde, soovib vist minust väljuda ja ma nüüd väljastan selle siia avalikku kohta. Ma siin nüüd omas mõttes lõugasin natuke ta peale, et mis mõttes sa tuled niimoodi koolitust andma, et suhtud koolitavatesse sellise eelarvamusega, kas ma sinu arust olen mingi hunt vä? Miks sa lood minust sellist kuvandit, see on mulle solvav ja siis ma tahangi su nahka pista*. Ja see on sinu enda süü, sest sa ise teed end selliseks talleks ja see ajab mind vihale**. 

Ma arvan, et koolitus oleks ka olnud väärtuslikum ja sisukam, kui koolitaja oleks oma publikusse lugupidaval võrdsel viisil suhtunud ja tegelnud loova eneseväljendusega, mitte ettevalmistatud materjalidelt maha lugenud, võideldes samal ajal oma sisemiste hirmudega, mida ilmselt toitis ka minu ebasõbralik pilk.

Ma nüüd natuke uurin, mis viha see on. Ja miks on mulle täna oluline suhtuda kõigisse inimestesse võrdselt. Ma tänan selle kogemuse eest!

* Mitte et ma aru ei saaks, et tallinlased on selliseks suhtumiseks ise põhjust andnud, sest vahel käituvadki lõunaeestlaste suhtes üleolevalt, sellest mul on kahju, see on ülekohtune ja vägivaldne. Ma palun vabandust, et sellised asjad juhtuvad. Ma tänan, et see aitab mõista, et kõik inimesed on võrdsed ja ühepalju armastust väärt.

** Muidugi on minu viha ainult minu enda "süü". Ega ma siis päriselt kedagi ei süüdista siin. Lihtsalt lasen "looma" välja. Tegelikult tasub vihaga loomulikult targemini ümber käia, mitte seda lihtsalt lahti lasta. 

Armastust ja valgust!


Neljapäev, 19. august 2021

Enda jaoks alati olemas

Kunagi nooremana mulle tundus ilus lause "Ma olen sinu jaoks alati olemas". Kuskilt filmist või raamatust ma selle leidsin, sest minu tutvuskonnas ega suguvõsas nii ei kõnelda ega olda ka. Meis on piisavalt elutervet isekust ja adekvaatset maailmataju, sest ega elu olukordades olegi võimalik kellegi teise jaoks alati olemas olla. Selle lause ilu oli kuulaja kõrvades ja vist ka veidi nihkes unistuses üleelusuurusest kahe inimese vahelisest ühtsusest.

Eile õhtul enne üheksat hakkas mu tuttav minuga Messengeris kirjutama. Mõne rea lugesin, mõtlesin veidi ja kirjutasin vastu, et lähen nüüd õunamoosi keetma. Ma olin endale seda samal õhtul lubanud: puhkan veidi (helendava ekraani ees) ja siis keedan potikese õunamoosi, valge klaar kaua ei oota (ja mulle meeldib klaarimoos). See oli just üks neid olukordi, kus ei saa valida korraga mõlemat, ennast ja seda teist inimest. Ja aus ülestunnistus: osa sellest õunamoosikeedu ajast ma mõtlesin selle olukorra peale. See 40+ naisterahvas võib-olla oleks sel hetkel soovinud midagi enamat jagada, tal oli veidi ebamugav olukord. Samas ma olen kindel, et ta saab endaga hakkama, sest tavaliselt ju ikka saab.

Meenutasin, kuidas mul on tulnud tervisehäire sellest, et proovisin kellegi jaoks pikema aja jooksul olemas olla, sest see teine inimene tookord varem tundus olevat väga raskes olukorras - ja minu tervis ei pidanud sellele emotsionaalsele pingele vastu. Ju ma siis tegin enda jaoks maha, et hoian enda piire. Ma luban endal panna kell üheksa õhtul kõik ekraanid ära, et olla õhturahus (maised toimetused ei riku und). Ma luban endal üldse mitte neid ekraane vahtida. Ilmselt ma luban endal ka hoiduda igast suhtlusest, eriti teraapilise kallakuga kuulamisest, kui mistahes muul kellaajal ei ole piisavalt tugevat tunnet (mul on endaga omajagu tegemist). Tõsisel teemal kaasa kuulamine võib olla minu tasemel kuulaja jaoks lausa üle jõu käiv pingutus (ma tõesti soovin oma võimekust tõsta selles vallas ja teen selleks teadlikke pingutusi, aga see võtab aega). Ma annan endale aru, et mul pole võimekust elada üllalt põhimõtte järgi olla kellegi jaoks alati olemas. Saan aru, et andsin selle põhimõtte või soovi eile ära.

Ja näen ikka mingeid süütunde riismeid, et pean seda siin niimoodi välja vabandama. Ideaalidest maa peale tulla on vahel ebamugav. Enda ja teise vahel valida on minu jaoks ebamugav. Reaalsus on see, et ma pole teise jaoks alati olemas. Aus on olla olemas enda jaoks. Aga isegi see alati ei õnnestu.


Teisipäev, 13. juuli 2021

Suplus inimhinge pasameres

Üks suuremaid tarkusi, mis mina olen oma radadel omandanud, on see, et vaatamata kõigile püüdlustele hästi teha, on tark lubada endale seda, mis parajasti on. See arusaam ei tulnud mulle kiirelt ega kergelt (nii nagu mõni tahab saada ratsa rikkaks, olen mina tahtnud paugust targaks saada, aga tuleb tunnistada, et seni pole õnnestund).

Igatahes on hea see, et pole vaja olla iseendast ilusam ega elada kõigi nende lõputute tervislike õpetuste järgi, vaid parem teha seda, mis enda jaoks on õige, isegi teades, et mu käitumine on kellelegi ebamugav  (endale alatihti) või mõni toiduvalik viib tervisest eemale. Ja samavõrd lasta neid asju siis teha ka teistel, isegi kui see mulle on ebamugav. Ja kui need asjaolud kord nagunii juhtuvad, siis pidada hing kinni, sukelduda ja otsida nende ebamugavuste juurmisi põhjuseid selles hinge pasameres* (mulle tuli praegu "Kullaketrajate" muinasjutt meelde, kuidas prints end mudaga kokku tegi, vähiks muutis ja neitsist vesikupukest päästma läks).

Niisiis ma tean, et see söögivalik on mulle halb, aga ikka teen - selle erinevusega varasemast, et ma vaatan (sageli targema inimese abil) väga sügavale endasse, miks ma sellist valikut kordan, teades algusest peale selle valiku kahjustavast mõjust, tundes ja tunnetades jätkuvalt nende olukordade kahjustavaid mõjusid endale ja teistele. Konkreetselt näiteks mu isaliinis on mingitel ürgsetel põhjustel kombeks poolriknenud või vähekvaliteetse toidu söömine, mis praeguses olukorras mitte mingil viisil põhjendatud pole (näljasurmaeelses olukorras või ka süvavaesuses oleks teine asi). Ma olen aastaid seda näinud, imestanud ja (aeg-ajalt) ikka teinud. 

Täna siis vaatasime targa inimesega koos taustu ja tagamaid. Sain teadlikumaks ja puhastasin välja, mis selle taga olid. Nüüd olen väsinud, aga õnnelik. Kergem on olla.

Puhas ja hele ja ilus olek on ikka mu reisisihiks. Tee sinna võib olla käänuline. Otse mingu need, kel on päralejõudmisega kiire.

Aega ja selgust meile kõigile!

* Minu ettekujutuses on hinges neid meresid palju ja erinevaid. Muist ikka säravpuhtad ka.


Reede, 14. mai 2021

Minu keha on minu oma

Mu fb sõber kirjutab lugusid sellest, kuidas ta ilma maskita polikliinikus käib ja bussiga sõidab, sest temal on nii kõrge vibratsioon, et kole haigus temasse ei puutu. Hüva: rõõmsa ja rahuliku inimese tervis on kindlasti parem ja haigused kulgevad kergemalt, kui need üldse ligi julgevad astuda. Samas minul on üksjagu madalavibratsioonilisi tegemisi, tööd enda varjuga ei saa teistele teha jätta (loe nt pasamere postitust juuli keskpaigast), nii ma ei saa selle olemise viisiga ühilduda, äratundmises, et minu rajad on teised ja terviseteemad on osa sellest.

Teine fb sõber üritas mind teadusuuringutele viidates veenda, et mask on kahjulik ja tõestuseks on vist see ka, et temal on maskiga halb olla, ei saa hingata (ja kopsupõletik võib ka tulla, ütleb keegi sotsiaalmeedias). Mind poeskäigu või bussisõidu juures riidest mask eriti ei sega. Rääkida on sellega halb, aga hingata saan vabalt. Ja mulle ei meeldi, kui mind liiga jõuliselt mõjutatakse. Mõtlesin selle peale, et ma ju tahaksin, et kirurgil on töö ajal mask ees, järelikult ma usun, et see midagi aitab. Kannan ise ka ega kurda.

Kolmas fb sõber väljendas imestust, et ma oma maailmavaate juures soovin end vaktsineerida lasta. Küsis, kas ma teadusuuringutest pole tõesti midagi kuulnud. Ja ma hakkasin talle midagi põhjendama. Siis tundus, et pildil on midagi valesti. Miks ma pean kellelegi isegi mitte lähedasele inimesele põhjendama, miks ma midagi teen oma kehaga. Ei pea. Sellega ma lihtsalt annan oma jõu ära. Minu keha on minu oma ja mina otsustan ja rohkem see pole kellegi asi arvata. Või saan aru, et raske haiguse ravimine on ühiskonnale koormav ja kellegi asi see ikka on ja võib-olla see ongi meie kõigi ühine asi, aga... ikka liiga palju virolooge on viimase aastaga tekkinud (jumala normaalsed politoloogid olid enne, kui mullukevadesele fb naljale viidata). 

Ma natuke mõistan vastaliste muret küll, et kui läheb inimese- või kodanikuõiguste piiramiseks, siis nemad on kannataja poolel ja enda eest tuleb seista. Aga mõnes kohas nad lähevad üle minu piiride. Ja ma pean hakkama piire tõmbama, et mina ja nemad. Jälle lõhet ja eraldust juures, jälle tundlikud teemad, millest hoiduda.

Soovin meile lugupidamist, hoolimist ja head tervist!


Kaks kuud hiljem lisatud. Tehtud. Esimene süst on käes. Ei olnud sellega pärast kerge ega mugav. Alul viis päeva väsimust ja teiselgi nädalal imelik segane olek rämpstoiduhimude, keskendumisvõimetuse ja muude imelike asjadega (tühist käevalu siinkohal peagu et mainimata). Lisaks tunne, nagu oleks  täiesti ebasoovitav isiksuse muutus. Mul kulus viis päeva spetsiaalseid harjutusi, et enda varasemasse mentaalsusse tagasi jõuda. Kokku siis kolm nädalat. Aga ma olen rahul, sest ma ise valisin nii. Parimaid valikuid meile kõigile!

Seda mõtlesin ka, et oh, kõik need arstid ja õed teevad ka selle läbi. Kaitsepookimise koroona vastu, isegi kui nad enamasti on ju täies elujõus keskmises vanuses inimesed, kes ise põeksid pigem kergelt. Jah, ma arvan ka, et see vaktsiin mingi tervisetoode ei ole, on riskid ja see kogemus on mõnevõrra ebameeldiv. Nad teevad selle ebamugavuse läbi nende inimeste pärast, kellele teadmatu viiruse edasiandmine võiks saatuslikuks saada. Minu sügavaim lugupidamine, armastus ja tänu teile kõigile! 

Augustis lisatud. Pärast teist süsti polnud suurt midagi, isegi käevalu oli nõrgem. Aga ma ikkagi puhastan end nädala jagu energiatööga (toiduga ka aeg-ajalt, nagu ikka) ja tuttav tervendaja ütles, et selle vaktsineerimisega seotud protsessid kestavad veel teisegi nädala (NB! kõigepealt peaks mõne päeva laskma vajalikel toimetel toimida, siis alles kahjulike toimete puhastus). Uhuude jutud vaktsiini kohutavast toimest on vast mõnevõrra liialdatud, aga ma igatahes suhtun neisse negatiivsetesse kõrvalmõjudesse tõsiselt, kuivõrd ma üht-teist tundsin ise ka ja võtsin ette, mida sain. 

Vaktsineerimast koju tulles astusin bussi pealt maha oma kodupoe töötajaga. Meil oli paar minutit ühist teed ja koroona tuli jutuks, eks me ikka vahel räägime, kui poes käin ja ma tunnen neile kaasa, sest osa kliente käitub hoolimatul viisil. Poetöötaja ütles, et ta on ammu juba kaks korda vaktsineeritud. Mina ütlesin, et mina ka. Ja see oli hea tunne. Päriselt. 

Augusti lõpul lisatud. Kurb on igapäevaselt näha seda võitlust, ühiskond on polariseerunud minu meelest enneolematule tasemele. Poolt ja vastu eriarvamused lõhestavad tutvuskondi ja suguvõsasid, nagu sõda oleks lahti ja keeruline on olla valimata pooli (ma ei pea õigeks, kuidas vaktsineerimata ministriga käitutakse või et teda mingiteks manöövriteks kasutatakse; minu poolest ta võiks valida ise oma asju, aga see kõik on teisalt väga keeruline). Ma mõnikord ei oska enam tuttavate inimestega kõnelda või vaikida, nii et keelatud teemasid ei puudutaks. 


Laupäev, 24. aprill 2021

Ilu on silmale varjatud

Mul oli suhtlemist ühe muusiku eneseväljenduse laadi üle. Inimene tunnustas selle muusiku mitmekülgset väljendusrikkust ja et sageli valivad muusikud kehaliselt reserveerituma esinemise stiili. Ja see, et inimesed sageli varjavad enda tundeid, viitab sellele, et nad tajuvad, et on midagi seesmist, õrna ja ilusat, mida peab hoidma.

Ma mõtlesin selle üle järele. Eestis ei ole turvaline näidata oma ilusaid tundeid avalikult. Meil on palju inimesi, kes arvavad endal õiguse olevat teisi avalikult (ja sealjuures anonüümselt) kritiseerida. Ja nad ei näe, ei taju, kui valus on inimesel selliseid kommentaare lugeda, sest oleks ju lausa hirmus seda valu välja näidata, see oleks nagu õli tulle valamine ja milline vägivald sellega veel võiks kaasneda. Avaliku elu tegelased, nagu ka kõik muusikud ja näitlejad justkui peaks selle välja kannatama, mida kellel iganes end tundetuks muutnud inimesel pähe tuleb arvata ja siis on selge, et enda väljendustes tuleb väga ettevaatlik olla.

Nii me peame oma ilu ja õrnust peitma ja näitama seda ainult neile, kes selle olemust mõistavad ja siis, kui see tundub turvaline. Me jääme tuimade inimeste tundetu kriitika tõttu ilma tohutu suurest hulgast ilust. Ja veel jääme ilust ilma loojate turvatunde ja usalduse puudumise tõttu. Ja selle tõttu, et peab olema tugev. 

Kuidas see ka poleks, ma soovin meile ikka vähem hinnanguid ja rohkem ilu, vähem tuimust ja rohkem tundlikkust!


Teisipäev, 14. juuli 2020

Haldjakolmkõla

Tervitusega kõigile kanneldajatele
ja teistele pillihelistajatele

Selle loo rääkis mulle üks vioolamängija. See vioolamängija harjutas sel korral oma pilli kandleklassis, kus oli palju kandleid: tosinajagu väikekandleid seinal ja mõni suurem ka. Ühtekokku üsna väikse orkestri jagu.
Kui vioolamängija mängis oma pillil kolmkõlasid ja lugusid, siis helisesid kõik need kandled kaasa, nii et kui vioolaheli oli lõppenud, kandus kuskilt nagu teisest ilmast temani see sama kolmkõla. Ilmselt haldjariigist.
Kuulasin seda lugu ja mõtlesin, et võimalik, et iga kandle sees, üldse iga pilli sees elab haldjas ja mõnel juhul paneb haldjas pilli helisema ka siis, kui ükski inimene tema pilli ei mängi. See vist ongi see muinaslugude imeline muusika. Või siis pädeb see maisem seletus, et samal helikõrgusel olevad keeled vibreerivad kaasa ja kõlakoda võimendab seda, mine võta kinni, kus see tõde on.

Helisevat suve!