teisipäev, 14. juuli 2020

Haldjakolmkõla

Tervitusega kõigile kanneldajatele
ja teistele pillihelistajatele

Selle loo rääkis mulle üks vioolamängija. See vioolamängija harjutas sel korral oma pilli kandleklassis, kus oli palju kandleid: tosinajagu väikekandleid seinal ja mõni suurem ka. Ühtekokku üsna väikse orkestri jagu.
Kui vioolamängija mängis oma pillil kolmkõlasid ja lugusid, siis helisesid kõik need kandled kaasa, nii et kui vioolaheli oli lõppenud, kandus kuskilt nagu teisest ilmast temani see sama kolmkõla. Ilmselt haldjariigist.
Kuulasin seda lugu ja mõtlesin, et võimalik, et iga kandle sees, üldse iga pilli sees elab haldjas ja mõnel juhul paneb haldjas pilli helisema ka siis, kui ükski inimene tema pilli ei mängi. See vist ongi see muinaslugude imeline muusika. Või siis pädeb see maisem seletus, et samal helikõrgusel olevad keeled vibreerivad kaasa ja kõlakoda võimendab seda, mine võta kinni, kus see tõde on.

Helisevat suve!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar