Üminad

Vahel mul tulevad vanad popviisid pähe kummitama. Saadan minema ühe, tuleb tagasi või uus asemele. Viimati oli Trad.Attacki „Kuukene, kullakene, armas aotähekene, võta mino hindäle, saas mino kehä kimmäs, jahumatt jaksas!” Tore viisijupp ja muhe vanatädi seda esitamas.

Siis jäin mõtlema, et mida ma siin lausungi palju kordi järjest. Palun Kuud appi, et ta annaks mulle jõudu jahukotti tõsta... nii-nii, jõud kulub alati ära, aga see: „... võta mino hindäle...”? Kas ma palun siin, et Kuu annaks mulle jõudu ja olen valmis selle eest ennast ära andma? Mida need vanad sõnad tegelikult tähendavad? Kas ma annan sellega vastutasuks jahukoti tõstmise jaksu eest oma väe ära? Ei tea, aga päris kindel ka pole. Need on vanad väekad lausumissõnad ja Kuu annab kindlasti vägesid ja võtab neid ära, kui paluda.

Meenub, et kunagi ammu ma plaanisin korraldada stiilipeo, kus me kõik osalejad tuleks sellena, kes me oleme kümne aasta pärast. Rääkisin ühe ja teisega ja mõlgutasin selle üle mitu kuud, et kes mina oleks ja kuidas seda pidu ikka teha. Pidu jäi pidamata, aga mina olen praegu (rohkem kui kümme aastat hiljem) ikkagi seal, kus ma toona arvasin, et tahaksin olla. Olin lugenud nupukest, et umbes kusagil Jaapanis pakutakse sellist hoolitsust, et täisinimesed saavad end beebina tunda. Mõtlesin, et see haakub minu tunnetusega, aga sugugi pole isu enam kuhugi kooli midagi õppima minna (tollal seostasin seda TLÜ rekreatsiooni erialaga) ja sinna see jäi. Kuni elu pakkus uued võimalused. Liblikmassaaži ajal ma olen ise saajana sageli end justnimelt beebina tundnud – parimas tähenduses.  Õrna ja hoituna. Tunnen, et see justnimelt tervendab neid minu beebiea kogemusi, mis nii kooskõlalised polnud. Nii et sellised mõtisklused nt sellest, kes ma tahaks olla, loovad tulevikku, selles pole kahtlust. Seepärast ma jälgin, mida ma ümisen ja mis tähendusega see on, kuhu see mind viib ja millega see kokku kõlab.

Igaks juhuks otsustasin oma ümina plaati vahetada. Errol Vares on sageli oma rahvarohkematel kogunemistel õpetanud laulu, mille ta vist kustki Haapsalu kandi aasa pealt lillede käest õppis. „Kalli, kalli, kalli, kalli. Kalli, kalli, kalli, kalli jne”. Nüüd sai selle laulu sisu ja tähendus mulle selgemaks ja valisin selle ka oma uueks üminaks. Kooskõla enda ja ümbritsevaga on kindlasti see suund, kuhu ma minna soovin. Armastus on üle kõige.