Kuigi ma üldiselt püüan maailmale näidata oma heledamat palet, tuli praegu soov jagada ka enda varjupoolt. See on üks vana lugu. Pimedal sügisõhtul tuli Tallinnasse lõunaeestlane täiskasvanutele kadritarkusi jagama. Ta tunnistas kohe alul, et on kangesti närvis, et kuidas tallinlased ta vastu võtavad. Ja see närvisolek oli kogu tema olekust näha, hääl värises ja kehahoid oli lössis. Mind tegi see olukord veidi trotslikuks, aga ma pidasin end üsna kenasti ülal. Nagu sotsiaalsed täiskasvanud ikka, tegin enam-vähem mis vaja ja n-ö mõtlesin kaasa, nagu ennevanasti see pedagoogiline väljenduslaad oli. Osalesin ilusti.
Koolituse sisu oli suht tore, selle eest oleks võinud ka tänada, aga kui ma mingi tänuavaldusega ehk hakkama saingi, siis polnud see kuigi tummine tänu. Pigem selline moepärast tänamine, oletan, sest sügavam emotsioon oli sügavalt solvunud inimese või musta hundi oma.
Täna kuidagi äkki see emotsioon tuli meelde, soovib vist minust väljuda ja ma nüüd väljastan selle siia avalikku kohta. Ma siin nüüd omas mõttes lõugasin natuke ta peale, et mis mõttes sa tuled niimoodi koolitust andma, et suhtud koolitavatesse sellise eelarvamusega, kas ma sinu arust olen mingi hunt vä? Miks sa lood minust sellist kuvandit, see on mulle solvav ja siis ma tahangi su nahka pista*. Ja see on sinu enda süü, sest sa ise teed end selliseks talleks ja see ajab mind vihale**.
Ma arvan, et koolitus oleks ka olnud väärtuslikum ja sisukam, kui koolitaja oleks oma publikusse lugupidaval võrdsel viisil suhtunud ja tegelnud loova eneseväljendusega, mitte ettevalmistatud materjalidelt maha lugenud, võideldes samal ajal oma sisemiste hirmudega, mida ilmselt toitis ka minu ebasõbralik pilk.
Ma nüüd natuke uurin, mis viha see on. Ja miks on mulle täna oluline suhtuda kõigisse inimestesse võrdselt. Ma tänan selle kogemuse eest!
* Mitte et ma aru ei saaks, et tallinlased on selliseks suhtumiseks ise põhjust andnud, sest vahel käituvadki lõunaeestlaste suhtes üleolevalt, sellest mul on kahju, see on ülekohtune ja vägivaldne. Ma palun vabandust, et sellised asjad juhtuvad. Ma tänan, et see aitab mõista, et kõik inimesed on võrdsed ja ühepalju armastust väärt.
** Muidugi on minu viha ainult minu enda "süü". Ega ma siis päriselt kedagi ei süüdista siin. Lihtsalt lasen "looma" välja. Tegelikult tasub vihaga loomulikult targemini ümber käia, mitte seda lihtsalt lahti lasta.
Armastust ja valgust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar