Ukraina sõda on pannud mind rohkem meediat jälgima kui ükski teine asi. Igapäevaselt ma seda ei loe, aga sageli siiski. Sukeldun tundideks Postimehe ja Eesti Päevalehe artiklitesse, aga vaatan ka sotsiaalmeediat, kuigivõrd loen facebooki kommentaare, millest muidu pigem hoidun.
Emotsioonid on olnud kohati väga tugevad. Meenuvad erinevad lood ja olukorrad, milles mu sugulased, esivanemad ja tuttavad on olnud. Palju on selliseid lugusid, mille omal ajal teadmiseks võtsin, aga nüüd tulevad tunded ja sügav kaasaelamine neile, ka võib-olla ammu lahkunuile.
Mõnda aega kuulasin Youtube´st peagu iga päev Ukraina hümni või nende rahvalaule, nt seda. Olin mõttes nendega. Palvetasin. Nüüd mul meenub päeva tegevuste käigus vahel üks või teine Ukraina laul ja palvetan jälle.
Ma tulen toime nende olukordadega, mille ise sel päeval ette võtan. Tegelen oma tunnetega mõne aja, viin end rahuseisundisse ja jätkan tavapärase eluga, sügavas tänus, et minul on see võimalik.
On ka neid asju, millega tunnen, et veel toime ei tule. Ma olen piiranud oma suhtluskonda, jättes välja need, kelle jaoks Putin päästab maailma lääne globalistide käest. Need on inimesed, kes jälgivad vene kanaleid, saavad sealt enda jaoks õiget infot ja seda oma kanalitel teatava koodi all mingil kujul edastavad. Väga suur hulk Eesti spirituaalseid inimesi on selles rühmas, osa neist soovib ka teisi "äratada" (ärgake! on kuulu järgi üks nende fb gruppidest, kus seda infot jagati). Need on suurelt osalt vist samad inimesed, kes tegutsesid aktiivselt vaktsineerimise ja kõigi koroonapiirangute vastu.
Ma piirasin oma suhtluskonda varem veidi nõrgemal kujul koroona teemal ka, kui vähendasin suhtlust inimestega, kes minuga suheldes agressiivset propagandat tegid - kui muudel teemadel ka suhtlus enam ei suju, sest see üks teema tahab iga vestluse üle võtta, siis mis parata. Samas ligi pooled mu tuttavatest on vaktsineerimata ja kui nad aktseptivad minu valikut vaktsineeritud olla, siis me saame lihtsalt rahulikult kogemusi vahetada ja kõik on hästi. Loomulikult oleme sõbrad edasi ja keskealiste tervete inimestena nad tulid koroona haigusega mõistliku pingutusega toime. Erinevus on selles, kas inimene valib enda tervise eest hoolitseda ilma vaktsineerimata (sellest ma saan aru) või käitub destruktiivselt, ründab riigi süsteeme või nt inimesi, kes mingi asutuse uksel maski või ennevanasti vaktsiinipassi küsisid, ohustab teiste tervist ja kõik need muud võitluslikud asjad, mis on ohtlikud ja neid teguviise ma ei aktsepteeri.
Sõja teemal ma tunnen, et mingi piir on kätte jõudnud: valin loobuda sellistest suhtlustest. Mul on tunne, nagu ma peaks inimesi oma elust välja viskama ja see on raske. Kaotada kunagi oluliseks peetud inimesi on valus. See teeb haiget. Ma tahtsin elada ettekujutuses, et ma teen oma südames erinevatele arvamistele ruumi, aga see käib praegu üle jõu. Minugi suguvõsas on antivaksereid, kellega ma varem ju ikka pisut suhtlesin, mõttes olid nad omad. Minu suguvõsas on alati olnud poliitilisi erimeelsusi ja nii see peabki olema. Me ei arene inimestena, kui pole teistsugust seisukohta, millega enda väikseid tõdesid mõõta. Nüüd ma ei söanda mõelda, mida mu antivakserist sugulane sellest sõjast arvab, sest ma ei ole praegu valmis vastu võtma mõnda infot oma suguvõsa liikme kohta.
Nii hullusti kui nüüd, ei ole ma varem olnud sunnitud pooli valima. Ka mina pidin selle ühiskonna lõhestumise kogemuse omal nahal ära kogema. Kui ma kuulsin, et Anu Välba pühapäevahommikuses saates käis ukrainlanna oma pere lõhkimineku kogemusest rääkimas, palvetasin esimest korda nende eest, kelle pere on lootusetult lõhki. Esimest korda elus jõudis minuni see valu põletaval kujul. Enne oli teadmine. Jälle üks suur asi, mida tervendada.
Ma saan aru, kui palju tööd meil on inimkonnana vaja kõige selle valu ja erimeelsuste ületamiseks nüüd ja praegu teha ja palun abi ja jõudu selleks, et teha oma osa.
Järgmisel päeval. Täna mõtlesin, et ma vist ei saanud sellest homoabielude teemast nö laksu kätte. Kuulasin omal ajal neid vestlusi. Imestasin veidi, miks ühtedele on nii oluline abielluda ja miks teistele on nii oluline, et mõned seda ei saaks. Täna tundub, et vist tuli mingi taipamine: kui ühed saavad abielluda ja teised ei saa, siis ühed peavad end paremateks inimesteks kui teised. Ega keegi ei jaksa kogu Elu pidulauda tühjaks süüa, aga võimalused võiks olla võrdsemad, sest me järeldame inimeste väärtust sellest, millised on nende võimalused. Ilmselgelt me hindame enda väärtushinnangute järgi väärtuslikumaks inimesi, kellel on mingite parameetrite järgi ägedam elu. Ja kuivõrd keeruline on päevapealt hakata pidama kõiki inimesi võrdselt väärtuslikuks (et mis mõttes narkomaan või prügikoll on sama väärtuslik kui teletäht või kutseline elupäästja?), siis lihtsam on anda kõigile nt selles abielu asjas võrdsed võimalused. See nüüd on mu neljapäeva, 24. märtsi seisukoht kl 9.03.
Lisatud 1. aprillil (kahjuks pole nali). Lugesin seda Viivi Luige kirjutist. Minu
meelest on seal olulised asjad selgelt ära öeldud. Igal juhul see
"kes ei ole poolt, on vastu" arusaam olnud nõuka režiimi
juhtmõte ja nüüd siis kasutusel n-ö nende vastu. Tegelikult mulle
ei meeldi, et praeguse aja tõde selline on, aga mis võimalusi veel
on? Me ei suuda seda lõhet ületada. Mina ka endas ei suuda. Niisiis
loome juurde eraldatust, lõhet, sõda. Vähemalt on see ka siin selgelt ära tuntud.
Viivi Luik 16. märtsi Postimehes.
Neil päevil, kui kogu maailm räägib Kolmandast maailmasõjast,
tuleb välja, et vara on veel kolmandast rääkida, kui isegi teine
on alles lõpetamata. Otse öeldes – Teise maailmasõja arved on
ainult poolenisti klaaritud. Üks kaasosaline ehk Saksamaa on oma
arved pidanud ära tasuma ja häbi ära kandma, teine kaasosaline ehk
Venemaa ei ole senini oma arveid klaarinud ega häbi kandnud. Mõlema
osapoole kuriteod on küll režiimi kuriteod, kuid naiivne oleks
arvata, et veretööde, piinamiste, legitiimsete varguste ja
näljahädade korraldamises, genotsiidides ja okupatsioonides on
süüdi ainult üksainus kuri mees, Lenin või Stalin, Hitler või
Putin. Vastutust kannab paratamatult kogu rahvas, kes on suvatsenud
kurja meest karta ja jumaldada, temast ära tehtud ning sisse võetud
olla. Muidugi, alati ja igal pool leidub inimesi, kes ei ole
manipuleeritavad ja keda režiim erilise mõnuga hukka saadab. Nende
varal on maailm püsinud. Nende kanda on lootus. Need on need, kes ei
karda. Nagu näha, on Venemaal ka praegu need inimesed olemas. Neid
ei ole vähe ja nad on Putini režiimi kohta oma arvamuse välja
öelnud. Kuid sellega on nad muutunud rahvavaenlasteks. Ja kuigi see
sõna kõlab tänapäeval nii, nagu oleks pärit mõnest vanast
sovetiaja anekdoodist, pole see nali. Vastutust kannab paratamatult
kogu rahvas, kes on suvatsenud kurja meest karta ja jumaldada, temast
ära tehtud ning sisse võetud olla. Sest kuri mees ei teki
iseenesest. Rahvas sünnitab ta. Ta tekib rahva nõudmisel, või
vähemalt rahva vaikival nõusolekul. Rahvas, kes usub oma kurja
meest, samastab ennast temaga, muutub kurjuse kaasosaliseks ja
täideviijaks. Pimestatud rahvas ei saa kuidagi lubada, et tõde
paljastataks. Sellest tuleb ikka uuesti ja uuesti rääkida. Peab
meelde tuletama ja meeles pidama.
Esitan siin kolm tsitaati ja palun neid lugedes mitte vahele jätta.
Isegi kui nad on teile tuttavad, lugege nad läbi, sest täna mõjuvad
nad teisiti, kui oleksid mõjunud mõne nädala eest. Enne seda kurja
ja piinlikku minevikku kuuluvat sõda, mis toimub ometi tänapäeval,
praegusel hetkel.
Esimene tsitaat on pärit Eddie Jakult, mehelt, kes omal ajal tegi
läbi kõik piinamised ja alandused, mis ühele juudile Teise
maailmasõja ajal osaks võisid saada:
«See oli hullumeelsus sõna otseses tähenduses – muidu
tsiviliseeritud inimesed kaotasid võime teha vahet õigel ja valel.
Nad panid toime kohutavaid tegusid, ja mis veel hullem, tundsid
sellest ise rõõmu. Nad arvasid, et käituvad õigesti. Ja isegi
need, kes ei suutnud ennast veenda selles, et juudid on vaenlased, ei
teinud rahvajõugu peatamiseks mitte midagi. Kui piisavalt inimesi
oleks tollal, Kristallööl, neile vastu hakanud ja öelnud: «Aitab!
Mida te teete? Mis teil viga on?», siis oleks ajalugu võinud
teisiti minna. Ent seda nad ei teinud. Nad kartsid. Nad olid nõrgad.
Ja nende nõrkus võimaldas nendega manipuleerida ja neid vihkama
panna.»
Teise tsitaadi autor on Andrew Wood, mõttekoja Chatham House
Vene-ekspert: «Saksa rahval ehk polnud Teise maailmasõja ajal
valikut, kuid pärast sõda pidid nad tunnistama, mõistma ja
seedima. Venemaal pole seda juhtunud. Mäletamine ja silmitsi
seismine on väga tähtis. Kui sa korralikult minevikku ei vaata, ei
näe sa kunagi tulevikku.»
Ja kolmas tsitaat on pärit ei kelleltki muult kui Valgevene
kirjanikult Svjatlana Aleksijevitšilt, Nobeli preemia laureaadilt,
keda täna tasub üle lugeda ja korduvalt tsiteerida. Selles
tekstilõigus laseb ta ühel vene naisel, moskvalannal meenutada
seda, kuidas vene rahvas pani oma riigi kurjuse ees silmad kinni, ei
näinud seda, mida näha ei olnud lubatud:
«Kord ema meenutas, kuidas nad olid isaga suvel Krimmist puhkuselt
tagasi tulnud. Sõitsid läbi Ukraina. Ukrainas oli suur näljahäda,
holodomor ukraina keeles. Miljonid surid... Surdi tervete külade
kaupa... Polnud kedagi, kes mataks... Ukrainlasi tapeti selle eest,
et nad ei tahtnud kolhoosi minna. Tapeti näljaga. Neilt võeti kõik
ära, viimse moonikuprani. Piirati vägedega sisse nagu
koonduslaagris. Külas lõi üks ema ise lapse kirvega surnuks,
keetis ära ja toitis temaga oma teisi lapsi. Omaenda lapse. See oli
kõik päriselt...
Lapsi püüti nagu koeri ja kasse. Aiast kaevati vihmausse ja söödi
neid. Kes jaksas, roomas rongide juurde... Sõdurid tagusid neid
jalgadega, peksid püssipäradega... Rongid kihutasid mööda,
täiskiirusel. Vagunisaatjad tõmbasid akendele katted ette. Ja mitte
keegi ei pärinud kelleltki mitte midagi. Saabuti Moskvasse.
Puhkuselt toodi kaasa veini, puuvilju, uhkustati päevitusega ja
meenutati merd.»
Kas peale nende mälestuste meenutamist ei ole küüniline nuriseda
selle üle, et venekeelsed ajakirjad on praegu lettidelt ära
korjatud? Sest vene keel on üleöö muutunud kurjakuulutavaks,
kardetavaks. Puškini, Tšehhovi ja Bulgakovi keel on üleöö
muutunud piinajate ja tapjate keeleks ja inimesed ei taha seda kuulda
ega näha. Nii nagu peale Teist maailmasõda juhtus Goethe ja
Schilleri keelega.
Kas ei ole küüniline kurta, et praegune häbiväärne sõda on
ainult Putini sõda ja et vene rahval pole sellega midagi
pistmist? Igas sõjas on osapooled, igas sõjas tuleb valida, kas
poolt või vastu. Need, kes on vastu, need ka seda ütlevad. Teised
on kas vait ja vaatavad mujale, või teevad kaasa. Toidavad
tapatalguid. Kuidas see saab olla ainult Putini sõda, kui igal
tulistajal, igal pommitajal on Venemaal vanemad ja sugulased! Kui
kõikidel nendel, kes korraldasid omal ajal suure näljahäda ja
abipalujaid püssipäradega peksid, olid Venemaal vanemad ja
sugulased! Mõtelge, missugune hulk rahvast see on. Kui palju
kuritööde kaasosalisi. Rahvas on ennast valedesse sisse mässinud
ja ainult üksikud väga vaprad püüavad neid mõistusele tuua.
Meenutatagu Anna Politkovskaja tapmist, meenutatagu vene
meeleavaldajate jõhkraid kinnivõtmisi ja vangistamisi. See sõda,
mis praegu käib, on sõda hea ja kurja, mineviku ja tuleviku vahel.
Sellist sõda ei ole võib-olla enne olnudki. Tuleb lihtsat tõtt
tunnistada – Venemaa on lõhki. On petiste, pättide ja mõrtsukate
Venemaa, mineviku Venemaa, ja on ausate, julgete ja vabade Venemaa.
Igaühel tuleb teha see valik, kumba poolt ta toetab, kummas asjas ta
on kaasosaline. Sest see sõda, mis käib, ongi sõda hea ja kurja,
mineviku ja tuleviku vahel. Kõlagu see kuitahes pateetiliselt, seda
tuleb välja öelda ja teadmiseks võtta. Niisugust sõda võib-olla
ei olegi enne olnud. Jah, Putinil on õigus, sest see Venemaa, mida
tema valitseb, on tõesti vaenlastest sisse piiratud. Iga aus
inimene, iga heategu, iga julgustükk on Putini Venemaa vaenlane. Mis
aga puutub kaasosadusse, siis tooksin veel ühe tsitaadi, seekord
iseendalt:
«Kes tahab mõista, mis õieti toimus punasel Venemaal ja punase
Venemaa poolt alistatud maades, peaks arvesse võtma seda, et režiimi
ohvrid olid kõik, kes nendel aastatel nendes maades elasid. Kes
hakkas vastu, oli režiimi ohver niikuinii, kuid kes ei hakanud
vastu, seda püüti tingimata muuta kaasosaliseks.
See on üks põhjustest, miks läänel on nii raske mõista tänapäeva
Venemaad ja miks silmad Putini režiimi suhtes nii aeglaselt
avanevad. Sest kogu režiim on rajatud kaasosadusele, võimalikult
suurele kaasosaliste hulgale. Kollektiivsele režiimi kaitsele.
Kaasosaliste omakaitsele. Režiimi eesmärk ongi teha kogu rahvast
varguste, mõrvade, korruptsiooni, valetamise ja tagakiusamiste
kaasosalised.
Et ei jääks kedagi, kes ei oleks määritud.
Sel juhul toimiksid kollektivism ja kaasosaliste omakaitse
ideaalselt. Valitseja ainult keeraks vuntsi ja vaataks pealt, kuidas
rahvavaenlaste ja teisitimõtlejate käsi käib.
Loomulikult see ei õnnestu täielikult kunagi ega kusagil, isegi
mitte Venemaal ja Puna-Hiinas. Aga unistada ju võib.
Vladimir Putin, tuleb välja, ongi suur unistaja.»
Armastust ja valgust, tarkust ja meelerahu meile kõigile!