teisipäev, 14. juuli 2020

Haldjakolmkõla

Tervitusega kõigile kanneldajatele
ja teistele pillihelistajatele

Selle loo rääkis mulle üks vioolamängija. See vioolamängija harjutas sel korral oma pilli kandleklassis, kus oli palju kandleid: tosinajagu väikekandleid seinal ja mõni suurem ka. Ühtekokku üsna väikse orkestri jagu.
Kui vioolamängija mängis oma pillil kolmkõlasid ja lugusid, siis helisesid kõik need kandled kaasa, nii et kui vioolaheli oli lõppenud, kandus kuskilt nagu teisest ilmast temani see sama kolmkõla. Ilmselt haldjariigist.
Kuulasin seda lugu ja mõtlesin, et võimalik, et iga kandle sees, üldse iga pilli sees elab haldjas ja mõnel juhul paneb haldjas pilli helisema ka siis, kui ükski inimene tema pilli ei mängi. See vist ongi see muinaslugude imeline muusika. Või siis pädeb see maisem seletus, et samal helikõrgusel olevad keeled vibreerivad kaasa ja kõlakoda võimendab seda, mine võta kinni, kus see tõde on.

Helisevat suve!

laupäev, 25. aprill 2020

Haiguse hirm

Viimasel ajal on meedias nii palju äreva tooniga teateid ja toredamat lugemist annab tikutulega otsida. Ega ma eriti otsigi. Lihtsalt vaatan pealkirjad üle ja loen selle asemel raamatuid (ja tänan, et raamatukogudest saab ikka laenutada, aitäh, aitäh!).

Ma luban endale püsida nii rõõmus ja rahulik, kui võimalik, lähtudes mh asjaolust, et ärevus viib immuunsuse alla. Siinkohal mulle tõesti tundub, et ma pean end välja vabandama. Vabandust paluma, et ma soovin endale avalikult õigust olla rõõmus ja rahulik olukorras, kus paljudel on arusaadavalt raske. See oleks justkui teotus. Mikita kirjutab "Kukeseene kuulamise kunstis", et soomeugrilase lohutamine ei kõlba kuhugi, tuleb muretsejal kõrval seista (ja alatihti ta on mures, see on selline rahvuslik olemise viis), kuni mure kandub kuulajale üle ja siis minna seda järgmisele soomeugrilasele kaela valama. Ma saan aru, et see mure tiirutamine on paljude jaoks norm ja aktsepteeritud viis olla hea inimene, aga minu jaoks liiga raske. Palun kergemat olemist ja võtan selle, kui võimalik. Praeguses eriolukorras on muidugi hea võimalus olla rõõmus ja rahulik salaja, kodus omaette, nii et keegi ei näe ega saa teada. Ja kaugkohtumistel väljendada ikka oma osavõtlikkust ülemaailmse olukorra raskustest, kui parasjagu on nii palju empaatiatunnet (minul vahel napib, tunnistan).

Mitte et see haigusehirmu emotsionaalsus mind ei puudutaks. Mitte et ma peaks end surematuks. Ma arvestan algusest peale võimalusega, et ma kohtun selle viirusega. See viirus võib istuda leivapaki peal, kui ma sealt leiba võtan ja sööma hakkan, sest kellegi viiruslik hingeõhk on seda kilekotti puudutanud. Või on viirusekandjast itaallane hinganud selle tilli peale, mida mina sööma hakkan. Mõni desinfitseerimata jäänud ukselink või äsja tulnud postipakk võib viirust kanda. No mida iganes. Ma usun, et kuidagi saab viirus minuga kohtuda, sest teda on igal pool vaatamata kõigile abinõudele.

Ja see lihtsalt on. Ma usun, et ma tulen sellest välja. Nagu ma olen kuidagi toime tulnud ka nt borrelioosi ja entsefaliidiga. Ma olen lapsest saati palju puuke saanud, suurema osa neist lahtiselt enda pealt ära korjanud, aga mõned ikka lähevad sisse ka. Siis ma olen nad välja võtnud ja ära põletanud. Ja see, et mingid haigused tulid, on lihtsalt elu osa. Minu meelest on Eesti meditsiin väga hea, mina olen abi saanud ja väga tänulik selle eest. Võimalik, et mu elu kulgeks paremini, kui mul neid haiguseid poleks olnud, aga on nagu on. Tegelikkuses ei lähe kunagi kõik asjad nii hästi, nagu tahaks. Me ikka suudame ju enamat kokku unistada. Shit happens anyway. Ja sellesse võib rahulikult suhtuda. Mina ei ole kunagi puuke kartnud ega vihanud, sest vihkamine ega kartmine ei tee midagi paremaks.

Mis ei tähenda, et ma oleks ükskõikne. Panen kirja, mis kedagi on koroonast välja tulla aidanud, et äkki aitavad need asjad mind ka, kui see olukord käes on. Ja püsin üsna eraldi ja pesen käsi jms. Kui haigus tuleb hiljem, on kauem aega olnud teiste kogemustest õppida ja neid kogemusi on rohkem. Nagu see saja ahvi lugu, et kui ühel saarel sada ahvi õppisid mingi nipi selgeks, omandasid sama nipi teisel saarel elavad ahvid, kellega neil polnud kokkupuudet. Või kui esimesed tuhanded inimesed on ühe ristsõna ära lahendanud, läheb järgmistel tuhandetel selle lahendamine kiiremalt ja kergemalt, sest infobaasis on see info juba olemas ja me kõik laeme seda (kasvõi alateadlikult) alla. Meditsiin ka õpib ülikiiresti, ma usun. Lihtsalt mul aitab rahus olla usk, et kuidagi ikka saab ja statistika ütleb ju ka, et enamik isegi kõige nõrgematest jääb ellu. Siis ju tohib rahul ja rõõmus olla küll.

Mulle on viimasel ajal sageli meenunud 1990-te aastate alul majandusuudiseid lugenud Tiina Joosu, lummav blondiin, kes rääkis keerukatest ja vahel ka rasketest majandusuudistest sensuaalsel viisil ja tema hääletoonis ei väljendunud iial mingit raevu, ärevust, pahameelt (nii vähe, kui ma neid uudiseid nüüd kuulma juhtusin). See kõlas pigem lummavalt ja nauditavalt, isegi erootiliselt. Tollal see tundus mulle liigagi erootiline, aga parem nii kui see vaevu vaoshoitud mure, mis praegu meedias vastu karjub. Jah, mulle meeldiks, kui Tiina Joosu loeks praegu ka neid kõige ebameeldivamaid uudiseid või keegi teine selline inimene.

Rõõm ja rahu on toredad, vajalikud ja tervislikud ning mul on hea meel, et enamik minu tuttavaid lubab endale püsida selles seisundis ja hoiab selle oleku võimalust üleval ka kõigi teiste jaoks.

Rõõmu ja rahu ja head tervist meile kõigile!

esmaspäev, 13. aprill 2020

Sain pahandada

Sõitsin autoga maanteel, kui äkki märkasin vasikat tee ääres. Päris maantee ääres teepervel. Pidasin auto kinni ja ajasin ta okastraadi taha karjamaale tagasi. Okastraat algas nii kõrgelt, et vasikal oli käkitegu alt läbi pugeda. Ta oli veel nii väike ja rumal ja armas. Puutusin natuke käega ta külge, et ta tee juurest ära ema juurde läheks. Kare ja pehme ja kartlik. Kartis mind, aga mitte autosid. Ja mina kartsin, et hüppab veel suure tee peale.

Natuke oli ärev hetk, maanteel sõidavad autod sajaga ja siis see laps seal niimoodi. Südame rahustuseks pahandasin kõva häälega. Mõnuga. Pahandasin nende lehmadega, et nad oma lapse järele ei vaata ja selle lapsega, et ta targemate veiste sõna ei kuula. Olin üksi maanteel ja keegi ei kuulnud mu pahandamist, peale lehmade, kes hulganisti minu poole vaatasid, ja tuule ja päikese ja heinamaa ja puude. Pahandasin ja nautisin oma pahandamist, nagu ammu pole saanud nautida. Muidu ma ei söanda endale pahandamist lubada. No et traumeerib kedagi või nii. Omasid peab hoidma.

Ma olin kunagi suvevaheajal kolhoosis lüpsja. Mul oli 70 lehma ja 5 mullikat ja ma arvan, et ma ei pahandanud nendega kunagi, sest omasid peab hoidma. Need olid selle suve minu lehmad ja mullikad ja ma vist armastasin neid üsna päriselt. Aga nüüd võõrastega nagu ma lubasin seda endale. Pahandamist. Ja imestasin, kui palju pahandamist minu sees oli varjul olnud kõik see aeg. See pahandamine tahtis minust välja valguse ja kevadõhu kätte.

Siis läksin autosse ja sõitsin edasi, meel rahul. Ma olin saanud pahandada ja ma ei teadnudki enne, et ma seda nii väga vajasin. (Hiljem lisatud selgitus. Ma arvan, et minu sisse oli hulk pahandamisi pahandatud ja ma olin selle kõik ebateadlikult vastu võtnud ja samas ma ise olin oma teistega pahandamisi kaua tagasi hoidnud, soovist olla hea inimene ja mitte kedagi kahjustada ja nüüd ma lasin selle kosena välja ja see oli nii nii hea. Lehmad ka imestasid, ma ütleks.) Aitäh, aitäh, aitäh!

Paar kuud hiljem. Olen nüüd saanud vaadata, kui palju ma tegelikult pahandan, enamasti enda sees. Pahameelt välja näidata pole justkui ilus teiste suhtes, aga seda endas tunda on halb enda vastu. Hea märkamine, et nii on.

Veel hiljem. Tegelikult ma pahandan ikka väljapoole ka, nii et vähe pole. Lihtsalt pole tahtmist seda endale tunnistada. See rikuks mu minapilti ja seda pole ju vaja.

teisipäev, 11. veebruar 2020

"Südamering"

Käisin kogukonnateemalist "Südameringi" filmi vaatamas ja tahan ka arvata, aga mitte niivõrd filmi enda kohta, kui kommentaaride kohta, mida olen sattunud nägema-kuulma. Anu Välba võttis oma hommikuses meelelahutussaates vestluse filmi peaosalistega kokku umbes nii, et kas te nüüd tunnistate ise ka, et ei saagi sellist kogukonda teha (siin ja edaspidi mälu järgi viitan). Olin kaunis üllatunud sellisest kokkuvõttest. Hiljem lugesin Veiko Märka Eesti Päevalehe artiklist välja, et mingid ullid tantsivad ja istuvad hulgakesi arusaamatus südameringis ning loodavad sellest mingit tulemust saada, ikka maaga peab rammu katsuma, et käegakatsutav tulemus oleks. Eravestluses pakkus 70+ meesterahvas, et olid idealistid, tahtsid teisi oma usku pöörata nagu vana aja kommunistid ja midagi nad ei saavutanud. Eks igaüks kõnele siin eelkõige enda maailmavaatest, mitte sellest filmist. Ja nii minagi, nagu me kõik.

Saan nendest kommentaaridest aru, et film oma napi poolteise tunniga ei ava piisavalt tagamaid, millega see kogukond tegeleb ja eemalseisjatele jääb üht-teist arusaamatuks ja siis püütakse see hõlmamatu entiteet endale arusaadavasse raamistikku suruda, öeldes, et mingi jama. Nii on kõige lihtsam, aga see ei aita eriti kedagi. Eks minagi ole eemalseisja, aga ma olen korduvalt Väikese Jalajälje ettevõtmistes osalenud ja sedalaadi maailmavaade pakub mulle nagunii huvi. Ma soovin sellises elus ise osaleda ja olen nende asjade üle mõelnud.

Niisiis Väikse Jalajälje kogukonna tulemustest tahtsin kirjutada. See kool, mida nad väga pauhti oma lastele tegema sattusid ja mille esimesed sammud filmis paljudele ehmatavad võivad tunduda, tegutseb praeguseks mitmel pool Eestis, nimeks on Gaia kool ja igaüks saab sinna oma lapse ka koduõppele registreerida. Täiesti riiklikult kinnitatud õppekavaga ja sõltuvalt asjaoludest kellelegi väga väärt ettevõtmine. Mõisamaal toimuvad tänini erinevad permakultuuri jm koolitused ja erinevad sündmused, koolituspaigana on see täiesti võrratu koht minu arvates. Pealegi on kiiduväärt juba seegi, et üks logu vammist puretud mõisakompleks ellu äratati. Ja veel mulle meeldib, et lisaks põllumajanduse ja aianduse arendamisele tegeles see kogukond väga aktiivselt ka inimeseks olemise kõige olulisemate küsimustega: kuidas elada omavahel kooskõlaliselt ja saada paremad suhted. Harmoonia inimsuhetes on õnne alustala ja sellele on meie ühiskonnas liiga vähe tähelepanu pööratud, ikka see maa ja ühiskonnaga rammu katsumine on esikohal. Keegi peab tegelema ka oma varju tundmaõppimisega ja sellega, et olla inimestena targemad, armastavamad, hoolivamad. Ma olen tänulik, et mõisamaalased selle eksperimendi ette võtsid ja kõigi huvilistega oma tulemusi jagasid. See muutis ka mind inimesena avatumaks ja julgemaks ja ma olen selle eest tänulik. Ma arvan, et nad liiguvad teel, mida meil kõigil on vaja, aga mille vajadust me pole ühiskonnana veel kuigivõrd teadvustanud. Vinguda ongi lihtsam, aga ole mees ja proovi midagi paremaks teha.

Osalt ma olen alguses viidatud arvajatega nõus, et jube vingeid tulemusi mõisamaalastel selle filmi järgi ei paista olevat, kogukonnas elamine tõi kaasa palju raskusi, aga vaatame asja avaramalt: osalejad on filmi algul, kuus aastat tagasi, kui hakati kogukonna rajamise plaane tegema, alles kolmekümnendates noored. Neil on palju energiat, pealehakkamist ja idealismi, usku võimalusse midagi paremaks teha, aga vähe kogemusi ja teadmisi (nõukaaegse lapsepõlve pakutu ei ole positiivses mõttes kogemus, see on miski, millest eemalduda, aga see ei ütle, kuidas teha, et tulemus oleks parem). Kogemuste nappus on selles vanuses ju normaalne ja alati on nii olnud. Nüüd on neil kõigil kogemusi rohkem, soov maailma paremaks muuta on loodetavasti endiselt alles ja vaatame kahekümne aasta pärast, kui nad on õpipoisi east selli- ja meistriikka jõudnud, mida nad on loonud. Euroopas tegutsevatel Findhorni (Šotimaal alates 1969) ja Tamera ja teistel kogukondadel on olnud väga palju pakkuda inimeseks olemise avardumisel ja mul on hea meel, et Eestis ka selles vallas asjad arenevad. Filmi aluseks olev viis aastat on ka väga lühike aeg, et inimese arengus suuri tulemusi saavutada, siin toimub kõik pisitasa.
(Samas jäin mõtlema, kas me tunnistame ikka, et vaimsed ja hingelised tulemused on ka tulemused. Kasvõi selle filmi kaudu on tuhandetel võimalus oma elus asju taibata ja seda polegi nii vähe. Selle kogukonna tegevuse kaudu on tulnud infot selle kohta, kuidas ka nt organisatsioonilises plaanis asju paremini teha kui on tehtud seni ja kõigil huvilistel on sellele infole nüüd ja edaspidi ligipääs. Neid, keda senine elu- ja maailmakorraldus ei rahulda, on Eestis sadu tuhandeid ja kümned tuhanded otsivad aktiivselt uusi ja paremaid lahendusi. Osa neist saab toetust ka Väikse Jalajälje kaudu. Mina olen saanud vähemalt inspiratsiooni. Vahel on see ka hea teadmine, et miski sellisel viisil ei tööta ja tuleb edasi otsida.)

Osalised tunnistavad filmi alguses, et tahavad vägevaid kogemusi oma elus ja seda nad Mõisamaal igatahes said. Ja vähemalt mina sain vaatajana aru, kui oluline on suurt asja teha enda jaoks õigete inimestega – kui on soov jõuda tulemuseni. Kui tahta kogemust, siis lihtsalt võta vastu, mis elu annab – nii nad tegid ja see oli nende valik. Minu lugupidamine selle julguse eest.

Kellele jääb arusaamatuks südameringi kui sellise mõte, siis selle toimimise kohta ka üks näide. Filmis üks naisosaline ütleb, et mehed ei oska naise tundeid vastu võtta, tahavad, et naine oleks rõõmus ja ilus ja rahulik, aga valuga ei oska nad midagi peale hakata. Üks meesterahvas selle peale, et poisse kasvatatakse nii, et kui poiss käitub õigesti, siis ta saab emalt armastust, ja kui valesti, siis ei saa. Poiss vajab tingimusteta armastust, et ta ei õpiks võtma vastutust naise tunnete pärast (ehk siis õpiks mitte võtma vastutust naise tunnete pärast). Mina kuulan mõlemat, võtan sellest oma oa: anna tingimusteta armastust. Aga see tegutsemisjuhis toimib reaalse tulemuse mõttes väga pika aja peale, palju poisse on meesteks kasvanud tingimusteta armastust kogemata ja sellel on tagajärjed. Mingi vabastav taipamine sellistest mõtetest ju samas tuleb ikka kohe ka, ja see loob pinna mõistmisele ja andestusele (nt miks mehed ei oska naise valusaid tundeid vastu võtta).

Kui keegi küsiks, kas ma soovitan seda filmi vaatama minna, siis aus vastus on, et mulle meeldis, mind kõnetas, mina sain mõtlemisainet, sest ma ise liigun paralleelsetel radadel ja need alushoovused on mulle tuttavad ja omased, aga ma arvan, et selle subkultuuri inimesed vaatavad seda filmi nagunii, pole vaja soovitada. Selle kogukonna aluseks oleva maailmavaatega vähem kokkupuuteid omava, nende alushoovustega mittehaakuva inimese jaoks jääb film ilmselt kaugeks ja arusaamatuks – vähemalt see, mida need inimesed seal teha üritavad. Võib olla, et mõne jaoks on film ka häiriv, sest puudutab. Aga ma tänan igaüht, kes püüab avatult vaadata ja mõista. Igal juhul on mul hea meel, et on film, mis nii avatult selliste teemadega tegeleb. Palju tänu kõigile tegijatele pühendumise ja suure töö eest!

Lisalugemist. Vaatasin internetis ringi ja leidsin režissöör Margit Lillakuga tehtud intervjuu. Minu meelest väärt lugemine ja seletab tagamaid põhjalikumalt lahti.
Ja ERRi arvustus.

teisipäev, 4. veebruar 2020

Märkamine

Avastasin, et kadestan mehi, kes võivad süüa rämpstoitu ja end teleka ees paksuks juua ja üldse mitte tegelda sellega, mis neile tegelikult haiget teeb.

Saan aru, et aeg on minulgi ideaalid ja korralikkuse harjutused-harjumused varna riputada, kõrvale panna kõik energiatööd ja ootused enda arengule ja lihtsalt natuke olla, võib-olla tinagi panna, lasta end lötsu ja kummi lohistada ja vastu võtta meditsiini abi.

Kogu aeg lihtsalt ei jaksa ja see pidevalt jube õige olemine muudab mu kõrgiks kah. Aeg on sellest puhata, pausi panna ja aru saada et olen endi veidi üle hinnanud. Ma saan aru, et ma lubasin just äsja endale ühe komavea ja ühe kirjavea ja see on täitsa tore. Elu on ilus.

laupäev, 25. jaanuar 2020

Metsaskäimise meistriklass

Ma pole elus just paljusid raadiosaateid fännanud, aga ligi 40 aastat tagasi oli Fred Jüssi õhtul kella seitsmene linnulaulusaade mu igapäevane kuulamisvara. Isegi nii oluline, et siiamaale mäletan, et ükskord jäin sõpradega kooli juurde jääribale liugu laskma (algklassides ma käisin õhtuses vahetuses) ja koju jõudes oli saade juba läbi. Eks see loodushäälte saade ainult viis minutit vist kestnudki. Lindude hääli ma selgeks ei saanud ega ole mul olnud ka suuremat bioloogiahuvi, aga Fred Jüssi hääle kõla andis mõnusa rahutunde ja seda ma mäletan siiamaale.

Päris selge siis, et ma läksin ka "Olemise ilu" vaatama. Eks ma ole ise ka üsna sarnasel viisil looduses olemise nautija olnud eluaeg. Ja õnn, et on olnud see loodus. Minuaegsetel eestlastel ikka on.

Film meeldis hästi. Nauditavad veekaadrid ja valgusekaadrid ja putukad... mõnus on jälgida sipelgate askeldamist kinotoolist, operaatoril vist nii mõnus ei olnud. Natuke linde ja loomi ka ikka.

Ja ma sain uusi märkamisi, nagu ikka meistriga kohtudes. Mulle meeldib, kuidas Jüssi kõigest sellest kõneleb: lihtsalt, meeldejäävalt, elumuutvalt. Et veevulinal on kõrgemad ja madalamad toonid. Mul seni oli lihtsalt vulin. Küll aga olen ma vahel imetlusega jälginud, kui palju on olemas rohelisi toone ja kui palju imelisi mustreid neist annab luua, kui loojaks on suur Meister ise. Ja sama palju saab luua ka hallidest, pruunidest, kollakatest jne toonidest. Kuigi paljud kaadrid on kogenud eesti looduse nautijale justkui tuttavad, oli ikka ka uusi ja üllatavaid värvi- ja vormikooslusi. Ja hea oli teadvustada, et ka vaikusel on helivarjundid. Nii mõnusat helitausta pole vist ühelgi teisel filmil, mida ma olen kunagi näinud, kuigi "Habras maailm" hingab kannul ja kunagi rahutus nooruses lummas mind "Koyaanisqatsi".

Kui püüda eesti loodusest kõnelda nii, nagu see on, ei saa üle ega ümber metsade raiumisest. Ka ahnusest kõneleb Fred Jüssi viisil, mis ülendas mu hinge. Ma tahan nüüdsest enda ahnuse võtta vaatluse alla, et seda vähendada mõtte, sõna ja teo tasandil. Kas ma midagi muud metsade kaitseks teha saangi?

"Fred Jüssi. Olemise ilu" on vist esimene film üldse, mida ma tahaksin omada (just eelmises lõigus lõpetasin ahnuse vaatluse alla võtmisega... kas pole siis eesmärgiks vähem tahta, vähem omada?). Ma tahaksin seda seisundit, mida film minus tekitas, kogeda veel ja veel. Kinosaalis istudes mõtlesin, et lähen seda veel vaatama. Mu noor kaaslane oli filmist vaimustuses ja plaanib suvel üksi maamajja elama minna, nutivabalt, et olla lihtsalt loodusega koos.

Sarnasel teemal vt kultuurielamuse teemasildi alt, eriti "Habras maailm".