Tuhandekordselt

Üks autojuht tegi minu ees iseka manöövri ja sel päeval ma ei suutnud seda rahulikult võtta, vaid sajatasin mõttes: „Tulgu see sulle sajakordselt tagasi!”*. Siis mõtlesin veidi, et tuhandekordselt kõlaks ju ägedamalt. Läks üsna mitu minutit manamisi ja pahade asjade ettekujutusi, kuni mulle meenus, et see kõik tuleb ju nüüd mulle tagasi.

Minu põhikooli loodusainete õpetajal oli ikka kombeks sõnuda: „Kõik, mis teed, teed endale!”. See oli eriti suunatud mõnele poisile, kellega tal oli kanu kitkuda ja oma sõnade paikapidavuse kinnituseks tegi ta tõesti neile poistele kõik võimupositsioonilt tagasi, pälvides sellega klassi pahameele ja lugupidamatuse, mis suhteid sugugi ei parandanud. Mu keskkooli keemiaõpetajal seevastu oli kombeks öelda, et kõik, mis teed, tuleb sulle endale kuuekordselt tagasi. No 4,25- või 7,8-kordselt, kes seda nii täpselt mõõta oskab, aga jah, olen nõus, et tuleb. Tagasi. Mulle ka. Ja teised ei olegi siin olulised.

Eks neid pahu asju siis tulnudki. Tükk aega juurdlesin, et mida sellise endaga peale hakata. Võtsin Bachi õietilka, Holly e iileks on sellistes olukordades parim abiline. EFT samuti. Rahuliku elu jätkumise nimel.

Selles plaanis tundub religioossus mulle hea. Kui inimene arvab, et tema tegude tagajärjed tulevad talle (kavõi järgmises elus ja/või ka ta lastele seitse põlve) tagasi, siis ta jätab mitu pahategu tegemata ja kui mõnda sorti pahategusid kuhjuma hakkab, siis ta võtab sellega midagi ette. Muudab ennast. Isegi kui see peaks olema kuidagi teisiti, on ikka parem jätta pahateod tegemata, kasvõi sellesama maailma pärast nüüd ja praegu. Ma arvan küll. Ikka puhtam tunne.

* Kui keegi teine nii teeks, siis ma mõtleks spontaanselt, et ilge nõid. Vähegi suurema emotsionaalse energiaga või pigem kõik naisterahvad (ja miks ka mitte mehed) võiks sellistest tegudest hoiduda, ma mõtlen tõsiselt. Aga kuna ma püüan õppida end tingimusteta armastama, siis püüan pigem hinnangute andmisest hoiduda ja lähtun sellest, et inimene ise on ikka hea, ainult tegu juhtus seekord sobimatu. See kehtib enam-vähem kõige ja kõigi kohta, isegi siis, kui ma seda nõnda üksipulgi kirja ei pane.

Hiljem lisatud. Selline arenguülistus sai siis seekord kirja. Mul on tuttavaid, kes on aastaid kõnelnud polaarsuste ületamisest, et hea ja halva hinnanguid pole vaja anda, vaid tuleb elu vastu võtta nagu ta on ja see ongi vaimne areng. Või nii olen mina neist kõnelustest aru saanud. (Üldiselt ma siis mõtlen, et ega ma ikka ei viitsi vaimselt areneda ka, kui see just nii peab käima. Aga las teised arenevad pealegi, mingi vaheldus muidu ehk hallivõitu argipäevas ikka.)

Samas ilmselgelt on olukordi, mida ma soovin, ja teisi, mida ma kindlasti ei soovi. Kuigi me kõik oleme mh ka sittuvad olendid, ma ei soovi nt sittuda endale elutuppa – endal ebamugav ja korralikud inimesed seal siis enam ei käi (teised, kes käiks, käiks kah sital ja ega see mu elu ju sugugi paremaks teeks). Nii et mõni asi on täitsa mõtet jätta tegemata. Isegi kui seda ei sobi mõnes peenemas seltskonnas enam halvaks teoks nimetada. Aga mis mõttes see olukorda edendaks, kui tegu nimetada ebasobivaks või muude eufemismidega? Poliitkorrektsuse väike õde vaimlev korrektsus.

(Kas ma peaksin vabandust paluma, et kasutasin oma arusaamade väljendamiseks ebaviisakaid sõnu? Noh, ma tavaliselt nii ju ei tee ka. Täitsa võimalik, et see jääbki viimaseks korraks.)

Veel hiljem lisatud. Eile lõuna aegu sai see eelmine lisandus siia tehtud ja mõne tunni jooksul pärast seda veenis universum mind mitme näite varal, et kõik on inimkogemus ja pole vaja mingeid hinnanguid. Sel korral ma vist tõesti usun teda. Ega mul nende sõnumite vool muidu ei lakka, kui teen selle paranduse siin ka. Võib küll sittuda kuhu iganes ja sellega on kõik hästi. Aga tagajärgede eest vastutada tuleb ikka.

Pärast seda. Ja see lugu muudkui jätkub... päev hiljem nägin autojuhti, kes soovis vasakpööret teha kohas, kus see on keelatud (sest õhtustel tipptundidel tuleb vastassuunast üle raudtee mitmesaja meetrine pikkune katkematu autojoru ja vasakule pööraja jääkski sinna ootama, takistades üherealisel tänaval kõigil enda taga olijate otseliikumist või ohustades raudteel seisjaid, kes pöörajat läbi lasevad). See autojuht oli seal vist juba mõnda aega pöörde võimalust oodanud ja näppis telefoni. Siis otsustas üks vastutulevatest autojuhtidest ta läbi lasta ja pidas kinni, enda järel ka kogu pika autorivi, mille esimene ots seisis raudteel. Tütarlaps [kandilise maasturi] roolis seda tähele ei pannud, vaid nokitses telefonis edasi. Seisma jäänud vastutulelik autojuht vilgutas tuledega ja nii märkas too vasakpööret sooritada soovinu ka seda lõpuks ja tegi oma manöövri. Ma vaatasin seda näitemängu esimesest reast ja minus ei tekkinud negatiivseid tundeid (või kui, siis õite lahjad, ma olin ikka mitu päeva Bachi õietilku võtnud ja selle üle mõtisklenud, et ma soovin vabaneda enda destruktiivsetest impulssidest). 

Veidi enne seda kohtumist olin just jõudnud äratundmisele, et võib-olla me ei vastutagi õieti millegi eest või kui, siis hoopis vähem, kui võiks arvata. Väiksed lapsed ju ka enda järelt ei korista ja me peame seda normaalseks. Ikka kallistame ja anname süüa ja koristame nende järelt. Saavad suureks ja küll siis hakkavad koristama ka (või ei hakka). Me ei oota seda, mis pole mingis vanuses eakohane. Ja passi järgi täiskasvanueas on meis kõigis ju küllalt valdkondi, kus me oleme lapsekingades, hinge arengu mõttes.

Igal juhul on mul sellest äratundmisest kehaliselt hea olla. Ma ei pea enda ega teiste üle kohut mõistma. (Aga võin. Täna näiteks, veel päev hiljem olin oma pereliikmega rahulolematu ja ütlesin talle, et tema võib teha seda, mis tema teeb ja mina võin olla selle teoga rahulolematu.  Mulle tundub, et nii on aus ja võrdne. Noh et kui ma nagunii ei oska kohut mõistmata olla, sest see pole minu hingearengu etapis veel jõukohane, siis ma lihtsalt olen selline ja sellega on ka kõik hästi.)

Ma olen enda arvates sellele sissekandele juba mitu korda punkti pannud, aga ikka läheb edasi. Huvitav, millal ja millega see lugu lõpeb? Lihtsalt uudishimu.