"Habras maailm"

Käisin Ants Tammiku "Habrast maailma" vaatamas ja olen vaimustuses. Jälle. Ilust. Meie ümber.

See sõnadeta film Eestimaa loodusest ja inimestest selle sees meenutas mulle väliselt natuke „Koyaanisqatsi” filmi, mida ma kunagi ammu linnahallis vaatamas käisin (päris orkestriga! pärast kuulasin plaadilt seda muusikat veel palju kordi). Ja ma rõõmustan, et kui „Koyaanisqatsi” oli valusalt mõtlemapanev*, siis „Habras maailm” ei anna hinnanguid, vaid suunab pigem loodusega koostööle ja äratab maailma ilu märkama. Sellist wabi-sabilikku ilu, mida üks vana arhitekt mind nägema õpetas: see, mis on, ongi ilus, küsimus on kadreerimises ja vaatenurgas. Muud ei olegi. Tuleb ainult õigesti vaadata ja filmis on kaader nii sätitud, et algaja imetleja saab ka aru. Nautisin selle filmi totaalset ilu, mis armsate loodusvaadete kõrval hõlmab vagonettide ja suurte põllutöömasinate esteetikat. Kõik inimesed on ka ilusad, eranditult, nii kuidas nad on loodud ja oma elu elanud. Mind veidi ikka hämmastasid need portreed ja inimese-kaadrid – see ehedus ja lihtsus. Sügavama mõistmise tõi kaasa, ja armastusetunde.**

Heliriba paitas kõrvu. Mõnus on vaadata küntud põldu, mehi ja masinaid ning kuulata kaunist naishäält. See kõlas nagu Maa enda laul. Nais- ja meesalge tasakaal, loov harmoonia.

Siis sõitsin koju, sattusin bussis istuma seljaga sõidusuunas ja vaatasin vargsi tavalisi inimesi. Bussireisijaid. Imetlesin. Tänutundega.

* Koyaanisqatsi tähendab tasakaalust väljas olevat elu.
** Selle mõistmise võtsin kaasa järgmine kord, kui "Novembrit" vaatama läksin. Selle tundega vaadates on kõik "Novembri" tegelased, ka need igasugu ahnepäitsud ja kupeldajad jt ka ilusad.