Pühapäev, 5. juuni 2022

Ühiskondlikud kokkulepped seksuaalsuse väljendamises

Käisin C-Jami kontserdil Kuldjala tornis. Minu kõrval istus paarike: veidi vanem inglise-itaaliakeelne meesterahvas ja noorem eesti naine, eksponeeritud nagu odav prostituut Ameerika filmis. Jäi mulje suhkruissi-suhkrubeibe suhtest. 

Kontserdi ajal masseeris see naine oma kaaslase kubet (ei olnud väga kirglik). See häiris mind, aga ma ei andnud oma häiritusest märku. Õnneks mingil ajal tegevus lakkas ja sain nad unustada ja keskenduda muusikale ja esitusele. Kontsert oli võrratu. 

Järgmisel päeval meenub paarikese häiriv tegevus ja mõtlen, kas ma oleks teinud targemini, kui oleksin kuidagi märku andnud, et seksuaalse sisuga tegevus võiks oodata kontserdi lõpuni ja ma eelistaks, et selliseid asju tehakse privaatses kohas. Kas ma olen  liiga konservatiivne? Võib-olla noortel tänapäeval nii käibki ja ma peaksin olema salliv? Või olen arg enda vajaduste eest seisma? Ja loomulik on eeldada, et kontserdi ajal selliseid toiminguid ei tehta? Kas meil üldse on enam mingeid ühiskondlikke kokkuleppeid seksuaalsuse väljendamise kohta? Kes peaks neid asju suunama? Kuidas?

Kontsert oli võrratu ja lahkusin hea emotsiooniga.

Päev hiljem lisatud. Kaks ööd hiljem jõudsin lahkete kaasamõtlejate toetusel selle ingliskeelse lauseni, mida ma toona oleks võinud neile öelda: et ma oleksin tänulik, kui nad oma intiimseid toiminguid jätkaks intiimses kohas. Tüdruk oleks muidugi eesti keelest ka aru saanud, aga kuna nad omavahel rääkisid inglise ja itaalia keeles, ma pidanuks ikka inglise keeles ütlema. Jee. Endas on selgus käes. Võib-olla piisanuks ka sügavast pilgust, aga minu kõrval istuvale kuklaga minu poole inimesele pole seda just kuigi lihtne saata. Kas ma reaalses olukorras mingi käitumiseni ka jõuaks... loodetavasti pole vajadust. Ja kontsert oli haarav, nii et ma keskendusin ikka muusikale ja selle paarikese tegevuse märkamisest välja lülitumisele. Kui ma oleks tolle olukorra lahendamisele keskendunud, poleks jälle muusikast osa saanud. Selgust ja meelerahu! Mõnusat elu!

Reede, 3. juuni 2022

Viha pandeemia

Mul on facebooki konto olemas, aga ma pole seni olnud suurem jälgija. Kui olen sattunud paariks tunniks lugema, siis sageli on pärast tunne, et seda aega oleks saanud paremini kasutada. Viimasel paaril kuul olen varasemast rohkem lugenud ka võõraste inimeste kommentaare gruppides, kust ma seni ainult endale vajalikku infot võtsin. See on andnud uut infot eestlaste kohta ja palju mõtlemisainet.

Hiljuti lugesin koorijuhist, keda on tabanud raske silmavähi vorm ja kes vajab inimeste abi ravimi saamiseks, mida Eesti haigekassa veel ei toeta (artikkel oli Eesti Ekspressis). Mind hämmastas, et kellegi fb lehel kommenteeriti selle postituse all, et riik ei saa haigete inimeste toetamisega hakkama, sest kogu raha läheb ukraina pagulastele. Ukraina pagulaste vastast viha olen leidnud mujaltki ja sealhulgas just mingit pahatahtlikku vaenu õhutamist, justkui antaks neile tohutuid summasid (juttu on ühekordsest 900-eurosest üüritoetusest, mida nad võib-olla pole seniajani kätte saanud) ja oma rahvas on hädas. Selliste postituste all on mõistlikke ja rahustavaid kommentaare ka ja neid pigem ehk on rohkem kui vihaseid, aga mind ikka üllatab, kust tuleb see viha oma riigi vastu? Riigivastast viha olen leidnud ikka väga erinevate teemapüstituste alt, nii et see tundub juba pandeemia mõõtmeid omandavat.

See maa on meid üles kasvatanud nii hästi kui sai, andnud hariduse ja... nojah, 30+ aastat tagasi oli siin üks teine riik ja selle kasvatused ja haridus olid muidugi omaette lugu... kas siia on koer maetud?

Kas asi on selles, et nõukaaegne kasvatus ja haridus olid suunaga inimese abituks muutmisele? Kogu ettevõtlus oli keelatud ja karistatav (vanemad inimesed mäletavad, et seda nimetati spekulatsiooniks, kui keegi nt ostis Viru hotellis soomlaselt paari teksaseid ja müüs vaheltkasuga eestlasele edasi, neid inimesi nimetati ärikateks ja see oli halva maiguga, isegi põlastusväärne tegevus). Poes ei olnud suurt midagi ja kodus ei tohtinud ise leibagi küpsetada (rukkijahu ka poes ei müüdud, nii et polnudki võimalik). Kogu asja mõte oli inimene luua riigist sõltuvaks mutrikeseks, kes äkki peaks riigile tänulik olema tasuta arstiabi ja hariduse ja söögi eest ka, sest riik annab kõik. 

Kas praegune viha oma riigi vastu kõigis selle lugematutes avaldustes on selle abitusetunde järelkaja? 

Millised põhivajadused on rahuldamata inimesel, kes on vihane Eesti riigi peale, kes ei tee seda ja toda?  Kuhu ta on kinni jäänud? Viha võib olla hea energiaallikas, kui see on suunatud millegi ebavajaliku lõhkumisele, aga meil vist on igal erinev arusaam sellest, mis on siin ebavajalik ja mis vajalik. Ja kas on tarku loojaid ja ülesehitajaid, pärast seda, kui olemasolev on maha lammutatud?

Kas meil on liiga vähe usku sellesse, et minu tegu loeb? Et mina saan maailma luua sellisemaks, kus kõigil on parem elada? Või polegi neil inimestel soovi midagi luua? Tahakski ainult lammutada ja ülekeev viha ei lase näha, mida parasjagu lammutamas ollakse? Kas see on nõuka režiimi loodud abituse kogemusse kinnijäämine? Ma ei saagi midagi luua, sest asjaolud on lootusetult minu vastu? Kas siin all on tunne, et ma olen võime midagi luua ära andnud, see on minult jõuga võetud? Ja jäänud on ainult viha, vimm ja raev oma olukorra ja selle arvatava looja vastu, kusjuures põhjus tundub olevat see praegune riik, sest kaugemale vaatamiseks pole jaksu?