Laupäev, 25. aprill 2020

Haiguse hirm

Viimasel ajal on meedias nii palju äreva tooniga teateid ja toredamat lugemist annab tikutulega otsida. Ega ma eriti otsigi. Lihtsalt vaatan pealkirjad üle ja loen selle asemel raamatuid (ja tänan, et raamatukogudest saab ikka laenutada, aitäh, aitäh!).

Ma luban endale püsida nii rõõmus ja rahulik, kui võimalik, lähtudes mh asjaolust, et ärevus viib immuunsuse alla. Siinkohal mulle tõesti tundub, et ma pean end välja vabandama. Vabandust paluma, et ma soovin endale avalikult õigust olla rõõmus ja rahulik olukorras, kus paljudel on arusaadavalt raske. See oleks justkui teotus. Mikita kirjutab "Kukeseene kuulamise kunstis", et soomeugrilase lohutamine ei kõlba kuhugi, tuleb muretsejal kõrval seista (ja alatihti ta on mures, see on selline rahvuslik olemise viis), kuni mure kandub kuulajale üle ja siis minna seda järgmisele soomeugrilasele kaela valama. Ma saan aru, et see mure tiirutamine on paljude jaoks norm ja aktsepteeritud viis olla hea inimene, aga minu jaoks liiga raske. Palun kergemat olemist ja võtan selle, kui võimalik. Praeguses eriolukorras on muidugi hea võimalus olla rõõmus ja rahulik salaja, kodus omaette, nii et keegi ei näe ega saa teada. Ja kaugkohtumistel väljendada ikka oma osavõtlikkust ülemaailmse olukorra raskustest, kui parasjagu on nii palju empaatiatunnet (minul vahel napib, tunnistan).

Mitte et see haigusehirmu emotsionaalsus mind ei puudutaks. Mitte et ma peaks end surematuks. Ma arvestan algusest peale võimalusega, et ma kohtun selle viirusega. See viirus võib istuda leivapaki peal, kui ma sealt leiba võtan ja sööma hakkan, sest kellegi viiruslik hingeõhk on seda kilekotti puudutanud. Või on viirusekandjast itaallane hinganud selle tilli peale, mida mina sööma hakkan. Mõni desinfitseerimata jäänud ukselink või äsja tulnud postipakk võib viirust kanda. No mida iganes. Ma usun, et kuidagi saab viirus minuga kohtuda, sest teda on igal pool vaatamata kõigile abinõudele.

Ja see lihtsalt on. Ma usun, et ma tulen sellest välja. Nagu ma olen kuidagi toime tulnud ka nt borrelioosi ja entsefaliidiga. Ma olen lapsest saati palju puuke saanud, suurema osa neist lahtiselt enda pealt ära korjanud, aga mõned ikka lähevad sisse ka. Siis ma olen nad välja võtnud ja ära põletanud. Ja see, et mingid haigused tulid, on lihtsalt elu osa. Minu meelest on Eesti meditsiin väga hea, mina olen abi saanud ja väga tänulik selle eest. Võimalik, et mu elu kulgeks paremini, kui mul neid haiguseid poleks olnud, aga on nagu on. Tegelikkuses ei lähe kunagi kõik asjad nii hästi, nagu tahaks. Me ikka suudame ju enamat kokku unistada. Shit happens anyway. Ja sellesse võib rahulikult suhtuda. Mina ei ole kunagi puuke kartnud ega vihanud, sest vihkamine ega kartmine ei tee midagi paremaks.

Mis ei tähenda, et ma oleks ükskõikne. Panen kirja, mis kedagi on koroonast välja tulla aidanud, et äkki aitavad need asjad mind ka, kui see olukord käes on. Ja püsin üsna eraldi ja pesen käsi jms. Kui haigus tuleb hiljem, on kauem aega olnud teiste kogemustest õppida ja neid kogemusi on rohkem. Nagu see saja ahvi lugu, et kui ühel saarel sada ahvi õppisid mingi nipi selgeks, omandasid sama nipi teisel saarel elavad ahvid, kellega neil polnud kokkupuudet. Või kui esimesed tuhanded inimesed on ühe ristsõna ära lahendanud, läheb järgmistel tuhandetel selle lahendamine kiiremalt ja kergemalt, sest infobaasis on see info juba olemas ja me kõik laeme seda (kasvõi alateadlikult) alla. Meditsiin ka õpib ülikiiresti, ma usun. Lihtsalt mul aitab rahus olla usk, et kuidagi ikka saab ja statistika ütleb ju ka, et enamik isegi kõige nõrgematest jääb ellu. Siis ju tohib rahul ja rõõmus olla küll.

Mulle on viimasel ajal sageli meenunud 1990-te aastate alul majandusuudiseid lugenud Tiina Joosu, lummav blondiin, kes rääkis keerukatest ja vahel ka rasketest majandusuudistest sensuaalsel viisil ja tema hääletoonis ei väljendunud iial mingit raevu, ärevust, pahameelt (nii vähe, kui ma neid uudiseid nüüd kuulma juhtusin). See kõlas pigem lummavalt ja nauditavalt, isegi erootiliselt. Tollal see tundus mulle liigagi erootiline, aga parem nii kui see vaevu vaoshoitud mure, mis praegu meedias vastu karjub. Jah, mulle meeldiks, kui Tiina Joosu loeks praegu ka neid kõige ebameeldivamaid uudiseid või keegi teine selline inimene.

Rõõm ja rahu on toredad, vajalikud ja tervislikud ning mul on hea meel, et enamik minu tuttavaid lubab endale püsida selles seisundis ja hoiab selle oleku võimalust üleval ka kõigi teiste jaoks.

Rõõmu ja rahu ja head tervist meile kõigile!

Esmaspäev, 13. aprill 2020

Sain pahandada

Sõitsin autoga maanteel, kui äkki märkasin vasikat tee ääres. Päris maantee ääres teepervel. Pidasin auto kinni ja ajasin ta okastraadi taha karjamaale tagasi. Okastraat algas nii kõrgelt, et vasikal oli käkitegu alt läbi pugeda. Ta oli veel nii väike ja rumal ja armas. Puutusin natuke käega ta külge, et ta tee juurest ära ema juurde läheks. Kare ja pehme ja kartlik. Kartis mind, aga mitte autosid. Ja mina kartsin, et hüppab veel suure tee peale.

Natuke oli ärev hetk, maanteel sõidavad autod sajaga ja siis see laps seal niimoodi. Südame rahustuseks pahandasin kõva häälega. Mõnuga. Pahandasin nende lehmadega, et nad oma lapse järele ei vaata ja selle lapsega, et ta targemate veiste sõna ei kuula. Olin üksi maanteel ja keegi ei kuulnud mu pahandamist, peale lehmade, kes hulganisti minu poole vaatasid, ja tuule ja päikese ja heinamaa ja puude. Pahandasin ja nautisin oma pahandamist, nagu ammu pole saanud nautida. Muidu ma ei söanda endale pahandamist lubada. No et traumeerib kedagi või nii. Omasid peab hoidma.

Ma olin kunagi suvevaheajal kolhoosis lüpsja. Mul oli 70 lehma ja 5 mullikat ja ma arvan, et ma ei pahandanud nendega kunagi, sest omasid peab hoidma. Need olid selle suve minu lehmad ja mullikad ja ma vist armastasin neid üsna päriselt. Aga nüüd võõrastega nagu ma lubasin seda endale. Pahandamist. Ja imestasin, kui palju pahandamist minu sees oli varjul olnud kõik see aeg. See pahandamine tahtis minust välja valguse ja kevadõhu kätte.

Siis läksin autosse ja sõitsin edasi, meel rahul. Ma olin saanud pahandada ja ma ei teadnudki enne, et ma seda nii väga vajasin. (Hiljem lisatud selgitus. Ma arvan, et minu sisse oli hulk pahandamisi pahandatud ja ma olin selle kõik ebateadlikult vastu võtnud ja samas ma ise olin oma teistega pahandamisi kaua tagasi hoidnud, soovist olla hea inimene ja mitte kedagi kahjustada ja nüüd ma lasin selle kosena välja ja see oli nii nii hea. Lehmad ka imestasid, ma ütleks.) Aitäh, aitäh, aitäh!

Paar kuud hiljem. Olen nüüd saanud vaadata, kui palju ma tegelikult pahandan, enamasti enda sees. Pahameelt välja näidata pole justkui ilus teiste suhtes, aga seda endas tunda on halb enda vastu. Hea märkamine, et nii on.

Veel hiljem. Tegelikult ma pahandan ikka väljapoole ka, nii et vähe pole. Lihtsalt pole tahtmist seda endale tunnistada. See rikuks mu minapilti ja seda pole ju vaja.