Neljapäev, 15. september 2022

Miks riik tundub valus ja ohtlik

Hästi palju aega saab hoida vajalikeks toimetusteks ja mistahes parema elu nautimiseks, kui end sotsiaalmeediast eemale hoida, aga nüüd on juhtunud, et olen mitu nädalat facebook´i lugenud. Kui ma muidu vahel pigem harva vaatan, mida teised jagavad, siis nüüd olen sattunud ka kommentaare lugema ja nende üle sügavamalt järele mõtlema. Olen lugenud üsna palju võõraste inimeste arvamusi maailma asjadest. Mul on üldiselt korralikud fb tuttavad ja ka nende fb ringkonnas valitseb viisakas kõnepruuk, aga mõni arvamus ikka vahel puudutab ebameeldival viisil.

Viimati nt lugesin Tõnis Mäe ja Svjata Vatra Maardus toimunud kontserdi kommentaare. Kuivõrd Tõnis Mägi laulis oma venekeelse plaadi laule vene keeles ja Svjata Vatra laulud olid osalt eesti, osalt ukraina keeles, kiskus kommenteerijate teemavalik poliitikasse ja meeleolu oli erinevatel viisidel rahulolematu. Ma arvan, et suurem osa kommenteerijaist polnud kohal käinudki, aga nendel teemadel me midagi ikka ju arvame, eks minagi. Veel olen lugenud elektri ja hinnatõusu teemadel ja eks ukraina sõda tuleb üsna igasse pikemasse kommentaariumi mingil kujul sisse, olgu siis algne teema milline tahes. Ma lasin endal haakuda nende kommentaaride meeleoludega ja maailm hakkas paistma valus, kurb ja trööstitu. Ma ei taha sellises maailmas elada.

Leppisin terapeudiga aja kokku ja läksin rännakule oma varasematesse eludesse, et saada selgust, miks see teema mind häirib ja ütlasi sooviga mõista kõiki neid inimesi, kelle valu on juba nii suur, et paremate oskuste puudusel valavad seda välja umbmääraselt riiki või konkreetselt nt peaministrit sõimates. Rännakul näidati mulle kahte mu varasemat elu, kus olin ühiskonna ükskõiksuse tõttu enneaegu hukkunud, need olid umbes 12. ja 13. sajandil Euroopas. Ühes neist eludest tahtsin elada vaba elu, aga vanemas eas ei leidnud enam enda ülalpidamiseks sobivat tööd, vanadekottu ei soovinud minna (tollased seegid või leprosooriumid olid ikka üsna õudsed kohad ka, nagu ajalooallikate põhjal tunduvalt hilisemast ajast võib arvata) ja ümbritsevas kogukonnas ka lähedasemaid suhteid ei loonud. Teises varasemas elus olid teistmoodi koledad asjad. Nende kahe elu ühisjoon oli eraklikkus, kogukonnaga suhted olid peamiselt töised. Ma ei tahtnud nendes eludes teiste moodi olla ega nendega läbi käia rohkem kui ellujäämiseks vaja, ja neis kahes elus ei osutunud nendes olukordades ellujäämine pikemas perspektiivis võimalikuks. Ma arvan, et selliseid varasemaid elusid on kõigil, keda praeguse ühiskonna protsessid häirivad. Võimalik, et üldse kõigil, kes siin planeedil kauem aega on veetnud, sest üsna tõenäoselt on igal ajal olnud inimesi, kes soovivad oma teed käia ja varasemas ajaloos olid sotsiaalsed garantiid olematud või puudulikud. Ühiskonnad olid vähem turvalised kui praegu. Ma arvan, et sellistest vanadest hästi ära unustatud valudest tuleb suur osa süüdistustest, mis kõik praegu on vale ja halb. Eks sotsiaalsed garantiid ole praegugi Eestis nigelad ja see aitab vanu valusid meelde tuletada. Ja suur osa neid vanast valust vaevatud inimesi pigem sõimab riiki kui pühendub parema ühiskonna rajamisele. 

Märkasin neid pilte vaadates, kui palju hirme ja valusid minus praegu valitses. Ühiskonnaga seotud hirme. Rahulolematusi. Soovimatust teatavat laadi suhetesse astuda jpm. Andestamist oli väga palju. Emotsioone tuli tulvana. Mõtteid. Järjekordne hingeline suurpuhastus, suur protsess minu jaoks. Eks ma olen selleski elus hoidnud riigi ja inimestega mõõdukat pikivahet, lähemast läbikäimisest massidega olen alati osanud hoiduda (ka neid blogijutte siin kirjutan sellises võtmes, et lugejatel tavaliselt ei teki soovi neid kommenteerida, tuttavatega vahel omavahel arutame). Kui ma nüüd tõesti sellest kõigest puhastun, ehk siis annan ka oma panuse millegi paremaks muutmiseks.

Paremat elu meile kõigile!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar