pühapäev, 8. jaanuar 2017

Lammutavjuhi sõnavõtt

16. detsembri Postimehes kirjutab reklaamibüroo Tank loovjuht Eesti alko- ja reklaamipoliitikast. Kaudselt sellest ka, aga peamiselt läheb terve suur arvamuskülg kivi kivi järel ühte kapsaaeda. Loo pealkiri „Ametnike tööriist – minister, kes on võõras kõigile” võtab autori peamise seisukoha kokku. Avalõigus on see lausa üksipulgi välja toodud, kellele ja kuidas just minister võõras on, ja miks. Kogu järgneva artikli nimetatakse seda ministrit võõraks, sekka ka lihtameelseks, lihtsakoeliseks, nooreks edevaks isahundiks, noormeheks, lõpetuseks tuleohtlikuks sotsiopaadiks. Eesti poliitikat ei kirjeldata ka sugugi heledamates toonides. Kuivõrd kogu artikkel on üks suur lammutamine, siis on selle autor lammutavjuhi tiitli ära teeninud*.

Küllap on kogenud loovjuhist kaval nimetada minister kõigile võõraks, tekitades nii tema ümber barjääri. Ja ma ei saagi öelda, et see on alatu demagoogiavõte, et ta kõneleb ülekohtuselt nii ka minu eest. Sest tolles kirjatükis on ära toodud ka ministri napp toetuskond. „Ainukesed, kes paistavad tema olemasolust alati rõõmu tundvat, on kolme-neljakümnesed kõrgelt haritud, ilma täisväärtusliku pereeluta, tüüpiliselt koera või kassiga varustatud hüperkultuurihuvilised ja mitmesuguseid asju korraldavad sotsiaalselt väga aktiivsed amatsoonid. Neile üldjuhul meeldibki kõik, mis on sama sassis nagu nende enda hingeelu.”  Nii et autori strateegia on lihtsasti läbinähtav: kes veel antud artikli vastu või selle ministri toetuseks sõna võtab, on vähemalt sassis hingeeluga (seda on ilmselt võimalik ka erinevas vanuses meestele süüks panna). Mõne tunnuse poolest ma kahtlemata nimetatud ministri toetajate rühma kuulun. Muu hulgas kuulun ma ka nende inimeste rühma, kes arvavad, et alkoholi juuakse Eestis jätkuvalt liiga palju ja see ahendab meie kõigi ühiseid võimalusi. Seepärast ma olen alkoholipiirangute poolt, sest karskeid ja mõõdukaid alkotarvitajaid need ju ei piira. Ma ei ole juurelnud selle üle, millised piirangud mõjuksid tõhusamalt, sest mind need ei puuduta, olgu nad kui ebaefektiivsed tahes. 

Selge see, et reklaamipiirangud puudutavad reklaamiagentuure ja alkoholimaksude tõus puudutab alkoholi tootjaid. Nii on ka selge, miks reklaamiinimesed selliseid artikleid kirjutavad. Aga minu jaoks läks see artikkel üle eetiliste piiride. Imestan, et Postimees sellist asja soovib avaldada. Nii ühekülgset, populistlikku, tendentslikku ja vaenulikku (kuigi kahtlemata ka seksikat). Pärast seda ei saa ju internetikommentaatoritele enam suurt muud ette heita, kui et nad kasutavad roppe sõnu ega tunne õigekirja. Mis on suhteliselt pisiasi sisuliste probleemide kõrval nagu see, et nad ei austa teist inimest ega tema tegevust.

Ma olen üsna loid poliitika jälgija ja seda justnimelt selsamal põhjusel, et mulle meie poliitiline kultuur ei meeldi. Kui avaliku elu tegelasi on lubatud sellisel viisil avalikult mädamunadega loopida, siis rahumeelsed asjalikud teoinimesed ju sellisesse ametisse ei tiku. Kaela loobitava jamaga toimetulek võtab mõttetult palju kõiki ressursse, mida saab palju tulemuslikumalt ja rõõmsamalt kasutada muus tegevuses. Mida sellise surve all töötamine neile inimestele tähendab, seda ei tea me keegi. Aga see ei ole loomulik. See ei ole terve. See lõhub. See ei peaks nii olema. Viidatud artikkel ei ole loova, ülesehitava, vaid lammutava sisendusjõuga – olgugi loo autoriks iroonilise ametinimega Tanki loovjuht (millal enne tankidega midagi loodud on? ei ehita nendega maju ega kasta lilli). Ei jõuagi ära imestada, kui äraspidiseks maailmas asjad läinud on. Ja me olemegi sellega juba nii harjunud, et ei liiguta kulmugi.

Kui reklaamimeestel oleks vähegi kõrgemaid motivatsioone kui enda võimalike alkoholireklaami rahade eest seismine, siis nad kirjutaksid hoopis teistsuguseid artikleid, mille eesmärgiks oleks Eesti alkopoliitika arendamine ja rahva tervise eest seismine. Nõus, et mõni meede võib olla ebatõhus, aga. Kuidas saaks sama asja paremini teha? Ei tea minister ja ei pea teadma ka tippametnik. Tule, loovjuht, ja avita!

Teistele pannakse artiklis süüks väikse vaese Ida-Euroopa riigi  inimeste omavahel tülli ajamist, kuid ise külvatakse samas need toredad inimesed üle erinevate halvustavate hinnangutega. Selles artiklis on inimesed läbivalt jagatud headeks ja pahadeks, omadeks ja võõrasteks. Seekord on väidetavalt pahad riigi tippametnikud, kes toimivad mingitel isekatel ajenditel (nimetatud on kättemaksu, isiklikku kasu või kinnisideed), samas kui head on Eesti alkotootjad, kes loovad kohalikku väärtust (!) ning reklaamitegijad, kes neid toetavad. Sarnane demagoogia on ka alkoholi ja reklaami seoseid kajastavate uuringute kohta. Neid nimetatakse halvustavalt mingiteks vanadeks uuringuteks. Samas on selge, et kui reklaam ei mõjuks, siis ei hakkaks keegi reklaamitegijatele selle eest ka maksma. Ja poleks põhjust ka selliseid artikleid kirjutada. Küsimus on ikka inimeste eetilistes tõekspidamistes. Selles, et neid kohati eriti pole.

Ei ole ilmas asja, mida inimene ei saaks madaldada, aga proovi meie inimesi, olukord, asjaolusid kõrgemale tõsta!

* Lammutamine on enne uue loomist vahel vältimatult vajalik, kuid selle juures tasub inimesed ja teised elusolendid ikka terveks jätta. Inimesi võib teine kord ka millekski vaja olla - ja mitte ainult selle pärast, et neid võib vaja olla.

Hiljem lisatud.

Kuivõrd ma poliitikat eriti ei jälgi (sest enamik muid tegevusi on meeldivamad kui inimeste kemplemine), siis ma Ossinovski isiku ega tegevuse üksikasjadega kursis ei ole. Tema üle kurtmist on minugi kõrvu puutunud ja täiesti võimalik, et tal on ebameeldivaid isiksuseomadusi või tegevus mingilt osalt kahjulik. Alati saaks paremini, see on siililegi selge, aga tasakaalust ära maailmas korra loomisega kaasneb paratamatult alati kõigepealt veel suurem segadus, nii et tulemuse üle otsustada saab siis, kui asi on lõpuks tehtud. Tööprotsessi ajal on kõigil võimalik seda mõjutada, olgem siis oma mõjutuste suunast ja laadist teadlikud. Nii ehk naa tuleb meil või meie järeltulijatel tagajärgedega kohtuda.

Kuna ma ei tea, siis ma ei arva midagi Ossinovski kui inimese või ministri kohta. Ma arvan selle kohta, kuidas inimestest ja nende tegevusest kõnelda, sellest, kuidas meie meedia Eesti elu kajastab, millised vaatenurgad valib ja mille jätab valimata. Kõnelemine on ka tegu, eriti kui see juhtub riigi suurimas päevalehes. Isegi mõtlemine on tegu, sest ühisväljade kaudu oleme kõik seotud ning mõte leiab teise sarnase mõtte, koos edasi minnes on nad suuremad ja tugevamad ja leiavad üha uusi kaaslasi. Seepärast on oluline, et sõna ja mõte on puhas. Mõte loob. Või lammutab. Tolles väga emotsionaalses artiklis on tunda ka tugevat tundejõudu. Tunne loob veel rohkem kui mõte. Seepärast on oluline ka tundeid puhastada.

Lammutada on alati kergem kui luua. Maja ehitamiseks kulub palju rohkem aega, oskusi ja kõiki ressursse kui lammutamiseks. Haava löömine käib kähku, tervenemine võtab kaua aega, mõni võib põdema jäädagi. Meie ümber on juba praegu palju invaliidistunud inimesi, kes pole enam võimeliselt vabalt ja kaunilt looma ning suurelt osalt on see meedia valikute tagajärg. Samas maailm ainult sellel püsibki, et enamik inimesi valib iga päev loomise ja ainult mõni üksik külvab enda ümber kaost ja hävingut. Väga suur osa inimesi on igapäevaselt hõivatud teiste tekitatud hävingus uuesti korra loomisega. Enamik. Muidu oleks maailm juba ammu lakanud toimimast.

Võimalik, et see Postimehe artikkel kõnetas mind just selle pärast, et ka minus on sarnased deemonid olemas. Olen võinud kogeda, et nende küla peale lahti laskmine ei too kellelegi tulu. Parem on kõigepealt võita oma sisemisi deemoneid ja alles seejärel minna välismaailma oma asju ajama, rahulikult, tõhusalt ja harmooniliselt.

Veel hiljem lisatud.

Kuidas sellist olukorda Bachi õietilkadega emotsionaalselt tasakaalustada? Kui tundub, et maailm on üks kole koht ja inimene tunneb enesehaletsust, et peab sellises olukorras omadega toime tulema, siis aitavad hõberemmelga (Willow) õietilgad. Kui sarnases olukorras kerkib esile konkreetseid hirmusid, siis aitavad kollase pärdiklille (Mimuluse) õietilgad.

2 kommentaari:

  1. Nõus. Väga kurb on, et ka 25 aastat oma riiki ei ole teinud meist kodanikke, kes näeks midagi muud peale krõbiseva. Hetkel üldistan ja pean silmas just neid nö juhtivaid tegelasi. Mitte, et ma arvaks, et alumine kiht kannataks raskeloomulise intelligentsuse all - oh ei.
    Aga jah, on ütlemata kurb tõdeda, et muidu nii lahtise ja avatud mõtlemisega inimesed on õhtuks ikkagi ennekõike kinni rahas. Mul on raske uskuda, et tegemist on lollide inimestega, seepärast taandan asja rahale/lobile. Teadupärast on Eesti alkotööstus üks tegijamaid tööstusharusid. Seega on arusaadav, et viimased seisavad tuliselt enda kasumi eest ning on nõus selle nimel ohverdama veidi altkäemaksu "kopikaid". See ühe reklamibüroo juhi arvamus on kurb. Aga meenub ka aeg, kus ERR saates TV3 juht rääkis, kuidas igasugune reklaami piirang paneb erakanalid kartulikoori sööma ja lõpuks lausa uksi sulgema. Lisaks väitis see kõrgharidusega lobist, et reklaam ei mõjuta vähimalgi määral toote tarbimist. On selge, et rahad, mis alkotootjate poolt sellisesse lobisse panustatakse ei olegi nii "kopikad" kui algul arvata võiks.
    Samas, ei saa vist meie kapitalistlikus ühiskonnas pahaks panna, kui firma on orienteeritud kasumile ning on selle saavutamiseks valmis inimlikkuse hülgama.
    Ning asja kõige dramaatilisem külg on minu arvates see, et säärane lobi töötab.

    VastaKustuta
  2. Olen päri, et alkotööstus on tubli reklaamitellija, aga sellega ka, et oleks ju tore, kui ostetaks ikka eesti kaupa, kui alkoholi nagunii ostetakse. Peale pean täitsa võimalikuks, et mingid reklaamipiirangud on liigsed ja mõni muu meede oleks tõhusam. Aga.

    Minu jaoks põhipunkt ikka selles, et kui midagi ei meeldi, siis sedasi neid korda ajada ka ei õnnestu. Niimoodi võib omaette või sõpradega saunas kiruda, avalik suhtlus peaks olema lugupidav ja konstruktiivne arutamine ja viitamine võimalikele tagajärgedele. Lihtsalt sõimamine ja ähvardamine ja manipuleerimine, et kõik on juba sulle selja pööranud, mis sa loll enam siin jändad jätab ähvardajast endast halva mulje. Ühiskonnast ja Postimehest muu hulgas ka (et mis huvi neil selle asja juures oli, kättemaks või kas keegi sai selle avaldamise eest makstud või polnud konstruktiivsemat arvamust võtta ja see ongi meie suhtluskultuuri tase).

    Isiklik avalik rünnak sellises küsimuses tekitab minus arusaamatuse, et mis meil siin tegelikult toimub.


    JA mina ei pea inimlikkuse hülgamist raha pärast õigeks. Kasumile orienteerituses pole midagi halba, aga kas ehk saaks sama tulemuse ka kuidagi inimlikkust säilitades?

    VastaKustuta