pühapäev, 16. detsember 2018

Pimeda aja lood

Kuulsin noori vanaemasid arutamas, et jõulud on laste püha. Minu jaoks küll ei ole. Mul on ka olnud väikestele lastele pühendumise aeg ja see oli pikem kui paljudel teistel (lastele pühendumine kestis kauem kui meil tavaliseks peetakse, lapsi on ikka ainult kaks) ja selle elujärgu jõuludes oli palju sellist, mis on seotud üldkehtestatud traditsioonide hoidmisega (kuusk ja kingitused ja päkapikukommid), aga mul pole nii hulle jõule küll kunagi olnud, et sellega lugu minu jaoks piirduks. Mul on alati olnud ka oma jõulud ja jõuluootuse aeg, kasvõi natukenegi.

Pime aeg on endasse vaatamise aeg, enda sisemisse valgusse sukeldumise ja selle valguse jagamise aeg. Minu jaoks on see alati nii olnud ja kuna ma olen enda jaoks üsna huvitav inimene, siis ma pimeda aja üle ei kurda. Mul on huvitav mõnusasti teki sisse keeratuna raamatut lugeda - hästi aeglaselt ja süvenemisi ja ahjutule laulu kuulata ja kontsertidel käia. Külma aja roogi naudin ka - kaua valminud hautised ja kondipuljongist tehtud road on minu jaoks täiesti hõrgutavad. Ja küünlavalgust ja seda kasinat ilu, mida loodus sel aastaajal pakub. Advendiaegu on palju muusikat ka tasuta saadaval, nt muusikaakadeemia tudengite klassikontserdid ja muud esinemised on tasuta (info on EMA kodulehel) ja tuttavad reklaamivad oma laulukooride kontserte. Kui tahtmist, siis leiab ka mõne ERSO või kammerkoori vm kontserdi üles. Poplaulikutel on ka ringreisid, aga neid ma tavaliselt ei kuula, pole minu maitse (ma ei vaja helitausta, vaid otsin muusikast tuge oma sisekaemuse rännakutele ja sügavustesse kaevumiseks sobib süvamuusikaks liigitatu paremini). Ja hingedeaja algusest saati on inimestega kohtumised erilise sügavuse ja säraga. Selles ajas on palju rõõmutoovat.

Jõulupühad on ühelt poolt kommertsliku, teisalt kirikliku varjundiga, aga mina olen pigem religioosne ökoinimene (ja sealjuures kiriklik mitte). Mul on hea meel, et meie peres ei tehta suvalisi kingitusi, vaid peame aru, mis ja kellele. Pigem vähe ja vastutustundlikult, tänumeeles, et vajalikud asjad on olemas ja paremad kui hädapärast vaja oleks. Ma olen vahel selle üle ka salamisi rõõmu tundnud, et saan endale väikesi tarbetuid kingitusi lubada just siis, kui nende järele isu tuleb ega pea selleks jõule või sünnipäeva ootama (või noh, sünnipäev kui endaks olemise tähistamise päev on just siis, kui sellist asjakest otsustan endale lubada, aastaajast olenemata) ja jõulude aegu saan keskenduda oma siseilmale, mis sel ajal tundub kõige sisukam ja vajalikum tegevus.

Endamisi ma tähistan hoopis pööripäevi kui inimarengu verstaposte. Neid saab tähistada ka teistega koos, sest ega ma ainuke selline ole. Samas tunnetan, et see on midagi nii isiklikku ja imelist, et seda avalikult jagada ei tasu. Selles on pühaduse tunnet. Tunnen rõõmu, et on olemas kõrgem mõõde ja see on ka minu jaoks kättesaadav. Olulised asjad peavad jääma varjule, et säiliks nende puhtus ja ilu.

Imelist aega meile kõigile!

Kivistunud valu

Mul oli pikem, ikka päevi kestnud meilivahetus karmuse teemal, täpsemalt sellest, et minu karmid otseütlemised teevad hapras olekus inimesele haiget. Et ma peaksin vähemalt selle ühe inimesega olema õrnem ja ümaram. Ma olin ühelt poolt veidi üllatunud, mis kõik võib kellelegi haiget teha (sest me vist olime ühel meelel selles, et ma pole pahatahtlik, teadlikult ma ei soovi kedagi kahjustada). Teisalt hakkasin selle üle järele mõtlema. Mulle on varem ka öeldud, et ma olen karm ja et paljusid asju peaks pehmemalt ütlema. Mulle ei ole see deminutiivne paljusõnalisusest umbmääraseks muutuv väljenduslaad kunagi meeldinud, sest mulle on tundunud, et pehmendamine ähmastab sõnumit ja lõpuks ei saa ütleja ise ka aru, mida ta öelda tahab, nii läheb tõde kõigi jaoks kaotsi (aga võib olla, et ma eksin). Ma olen nõus, et parem, kui inimesed ei peaks minuga kohtudes hingevalu tundma.

Siis lugesin ühte Finlandia kirjandusauhinna saanud romaani, Ulla-Lena Lundbergi "Jääd", kus naispeategelane, noore pastori abikaasa püüab vahetult Teise maailmasõja järgses ajas olla hästi tubli Ahvenamaa kaugema nurga koguduse jaoks, kuid kohtleb karmilt oma väikseid lapsi, kui neil kõik täiskasvanulikul viisil ei õnnestu. Ilmselgelt on naine nendega liiga karm, nagu ka endaga ja ikka selleks, et vaatamata raskustele oleks kõik maised asjad parimas võimalikus korras. Selliseid perenaisi olen mina päriselus ka kohanud. See päriselust tõukunud romaanitegelane on mh ülipüüdlik ja tubli. Mõtlesin, kas mind sellisena tajutakse. Ja ma mõtlesin loodusdokkide peale, mida ma olen elu jooksul mõnevõrra vaadanud - enamasti on need ikka selles ühes mustris, et jube raske on elus püsida, kõiksugu ohud ähvardavad ja süüa on vähe ja lihtsalt tuleb kuidagi hakkama saada (vahele siis mõni rahulik kaader mõnusa vaatega, et silm saaks puhata ja inimene enda mõtteid ja tundeid setitada). Ja mõtlesin meedia peale. Palju kaadreid lasin endast läbi. Puha inimeste kannatustest.

Ma vaatasin neid paljusid olukordi, kus ma pole lasknud endal või teisel inimesel läbi elada negatiivse emotsiooni loomulikku elutsüklit, vaid olen selle kõrvale lükanud ja mingite lihtsate praktiliste tegevustega edasi läinud, lihtsalt selleks, et elu toimiks, aga ka selleks, et emotsioonist eemalduda. Sageli on see tähendanud, et ma tõmban emotsioonile katte peale, peidan ta enda eest ära. Nii need valud seal kogunevad kuhja, kuni neist saab suur hunnik ja osa sellest valust on iidvana, sest ammustest aegadest peale on olnud esmane sisemine tung edasi elada ja alles seejärel kõik muu. Ja kui raskeid emotsioone, hingevalu on saanud juba nii palju, et need on täitnud talle eraldatud ruumi mu südames, aga ikka tuleb juurde ja juurde, on neid valusid hakatud tihendama, kuni nad on moodustanud tihked kamakad. Selliste kivistunud kamakate vahel loovides see karmus just ilmnebki. Karmus on kivikõvaks muutunud valu. Nii mulle tundub. Sest pole osanud neid valusid õigel ajal ära anda.