Igatsus nähtud olla

Ma kirjutan selle siia ära, et olla õhtul jõululauas parimas võimalikus tasakaalus. Ma loodan, et seda postitust näevad ainult need, kel on vaja seda näha.

Täna oli imeline jõululaupäeva hommik. Kerge külmake, vaikne, horisondi kohal aimumas päikest, kiired paistmas kõrgete puude latvadele – algul oranžilt, siis üha kollasemaks muutudes. Hea oli seda jälgida, kui ahjupuid tuppa tõin. Väike lindude sädin, minu krudisevad sammud krobelisel jääkoorikul.

Siis hakkasin mõttes pidulauda katma. Läheme perega minu vanemate poole, nagu alati. Seal on ka mu õe pere sama vanade lastega. Ikka on nii, et mu isa teeb jõuluprae koos kõikide rohkete lisanditega (ilma kartulita) ja meie ülejäänud kergemaid roogasid. 

Minu poolt siis suhkru- ja nisuvaba küpsetis. Ma ei ole just kriitiliselt tundlik nende toiduainete suhtes, aga eelistan vältida. Kui neid sageli natuke süüa, tekib varsti isu rohkem süüa ja siis ei ole enam tore. Üsna üldse mitte on parim lahendus (samas väike tükk kooki pidupäeval veel seda korda ei riku, kui on maitsev isetehtud kook, siis söön). Nii ma tavaliselt söön peamiselt enda tehtud küpsetisi, sest teistel on teised eelistused. See on sotsiaalses mõttes mõnevõrra keeruline: kas minna oma koogiga või olla ilma on tavapärane valik (enamik poekooke ei ole minu jaoks söömist väärt ja mõnda isetehtut ka ei hooli). Sama tavapärane, et teised on selles olukorras nõutud, sest nemad tahavad magusat ja nisust.

Mu ema ei jäta vist kunagi ütlemata, et minu küpsetis pole magus (mu poeg soovitab mul selle kohta mitte kasutada sõna kook, sest see oleks eksitav), tavaliselt nad eriti magusad ei olegi, sest mulle sobib nii, aga vahel panen rohkem datleid, banaane, rosinaid ja siis on täitsa magusad isegi. Täna mul pole isu seda kuulda, mida selles koogis pole (piisavalt suhkrut). Ma olen kasvanud n-ö tüüpilises eesti peres, kus hea, nt head hinded ja igasugu usinus oli enesestmõistetav normaalsus, mida pole vaja välja tuua (mu isa on kirunud praegust "tänamise kommet", mis tema arvates on tüütu). Küll aga oli vaja välja tuua kõik, mis polnud piisavalt hea. Minu puhul on seda palju olnud. Ma olen olnud mitmes suhtes n-ö raskesti kasvatatav laps ja uljalt erinevaid asju proovinud ning noh, võib ju öelda ka, et ebaõnnestunud nii mõneski. Praeguseks olen leidnud endale dieedi, mis mulle sobib ja need küpsetised mulle maitsevad ka (eelkõige mulle meeldib enesetunne, mis on pärast seda, kui olen söönud nii palju kooki, kui olen tahtnud ja kasvõi kolm päeva järjest – ikka on hea kerge olla, poekoogid teevad minus raskuse tunde, seda ma ei soovi). Ja mu vanemad ja õe pere on mu söömiseelistusega ammu harjunud ja püüavad selle suhtes viisakad olla. 

Aga ikkagi mu ema ütleb iga kord, et see kook ei ole magus, tema tahab magusat. Kuigi millal ma viimati koogi sisse suhkrut panin? Tõesti ei tule meelde. Ma loobusin suhkrust suuresti rohkem kui 20 aastat tagasi. Nisust u 35 a tagasi. Väikeste eranditega, mida vanemas eas on üha vähem.

Jube pikk sissejuhatus, mida kõik mind tundvad inimesed ju niigi teavad (ega võõrad seda blogi vist loegi eriti, aga mõni võib-olla siiski). Kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma jõudsin praegu sügavamalt äratundmisele, et mul on igatsus nähtud olla sellena, kes ma olen. Mitte nende tunnuste järgi, mida ma ei ole. Me ei lähe ju sõbrale külla ega alusta juttu stiilis, oi, sul pole koera, kuidas sa nii saad ja miks sa villaseid sokke ei armasta – kui need juhtumisi pole tema teemad. Sõpradega me leiame ju ühise keele, kõneldes sellest, mis neil ON. Mis nemad ON.  Mulle meeldib võimalusel natuke tänada ja tunnustada ka, olgu siis selle eest, mis nad on või selle eest, mida nad on teinud. See teeb mind ennast tummisemaks ja rikkamaks, kui ma kedagi tunnustan. Ma olen ju nii hõre selle koha pealt. Seda tunnustamise asja mul on olnud alles vast kümmekond aastat või veidi paarkümmend? Enne oli väga valdav elada selle kaudu, mida pole. Eks seda vaadet ole minus veelgi, harjumuse jõud on suur. Ka mina näen inimestes väga kergesti seda, kus neil vajaka. Endas ilmselt ka. Nii ma olen harjunud. 

Tegelikult ma tahan rohkem näha head. Nii teistes kui iseendas. Käin siin blogides seda harjutamas. Või siis olla nähtud sellena, mis on, olgu see siis hea või halb – sest tavaliselt on üks asi mõlemat ja polegi vaja nii väga heaks ja halvaks jagada. Ega sellest hea ja halva tundmise raamistikust nii kergesti välja ei astu.

Muidugi ma võiks suhtuda ka ema teadaandesse, et minu tehtud küpsetis pole magus ka neutraalselt, sest objektiivselt ongi see vähem magus kui laste tehtud kook. Mina kuulen selles kriitikat, et ma pole piisav, pole meele järele, pole nii, nagu tema tahab. Kindlasti on siin viga ka kuulaja kõrvades (mis on meie ühise ajalooga selliseks kujunenud – tuletan veel kord meelde, et ma olin väga tülikas teismeline), aga ikkagi ei peaks kogu meie kommunikatsioon olema sellel teemal, mida ma ei ole. See lammutab. Puuduvale viitamine lammutab inimest ja suhet. (Jah, minu poolt oli ka kommunikatsioon teismeeas väga negatiivne ja ma muutsin seda natuke u 30 ja otsustavalt alles umbes 20 a tagasi. Eks iga asi tahab harjumist ja harjutamist.)

Minu suur õpetaja suhete vallas oli emaema, kellega me elasime ühe katuse all kogu minu kooliaja kuni minu kodust lahkumiseni. Vanaema rääkis inimestest ikka häid asju ning tegi teadlikke samme oma järelpõlve ühendamise teel. Ta lõi selle tegevusega ühisosa väga paljudega ja see on minu jaoks suur kingitus, lisaks siis oskuse alused ka, kuidas sellist asja enda ellu tuua. Hiljem olen veel teiste käest õppinud, kuidas oma tunnetega toime tulla, et neid teistele kaela ei valaks (vanaema õpetus oli minna käsitsi pesu pesema, kui viha üle keeb, see ka maandab toredasti; kasutan seda nippi seniajani kõigi sobivate toimetustega). Ma püüan ka rohkem olla selle vanaema moodi. 

Ma soovin meile kõigile mõnusat koosolemist, rahu ja rõõmu!