Tühistamisest. Isiklikult

Üks keeleteaduse doktorant ei teadnud avaliku esinemise ajal eesti sõnade tähendust. Mis on osavõtlik, liiderlik, tüüne. Sellest tuli palju kisa. Ühed arvasid, et sellist keeleteadust pole vaja. Kogu Tartu Ülikooli õpe on väärtusetu. See tuleb tühistada. Teised arvasid, et keel muutub ajas ja eri põlvkondadel ongi sõnadel eri tähendused. Mis need keeleinimesed ja muidu arvajad näägutavad, ei lase inimestel rahus elada. Kogu keelehooletöö tuleb tühistada ja las igaüks väljendab end nii, nagu heaks arvab.

Kahjuks ma ei mõelnud seda lugu välja. See ei ole halb unenägu. Meil ongi saanud kombeks inimesi tühistada, kui nad arvavad teistmoodi*. Vaatasin seda olukorda sügavuti. Minus tekitas see hirmu. Mis siis, kui mina eksin? Kes teeb, sellel ikka juhtub ja kõigi meele järele polegi võimalik olla. Siis tullakse ju  kambakesi mind tühistama ja ilmselgelt kogu mu eksistents seatakse kahtluse alla. Parem ma ei tee midagi. Olen vaikselt kodus ja tikin. Ja seda tikitud eset ma ei näita kellelegi. Peidan kapipõhja. Ainult nii on kindel, et keegi ei saa selle kohta midagi öelda. Siis ma ehk ei saa haiget. Mul tegelikult on valus isegi võõraste inimeste tühistamist kõrvalt vaadata. Nii et ma parem ei tee meediat ka lahti. Parem ei kohtu inimestega. Inimesed on hirmsad.

Ainult et elu jääb nii elamata ja tegemised tegemata.

Mõtlesin uuesti. Tükk aega mõtlesin. Kuidas teha nii, et ei võtaks isiklikult seda, mida öeldakse, vaid kuulaks seda valu, mis nende reaktsiooni taga on. Lapsepõlves tehtud liigset mõttetut kriitikat, põlvkondade konflikti, sugupõlvede traumat. Lihtsalt kuulaks ja laseks sel kõigel minna. 

Ja siis kuulaks uuesti. Kuulaks oma hingekõrvaga seda, mida mulle on lapsena kriitilist öeldud. Seda on palju. Mida on öeldud selle kohta, mida pean väärtuslikuks. Mida on öelnud arstid, keskkonnakaitsjad, õpetajad... Mida on öelnud inimesed, kes on haiget saanud. Kuulaks seda selle kõrvaga, et neil oli valus.  Neil on valus. Mul on valus. Ja nähes kõike seda valu, mida mina olen seda kuuldes tundnud, hoiaks end armastuse soojuses. Armastust ja valgust meile! 

Imelist kevade algust!

* Tühistamise all ma pean silmas erinevate arvamuste olukorda, kus tundub, nagu vaidluses osalejal oleks eesmärgiks mitte võit teise poole üle, vaid vastase täielik hävitamine.

Oma igapäevast enesearengu tööd...

Oma igapäevast enesearengutööd ei saa teiste teha jätta. Täna osalesin Kersti Lossmanni rahu ja tasakaalu kaugseansil. Mõni ikka küsib, et mis ja kuidas. Eks mul ole aastate jooksul n-ö kindel kord välja kujunenud sellega. 

Esimese korra võtan kaugseanssi vastu siis, kui see just valmis sai, umbes samal ajal. Täna lahkus tütar poole kaheteist ajal ja siis oligi paras aeg kõik muu kõrvale panna ja keskenduda endas rahu ja tasakaalu loomisele. Ma eelistan valida aja, mil vähem pereliikmeid kodus liikumas-suhtlemas-toimetamas, aga nad on harjunud ka sellega, et panen oma toa uksele sildi "Palun vaikust, kaugseanss!" ja sel ajal hoitakse tund aega vaikust. See on minu püha aeg ja ma võin väga mittepühaks muutuda, kui ma oma püha aega ei saa (mitte et see mulle au teeks, aga elu on selline).

Kaugseanss tehakse valmis kusagil mujal ja vastu saab seda võtta seal, kus parajasti ollakse. Hea, kui on vastuvõtmiseks vaikne koht. Sageli sukeldun seanssi nii sügavale, et uinun paarikümneks minutiks.  Esimese korra võtan seanssi sageli vastu lihtsalt nii, nagu see on kirjelduses kirjas. Võib-olla mõtlen oma teemade peale, kui on sedasorti kaugseanss, aga kui ei ole, siis ei mõtle suurt midagi. Ja kui see mõtlemine ongi, siis on see pigem sellist mittemõtlevat sorti mõtlemine. Kontemplatsiooniks oleks vast liiga suurejooneline nimetada, ega ma siin mingi munk pole (kas nunnad üldse kontempleerivadki?).

Järgmised vastuvõtmise korrad on lühemad. Vaatan läbi konkreetse kaugseansi teemad ja siis enda sisse, et mis minus sellega haakub. Otsin n-ö oma hinge tagataskud läbi. Seekord nt oli viiteid sõjale ja partnerluse teemadele. Kas on naist, kellel kunagi elus poleks suhteteemades raskusi olnud? Praegu nt vaatasin üle oma suhted vanematega, eriti mõne pingelise aspekti isaga, aga ka muid episoode erinevatest elujärkudest. Sõja teema mind enne nii valusalt ei kõnetanud, aga võtsin siis ette ja lugesin paar tundi internetist Ukraina sündmuste kohta, kuni nutt peale tuli. Sõja teema hakkas vägagi kõnetama: oma vanavanemate lood ja varasemate põlvede katsumused neilt teemadel ja veel kuskilt leitud lood, mis kunagi on puudutanud.  Kõik see oli minu mustritesse jälgi jätnud. Põlvkondadevahelised pinged. Neid siis vabastasin kaugseansi abil. Vahepeal mugisin natuke karamellišokolaadi, sest oli selle isu ja mul on karamelliga mingi teema.

Siis elasin vahepeal niisama ja märkasin endas soovi maailma muuta. Hakkasin uuesti kaugseanssi vastu võtma. Soov maailma muuta on üks sõdade algpõhjusi. Ma usun, et on oluline endas nende teemadega töötada.

Siis läksin sümfooniaorkestri kontserdile. Dirigent alustas vaikuseminutiga. Kogu orkester ja saal, kõik olid täielikus vaikuses, see oli sügav ja valus ja mul läks jälle silm märjaks. Kava oli ka pisut muudetud, esimeseks looks sai Pärdi Fratres. Ja pärastpoole Pärdi Cantus in memoriam Benjamin Britten. Nende aegadel mul tulid jälle tasakaalutud emotsioonid sügavatest kihtidest ja jälle võtsin kaugseanssi vastu ja tasakaalustasin end. Kuulasin muusikat kogu kehaga. Palju keelpille ja teisi pille võtab keha võnkuma.  Midagi võngutab lahti, vabastab, annab puhtuse ja kerguse. Hea tunne. 

Ja siis vastu ööd võtan veel kaugseanssi vastu, kui meenub. Vahel ärkan ka öösel üles mingi sisepingega ja hakkan kaugseanssi vastu võtma, uinudes samal hetkel ja protsess jätkub minu uneajal süvakihtides. Vahel käin jalutamas või pesen nõusid, samal ajal kaugseanssi vastu võttes. Kui on mingi pooleldi monotoonne lihtne turvaline tegevus, siis see võib taustaks olla. Autoroolis ega süüa tehes mitte kunagi.

Kersti kaugseanss kestab tavaliselt päeva või paar (umbes korra kuus on see võimalus, järgmine kord tuleb pööripäeval, nii on see aastaid olnud). Ma luban endal selle aja olla neis heledatest püüdlustes, palvetada nende inimeste ja rahvaste eest. Eelkõige palvetan ikka enda ja oma suguvõsa ja lähiringi eest. Ja ma tunnen, et see palvetamine on teistmoodi kui siis, kui teen seda üksi oma jõuga. Seepärast ma neil kaugseanssidel alati osalengi (igaks juhuks olen palunud Kerstil mulle neist teada anda, sest fb ma luban endal mitte jälgida).

Rahu ja tasakaalu meile kõigile!

Andestama õppimise teekond

Ma olen aastakümneid olnud oma ema peale vihane. Teinud etteheiteid, teismeeas suuliselt, hiljem oma peas. Saanud kirjanduse põhjal ja targemate soovitusel aru, et sellised tunded pole tervislikud ja siis proovinud aastakümneid talle kõike andestada*. Mäletan, kuidas kunagi ammu kujundasin oma peas talle tänuõhtuid, olen temaga seotud teemasid üle kandnud teisele inimesele, kes veidi sarnanes, kirjutanud talle tänukirju, harjutanud seda kõike ikka palju aastaid ja proovinud ka suuliselt tänada, tulemust oli napilt. Meie suhted olid üsna viimase ajani külmad, praegu ka vaevalt leiged.

Esimene murrang tuli, kui kohtusin Youtube´is Ho'oponopono lauluga. Selle kaudu ma sain andestuse tundesse sisse. Lugenud olin selle kohta vast kümmekond aastat varemgi, printinud jutu paberile ja proovisin, aga kuiv teooria jäigi kuivaks teooriaks minu peas, see ei puudutanud südant, tunnetust ega olemise viisi. Niisiis edaspidi kuulasin oma peas seda laulu ja igatahes parem oli. Õppisin andestama teistes suhetes, kuigi meistri tasemeni on ikka maad minna. Suhted emaga said paremaks pärast erinevaid teraapilisi tegevusi (mina tegin neid targemate inimeste juhatusel, aga mitte emaga koos, sest tema ei näe sellisel tegevusel mingit mõtet). Liblikmassaažist oli palju abi, et leevendada mh tema minuga seotud pingeid, aga seda tuli ka ikka kümneid kordi teha paari aasta jooksul. Ma väga igatsesin emaga häid suhteid luua ja pühendasin sellele 25 a jooksul omajagu aega ja energiat nii targemate inimeste toetusel kui omaette.

Nüüd juhtusin võtma vastu andestuse eeterliku õli protokolli. Päälmised tunded kadusid viuhti ja järele jäi kergus. Järgmisel päeval tuli suurem kehaline reaktsioon, mis kindlasti polnud õlideküllast saadud mürgitus, vaid kehast vabanes suure hooga suur hulk pingeid. Tundsin, et vajan looduse toetust, taimede lõputut armastust. Läksin botaanikaaia rosaariumi ja nuusutasin roose. Ma varem ei teadnud, et roosid nii erinevalt lõhnavad. Seda teadsin, et mõni ei lõhna peagu üldse. 

Esimesena jäi meelde roosade õitega Angela, tema on mu lemmiklõhn! Siis leidsin omamoodi võluva Angelique´i. Sidrunisema lõhnaga helekollased ´Goldmarie´ ja veidi magusam ´Polygold´ köidavad järgmisena mu tähelepanu, siis tumekollane ´Postillion´ ja kommisema noodiga klassikalise roosilõhnaga valge ja roosaga ´Ńostalgie´. Vahele palju teisi. 

[Ma ei arva, et peaksid peatuma mu lillelõhnakirjeldusi lugema, parem leia enda lähedusest mõni taim ja koge teda kõigi meeltega. Sukeldu, ole selles.]

Ma roosiõite kuju seekord peagu ei märkagi, sest lõhn on see, mis viib teistele tasanditele, kuhu mul praegu on vaja minna. Siis veel üks kollane ´Jan Spek´ ja roosa ´Rita´ ning suureõieline tumepunane Ćoncorde´. Ma ei oska neid lõhnanüansse kirjeldada. Sõnad ei küüni nende sfäärideni. Aga neis sfäärides sünnib palju.

Hingasin rooside lõhna, kuni hing sai täis ja rohkem ei tahtnud. Aias ringi kõndides ja vahepeal märkmeid tehes hingasin sisse roosi olemust ja saatsin seda kõigile inimestele kõigis eludes, kellega on midagi pooleli jäänud. Neid olukordi oli palju. Selleks kulus paar tundi ja see oli väsitav. Vahepeal istusin ja puhkasin ka. Vaatasin sügiskuldseid puid.

Siis lahkusin rooside juurest ja puhkasin veel kirsipuu juures. Ja jalutasin veidi. Kui botaanikaaed kinni pandi, olin veel mõnda aega kõrvalolevas metsas (mis tore praktiline komme võtta kaasa sooja riideid ja jooki, et keha vajadused ei viiks tähelepanu oluliselt kõrvale, rõõmustan selle üle). Vaja oli lasta sel kõigel laagerduda. Kogetud oli väga palju ja ma polnud veel valmis tavamaailma naasma. 

Marge Maria Lanno kirjutab oma fb lehel on roosist nii. Mina arvan, et minu andestuse teemad polnud kuigivõrd kehalise armastuse tunnetega seotud, pigem kõige muuga. Minu jaoks on roos pigem inimarmastuse taim. Need olid ajastute jooksul kogunenud pinged, mis olid kristalliseerunud kõvadeks energeetilisteks kamakateks mu kehas ja nüüd tasapisi lõhustatud, lahustatud, puhastatud ja välja viidud saavad. Ega ühe päevaga sellist tööd ju ära ei tee. Ma tänan oma keha, kes kõike seda kannab. Ja roose, kes meie soojade öödega oktoobrikuus veel nii rikkalikult õitsevad. Paljud puud on juba raagus (eks neil põuase suve järel oli ilmselt kergendus end aegsasti puhkama seada).

Targemate inimeste juhatusel hakkan mõistma, kuidas see, mida teine inimene mulle ütleb, ei ole tegelikult seotud minuga**, vaid sellega, kuidas see inimene end tunneb. Ja kui keegi teeb midagi, mis mulle ei meeldi, siis ta ei tee seda minu häirimiseks***, vaid seepärast, et ta tunneb, et peab midagi tegema ja paremini ei oska. Andestus on siin ju ainuke asjalik valik. Mitte et see mul lihtsalt tuleks. Aga seda suurem on mu tänu, kui mulle ükskord kohale jõuab, et kõik see oli vajalik, et muuta oma teadvuse seisundit ja õppida elama viisil, kus ma enam ei võta midagi isiklikult. Väga palju on põhjust tänada oma ema, kes on seda mulle varsti viis aastakümmet väsimatult õpetanud.

See õppetund õpetab, et igal inimesel tuleb teha nii, nagu on tema jaoks õige ja minul tuleb samuti teha seda, mis on minu jaoks õige (isegi kui see ei meeldi kellelegi teisele). See kõik on jumaliku plaani osa.

* Igaks juhuks nimetan, et täiesti tavalise korraliku emaga on antud juhul tegemist, meil oli alati laud kaetud ja riie seljas, kindlasti ta soovib iga päev meile parimat; lihtsalt minul on olnud kõrgemad nõudmised, mida ta pole saanud täita - ja emale või ükskõik kellele sedalaadi nõudmiste esitamine on igal juhul kohatu, aga mina olen ka kõigest inimene. Eks siin ole ka endale andestamise vajadust.

** Vähemalt ütlemise viis ja teise inimese tunded kindlasti ei ole minuga seotud, maistes üksikasjades muidugi on minus miski selle teate valla päästnud.

*** Mitte minu ema igatahes, tema soovib head.

Ma soovin meile kõigile armastust ja mõistmist või leppimist, et asjad on nii, nagu nad on ja kergust sellega toime tulla! Vajadusel inimkeelset juhatust ka. Kuulan veel ho´oponopono laulu. Tänan kõiki selle autoreid ja esitajaid.

10 päeva hiljem lisatud. Paar päeva läks mööda ja võtsin kätte raamatu "Isegi kui see maksab mulle elu!". See on terviseteemalistest konstellatsioonidest. Üks lugu oli sellest, kuidas vähihaigel mehel olid kõrged ootused oma vanematele ja nood ei suutnud selliseid ootusi kuidagi täita, nad niigi juba andsid oma pojale kõik. Kui see keskealine mees konstellatsioonis asjalugude sellist olekut nägi ja mõistis ning terapeudi toetusel oma illusioonide purunemise valuga toime tuli, kadusid ka haigusnähud. Kuus kuud hiljem oli ta vähist puhas. (Raamatu autor peab võimalikuks, et oli ka teisi tervenemisele viivaid tegureid, millest ta ei tea). 

See lugu puudutas mind sügavalt. Just see mõistmine, et ka mina olen oodanud oma emalt midagi enamat kui neil on olnud mulle anda. Ma olen oodanud midagi muinasjutulist, arhetüüpset, imelist ja olnud leppimatu tema tavalisusega. Lugesin sealt konstellatsioonide raamatust seda lugu ja tuli mõistmine, et mu ootused on olnud liigsed, kohatud ja sellega seoses tuli suur soov emalt andestust paluda kõige eest. Muinasjuttude põhiteema on ka ju oma vanemate austamine. Lugesin neid lugusid lapsena ja ikka tundus, et need vanemad seal muinasjuttudes on midagi enamat. Aga ei ole. Inimesed on ikka inimesed ja tuleb õppida andestama ning võtma neid nii nagu nad on. Nüüd ma lõpuks saan sellest aru.

Varjutöö näide

 Kuigi ma üldiselt püüan maailmale näidata oma heledamat palet, tuli praegu soov jagada ka enda varjupoolt. See on üks vana lugu. Pimedal sügisõhtul tuli Tallinnasse lõunaeestlane täiskasvanutele kadritarkusi jagama. Ta tunnistas kohe alul, et on kangesti närvis, et kuidas tallinlased ta vastu võtavad. Ja see närvisolek oli kogu tema olekust näha, hääl värises ja kehahoid oli lössis. Mind tegi see olukord veidi trotslikuks, aga ma pidasin end üsna kenasti ülal. Nagu sotsiaalsed täiskasvanud ikka, tegin enam-vähem mis vaja ja n-ö mõtlesin kaasa, nagu ennevanasti see pedagoogiline väljenduslaad oli. Osalesin ilusti. 

Koolituse sisu oli suht tore, selle eest oleks võinud ka tänada, aga kui ma mingi tänuavaldusega ehk hakkama saingi, siis polnud see kuigi tummine tänu. Pigem selline moepärast tänamine, oletan, sest sügavam emotsioon oli sügavalt solvunud inimese või musta hundi oma.

Täna kuidagi äkki see emotsioon tuli meelde, soovib vist minust väljuda ja ma nüüd väljastan selle siia avalikku kohta. Ma siin nüüd omas mõttes lõugasin natuke ta peale, et mis mõttes sa tuled niimoodi koolitust andma, et suhtud koolitavatesse sellise eelarvamusega, kas ma sinu arust olen mingi hunt vä? Miks sa lood minust sellist kuvandit, see on mulle solvav ja siis ma tahangi su nahka pista*. Ja see on sinu enda süü, sest sa ise teed end selliseks talleks ja see ajab mind vihale**. 

Ma arvan, et koolitus oleks ka olnud väärtuslikum ja sisukam, kui koolitaja oleks oma publikusse lugupidaval võrdsel viisil suhtunud ja tegelnud loova eneseväljendusega, mitte ettevalmistatud materjalidelt maha lugenud, võideldes samal ajal oma sisemiste hirmudega, mida ilmselt toitis ka minu ebasõbralik pilk.

Ma nüüd natuke uurin, mis viha see on. Ja miks on mulle täna oluline suhtuda kõigisse inimestesse võrdselt. Ma tänan selle kogemuse eest!

* Mitte et ma aru ei saaks, et tallinlased on selliseks suhtumiseks ise põhjust andnud, sest vahel käituvadki lõunaeestlaste suhtes üleolevalt, sellest mul on kahju, see on ülekohtune ja vägivaldne. Ma palun vabandust, et sellised asjad juhtuvad. Ma tänan, et see aitab mõista, et kõik inimesed on võrdsed ja ühepalju armastust väärt.

** Muidugi on minu viha ainult minu enda "süü". Ega ma siis päriselt kedagi ei süüdista siin. Lihtsalt lasen "looma" välja. Tegelikult tasub vihaga loomulikult targemini ümber käia, mitte seda lihtsalt lahti lasta. 

Armastust ja valgust!

Enda jaoks alati olemas

Kunagi nooremana mulle tundus ilus lause "Ma olen sinu jaoks alati olemas". Kuskilt filmist või raamatust ma selle leidsin, sest minu tutvuskonnas ega suguvõsas nii ei kõnelda ega olda ka. Meis on piisavalt elutervet isekust ja adekvaatset maailmataju, sest ega elu olukordades olegi võimalik kellegi teise jaoks alati olemas olla. Selle lause ilu oli kuulaja kõrvades ja vist ka veidi nihkes unistuses üleelusuurusest kahe inimese vahelisest ühtsusest.

Eile õhtul enne üheksat hakkas mu tuttav minuga Messengeris kirjutama. Mõne rea lugesin, mõtlesin veidi ja kirjutasin vastu, et lähen nüüd õunamoosi keetma. Ma olin endale seda samal õhtul lubanud: puhkan veidi (helendava ekraani ees) ja siis keedan potikese õunamoosi, valge klaar kaua ei oota (ja mulle meeldib klaarimoos). See oli just üks neid olukordi, kus ei saa valida korraga mõlemat, ennast ja seda teist inimest. Ja aus ülestunnistus: osa sellest õunamoosikeedu ajast ma mõtlesin selle olukorra peale. See 40+ naisterahvas võib-olla oleks sel hetkel soovinud midagi enamat jagada, tal oli veidi ebamugav olukord. Samas ma olen kindel, et ta saab endaga hakkama, sest tavaliselt ju ikka saab.

Meenutasin, kuidas mul on tulnud tervisehäire sellest, et proovisin kellegi jaoks pikema aja jooksul olemas olla, sest see teine inimene tookord varem tundus olevat väga raskes olukorras - ja minu tervis ei pidanud sellele emotsionaalsele pingele vastu. Ju ma siis tegin enda jaoks maha, et hoian enda piire. Ma luban endal panna kell üheksa õhtul kõik ekraanid ära, et olla õhturahus (maised toimetused ei riku und). Ma luban endal üldse mitte neid ekraane vahtida. Ilmselt ma luban endal ka hoiduda igast suhtlusest, eriti teraapilise kallakuga kuulamisest, kui mistahes muul kellaajal ei ole piisavalt tugevat tunnet (mul on endaga omajagu tegemist). Tõsisel teemal kaasa kuulamine võib olla minu tasemel kuulaja jaoks lausa üle jõu käiv pingutus (ma tõesti soovin oma võimekust tõsta selles vallas ja teen selleks teadlikke pingutusi, aga see võtab aega). Ma annan endale aru, et mul pole võimekust elada üllalt põhimõtte järgi olla kellegi jaoks alati olemas. Saan aru, et andsin selle põhimõtte või soovi eile ära.

Ja näen ikka mingeid süütunde riismeid, et pean seda siin niimoodi välja vabandama. Ideaalidest maa peale tulla on vahel ebamugav. Enda ja teise vahel valida on minu jaoks ebamugav. Reaalsus on see, et ma pole teise jaoks alati olemas. Aus on olla olemas enda jaoks. Aga isegi see alati ei õnnestu.

Suplus inimhinge pasameres

Üks suuremaid tarkusi, mis mina olen oma radadel omandanud, on see, et vaatamata kõigile püüdlustele hästi teha, on tark lubada endale seda, mis parajasti on. See arusaam ei tulnud mulle kiirelt ega kergelt (nii nagu mõni tahab saada ratsa rikkaks, olen mina tahtnud paugust targaks saada, aga tuleb tunnistada, et seni pole õnnestund).

Igatahes on hea see, et pole vaja olla iseendast ilusam ega elada kõigi nende lõputute tervislike õpetuste järgi, vaid parem teha seda, mis enda jaoks on õige, isegi teades, et mu käitumine on kellelegi ebamugav  (endale alatihti) või mõni toiduvalik viib tervisest eemale. Ja samavõrd lasta neid asju siis teha ka teistel, isegi kui see mulle on ebamugav. Ja kui need asjaolud kord nagunii juhtuvad, siis pidada hing kinni, sukelduda ja otsida nende ebamugavuste juurmisi põhjuseid selles hinge pasameres* (mulle tuli praegu "Kullaketrajate" muinasjutt meelde, kuidas prints end mudaga kokku tegi, vähiks muutis ja neitsist vesikupukest päästma läks).

Niisiis ma tean, et see söögivalik on mulle halb, aga ikka teen - selle erinevusega varasemast, et ma vaatan (sageli targema inimese abil) väga sügavale endasse, miks ma sellist valikut kordan, teades algusest peale selle valiku kahjustavast mõjust, tundes ja tunnetades jätkuvalt nende olukordade kahjustavaid mõjusid endale ja teistele. Konkreetselt näiteks mu isaliinis on mingitel ürgsetel põhjustel kombeks poolriknenud või vähekvaliteetse toidu söömine, mis praeguses olukorras mitte mingil viisil põhjendatud pole (näljasurmaeelses olukorras või ka süvavaesuses oleks teine asi). Ma olen aastaid seda näinud, imestanud ja (aeg-ajalt) ikka teinud. 

Täna siis vaatasime targa inimesega koos taustu ja tagamaid. Sain teadlikumaks ja puhastasin välja, mis selle taga olid. Nüüd olen väsinud, aga õnnelik. Kergem on olla.

Puhas ja hele ja ilus olek on ikka mu reisisihiks. Tee sinna võib olla käänuline. Otse mingu need, kel on päralejõudmisega kiire.

Aega ja selgust meile kõigile!

* Minu ettekujutuses on hinges neid meresid palju ja erinevaid. Muist ikka säravpuhtad ka.

"Südamering"

Käisin kogukonnateemalist "Südameringi" filmi vaatamas ja tahan ka arvata, aga mitte niivõrd filmi enda kohta, kui kommentaaride kohta, mida olen sattunud nägema-kuulma. Anu Välba võttis oma hommikuses meelelahutussaates vestluse filmi peaosalistega kokku umbes nii, et kas te nüüd tunnistate ise ka, et ei saagi sellist kogukonda teha (siin ja edaspidi mälu järgi viitan). Olin kaunis üllatunud sellisest kokkuvõttest. Hiljem lugesin Veiko Märka Eesti Päevalehe artiklist välja, et mingid ullid tantsivad ja istuvad hulgakesi arusaamatus südameringis ning loodavad sellest mingit tulemust saada, ikka maaga peab rammu katsuma, et käegakatsutav tulemus oleks. Eravestluses pakkus 70+ meesterahvas, et olid idealistid, tahtsid teisi oma usku pöörata nagu vana aja kommunistid ja midagi nad ei saavutanud. Eks igaüks kõnele siin eelkõige enda maailmavaatest, mitte sellest filmist. Ja nii minagi, nagu me kõik.

Saan nendest kommentaaridest aru, et film oma napi poolteise tunniga ei ava piisavalt tagamaid, millega see kogukond tegeleb ja eemalseisjatele jääb üht-teist arusaamatuks ja siis püütakse see hõlmamatu entiteet endale arusaadavasse raamistikku suruda, öeldes, et mingi jama. Nii on kõige lihtsam, aga see ei aita eriti kedagi. Eks minagi ole eemalseisja, aga ma olen korduvalt Väikese Jalajälje ettevõtmistes osalenud ja sedalaadi maailmavaade pakub mulle nagunii huvi. Ma soovin sellises elus ise osaleda ja olen nende asjade üle mõelnud.

Niisiis Väikse Jalajälje kogukonna tulemustest tahtsin kirjutada. See kool, mida nad väga pauhti oma lastele tegema sattusid ja mille esimesed sammud filmis paljudele ehmatavad võivad tunduda, tegutseb praeguseks mitmel pool Eestis, nimeks on Gaia kool ja igaüks saab sinna oma lapse ka koduõppele registreerida. Täiesti riiklikult kinnitatud õppekavaga ja sõltuvalt asjaoludest kellelegi väga väärt ettevõtmine. Mõisamaal toimuvad tänini erinevad permakultuuri jm koolitused ja erinevad sündmused, koolituspaigana on see täiesti võrratu koht minu arvates. Pealegi on kiiduväärt juba seegi, et üks logu vammist puretud mõisakompleks ellu äratati. Ja veel mulle meeldib, et lisaks põllumajanduse ja aianduse arendamisele tegeles see kogukond väga aktiivselt ka inimeseks olemise kõige olulisemate küsimustega: kuidas elada omavahel kooskõlaliselt ja saada paremad suhted. Harmoonia inimsuhetes on õnne alustala ja sellele on meie ühiskonnas liiga vähe tähelepanu pööratud, ikka see maa ja ühiskonnaga rammu katsumine on esikohal. Keegi peab tegelema ka oma varju tundmaõppimisega ja sellega, et olla inimestena targemad, armastavamad, hoolivamad. Ma olen tänulik, et mõisamaalased selle eksperimendi ette võtsid ja kõigi huvilistega oma tulemusi jagasid. See muutis ka mind inimesena avatumaks ja julgemaks ja ma olen selle eest tänulik. Ma arvan, et nad liiguvad teel, mida meil kõigil on vaja, aga mille vajadust me pole ühiskonnana veel kuigivõrd teadvustanud. Vinguda ongi lihtsam, aga ole mees ja proovi midagi paremaks teha.

Osalt ma olen alguses viidatud arvajatega nõus, et jube vingeid tulemusi mõisamaalastel selle filmi järgi ei paista olevat, kogukonnas elamine tõi kaasa palju raskusi, aga vaatame asja avaramalt: osalejad on filmi algul, kuus aastat tagasi, kui hakati kogukonna rajamise plaane tegema, alles kolmekümnendates noored. Neil on palju energiat, pealehakkamist ja idealismi, usku võimalusse midagi paremaks teha, aga vähe kogemusi ja teadmisi (nõukaaegse lapsepõlve pakutu ei ole positiivses mõttes kogemus, see on miski, millest eemalduda, aga see ei ütle, kuidas teha, et tulemus oleks parem). Kogemuste nappus on selles vanuses ju normaalne ja alati on nii olnud. Nüüd on neil kõigil kogemusi rohkem, soov maailma paremaks muuta on loodetavasti endiselt alles ja vaatame kahekümne aasta pärast, kui nad on õpipoisi east selli- ja meistriikka jõudnud, mida nad on loonud. Euroopas tegutsevatel Findhorni (Šotimaal alates 1969) ja Tamera ja teistel kogukondadel on olnud väga palju pakkuda inimeseks olemise avardumisel ja mul on hea meel, et Eestis ka selles vallas asjad arenevad. Filmi aluseks olev viis aastat on ka väga lühike aeg, et inimese arengus suuri tulemusi saavutada, siin toimub kõik pisitasa.
(Samas jäin mõtlema, kas me tunnistame ikka, et vaimsed ja hingelised tulemused on ka tulemused. Kasvõi selle filmi kaudu on tuhandetel võimalus oma elus asju taibata ja seda polegi nii vähe. Selle kogukonna tegevuse kaudu on tulnud infot selle kohta, kuidas ka nt organisatsioonilises plaanis asju paremini teha kui on tehtud seni ja kõigil huvilistel on sellele infole nüüd ja edaspidi ligipääs. Neid, keda senine elu- ja maailmakorraldus ei rahulda, on Eestis sadu tuhandeid ja kümned tuhanded otsivad aktiivselt uusi ja paremaid lahendusi. Osa neist saab toetust ka Väikse Jalajälje kaudu. Mina olen saanud vähemalt inspiratsiooni. Vahel on see ka hea teadmine, et miski sellisel viisil ei tööta ja tuleb edasi otsida.)

Osalised tunnistavad filmi alguses, et tahavad vägevaid kogemusi oma elus ja seda nad Mõisamaal igatahes said. Ja vähemalt mina sain vaatajana aru, kui oluline on suurt asja teha enda jaoks õigete inimestega – kui on soov jõuda tulemuseni. Kui tahta kogemust, siis lihtsalt võta vastu, mis elu annab – nii nad tegid ja see oli nende valik. Minu lugupidamine selle julguse eest.

Kellele jääb arusaamatuks südameringi kui sellise mõte, siis selle toimimise kohta ka üks näide. Filmis üks naisosaline ütleb, et mehed ei oska naise tundeid vastu võtta, tahavad, et naine oleks rõõmus ja ilus ja rahulik, aga valuga ei oska nad midagi peale hakata. Üks meesterahvas selle peale, et poisse kasvatatakse nii, et kui poiss käitub õigesti, siis ta saab emalt armastust, ja kui valesti, siis ei saa. Poiss vajab tingimusteta armastust, et ta ei õpiks võtma vastutust naise tunnete pärast (ehk siis õpiks mitte võtma vastutust naise tunnete pärast). Mina kuulan mõlemat, võtan sellest oma oa: anna tingimusteta armastust. Aga see tegutsemisjuhis toimib reaalse tulemuse mõttes väga pika aja peale, palju poisse on meesteks kasvanud tingimusteta armastust kogemata ja sellel on tagajärjed. Mingi vabastav taipamine sellistest mõtetest ju samas tuleb ikka kohe ka, ja see loob pinna mõistmisele ja andestusele (nt miks mehed ei oska naise valusaid tundeid vastu võtta).

Kui keegi küsiks, kas ma soovitan seda filmi vaatama minna, siis aus vastus on, et mulle meeldis, mind kõnetas, mina sain mõtlemisainet, sest ma ise liigun paralleelsetel radadel ja need alushoovused on mulle tuttavad ja omased, aga ma arvan, et selle subkultuuri inimesed vaatavad seda filmi nagunii, pole vaja soovitada. Selle kogukonna aluseks oleva maailmavaatega vähem kokkupuuteid omava, nende alushoovustega mittehaakuva inimese jaoks jääb film ilmselt kaugeks ja arusaamatuks – vähemalt see, mida need inimesed seal teha üritavad. Võib olla, et mõne jaoks on film ka häiriv, sest puudutab. Aga ma tänan igaüht, kes püüab avatult vaadata ja mõista. Igal juhul on mul hea meel, et on film, mis nii avatult selliste teemadega tegeleb. Palju tänu kõigile tegijatele pühendumise ja suure töö eest!

Lisalugemist. Vaatasin internetis ringi ja leidsin režissöör Margit Lillakuga tehtud intervjuu. Minu meelest väärt lugemine ja seletab tagamaid põhjalikumalt lahti.
Ja ERRi arvustus.

Märkamine

Avastasin, et kadestan mehi, kes võivad süüa rämpstoitu ja end teleka ees paksuks juua ja üldse mitte tegelda sellega, mis neile tegelikult haiget teeb.

Saan aru, et aeg on minulgi ideaalid ja korralikkuse harjutused-harjumused varna riputada, kõrvale panna kõik energiatööd ja ootused enda arengule ja lihtsalt natuke olla, võib-olla tinagi panna, lasta end lötsu ja kummi lohistada ja vastu võtta meditsiini abi.

Kogu aeg lihtsalt ei jaksa ja see pidevalt jube õige olemine muudab mu kõrgiks kah. Aeg on sellest puhata, pausi panna ja aru saada et olen endi veidi üle hinnanud. Ma saan aru, et ma lubasin just äsja endale ühe komavea ja ühe kirjavea ja see on täitsa tore. Elu on ilus.

Sooneutraalsuse toetuseks

„Kas ta on su sõbranna?“ küsis mu töökaaslane meie ühise tuttava kohta.

„Ei, ta on mu sõber,“ vastasin. „Mul on palju sõpru, enamik neist on naised.“ Märkasin, et ma
tundsin sellest sõbranna-sõnast end kuidagi häirituna. Sõbrannandus on  midagi palju 
pealiskaudsemat kui [naistevaheline] sõprus. Kolleeg arvas, et see erinevus on minu peas, 
naissoost sõber on sõbranna. Minu arvates on sedasorti erinevused terves meie ühiskonnas ja 
lääne ühiskonnas üleüldse, mitte ainult minu peas. Naised ja mehed paigutatakse erinevatele 
tasanditele, erinevatesse kastikestesse. Iseloomulikke tunnuseid jagatakse mehelikeks ja 
naiselikeks ja neil on ka teatav kvalitatiivne erinevus – mulle nii tundub. Ja sel hetkel see jagamine 
häiris mind (kas tõesti selle pärast, et mina paigutun kvalitatiivselt madalamasse, naiste klassi?).

Siis lugesin seda ingliskeelset artiklit sooneutraalsete sõnade kasutamise kohta ja veel mõnda
sarnast ja tundsin kaastunnet, et inglise keeles on selline vahetegemine veel tugevam – ja mitte 
ainult keeles, kogu käitumises ja suhtumises olen seda tajunud. Mina igatahes olen tuhandeks 
tänulik, et eesti keeles grammatiline sugu puudub. Aga vahet ikka tehakse meil ka.

[Nt eesti keeles abiellutakse kellegagi – kui nii hästi peaks minema, aga inglise keeles a woman 
marries to a man – see ei kõla üldse võrdõiguslikkuse poolegi. Samas minnakse muidugi mehele ka 
eesti keeles, kellegi jaoks hea seegi. Ja mulle on tundunud, et eesti kultuuriruumis on mees ja naine 
suhteliselt võrdsed paarilised, ja inglise kultuuriruumis pigem mitte, aga see viimane on muidugi 
kõrvalise inimese mulje.]

Igal juhul mul on hea meel, et eesti keel annab võimaluse suhtuda soorollidesse mõnevõrra
vabamalt, aga saab veel paremini.

Ma olen väga tänulik, et mind pole otseselt naiseks kasvatatud, vaid lastud lihtsalt kasvada selleks,
kes ma olen. See on metsikult suur vabadus ja metsikult suur kingitus, ma alles nüüd taipan selle 
eest tänulik olla. Mäletan, et armastasin lapsena puude otsas ronida (tegelikult senimaale armastan, 
aga ronin vähem),  kuni üks vanematele küllatulnud meesterahvas arvas, et viienda klassi lõpetanud 
noorel daamil justkui ei sobivat seda teha. Ma ei roninudki siis palju aastaid, aga ega see minust veel 
daami ei teinud. Ükski muu asi pole ka teinud. Ma lihtsalt pole daamiks loodud ja ma olen sellega 
täiesti rahul. Nüüd ronin juba ammu jälle puu otsa ka, kui nii tundub. Jumal tänatud, et ma ei pea 
daam olema. Sellised klassilis-soolised piiratused tunduvad mulle väga ahistavad, aga mina olen neid 
valdavalt ikka eemalt näinud, mind pole eriti millekski sunnitud. Ja eesti keeles neid keelelisi 
käsulauseid [minu kõrva kõlab see daamindus nagu  „Sina pead peent, kuigi täiesti mõttetut etiketti 
täitma“] eriti ei kasutata ka. Minusuguste õnneks. Ma arvan, et ma olen palju rõõmsam ja 
produktiivsem ja mh ühiskonnale kasulikum, kui ma ei pea selliste sisemiste probleemide peale oma 
tähelepanu jõude kulutama.

Ja ma olen tänulik, et ma tohtisin vaatamata oma soole taibata matemaatikat ja auto ehitust ja olla
edukas mõtlemismängudes – ma tõesti nautisin seda kõike ja olin selles hea. Laused nagu „tüdrukute 
jaoks on matemaatika raske“ minu meelest lihtsalt hävitavad inimeste võimalusi (ma arvan, et nutikus 
kulub igale inimesele ära, soost olenemata, sellega saab nt mistahes toimetusi ratsionaalsemalt teha ja 
nutikus on kasvatatav või kahandatav, olenevalt kasvataja [kahandaja] suhtumisest). Mis ei muuda 
tõsiasja, et  ruumilises mõtlemises ma tõesti olen mingi normiga võrreldes kehvem (nagu väidetavalt 
naistel tüüpiliselt), aga tühja kah, isegi päikesel on plekid ja minagi võin endale mõnd puudujääki lubada.

Ja veel on mulle vist alati meeldinud üksi reisida ja igal pool üksi käia, ka seda peetakse mehelikuks
jooneks. Naised justkui peaks tahtma kahekesi olla (paljud tahavadki, ega ma selles midagi halba ei näe). 
Mulle meeldib suhelda, kuid mitte ühe sõbrannaga, vaid [pigem ükshaaval või väikses seltskonnas] 
erinevate [olgu siis naissoost] sõpradega. Mulle meeldib oma muljeid jagada, kuid enne ma tahan 
need endamisi läbi töötada. Kui seda pidada mehelikuks, siis keda see silt nüüd õnnelikumaks teeb? 
Keda need omaduste mehelikuks ja naiseks jagamised üldse õnnelikumaks teevad? Ja milliseid norme 
me oma ühiskonda juurde loome? Mina valin pigem sooneutraalsuse.

Või näide on autojuhtimise vallast. Nooremate ja keskealiste naiste seas on normaalne, et naine juhib
autot ja käib sellega vajadusel ka töökojas. Ega mehed ka enam õliste kätega auto all aega ei veeda. 
Samas vanema põlvkonna naiste hulgas on omajagu neid, kes pole kunagi proovinud autot juhtida. 
Midagi ikka muutub ka, kõigi rõõmuks (kui naised juhivad autot, vabanevad mehed kohustusest neid 
sinna-tänna sõidutada ja saavad vahel võibla ka kaine autojuhi kojusõiduabi).

Minu meelest on sooneutraalsus inimeste huvides, vähemalt mingites piirides (?).

Ja emadus? Ma olen olnud üsna kirglik lapsevanem, aga praegu on meie laste isa pühendumus laste
kasvatusele kindlasti suurem kui minul (mina olen sellest rollist lihtsalt tüdinud, kui ehk on lubatud nii 
väljenduda).  Ka minu isa ja tema isa olid pühendunud lapsevanemad.  Nii et ka vanemlusel pole sooga 
tegelikult selles mõttes pistmist, et mehed armastavad oma lapsi võimalusel sama palju kui naised – kui 
ei armasta, võib asi olla tõesti võimaluse puuduses. Armastavate sidemete tekkimiseks on vaja aega ja 
koosolemise võimalust. Ja ma olen veendunud, et isade panus on lapse arengus sama oluline kui emade 
panus, see lihtsalt avaldub pigem teisel ajal ja teistel viisidel. Emaduse isaduse ees ülimuslikuks 
pidamine on järjekordne apsatus. Ma eelistan ka selles asjas sooneutraalseks jääda.  Või selliseks saada?

Mõnigi muugi asi on sajandi jooksul paremaks läinud. Naised võivad pükse kanda – minu ema
lapsepõlves peeti seda taunimisväärseks, aga nemad õdedega ikka kandsid. Nüüd võib kanda ka pükse 
ja seelikut korraga või kleidi juurde tanksaapaid ja tenniseid. See oli taunimisväärne, kui mitte keelatud 
veel minu lapsepõlves. Praegu saavad lisandunud vabaduste üle rõõmustada kõik, kes soovivad. Mis 
parata, et sellised arengud kõigile ei meeldi. Kõigile ei peagi ühed ja samad asjad meeldima. Ma arvan, 
et ühtede suurenenud vabaduse ja rõõmutunne on toetav ka nende jaoks, kelle eelistused on 
teistsugused.

Üks noormees, kes oli tantsuprojekti tõttu kuu aega kõrgetel kontsadel käinud, ütles, et see kogemus
muutis ta väga haavatavaks. Tore, kui iga inimene saab ise valida, kui kõrgeid kontsi ta kannab ja kui 
haavatavana ta end tunda soovib. Tore, et on üldse võimalust valida. Anname endale ja teistele need 
võimalused!

Mina valiksin endale midagi igast sordist, nii mehelikuks kui naiselikuks peetavate omaduste seast ja
mul on hea meel, kui kõik saavad seda endale lubada. Ja see on kõigile õnnistuseks. Eestis saavad ka 
naised luua ettevõtteid ja neid juhtida ja nad õnneks teevadki seda.  On struktuure, mille loomiseks 
sobib naine paremini (sest ühiskondlikest soostereotüüpidest vallatud mehed ei saa neid asju vajalikeks 
tunnistada), kuid selleks, et see naine struktuuri loomiseni tõesti jõuaks, peab temas olema jõulisi ja 
vapraid kvaliteete. Mõnikord tuleb ka ühiskondlikke mõttemalle eirata või piire laiendada. Tundub 
optimaalne, et inimene saaks lihtsalt oma asju ajada ja suur osa soorollidest on mh suunatud tiibade 
kärpimisele. Seda teadvustades on võimalik endale avaramad lennuruumid rajada – ja mitte ainult 
enda jaoks.

Ma kujutan ette, et sooneutraalne kõnepruuk võib ahistav tunduda nende inimeste jaoks, kes tahavad
end identifitseerida tõeliste meeste või naistena. Eks kusagil klubides jääb see härrade ja daamide 
sõnavara ju ka ikka alles, lihtsalt väiksemal kujul. Nagu on ka kohad, kus naisi jumalannadeks või 
kuningannadeks ülistatakse. Ega neid siis keegi paradiisist ega kuningriigist ilma jäta. Need paradiisid 
ja kuningriigid on ju nagunii ainult inimeste peas. 

Las igaüks ise valib, kus ta elada tahab ja kellega.

Nii ma mõtlesin ja tundsin tänutunnet LGBT kogukonna suhtes, kes neid igasugu piiride laiendamise asju
on ajanud. Järgmisel hetkel nägin söögipoe aknal õhtulehe reklaami, kus oli kirjas, et uus õpik ajas oma 
uute peremudelitega [pilt oli juures, et üksikema lastega on pere ja kärgpere ja mh ka kaks ema või kaks 
isa lastega] vanemaid vihaseks. Sel hetkel ma täitsa mõtlesin, kas panen selle jutu üldse välja (mis sel 
hetkel oli juba valmis kirjutatud). Nagunii see ärritab kedagi. Ja mulle ju meeldiks kõigile meeldida. 
Sellistel hetkedel tahaksin olla vapram. Ja ikka jätta endale võimaluse ka meelt muuta, mis minu meelest 
on arenguvõime tunnistus või siis lihtsalt märk sellest, et asjad muutuvad. Asi pole mitte selles, kas ma olen 
nii või naa talitades naisem või mehem, vaid kes ma parajasti olen. Mina olen see, kes mina olen. Talitades 
nii ja talitades naa.

Head vabadust ja häid valikuid!

Aia eest hoolt kanda

The Sunken Gardeni aed
Briti Columbias (Wikipeediast)

Ma ei suuda praegu valida, kas panna selle postituse pealkirjaks „Jumalik kord“ või „Aia eest hoolt kanda“. Tuli tunne, et see või / ehk teine on see üks kõige vajalikum asi, mida oma eluga teha. Luua jumalikku korda. Või siis oma aia eest hoolt kanda. Kuulsin kord jaapani vanasõna, et elus on kõige tähtsam oma aia eest hoolt kanda ja tegelikult ei ole see ka kuigi tähtis. Mind võttis see vanasõna toona päris nõutuks. Et elus on ju nii palju muudki olulist ja nii palju muudki, mille eest hoolt kanda (ja ma arvasin, et see arvamine oli kindlasti mingi vana meessoost lasteta aedniku arusaam elust ja äkki see aednik oli veel kibestunud kah). Nüüd aastaid hiljem mõistan, et see aed on siin mõeldud ülekantud tähenduses.  Midagi sellist oli Ristikivi „Rohtaias“ ka (seda ma ka keskkoolipäevil lugedes ise ei mõistnud, aga kuulasin, mis vanemad inimesed rääkisid ja panin lihtsalt edasiseks kõrvataha). Aed kui see osa elust, mille kulgemist inimene saab suunata.

Kui ma hästi natukene vaatan maailma, siis mulle tundub tõesti kõige parem mõte hoolitseda oma aia eest kõigis ülekantud tähendustes või siis püüda luua seda jumalikku korda, mida ma sooviksin kogeda. Suutlikkuse piires. Kasvõi natukenegi. Jumalik kord on minu arusaamises puhas ja selge, aga sisaldab ka mõningaid kaose elemente. Puud ei kasva metsas rivis ning karud ja kährikud söövad ja situvad (ahjaa, inimesed ju ka), aga see sitt on kohe järgmiste olendite söögilaud. Ja ärasurnud puu on ka miljonite teiste olendite söögilaud. Kokkuvõttes on see ilus ja puhas, kuigi vahepeal ka natuke kõdunend või lõhnab sita järele. Ja sellist korda saab natukene ise maailma juurde luua. Minul nt on tubli sada aastat õppimist, kuidas oma kodu sellises korras hoida. Ja lisaks kõik need muud toimetused, millega ma tegelen, nii töises plaanis kui suhetes kui kusiganes. Aga ma asusin teele. 

Nagu mul sageli juhtub, tulevad postitused kahekaupa, kui üks kirjatükk on mu peas oma kuju leidnud, hakkab selle alt järgmine kooruma (kuigi suur jagu taipamistest jääb siiski bloggi üles panemata ja vahel ma topin lisandused eelmise sabasse). Nii ka nüüd tuli teadmine, et selle postituse pealkirjaks saab ikka „Aia eest hoolt kanda“. Sest juba on teel järgmine postitus minu koduaia naatidest. Need kaks sobivad ju kuldselt kokku, kas pole? Selles on minu jaoks mingi jumalik kord. Ma tänan, et sain seda kogeda.

Mittetegemise ülistus

Mul on vaja tohutu palju vaikset tühja aega, aga see pole nii lihtne. Et lihtsalt oled tundide kaupa tühjuses, üldse midagi tegemata (ma suudan tõesti väga pikalt olla ka üldse mõtlemata, sest ma olen seda palju aastaid harjutanud, aga ainult sellest ei piisa). See pikaajaline mittetegemine ajab jälle tuju pahaks, kasvõi depressiooni.

Midagi peab tegema ka (kas seda räägib mu lapsepõlve keskkond? Sotsialistlik propaganda? Mis on selle sisemise sunni täpne nimi?). Peab tegema midagi sellist, mis oleks rohkem nagu mittetegemine. Midagi tegemise ja mittetegemise piirimail. Umbes nagu muinasjutus, et mine ei jalanõudega ega paljajalu. Selles piiririigis sünnivad minu jaoks olulised taipamised, mis ülejäänud päeva valgustavad. Ja ma arvan, et nii on see olnud paljude inimeste jaoks ennemuiste ka. Tegelikult pole kunagi olnud hädasti vaja, et nt riided oleks tikanditega kirjatud. Peaks ju piisama, kui alastus on varjatud ja kandjal soe. Tikkimine juhtus, sest tikkijal oli vajadus seda teha. Ma arvan, et kunstkäsitöö sündis ennemuiste just sellest vajadusest olla selles piirialas, justkui millegiga hõivatud, aga siiski vaba argitoimetustest. Mõnel maal on olnud kombeks mandalaid laduda. Mulle meeldib ka midagi laduda. Munkade tehtud mandalate korrastatuseni ma ei küündi, aga lihtsalt ladumine on täiesti jõukohane.

Olen lapsest saati armastanud rannalt lihvitud klaasikilde korjata. Neid siis laon. Ja pärast valan killud kokku ja panen karpi tagasi. Hea on. Nii et kuigi tundub harukordselt mõttetu tegevusena, siis – kas päris mõttetut üldse ongi? Või kas mõte peab olema? Alliksaar arvas, et vahel selgub mõte kunagi hiljem.

Kunagi enda kahekümnendates kuulasin imestusega, kuidas minuealine inimene veetis päevi tööl käimata. Et nii ka saab elada (mina olin toona sotsialistlikest ideaalidest täidetuna arvamises, et inimene peab oma eksistentsi õigustamiseks / välja vabandamiseks tööd tegema). Korra nädalas ta tegi vaimsete tantsude õhtuid. Mulle need meeldisid. Pärast ta läks Findhorni kommuuni elama ja vist jäigi sinna. Hiljem ma olen temast vahel harva kuulnud. Enam selline elu nii mõttetu ei tundu midagi. Sellised inimesed teevad vahel üüratus koguses energiatööd, toovad maailmale rahu ja armastust, nagu ka mungad, paremal juhul. Ja kas üldse peab oma olemist kuidagi välja vabandama? Kas rohulibled ka peavad? Kas need rohulibled ka, kes nagunii muruniiduki tera alla jäävad? Või on inimestega midagi teistmoodi?

Hiljem lisatud. Kirjutasin selle valmis ja lugu välja panna nappis julgust. Töökus ja praktilisus on eestlaste jaoks olnud alati hinnatumaid omadusi, ega külmal maal teisiti saagi. Kuidas ma nüüd tulen selle mittetegemise ülistusega nii äkki lagedale. Kusjuures ma vahel naudin sajaga ka kõiksugu tegemisi, mitu päeva järjest muudkui teen ja toimetan, arvutit pole aega lahtigi teha. Samas mulle tundub jube tüütu lugeda teiste blogist sissekandeid, mis näevad välja nagu tööde nimekirjad, et siis tegin seda ja siis teist. Väsitav ja mõjub mulle pigem rusuvalt. Mina teen oma tehtud töödele nimekirjas plussmärgid ette ja viskan paberi minema. Hea puhas tunne, et sai tehtud. Ja võib jälle olla mõnda aega mittetegemises.

Miks mulle tundub, et mittetegemist, olemist peab justkui välja lunastama, välja vabandama, enda ees ka? Tegemine ja tegija võrdub meie kultuuris armastatud, lugupeetud, hinnatud olemisega. Meedia kirjutab järjepanu tegijatest ja nende saavutustest (no ja muidugi kritiseerib ka, nii et vähe pole). Mina nüüd võtsin endale veidi olemise õigust.

Ideaalid ja võrdlemine

Üks asju, mis inimesi kõige rohkem õnnetuks teeb, on võrdlemine. Igaühel on peas ettekujutus sellest, kuidas tema elu peaks olema, et sellega võiks rahule jääda. Ja ilmselgelt on midagi alati puudu. Seda võib ju nimetada ka arenguvõimaluseks, aga pigem on enda teistega võrdlemine üks kurja juur. Minu jaoks kindlasti. Arengu pärast ei pea vist väga muret tundma, minul on muudki teha. Teadvustamine ongi areng, hinge arengu tähenduses. Mulle sellest praegu piisab. (Arenemise nõue tundub pigem frustreeriv, selle ma jätan sinnapaika.)

Meedias on loodud üks õnneliku ja eduka elu kuvand (peamiselt puudutab see majanduslikku ja töist edukust ja kõigile nähtavaid saavutusi), sellele lisandub veel alternatiivseid kuvandeid (nt taimetoitluse ja suhete ja eneseteostuse jms vallas). Ideaale on palju ja võimalusi nende teostamiseks tundub reaalses elus nappivat. Enda piirangud tulevad igal sammul vastu (ja ühiskondlikud ja maailmakorralduslikud piirangud muidugi ka, kui neid kuidagi eraldiolevana tajuda).

Kunagi ma arvasin, et kirjutan avalikus blogis asju, mis on minu väiksed avastused / saavutused ja et ma ei kirjuta probleemidest, püüan olla vingumata ja virisemata. No kui ei oska mingi jamaga midagi peale hakata, siis ei hakka seda selles formaadis torkima ka. Et püüan negatiivsusega piiri pidada ja oma probleemidega konstruktiivsemalt tegeleda (ja väiksemas seltskonnas). Ja mul oli see lootus, et kui inimesed seda loevad, siis on nende päev kuidagi parem ja sisukam, äkki kellelgi on teisest / minu vaatenurgast tuge või vähemalt on selge punkt, millest tõukuda – kah abiks enese teadvustamise teel, kui kelleski tekib mingi visioon, kuhupoole oma eluga liikuda. Mina ise otsin selliseid pidepunkte.

Mõnda aega ma olen mõlgutanud mõtteid selle üle, et sellise käitumisega ehk blogi(de)s pigem headest asjadest kirjutades ma toodan ise juurde neid ideaale, millega siis teised inimesed hakkavad enda elu võrdlema ja saavad juurde uusi võimalusi end õnnetuna tunda. See on üks põhjuseid, miks ma polegi tahtnud tükil ajal midagi kirjutada. Sest nende kahe kari vahelt – hoidudes nii negatiivsusest kui liigsest optimismist – läbiminekuks tundub, et ei jagu oskusi. Jah, mõnikord mulle tundub, et ma pole küllalt tark. Võrdlen end oma ideaalkujuga endast, kes ma seda ju oskaksin ja tunnen end veidi õnnetuna.

Asjad lihtsalt on, nagu nad on. Igaühe elus on mõni asi hästi ja mõni asi kehvemini (kui asju headeks ja halbadeks jagada, mis on teine üldtuntud kurja juur). Sellest vaatepunktist ma ei saa aru, kas mul üldse on mõtet midagi avalikult kirjutada või mitte. (Endale ja vahel ka sõpradele ma kirjutan pidevalt, kirjutamine on oluline minu eneseteadvustamise protsessides.) Ja kui teistele kirjutamisel on mingi mõte, siis millest ja kuidas kirjutada. Kui ma kirjutan ainult endale, siis ma ju ei pane seda avalikku kohta lugemiseks üles. Nii et teised on bloggi kirjutamisel olulised.

Ma tänan kaasa mõtlemast! Inimeste kaasamõtlemisest sünnib minu elus täiesti uusi kvaliteete ja ma olen selle eest siiralt väga väga tänulik. Ja ma siiralt tahan oma taipamisi teistega jagada. Et me saaksime kõik koos õnnelikud olla.

Hinge koristamise aeg

Ma olen võinud seda sageli kogeda, et kui ma midagi väidan, siis annab elu mulle varsti ka vastulause, mis on samavõrd õige. Napp nädal tagasi kirjutasin headest inimestest ja see tegelikult oligi juba vastulause millelegi. Vastandteema tuli oooperist.

Käisin Rasmus Puuri uut ooperit vaatamas. „Pilvede värvid“ kõneleb Eesti taasiseseisvumise ajast ja sellest, miks toona mindi ja kuhu ja kuidas. Minu jaoks jube valus üleelamine (ajaloo- ja inimese- ja kultuurihuvilistel soovitan minna ja vaadata, aga igaks juhuks ka taskurätikuid ligi võtta). Ooper on lihtsalt nii hea: tuletas meelde kõik toonased olukorrad ja asjaaolud ja hingeseisundid. Mina mäletan sellest ajast suurt pinget ja hingevalu kõige pärast ja et kas läheb korda see Ise Majandava Eesti ime ja kõik muu. Kas läheb korda see suur ja süsteemne kurjus seljatada? Nõukogude Liidust vabaks me igatahes saime. Üks ääretult süsteemne kurjus sai nähtavale ja mingis plaanis ületatud ja ära parem küsi, mis hinnaga. Ma arvan, et kõigis tolleaegsetes inimestes sai Eesti iseseisvumisega palju ja põhjalikult läbi raputatud ja eks hingesahvreid-pööninguid koristades tuleb ikka üksjagu sodi ilmavalgele. Praegune on siis mingi järelkoristus. Ma tänan selle sügavaima puudutuse eest!

Arutasime sõbraga meilitsi, et headus või ka kurjus on süsteemne ja kuivõrd ka irratsionaalne. Ja vana lugu igas inimeses olevast heast ja kurjast hundist, kes omavahel võitlevad. Kas võidab see hunt, keda me toidame, või on aeg küps ületada vastandite maailm?