teisipäev, 11. veebruar 2020

"Südamering"

Käisin kogukonnateemalist "Südameringi" filmi vaatamas ja tahan ka arvata, aga mitte niivõrd filmi enda kohta, kui kommentaaride kohta, mida olen sattunud nägema-kuulma. Anu Välba võttis oma hommikuses meelelahutussaates vestluse filmi peaosalistega kokku umbes nii, et kas te nüüd tunnistate ise ka, et ei saagi sellist kogukonda teha (siin ja edaspidi mälu järgi viitan). Olin kaunis üllatunud sellisest kokkuvõttest. Hiljem lugesin Veiko Märka Eesti Päevalehe artiklist välja, et mingid ullid tantsivad ja istuvad hulgakesi arusaamatus südameringis ning loodavad sellest mingit tulemust saada, ikka maaga peab rammu katsuma, et käegakatsutav tulemus oleks. Eravestluses pakkus 70+ meesterahvas, et olid idealistid, tahtsid teisi oma usku pöörata nagu vana aja kommunistid ja midagi nad ei saavutanud. Eks igaüks kõnele siin eelkõige enda maailmavaatest, mitte sellest filmist. Ja nii minagi, nagu me kõik.

Saan nendest kommentaaridest aru, et film oma napi poolteise tunniga ei ava piisavalt tagamaid, millega see kogukond tegeleb ja eemalseisjatele jääb üht-teist arusaamatuks ja siis püütakse see hõlmamatu entiteet endale arusaadavasse raamistikku suruda, öeldes, et mingi jama. Nii on kõige lihtsam, aga see ei aita eriti kedagi. Eks minagi ole eemalseisja, aga ma olen korduvalt Väikese Jalajälje ettevõtmistes osalenud ja sedalaadi maailmavaade pakub mulle nagunii huvi. Ma soovin sellises elus ise osaleda ja olen nende asjade üle mõelnud.

Niisiis Väikse Jalajälje kogukonna tulemustest tahtsin kirjutada. See kool, mida nad väga pauhti oma lastele tegema sattusid ja mille esimesed sammud filmis paljudele ehmatavad võivad tunduda, tegutseb praeguseks mitmel pool Eestis, nimeks on Gaia kool ja igaüks saab sinna oma lapse ka koduõppele registreerida. Täiesti riiklikult kinnitatud õppekavaga ja sõltuvalt asjaoludest kellelegi väga väärt ettevõtmine. Mõisamaal toimuvad tänini erinevad permakultuuri jm koolitused ja erinevad sündmused, koolituspaigana on see täiesti võrratu koht minu arvates. Pealegi on kiiduväärt juba seegi, et üks logu vammist puretud mõisakompleks ellu äratati. Ja veel mulle meeldib, et lisaks põllumajanduse ja aianduse arendamisele tegeles see kogukond väga aktiivselt ka inimeseks olemise kõige olulisemate küsimustega: kuidas elada omavahel kooskõlaliselt ja saada paremad suhted. Harmoonia inimsuhetes on õnne alustala ja sellele on meie ühiskonnas liiga vähe tähelepanu pööratud, ikka see maa ja ühiskonnaga rammu katsumine on esikohal. Keegi peab tegelema ka oma varju tundmaõppimisega ja sellega, et olla inimestena targemad, armastavamad, hoolivamad. Ma olen tänulik, et mõisamaalased selle eksperimendi ette võtsid ja kõigi huvilistega oma tulemusi jagasid. See muutis ka mind inimesena avatumaks ja julgemaks ja ma olen selle eest tänulik. Ma arvan, et nad liiguvad teel, mida meil kõigil on vaja, aga mille vajadust me pole ühiskonnana veel kuigivõrd teadvustanud. Vinguda ongi lihtsam, aga ole mees ja proovi midagi paremaks teha.

Osalt ma olen alguses viidatud arvajatega nõus, et jube vingeid tulemusi mõisamaalastel selle filmi järgi ei paista olevat, kogukonnas elamine tõi kaasa palju raskusi, aga vaatame asja avaramalt: osalejad on filmi algul, kuus aastat tagasi, kui hakati kogukonna rajamise plaane tegema, alles kolmekümnendates noored. Neil on palju energiat, pealehakkamist ja idealismi, usku võimalusse midagi paremaks teha, aga vähe kogemusi ja teadmisi (nõukaaegse lapsepõlve pakutu ei ole positiivses mõttes kogemus, see on miski, millest eemalduda, aga see ei ütle, kuidas teha, et tulemus oleks parem). Kogemuste nappus on selles vanuses ju normaalne ja alati on nii olnud. Nüüd on neil kõigil kogemusi rohkem, soov maailma paremaks muuta on loodetavasti endiselt alles ja vaatame kahekümne aasta pärast, kui nad on õpipoisi east selli- ja meistriikka jõudnud, mida nad on loonud. Euroopas tegutsevatel Findhorni (Šotimaal alates 1969) ja Tamera ja teistel kogukondadel on olnud väga palju pakkuda inimeseks olemise avardumisel ja mul on hea meel, et Eestis ka selles vallas asjad arenevad. Filmi aluseks olev viis aastat on ka väga lühike aeg, et inimese arengus suuri tulemusi saavutada, siin toimub kõik pisitasa.
(Samas jäin mõtlema, kas me tunnistame ikka, et vaimsed ja hingelised tulemused on ka tulemused. Kasvõi selle filmi kaudu on tuhandetel võimalus oma elus asju taibata ja seda polegi nii vähe. Selle kogukonna tegevuse kaudu on tulnud infot selle kohta, kuidas ka nt organisatsioonilises plaanis asju paremini teha kui on tehtud seni ja kõigil huvilistel on sellele infole nüüd ja edaspidi ligipääs. Neid, keda senine elu- ja maailmakorraldus ei rahulda, on Eestis sadu tuhandeid ja kümned tuhanded otsivad aktiivselt uusi ja paremaid lahendusi. Osa neist saab toetust ka Väikse Jalajälje kaudu. Mina olen saanud vähemalt inspiratsiooni. Vahel on see ka hea teadmine, et miski sellisel viisil ei tööta ja tuleb edasi otsida.)

Osalised tunnistavad filmi alguses, et tahavad vägevaid kogemusi oma elus ja seda nad Mõisamaal igatahes said. Ja vähemalt mina sain vaatajana aru, kui oluline on suurt asja teha enda jaoks õigete inimestega – kui on soov jõuda tulemuseni. Kui tahta kogemust, siis lihtsalt võta vastu, mis elu annab – nii nad tegid ja see oli nende valik. Minu lugupidamine selle julguse eest.

Kellele jääb arusaamatuks südameringi kui sellise mõte, siis selle toimimise kohta ka üks näide. Filmis üks naisosaline ütleb, et mehed ei oska naise tundeid vastu võtta, tahavad, et naine oleks rõõmus ja ilus ja rahulik, aga valuga ei oska nad midagi peale hakata. Üks meesterahvas selle peale, et poisse kasvatatakse nii, et kui poiss käitub õigesti, siis ta saab emalt armastust, ja kui valesti, siis ei saa. Poiss vajab tingimusteta armastust, et ta ei õpiks võtma vastutust naise tunnete pärast (ehk siis õpiks mitte võtma vastutust naise tunnete pärast). Mina kuulan mõlemat, võtan sellest oma oa: anna tingimusteta armastust. Aga see tegutsemisjuhis toimib reaalse tulemuse mõttes väga pika aja peale, palju poisse on meesteks kasvanud tingimusteta armastust kogemata ja sellel on tagajärjed. Mingi vabastav taipamine sellistest mõtetest ju samas tuleb ikka kohe ka, ja see loob pinna mõistmisele ja andestusele (nt miks mehed ei oska naise valusaid tundeid vastu võtta).

Kui keegi küsiks, kas ma soovitan seda filmi vaatama minna, siis aus vastus on, et mulle meeldis, mind kõnetas, mina sain mõtlemisainet, sest ma ise liigun paralleelsetel radadel ja need alushoovused on mulle tuttavad ja omased, aga ma arvan, et selle subkultuuri inimesed vaatavad seda filmi nagunii, pole vaja soovitada. Selle kogukonna aluseks oleva maailmavaatega vähem kokkupuuteid omava, nende alushoovustega mittehaakuva inimese jaoks jääb film ilmselt kaugeks ja arusaamatuks – vähemalt see, mida need inimesed seal teha üritavad. Võib olla, et mõne jaoks on film ka häiriv, sest puudutab. Aga ma tänan igaüht, kes püüab avatult vaadata ja mõista. Igal juhul on mul hea meel, et on film, mis nii avatult selliste teemadega tegeleb. Palju tänu kõigile tegijatele pühendumise ja suure töö eest!

Lisalugemist. Vaatasin internetis ringi ja leidsin režissöör Margit Lillakuga tehtud intervjuu. Minu meelest väärt lugemine ja seletab tagamaid põhjalikumalt lahti.
Ja ERRi arvustus.

teisipäev, 4. veebruar 2020

Märkamine

Avastasin, et kadestan mehi, kes võivad süüa rämpstoitu ja end teleka ees paksuks juua ja üldse mitte tegelda sellega, mis neile tegelikult haiget teeb.

Saan aru, et aeg on minulgi ideaalid ja korralikkuse harjutused-harjumused varna riputada, kõrvale panna kõik energiatööd ja ootused enda arengule ja lihtsalt natuke olla, võib-olla tinagi panna, lasta end lötsu ja kummi lohistada ja vastu võtta meditsiini abi.

Kogu aeg lihtsalt ei jaksa ja see pidevalt jube õige olemine muudab mu kõrgiks kah. Aeg on sellest puhata, pausi panna ja aru saada et olen endi veidi üle hinnanud. Ma saan aru, et ma lubasin just äsja endale ühe komavea ja ühe kirjavea ja see on täitsa tore. Elu on ilus.