Sõitsin autoga maanteel, kui äkki märkasin vasikat tee ääres. Päris maantee ääres teepervel. Pidasin auto kinni ja ajasin ta okastraadi taha karjamaale tagasi. Okastraat algas nii kõrgelt, et vasikal oli käkitegu alt läbi pugeda. Ta oli veel nii väike ja rumal ja armas. Puutusin natuke käega ta külge, et ta tee juurest ära ema juurde läheks. Kare ja pehme ja kartlik. Kartis mind, aga mitte autosid. Ja mina kartsin, et hüppab veel suure tee peale.
Natuke oli ärev hetk, maanteel sõidavad autod sajaga ja siis see laps seal niimoodi. Südame rahustuseks pahandasin kõva häälega. Mõnuga. Pahandasin nende lehmadega, et nad oma lapse järele ei vaata ja selle lapsega, et ta targemate veiste sõna ei kuula. Olin üksi maanteel ja keegi ei kuulnud mu pahandamist, peale lehmade, kes hulganisti minu poole vaatasid, ja tuule ja päikese ja heinamaa ja puude. Pahandasin ja nautisin oma pahandamist, nagu ammu pole saanud nautida. Muidu ma ei söanda endale pahandamist lubada. No et traumeerib kedagi või nii. Omasid peab hoidma.
Ma olin kunagi suvevaheajal kolhoosis lüpsja. Mul oli 70 lehma ja 5 mullikat ja ma arvan, et ma ei pahandanud nendega kunagi, sest omasid peab hoidma. Need olid selle suve minu lehmad ja mullikad ja ma vist armastasin neid üsna päriselt. Aga nüüd võõrastega nagu ma lubasin seda endale. Pahandamist. Ja imestasin, kui palju pahandamist minu sees oli varjul olnud kõik see aeg. See pahandamine tahtis minust välja valguse ja kevadõhu kätte.
Siis läksin autosse ja sõitsin edasi, meel rahul. Ma olin saanud pahandada ja ma ei teadnudki enne, et ma seda nii väga vajasin. (Hiljem lisatud selgitus. Ma arvan, et minu sisse oli hulk pahandamisi pahandatud ja ma olin selle kõik ebateadlikult vastu võtnud ja samas ma ise olin oma teistega pahandamisi kaua tagasi hoidnud, soovist olla hea inimene ja mitte kedagi kahjustada ja nüüd ma lasin selle kosena välja ja see oli nii nii hea. Lehmad ka imestasid, ma ütleks.) Aitäh, aitäh, aitäh!
Paar kuud hiljem. Olen nüüd saanud vaadata, kui palju ma tegelikult pahandan, enamasti enda sees. Pahameelt välja näidata pole justkui ilus teiste suhtes, aga seda endas tunda on halb enda vastu. Hea märkamine, et nii on.
Veel hiljem. Tegelikult ma pahandan ikka väljapoole ka, nii et vähe pole. Lihtsalt pole tahtmist seda endale tunnistada. See rikuks mu minapilti ja seda pole ju vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar