Eesti naised ja mehed

Lugesin raamatupoes natuke Heidit Kaio "Lahutust", nt seda kohta, kus ta kirjutab, et tegi enne kodus ise pastat ja loetleb pika nimekirja oma tollaseid tublidusenäitajaid (haige lähedase hooldamine ja diagnoosiga laps ja vastutusrikas peatoimetaja töö muude hulgas). Tema lahutatu Wend on mu koolivend, mulle ta meeldis (aga no mitte selles mõttes, et meie vahel kunagi midagi olnud oleks või aimdustki selle võimalusest).

Enne seda olin vaadanud Brigitte Susanne Hundi ja "Vallalise kaunitari" võidumehe intervjuusid Youtube´ist. Mitte tervenisti, aga nt seda kohta, kus neiu ütleb, et kaks korda kuus on talle vähe. Ja siis seda kohta, kus kolm naisreporterit ründavad seda meesterahvast, et miks ainult kaks korda kuus ja kõik need teised küsimused, mis seal väga agressiivses või vähemasti nõudlikus toonis ritta laoti. Noor Terras jättis sümpaatse mulje. Ma olin natuke pahviks löödud ja imestasin, et kas kunagi enam eesti mees sellisesse saatesse läheb, kui lõpp võib olla selline (aga küll ta läheb, ikka on soovijaid).

Mõtlesin, et mul on eesti meestest kahju. Niisuguse tubliduse- ja edukoormaga naise kõrval no minul hakkab paha, tõesti. See nähtu-loetu oli ikka nii väga sellesse auku, et vaadake kõik, mida ma olen väärt ja missugune see minu vääriline kaaslane peaks olema, aga misuke ta tegelt on... mää. Nagu tolles ammuses šampoonireklaamis: ma olen seda väärt! Umbes nagu oleks too naine vähem väärt, kui ta kõrval mees neid trikke ei tee, mis need soovitud trikid siis ka poleks. Ja kuidagi mind nagu hämmastab, et need ju suhteliselt intelligentsed (edukad igal juhul) naised arvavad, et neil on õigus, muidu nad ju nii laiale auditooriumile oma elu ja kogemusi ei jagaks.

Mulle meeldib see ammu loetud mõttetera, et suhtes olemises pole oluline see, kellega sa suhtes oled, vaid see, kes sa ise selles suhtes oled. Ma nüüd mõnel ajal hoian end vist sellel teemal kirjutatud meediast eemal. Ega ma tegelikult ju pole nimetatud suhete alal asjatundja, lihtsalt sattusid mõned killud ajaliselt lähestikku mu tähelepanu alla ja juba ma reageeringi.

Igatsus nähtud olla

Ma kirjutan selle siia ära, et olla õhtul jõululauas parimas võimalikus tasakaalus. Ma loodan, et seda postitust näevad ainult need, kel on vaja seda näha.

Täna oli imeline jõululaupäeva hommik. Kerge külmake, vaikne, horisondi kohal aimumas päikest, kiired paistmas kõrgete puude latvadele – algul oranžilt, siis üha kollasemaks muutudes. Hea oli seda jälgida, kui ahjupuid tuppa tõin. Väike lindude sädin, minu krudisevad sammud krobelisel jääkoorikul.

Siis hakkasin mõttes pidulauda katma. Läheme perega minu vanemate poole, nagu alati. Seal on ka mu õe pere sama vanade lastega. Ikka on nii, et mu isa teeb jõuluprae koos kõikide rohkete lisanditega (ilma kartulita) ja meie ülejäänud kergemaid roogasid. 

Minu poolt siis suhkru- ja nisuvaba küpsetis. Ma ei ole just kriitiliselt tundlik nende toiduainete suhtes, aga eelistan vältida. Kui neid sageli natuke süüa, tekib varsti isu rohkem süüa ja siis ei ole enam tore. Üsna üldse mitte on parim lahendus (samas väike tükk kooki pidupäeval veel seda korda ei riku, kui on maitsev isetehtud kook, siis söön). Nii ma tavaliselt söön peamiselt enda tehtud küpsetisi, sest teistel on teised eelistused. See on sotsiaalses mõttes mõnevõrra keeruline: kas minna oma koogiga või olla ilma on tavapärane valik (enamik poekooke ei ole minu jaoks söömist väärt ja mõnda isetehtut ka ei hooli). Sama tavapärane, et teised on selles olukorras nõutud, sest nemad tahavad magusat ja nisust.

Mu ema ei jäta vist kunagi ütlemata, et minu küpsetis pole magus (mu poeg soovitab mul selle kohta mitte kasutada sõna kook, sest see oleks eksitav), tavaliselt nad eriti magusad ei olegi, sest mulle sobib nii, aga vahel panen rohkem datleid, banaane, rosinaid ja siis on täitsa magusad isegi. Täna mul pole isu seda kuulda, mida selles koogis pole (piisavalt suhkrut). Ma olen kasvanud n-ö tüüpilises eesti peres, kus hea, nt head hinded ja igasugu usinus oli enesestmõistetav normaalsus, mida pole vaja välja tuua (mu isa on kirunud praegust "tänamise kommet", mis tema arvates on tüütu). Küll aga oli vaja välja tuua kõik, mis polnud piisavalt hea. Minu puhul on seda palju olnud. Ma olen olnud mitmes suhtes n-ö raskesti kasvatatav laps ja uljalt erinevaid asju proovinud ning noh, võib ju öelda ka, et ebaõnnestunud nii mõneski. Praeguseks olen leidnud endale dieedi, mis mulle sobib ja need küpsetised mulle maitsevad ka (eelkõige mulle meeldib enesetunne, mis on pärast seda, kui olen söönud nii palju kooki, kui olen tahtnud ja kasvõi kolm päeva järjest – ikka on hea kerge olla, poekoogid teevad minus raskuse tunde, seda ma ei soovi). Ja mu vanemad ja õe pere on mu söömiseelistusega ammu harjunud ja püüavad selle suhtes viisakad olla. 

Aga ikkagi mu ema ütleb iga kord, et see kook ei ole magus, tema tahab magusat. Kuigi millal ma viimati koogi sisse suhkrut panin? Tõesti ei tule meelde. Ma loobusin suhkrust suuresti rohkem kui 20 aastat tagasi. Nisust u 35 a tagasi. Väikeste eranditega, mida vanemas eas on üha vähem.

Jube pikk sissejuhatus, mida kõik mind tundvad inimesed ju niigi teavad (ega võõrad seda blogi vist loegi eriti, aga mõni võib-olla siiski). Kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma jõudsin praegu sügavamalt äratundmisele, et mul on igatsus nähtud olla sellena, kes ma olen. Mitte nende tunnuste järgi, mida ma ei ole. Me ei lähe ju sõbrale külla ega alusta juttu stiilis, oi, sul pole koera, kuidas sa nii saad ja miks sa villaseid sokke ei armasta – kui need juhtumisi pole tema teemad. Sõpradega me leiame ju ühise keele, kõneldes sellest, mis neil ON. Mis nemad ON.  Mulle meeldib võimalusel natuke tänada ja tunnustada ka, olgu siis selle eest, mis nad on või selle eest, mida nad on teinud. See teeb mind ennast tummisemaks ja rikkamaks, kui ma kedagi tunnustan. Ma olen ju nii hõre selle koha pealt. Seda tunnustamise asja mul on olnud alles vast kümmekond aastat või veidi paarkümmend? Enne oli väga valdav elada selle kaudu, mida pole. Eks seda vaadet ole minus veelgi, harjumuse jõud on suur. Ka mina näen inimestes väga kergesti seda, kus neil vajaka. Endas ilmselt ka. Nii ma olen harjunud. 

Tegelikult ma tahan rohkem näha head. Nii teistes kui iseendas. Käin siin blogides seda harjutamas. Või siis olla nähtud sellena, mis on, olgu see siis hea või halb – sest tavaliselt on üks asi mõlemat ja polegi vaja nii väga heaks ja halvaks jagada. Ega sellest hea ja halva tundmise raamistikust nii kergesti välja ei astu.

Muidugi ma võiks suhtuda ka ema teadaandesse, et minu tehtud küpsetis pole magus ka neutraalselt, sest objektiivselt ongi see vähem magus kui laste tehtud kook. Mina kuulen selles kriitikat, et ma pole piisav, pole meele järele, pole nii, nagu tema tahab. Kindlasti on siin viga ka kuulaja kõrvades (mis on meie ühise ajalooga selliseks kujunenud – tuletan veel kord meelde, et ma olin väga tülikas teismeline), aga ikkagi ei peaks kogu meie kommunikatsioon olema sellel teemal, mida ma ei ole. See lammutab. Puuduvale viitamine lammutab inimest ja suhet. (Jah, minu poolt oli ka kommunikatsioon teismeeas väga negatiivne ja ma muutsin seda natuke u 30 ja otsustavalt alles umbes 20 a tagasi. Eks iga asi tahab harjumist ja harjutamist.)

Minu suur õpetaja suhete vallas oli emaema, kellega me elasime ühe katuse all kogu minu kooliaja kuni minu kodust lahkumiseni. Vanaema rääkis inimestest ikka häid asju ning tegi teadlikke samme oma järelpõlve ühendamise teel. Ta lõi selle tegevusega ühisosa väga paljudega ja see on minu jaoks suur kingitus, lisaks siis oskuse alused ka, kuidas sellist asja enda ellu tuua. Hiljem olen veel teiste käest õppinud, kuidas oma tunnetega toime tulla, et neid teistele kaela ei valaks (vanaema õpetus oli minna käsitsi pesu pesema, kui viha üle keeb, see ka maandab toredasti; kasutan seda nippi seniajani kõigi sobivate toimetustega). Ma püüan ka rohkem olla selle vanaema moodi. 

Ma soovin meile kõigile mõnusat koosolemist, rahu ja rõõmu!

Miks riik tundub valus ja ohtlik

Hästi palju aega saab hoida vajalikeks toimetusteks ja mistahes parema elu nautimiseks, kui end sotsiaalmeediast eemale hoida, aga nüüd on juhtunud, et olen mitu nädalat facebook´i lugenud. Kui ma muidu vahel pigem harva vaatan, mida teised jagavad, siis nüüd olen sattunud ka kommentaare lugema ja nende üle sügavamalt järele mõtlema. Olen lugenud üsna palju võõraste inimeste arvamusi maailma asjadest. Mul on üldiselt korralikud fb tuttavad ja ka nende fb ringkonnas valitseb viisakas kõnepruuk, aga mõni arvamus ikka vahel puudutab ebameeldival viisil.

Viimati nt lugesin Tõnis Mäe ja Svjata Vatra Maardus toimunud kontserdi kommentaare. Kuivõrd Tõnis Mägi laulis oma venekeelse plaadi laule vene keeles ja Svjata Vatra laulud olid osalt eesti, osalt ukraina keeles, kiskus kommenteerijate teemavalik poliitikasse ja meeleolu oli erinevatel viisidel rahulolematu. Ma arvan, et suurem osa kommenteerijaist polnud kohal käinudki, aga nendel teemadel me midagi ikka ju arvame, eks minagi. Veel olen lugenud elektri ja hinnatõusu teemadel ja eks ukraina sõda tuleb üsna igasse pikemasse kommentaariumi mingil kujul sisse, olgu siis algne teema milline tahes. Ma lasin endal haakuda nende kommentaaride meeleoludega ja maailm hakkas paistma valus, kurb ja trööstitu. Ma ei taha sellises maailmas elada.

Leppisin terapeudiga aja kokku ja läksin rännakule oma varasematesse eludesse, et saada selgust, miks see teema mind häirib ja ütlasi sooviga mõista kõiki neid inimesi, kelle valu on juba nii suur, et paremate oskuste puudusel valavad seda välja umbmääraselt riiki või konkreetselt nt peaministrit sõimates. Rännakul näidati mulle kahte mu varasemat elu, kus olin ühiskonna ükskõiksuse tõttu enneaegu hukkunud, need olid umbes 12. ja 13. sajandil Euroopas. Ühes neist eludest tahtsin elada vaba elu, aga vanemas eas ei leidnud enam enda ülalpidamiseks sobivat tööd, vanadekottu ei soovinud minna (tollased seegid või leprosooriumid olid ikka üsna õudsed kohad ka, nagu ajalooallikate põhjal tunduvalt hilisemast ajast võib arvata) ja ümbritsevas kogukonnas ka lähedasemaid suhteid ei loonud. Teises varasemas elus olid teistmoodi koledad asjad. Nende kahe elu ühisjoon oli eraklikkus, kogukonnaga suhted olid peamiselt töised. Ma ei tahtnud nendes eludes teiste moodi olla ega nendega läbi käia rohkem kui ellujäämiseks vaja, ja neis kahes elus ei osutunud nendes olukordades ellujäämine pikemas perspektiivis võimalikuks. Ma arvan, et selliseid varasemaid elusid on kõigil, keda praeguse ühiskonna protsessid häirivad. Võimalik, et üldse kõigil, kes siin planeedil kauem aega on veetnud, sest üsna tõenäoselt on igal ajal olnud inimesi, kes soovivad oma teed käia ja varasemas ajaloos olid sotsiaalsed garantiid olematud või puudulikud. Ühiskonnad olid vähem turvalised kui praegu. Ma arvan, et sellistest vanadest hästi ära unustatud valudest tuleb suur osa süüdistustest, mis kõik praegu on vale ja halb. Eks sotsiaalsed garantiid ole praegugi Eestis nigelad ja see aitab vanu valusid meelde tuletada. Ja suur osa neid vanast valust vaevatud inimesi pigem sõimab riiki kui pühendub parema ühiskonna rajamisele. 

Märkasin neid pilte vaadates, kui palju hirme ja valusid minus praegu valitses. Ühiskonnaga seotud hirme. Rahulolematusi. Soovimatust teatavat laadi suhetesse astuda jpm. Andestamist oli väga palju. Emotsioone tuli tulvana. Mõtteid. Järjekordne hingeline suurpuhastus, suur protsess minu jaoks. Eks ma olen selleski elus hoidnud riigi ja inimestega mõõdukat pikivahet, lähemast läbikäimisest massidega olen alati osanud hoiduda (ka neid blogijutte siin kirjutan sellises võtmes, et lugejatel tavaliselt ei teki soovi neid kommenteerida, tuttavatega vahel omavahel arutame). Kui ma nüüd tõesti sellest kõigest puhastun, ehk siis annan ka oma panuse millegi paremaks muutmiseks.

Paremat elu meile kõigile!

Ühiskondlikud kokkulepped seksuaalsuse väljendamises

Käisin C-Jami kontserdil Kuldjala tornis. Minu kõrval istus paarike: veidi vanem inglise-itaaliakeelne meesterahvas ja noorem eesti naine, eksponeeritud nagu odav prostituut Ameerika filmis. Jäi mulje suhkruissi-suhkrubeibe suhtest. 

Kontserdi ajal masseeris see naine oma kaaslase kubet (ei olnud väga kirglik). See häiris mind, aga ma ei andnud oma häiritusest märku. Õnneks mingil ajal tegevus lakkas ja sain nad unustada ja keskenduda muusikale ja esitusele. Kontsert oli võrratu. 

Järgmisel päeval meenub paarikese häiriv tegevus ja mõtlen, kas ma oleks teinud targemini, kui oleksin kuidagi märku andnud, et seksuaalse sisuga tegevus võiks oodata kontserdi lõpuni ja ma eelistaks, et selliseid asju tehakse privaatses kohas. Kas ma olen  liiga konservatiivne? Võib-olla noortel tänapäeval nii käibki ja ma peaksin olema salliv? Või olen arg enda vajaduste eest seisma? Ja loomulik on eeldada, et kontserdi ajal selliseid toiminguid ei tehta? Kas meil üldse on enam mingeid ühiskondlikke kokkuleppeid seksuaalsuse väljendamise kohta? Kes peaks neid asju suunama? Kuidas?

Kontsert oli võrratu ja lahkusin hea emotsiooniga.

Päev hiljem lisatud. Kaks ööd hiljem jõudsin lahkete kaasamõtlejate toetusel selle ingliskeelse lauseni, mida ma toona oleks võinud neile öelda: et ma oleksin tänulik, kui nad oma intiimseid toiminguid jätkaks intiimses kohas. Tüdruk oleks muidugi eesti keelest ka aru saanud, aga kuna nad omavahel rääkisid inglise ja itaalia keeles, ma pidanuks ikka inglise keeles ütlema. Jee. Endas on selgus käes. Võib-olla piisanuks ka sügavast pilgust, aga minu kõrval istuvale kuklaga minu poole inimesele pole seda just kuigi lihtne saata. Kas ma reaalses olukorras mingi käitumiseni ka jõuaks... loodetavasti pole vajadust. Ja kontsert oli haarav, nii et ma keskendusin ikka muusikale ja selle paarikese tegevuse märkamisest välja lülitumisele. Kui ma oleks tolle olukorra lahendamisele keskendunud, poleks jälle muusikast osa saanud. Selgust ja meelerahu! Mõnusat elu!

Viha pandeemia

Mul on facebooki konto olemas, aga ma pole seni olnud suurem jälgija. Kui olen sattunud paariks tunniks lugema, siis sageli on pärast tunne, et seda aega oleks saanud paremini kasutada. Viimasel paaril kuul olen varasemast rohkem lugenud ka võõraste inimeste kommentaare gruppides, kust ma seni ainult endale vajalikku infot võtsin. See on andnud uut infot eestlaste kohta ja palju mõtlemisainet.

Hiljuti lugesin koorijuhist, keda on tabanud raske silmavähi vorm ja kes vajab inimeste abi ravimi saamiseks, mida Eesti haigekassa veel ei toeta (artikkel oli Eesti Ekspressis). Mind hämmastas, et kellegi fb lehel kommenteeriti selle postituse all, et riik ei saa haigete inimeste toetamisega hakkama, sest kogu raha läheb ukraina pagulastele. Ukraina pagulaste vastast viha olen leidnud mujaltki ja sealhulgas just mingit pahatahtlikku vaenu õhutamist, justkui antaks neile tohutuid summasid (juttu on ühekordsest 900-eurosest üüritoetusest, mida nad võib-olla pole seniajani kätte saanud) ja oma rahvas on hädas. Selliste postituste all on mõistlikke ja rahustavaid kommentaare ka ja neid pigem ehk on rohkem kui vihaseid, aga mind ikka üllatab, kust tuleb see viha oma riigi vastu? Riigivastast viha olen leidnud ikka väga erinevate teemapüstituste alt, nii et see tundub juba pandeemia mõõtmeid omandavat.

See maa on meid üles kasvatanud nii hästi kui sai, andnud hariduse ja... nojah, 30+ aastat tagasi oli siin üks teine riik ja selle kasvatused ja haridus olid muidugi omaette lugu... kas siia on koer maetud?

Kas asi on selles, et nõukaaegne kasvatus ja haridus olid suunaga inimese abituks muutmisele? Kogu ettevõtlus oli keelatud ja karistatav (vanemad inimesed mäletavad, et seda nimetati spekulatsiooniks, kui keegi nt ostis Viru hotellis soomlaselt paari teksaseid ja müüs vaheltkasuga eestlasele edasi, neid inimesi nimetati ärikateks ja see oli halva maiguga, isegi põlastusväärne tegevus). Poes ei olnud suurt midagi ja kodus ei tohtinud ise leibagi küpsetada (rukkijahu ka poes ei müüdud, nii et polnudki võimalik). Kogu asja mõte oli inimene luua riigist sõltuvaks mutrikeseks, kes äkki peaks riigile tänulik olema tasuta arstiabi ja hariduse ja söögi eest ka, sest riik annab kõik. 

Kas praegune viha oma riigi vastu kõigis selle lugematutes avaldustes on selle abitusetunde järelkaja? 

Millised põhivajadused on rahuldamata inimesel, kes on vihane Eesti riigi peale, kes ei tee seda ja toda?  Kuhu ta on kinni jäänud? Viha võib olla hea energiaallikas, kui see on suunatud millegi ebavajaliku lõhkumisele, aga meil vist on igal erinev arusaam sellest, mis on siin ebavajalik ja mis vajalik. Ja kas on tarku loojaid ja ülesehitajaid, pärast seda, kui olemasolev on maha lammutatud?

Kas meil on liiga vähe usku sellesse, et minu tegu loeb? Et mina saan maailma luua sellisemaks, kus kõigil on parem elada? Või polegi neil inimestel soovi midagi luua? Tahakski ainult lammutada ja ülekeev viha ei lase näha, mida parasjagu lammutamas ollakse? Kas see on nõuka režiimi loodud abituse kogemusse kinnijäämine? Ma ei saagi midagi luua, sest asjaolud on lootusetult minu vastu? Kas siin all on tunne, et ma olen võime midagi luua ära andnud, see on minult jõuga võetud? Ja jäänud on ainult viha, vimm ja raev oma olukorra ja selle arvatava looja vastu, kusjuures põhjus tundub olevat see praegune riik, sest kaugemale vaatamiseks pole jaksu?

Ukraina sõda minu sees: uued ja vanad võitlused

Täna ma lugesin, kuidas ümberpiiratud Mariupoli linna kaitsjad võitlevad edasi ja meenus eesti metsavendade deviis: surm siin või Siberis. Ka kümme korda suurema väe eest paljud neist ei andnud alla, vaid võitlesid lõpuni. Sellised mehed surid siin, noorelt.

Täna ma mõtlesin nende ammuste eesti meeste peale. Kuidas nad ammustel Teise maailmasõja järgsetel aastatel metsas oma maa sisse kaevatud onnides elasid ja napi varustusega toime tulid. Ja kõik need pikad külmad talved, mis tuli välitingimustes üle elada. Kuidas nad tulid toime võidu lootuseta. Ma arvan, et nemad ei lootnud kunagi näha vaba Eestit ja ikka nad jätkasid võitlust, väga kaua igatahes. Nüüd äkki ma nutan nende pärast, kõigi nende pärast, kes siin võideldes on surnud*. Varem ma lihtsalt võtsin selle teadmiseks, et nii oli**. 

Nüüd äkki ma taipan, kui palju uinunud võitlusi veel minu sees võib olla. Kui palju võitlusi on alati olnud minu ümber. Minu sees. Kui kaugel ma tegelikult rahust olen. 

See, et me omal ajal (minu lapsepõlves) ei tohtinud neist asjust (nt metsavendadest) rääkida, ei tohtinud mõelda, on jätnud jälje: tunded on alla surutud sügavamatesse kihtidesse. Märkan kui palju tundeid minus juba on pinnale kerkinud täna ja selle nelja nädala jooksul. Ma tänan võimaluse eest lasta neil kerkida. Kui hea, et see võib nüüd vabaneda. Ma ei jaksa praegu mõelda, mida seal veel on. Ja kuidas on teiste inimestega. Kuidas on meie rahvaga ja nende teiste rahvastega, kes ka on kõiki neid asju üle elanud, mida nad on üle elanud. Ma vaatan ainult, kuidas ise pakku saada ja elu toimimas hoida.

Mina olen oma emotsioone pidevalt reguleerinud sellega, et hoidun vahepeal kõigist meedia ja sotsiaalmeedia kanalitest. Minu ümber on rahulik ja ma saan oma tehnikate ja palvetamise abil end ka suhtelisse rahusse ja igapäevategevuste juurde tagasi. Kuni järgmise korrani. Mõne aja pärast lähen jälle meediat lugema ja kõik algab otsast peale.

Ma tänan, et ma saan selles kogemuses olla sellisel viisil: siin on suhteline rahu ja need võimalused.

* Venelaste pärast ka. Noorte vene sõjameeste surm praegu Ukrainas on ka hirmus. Neil on väga viletsad valikud. Ma arvan, et suurem osa vene armee noortest sõduritest ei taha inimest tappa, sest pole võimalik, et oleks nii palju inimesi, kes päriselt tahavad minna teisele maale inimesi tapma, tõde ei saa selline olla. Kohutav, et need noored vene sõjamehed ikkagi seda teevad, tapavad inimesi ja teevad teisi koledaid asju. Kohutav, kui palju vihkamist see kaasa toob ka kõigile neile, kes elavad Venemaal oma tavalist elu ja püüavad head inimesed olla, võib-olla isegi sõja vastu meelt avaldavad. Sõda on läbinisti kole, aga tuleb vist tunnistada, et see on osa inimeseks olemise kogemusest. Tuleb tunnistada, et me olemegi ka sellised. Mina ka. Tegelikult ei saa sellest kogemusest niisama lihtsalt välja astuda ja ignoreerimine ei muuda midagi.

** Ukrainlased on selle poolest paremas seisus. Mina usun, et võit on nende igal juhul, kui hullud ka poleks kaotused. 

Armastust ja meelerahu meile kõigile!

Ukraina sõda minu sees: esimesed kaotused

Ukraina sõda on pannud mind rohkem meediat jälgima kui ükski teine asi. Igapäevaselt ma seda ei loe, aga sageli siiski. Sukeldun tundideks Postimehe ja Eesti Päevalehe artiklitesse, aga vaatan ka sotsiaalmeediat, kuigivõrd loen facebooki kommentaare, millest muidu pigem hoidun. 

Emotsioonid on olnud kohati väga tugevad. Meenuvad erinevad lood ja olukorrad, milles mu sugulased, esivanemad ja tuttavad on olnud. Palju on selliseid lugusid, mille omal ajal teadmiseks võtsin, aga nüüd tulevad tunded ja sügav kaasaelamine neile, ka võib-olla ammu lahkunuile. 

Mõnda aega kuulasin Youtube´st peagu iga päev Ukraina hümni või nende rahvalaule, nt seda. Olin mõttes nendega. Palvetasin. Nüüd mul meenub päeva tegevuste käigus vahel üks või teine Ukraina laul ja palvetan jälle.

Ma tulen toime nende olukordadega, mille ise sel päeval ette võtan. Tegelen oma tunnetega mõne aja, viin end rahuseisundisse ja jätkan tavapärase eluga, sügavas tänus, et minul on see võimalik.

On ka neid asju, millega tunnen, et veel toime ei tule. Ma olen piiranud oma suhtluskonda, jättes välja need, kelle jaoks Putin päästab maailma lääne globalistide käest. Need on inimesed, kes jälgivad vene kanaleid, saavad sealt enda jaoks õiget infot ja seda oma kanalitel teatava koodi all mingil kujul edastavad. Väga suur hulk Eesti spirituaalseid inimesi on selles rühmas, osa neist soovib ka teisi "äratada" (ärgake! on kuulu järgi üks nende fb gruppidest, kus seda infot jagati). Need on suurelt osalt vist samad inimesed, kes tegutsesid aktiivselt vaktsineerimise ja kõigi koroonapiirangute vastu.

Ma piirasin oma suhtluskonda varem veidi nõrgemal kujul koroona teemal ka, kui vähendasin suhtlust inimestega, kes minuga suheldes agressiivset propagandat tegid - kui muudel teemadel ka suhtlus enam ei suju, sest see üks teema tahab iga vestluse üle võtta, siis mis parata. Samas ligi pooled mu tuttavatest on vaktsineerimata ja kui nad aktseptivad minu valikut vaktsineeritud olla, siis me saame lihtsalt rahulikult kogemusi vahetada ja kõik on hästi. Loomulikult oleme sõbrad edasi ja keskealiste tervete inimestena nad tulid koroona haigusega mõistliku pingutusega toime. Erinevus on selles, kas inimene valib enda tervise eest hoolitseda ilma vaktsineerimata (sellest ma saan aru) või käitub destruktiivselt, ründab riigi süsteeme või nt inimesi, kes mingi asutuse uksel maski või ennevanasti vaktsiinipassi küsisid, ohustab teiste tervist ja kõik need muud võitluslikud asjad, mis on ohtlikud ja neid teguviise ma ei aktsepteeri.

Sõja teemal ma tunnen, et mingi piir on kätte jõudnud: valin loobuda sellistest suhtlustest. Mul on tunne, nagu ma peaks inimesi oma elust välja viskama ja see on raske. Kaotada kunagi oluliseks peetud inimesi on valus. See teeb haiget. Ma tahtsin elada ettekujutuses, et ma teen oma südames erinevatele arvamistele ruumi, aga see käib praegu üle jõu. Minugi suguvõsas on antivaksereid, kellega ma varem ju ikka pisut suhtlesin, mõttes olid nad omad. Minu suguvõsas on alati olnud poliitilisi erimeelsusi ja nii see peabki olema. Me ei arene inimestena, kui pole teistsugust seisukohta, millega enda väikseid tõdesid mõõta. Nüüd ma ei söanda mõelda, mida mu antivakserist sugulane sellest sõjast arvab, sest ma ei ole praegu valmis vastu võtma mõnda infot oma suguvõsa liikme kohta. 

Nii hullusti kui nüüd, ei ole ma varem olnud sunnitud pooli valima. Ka mina pidin selle ühiskonna lõhestumise kogemuse omal nahal ära kogema. Kui ma kuulsin, et Anu Välba pühapäevahommikuses saates käis ukrainlanna oma pere lõhkimineku kogemusest rääkimas, palvetasin esimest korda nende eest, kelle pere on lootusetult lõhki. Esimest korda elus jõudis minuni see valu põletaval kujul. Enne oli teadmine. Jälle üks suur asi, mida tervendada. 

Ma saan aru, kui palju tööd meil on inimkonnana vaja kõige selle valu ja erimeelsuste ületamiseks nüüd ja praegu teha ja palun abi ja jõudu selleks, et teha oma osa.

Järgmisel päeval. Täna mõtlesin, et ma vist ei saanud sellest homoabielude teemast nö laksu kätte. Kuulasin omal ajal neid vestlusi. Imestasin veidi, miks ühtedele on nii oluline abielluda ja miks teistele on nii oluline, et mõned seda ei saaks. Täna tundub, et vist tuli mingi taipamine: kui ühed saavad abielluda ja teised ei saa, siis ühed peavad end paremateks inimesteks kui teised. Ega keegi ei jaksa kogu Elu pidulauda tühjaks süüa, aga võimalused võiks olla võrdsemad, sest me järeldame inimeste väärtust sellest, millised on nende võimalused. Ilmselgelt me hindame enda väärtushinnangute järgi väärtuslikumaks inimesi, kellel on mingite parameetrite järgi ägedam elu. Ja kuivõrd keeruline on  päevapealt hakata pidama kõiki inimesi võrdselt väärtuslikuks (et mis mõttes narkomaan või prügikoll on sama väärtuslik kui teletäht või kutseline elupäästja?), siis lihtsam on anda kõigile nt selles abielu asjas võrdsed võimalused. See nüüd on mu neljapäeva, 24. märtsi seisukoht kl 9.03.

Lisatud 1. aprillil (kahjuks pole nali). Lugesin seda Viivi Luige kirjutist. Minu meelest on seal olulised asjad selgelt ära öeldud. Igal juhul see "kes ei ole poolt, on vastu" arusaam olnud nõuka režiimi juhtmõte ja nüüd siis kasutusel n-ö nende vastu. Tegelikult mulle ei meeldi, et praeguse aja tõde selline on, aga mis võimalusi veel on? Me ei suuda seda lõhet ületada. Mina ka endas ei suuda. Niisiis loome juurde eraldatust, lõhet, sõda. Vähemalt on see ka siin selgelt ära tuntud.

Viivi Luik 16. märtsi Postimehes.

Neil päevil, kui kogu maailm räägib Kolmandast maailmasõjast, tuleb välja, et vara on veel kolmandast rääkida, kui isegi teine on alles lõpetamata. Otse öeldes – Teise maailmasõja arved on ainult poolenisti klaaritud. Üks kaasosaline ehk Saksamaa on oma arved pidanud ära tasuma ja häbi ära kandma, teine kaasosaline ehk Venemaa ei ole senini oma arveid klaarinud ega häbi kandnud. Mõlema osapoole kuriteod on küll režiimi kuriteod, kuid naiivne oleks arvata, et veretööde, piinamiste, legitiimsete varguste ja näljahädade korraldamises, genotsiidides ja okupatsioonides on süüdi ainult üksainus kuri mees, Lenin või Stalin, Hitler või Putin. Vastutust kannab paratamatult kogu rahvas, kes on suvatsenud kurja meest karta ja jumaldada, temast ära tehtud ning sisse võetud olla. Muidugi, alati ja igal pool leidub inimesi, kes ei ole manipuleeritavad ja keda režiim erilise mõnuga hukka saadab. Nende varal on maailm püsinud. Nende kanda on lootus. Need on need, kes ei karda. Nagu näha, on Venemaal ka praegu need inimesed olemas. Neid ei ole vähe ja nad on Putini režiimi kohta oma arvamuse välja öelnud. Kuid sellega on nad muutunud rahvavaenlasteks. Ja kuigi see sõna kõlab tänapäeval nii, nagu oleks pärit mõnest vanast sovetiaja anekdoodist, pole see nali. Vastutust kannab paratamatult kogu rahvas, kes on suvatsenud kurja meest karta ja jumaldada, temast ära tehtud ning sisse võetud olla. Sest kuri mees ei teki iseenesest. Rahvas sünnitab ta. Ta tekib rahva nõudmisel, või vähemalt rahva vaikival nõusolekul. Rahvas, kes usub oma kurja meest, samastab ennast temaga, muutub kurjuse kaasosaliseks ja täideviijaks. Pimestatud rahvas ei saa kuidagi lubada, et tõde paljastataks. Sellest tuleb ikka uuesti ja uuesti rääkida. Peab meelde tuletama ja meeles pidama.

Esitan siin kolm tsitaati ja palun neid lugedes mitte vahele jätta. Isegi kui nad on teile tuttavad, lugege nad läbi, sest täna mõjuvad nad teisiti, kui oleksid mõjunud mõne nädala eest. Enne seda kurja ja piinlikku minevikku kuuluvat sõda, mis toimub ometi tänapäeval, praegusel hetkel.

Esimene tsitaat on pärit Eddie Jakult, mehelt, kes omal ajal tegi läbi kõik piinamised ja alandused, mis ühele juudile Teise maailmasõja ajal osaks võisid saada:

«See oli hullumeelsus sõna otseses tähenduses – muidu tsiviliseeritud inimesed kaotasid võime teha vahet õigel ja valel. Nad panid toime kohutavaid tegusid, ja mis veel hullem, tundsid sellest ise rõõmu. Nad arvasid, et käituvad õigesti. Ja isegi need, kes ei suutnud ennast veenda selles, et juudid on vaenlased, ei teinud rahvajõugu peatamiseks mitte midagi. Kui piisavalt inimesi oleks tollal, Kristallööl, neile vastu hakanud ja öelnud: «Aitab! Mida te teete? Mis teil viga on?», siis oleks ajalugu võinud teisiti minna. Ent seda nad ei teinud. Nad kartsid. Nad olid nõrgad. Ja nende nõrkus võimaldas nendega manipuleerida ja neid vihkama panna.»

Teise tsitaadi autor on Andrew Wood, mõttekoja Chatham House Vene-ekspert: «Saksa rahval ehk polnud Teise maailmasõja ajal valikut, kuid pärast sõda pidid nad tunnistama, mõistma ja seedima. Venemaal pole seda juhtunud. Mäletamine ja silmitsi seismine on väga tähtis. Kui sa korralikult minevikku ei vaata, ei näe sa kunagi tulevikku.»

Ja kolmas tsitaat on pärit ei kelleltki muult kui Valgevene kirjanikult Svjatlana Aleksijevitšilt, Nobeli preemia laureaadilt, keda täna tasub üle lugeda ja korduvalt tsiteerida. Selles tekstilõigus laseb ta ühel vene naisel, moskvalannal meenutada seda, kuidas vene rahvas pani oma riigi kurjuse ees silmad kinni, ei näinud seda, mida näha ei olnud lubatud:

«Kord ema meenutas, kuidas nad olid isaga suvel Krimmist puhkuselt tagasi tulnud. Sõitsid läbi Ukraina. Ukrainas oli suur näljahäda, holodomor ukraina keeles. Miljonid surid... Surdi tervete külade kaupa... Polnud kedagi, kes mataks... Ukrainlasi tapeti selle eest, et nad ei tahtnud kolhoosi minna. Tapeti näljaga. Neilt võeti kõik ära, viimse moonikuprani. Piirati vägedega sisse nagu koonduslaagris. Külas lõi üks ema ise lapse kirvega surnuks, keetis ära ja toitis temaga oma teisi lapsi. Omaenda lapse. See oli kõik päriselt...

Lapsi püüti nagu koeri ja kasse. Aiast kaevati vihmausse ja söödi neid. Kes jaksas, roomas rongide juurde... Sõdurid tagusid neid jalgadega, peksid püssipäradega... Rongid kihutasid mööda, täiskiirusel. Vagunisaatjad tõmbasid akendele katted ette. Ja mitte keegi ei pärinud kelleltki mitte midagi. Saabuti Moskvasse. Puhkuselt toodi kaasa veini, puuvilju, uhkustati päevitusega ja meenutati merd.»

Kas peale nende mälestuste meenutamist ei ole küüniline nuriseda selle üle, et venekeelsed ajakirjad on praegu lettidelt ära korjatud? Sest vene keel on üleöö muutunud kurjakuulutavaks, kardetavaks. Puškini, Tšehhovi ja Bulgakovi keel on üleöö muutunud piinajate ja tapjate keeleks ja inimesed ei taha seda kuulda ega näha. Nii nagu peale Teist maailmasõda juhtus Goethe ja Schilleri keelega.

Kas ei ole küüniline kurta, et praegune häbiväärne sõda on ainult Putini sõda ja et vene rahval pole sellega midagi pistmist? Igas sõjas on osapooled, igas sõjas tuleb valida, kas poolt või vastu. Need, kes on vastu, need ka seda ütlevad. Teised on kas vait ja vaatavad mujale, või teevad kaasa. Toidavad tapatalguid. Kuidas see saab olla ainult Putini sõda, kui igal tulistajal, igal pommitajal on Venemaal vanemad ja sugulased! Kui kõikidel nendel, kes korraldasid omal ajal suure näljahäda ja abipalujaid püssipäradega peksid, olid Venemaal vanemad ja sugulased! Mõtelge, missugune hulk rahvast see on. Kui palju kuritööde kaasosalisi. Rahvas on ennast valedesse sisse mässinud ja ainult üksikud väga vaprad püüavad neid mõistusele tuua. Meenutatagu Anna Politkovskaja tapmist, meenutatagu vene meeleavaldajate jõhkraid kinnivõtmisi ja vangistamisi. See sõda, mis praegu käib, on sõda hea ja kurja, mineviku ja tuleviku vahel. Sellist sõda ei ole võib-olla enne olnudki. Tuleb lihtsat tõtt tunnistada – Venemaa on lõhki. On petiste, pättide ja mõrtsukate Venemaa, mineviku Venemaa, ja on ausate, julgete ja vabade Venemaa. Igaühel tuleb teha see valik, kumba poolt ta toetab, kummas asjas ta on kaasosaline. Sest see sõda, mis käib, ongi sõda hea ja kurja, mineviku ja tuleviku vahel. Kõlagu see kuitahes pateetiliselt, seda tuleb välja öelda ja teadmiseks võtta. Niisugust sõda võib-olla ei olegi enne olnud. Jah, Putinil on õigus, sest see Venemaa, mida tema valitseb, on tõesti vaenlastest sisse piiratud. Iga aus inimene, iga heategu, iga julgustükk on Putini Venemaa vaenlane. Mis aga puutub kaasosadusse, siis tooksin veel ühe tsitaadi, seekord iseendalt:

«Kes tahab mõista, mis õieti toimus punasel Venemaal ja punase Venemaa poolt alistatud maades, peaks arvesse võtma seda, et režiimi ohvrid olid kõik, kes nendel aastatel nendes maades elasid. Kes hakkas vastu, oli režiimi ohver niikuinii, kuid kes ei hakanud vastu, seda püüti tingimata muuta kaasosaliseks.

See on üks põhjustest, miks läänel on nii raske mõista tänapäeva Venemaad ja miks silmad Putini režiimi suhtes nii aeglaselt avanevad. Sest kogu režiim on rajatud kaasosadusele, võimalikult suurele kaasosaliste hulgale. Kollektiivsele režiimi kaitsele. Kaasosaliste omakaitsele. Režiimi eesmärk ongi teha kogu rahvast varguste, mõrvade, korruptsiooni, valetamise ja tagakiusamiste kaasosalised.

Et ei jääks kedagi, kes ei oleks määritud.

Sel juhul toimiksid kollektivism ja kaasosaliste omakaitse ideaalselt. Valitseja ainult keeraks vuntsi ja vaataks pealt, kuidas rahvavaenlaste ja teisitimõtlejate käsi käib.

Loomulikult see ei õnnestu täielikult kunagi ega kusagil, isegi mitte Venemaal ja Puna-Hiinas. Aga unistada ju võib.

Vladimir Putin, tuleb välja, ongi suur unistaja.»

Armastust ja valgust, tarkust ja meelerahu meile kõigile!

Oma igapäevast enesearengu tööd...

Oma igapäevast enesearengutööd ei saa teiste teha jätta. Täna osalesin Kersti Lossmanni rahu ja tasakaalu kaugseansil. Mõni ikka küsib, et mis ja kuidas. Eks mul ole aastate jooksul n-ö kindel kord välja kujunenud sellega. 

Esimese korra võtan kaugseanssi vastu siis, kui see just valmis sai, umbes samal ajal. Täna lahkus tütar poole kaheteist ajal ja siis oligi paras aeg kõik muu kõrvale panna ja keskenduda endas rahu ja tasakaalu loomisele. Ma eelistan valida aja, mil vähem pereliikmeid kodus liikumas-suhtlemas-toimetamas, aga nad on harjunud ka sellega, et panen oma toa uksele sildi "Palun vaikust, kaugseanss!" ja sel ajal hoitakse tund aega vaikust. See on minu püha aeg ja ma võin väga mittepühaks muutuda, kui ma oma püha aega ei saa (mitte et see mulle au teeks, aga elu on selline).

Kaugseanss tehakse valmis kusagil mujal ja vastu saab seda võtta seal, kus parajasti ollakse. Hea, kui on vastuvõtmiseks vaikne koht. Sageli sukeldun seanssi nii sügavale, et uinun paarikümneks minutiks.  Esimese korra võtan seanssi sageli vastu lihtsalt nii, nagu see on kirjelduses kirjas. Võib-olla mõtlen oma teemade peale, kui on sedasorti kaugseanss, aga kui ei ole, siis ei mõtle suurt midagi. Ja kui see mõtlemine ongi, siis on see pigem sellist mittemõtlevat sorti mõtlemine. Kontemplatsiooniks oleks vast liiga suurejooneline nimetada, ega ma siin mingi munk pole (kas nunnad üldse kontempleerivadki?).

Järgmised vastuvõtmise korrad on lühemad. Vaatan läbi konkreetse kaugseansi teemad ja siis enda sisse, et mis minus sellega haakub. Otsin n-ö oma hinge tagataskud läbi. Seekord nt oli viiteid sõjale ja partnerluse teemadele. Kas on naist, kellel kunagi elus poleks suhteteemades raskusi olnud? Praegu nt vaatasin üle oma suhted vanematega, eriti mõne pingelise aspekti isaga, aga ka muid episoode erinevatest elujärkudest. Sõja teema mind enne nii valusalt ei kõnetanud, aga võtsin siis ette ja lugesin paar tundi internetist Ukraina sündmuste kohta, kuni nutt peale tuli. Sõja teema hakkas vägagi kõnetama: oma vanavanemate lood ja varasemate põlvede katsumused neilt teemadel ja veel kuskilt leitud lood, mis kunagi on puudutanud.  Kõik see oli minu mustritesse jälgi jätnud. Põlvkondadevahelised pinged. Neid siis vabastasin kaugseansi abil. Vahepeal mugisin natuke karamellišokolaadi, sest oli selle isu ja mul on karamelliga mingi teema.

Siis elasin vahepeal niisama ja märkasin endas soovi maailma muuta. Hakkasin uuesti kaugseanssi vastu võtma. Soov maailma muuta on üks sõdade algpõhjusi. Ma usun, et on oluline endas nende teemadega töötada.

Siis läksin sümfooniaorkestri kontserdile. Dirigent alustas vaikuseminutiga. Kogu orkester ja saal, kõik olid täielikus vaikuses, see oli sügav ja valus ja mul läks jälle silm märjaks. Kava oli ka pisut muudetud, esimeseks looks sai Pärdi Fratres. Ja pärastpoole Pärdi Cantus in memoriam Benjamin Britten. Nende aegadel mul tulid jälle tasakaalutud emotsioonid sügavatest kihtidest ja jälle võtsin kaugseanssi vastu ja tasakaalustasin end. Kuulasin muusikat kogu kehaga. Palju keelpille ja teisi pille võtab keha võnkuma.  Midagi võngutab lahti, vabastab, annab puhtuse ja kerguse. Hea tunne. 

Ja siis vastu ööd võtan veel kaugseanssi vastu, kui meenub. Vahel ärkan ka öösel üles mingi sisepingega ja hakkan kaugseanssi vastu võtma, uinudes samal hetkel ja protsess jätkub minu uneajal süvakihtides. Vahel käin jalutamas või pesen nõusid, samal ajal kaugseanssi vastu võttes. Kui on mingi pooleldi monotoonne lihtne turvaline tegevus, siis see võib taustaks olla. Autoroolis ega süüa tehes mitte kunagi.

Kersti kaugseanss kestab tavaliselt päeva või paar (umbes korra kuus on see võimalus, järgmine kord tuleb pööripäeval, nii on see aastaid olnud). Ma luban endal selle aja olla neis heledatest püüdlustes, palvetada nende inimeste ja rahvaste eest. Eelkõige palvetan ikka enda ja oma suguvõsa ja lähiringi eest. Ja ma tunnen, et see palvetamine on teistmoodi kui siis, kui teen seda üksi oma jõuga. Seepärast ma neil kaugseanssidel alati osalengi (igaks juhuks olen palunud Kerstil mulle neist teada anda, sest fb ma luban endal mitte jälgida).

Rahu ja tasakaalu meile kõigile!