Täna ma lugesin, kuidas ümberpiiratud Mariupoli linna kaitsjad võitlevad edasi ja meenus eesti metsavendade deviis: surm siin või Siberis. Ka kümme korda suurema väe eest paljud neist ei andnud alla, vaid võitlesid lõpuni. Sellised mehed surid siin, noorelt.
Täna ma mõtlesin nende ammuste eesti meeste peale. Kuidas nad ammustel Teise maailmasõja järgsetel aastatel metsas oma maa sisse kaevatud onnides elasid ja napi varustusega toime tulid. Ja kõik need pikad külmad talved, mis tuli välitingimustes üle elada. Kuidas nad tulid toime võidu lootuseta. Ma arvan, et nemad ei lootnud kunagi näha vaba Eestit ja ikka nad jätkasid võitlust, väga kaua igatahes. Nüüd äkki ma nutan nende pärast, kõigi nende pärast, kes siin võideldes on surnud*. Varem ma lihtsalt võtsin selle teadmiseks, et nii oli**.
Nüüd äkki ma taipan, kui palju uinunud võitlusi veel minu sees võib olla. Kui palju võitlusi on alati olnud minu ümber. Minu sees. Kui kaugel ma tegelikult rahust olen.
See, et me omal ajal (minu lapsepõlves) ei tohtinud neist asjust (nt metsavendadest) rääkida, ei tohtinud mõelda, on jätnud jälje: tunded on alla surutud sügavamatesse kihtidesse. Märkan kui palju tundeid minus juba on pinnale kerkinud täna ja selle nelja nädala jooksul. Ma tänan võimaluse eest lasta neil kerkida. Kui hea, et see võib nüüd vabaneda. Ma ei jaksa praegu mõelda, mida seal veel on. Ja kuidas on teiste inimestega. Kuidas on meie rahvaga ja nende teiste rahvastega, kes ka on kõiki neid asju üle elanud, mida nad on üle elanud. Ma vaatan ainult, kuidas ise pakku saada ja elu toimimas hoida.
Mina olen oma emotsioone pidevalt reguleerinud sellega, et hoidun vahepeal kõigist meedia ja sotsiaalmeedia kanalitest. Minu ümber on rahulik ja ma saan oma tehnikate ja palvetamise abil end ka suhtelisse rahusse ja igapäevategevuste juurde tagasi. Kuni järgmise korrani. Mõne aja pärast lähen jälle meediat lugema ja kõik algab otsast peale.
Ma tänan, et ma saan selles kogemuses olla sellisel viisil: siin on suhteline rahu ja need võimalused.
* Venelaste pärast ka. Noorte vene sõjameeste surm praegu Ukrainas on ka hirmus. Neil on väga viletsad valikud. Ma arvan, et suurem osa vene armee noortest sõduritest ei taha inimest tappa, sest pole võimalik, et oleks nii palju inimesi, kes päriselt tahavad minna teisele maale inimesi tapma, tõde ei saa selline olla. Kohutav, et need noored vene sõjamehed ikkagi seda teevad, tapavad inimesi ja teevad teisi koledaid asju. Kohutav, kui palju vihkamist see kaasa toob ka kõigile neile, kes elavad Venemaal oma tavalist elu ja püüavad head inimesed olla, võib-olla isegi sõja vastu meelt avaldavad. Sõda on läbinisti kole, aga tuleb vist tunnistada, et see on osa inimeseks olemise kogemusest. Tuleb tunnistada, et me olemegi ka sellised. Mina ka. Tegelikult ei saa sellest kogemusest niisama lihtsalt välja astuda ja ignoreerimine ei muuda midagi.
** Ukrainlased on selle poolest paremas seisus. Mina usun, et võit on nende igal juhul, kui hullud ka poleks kaotused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar