Hingerahu

Paarkümmend aastat tagasi ma ei saanud aru, mis mõte on hingerahul. Ma arvasin, et see on midagi igavat vanainimestele, kes on liiga väetid, et midagi toredat ette võtta ja siis kamina ees teed juues arvavad, et viinamarjad ju ongi hapud, las need noored elavad ja jooksevad ringi, kui nad muidu ei saa. 

Nüüd ma olen aegamisi omandamas seda vanainimeselikku vaadet, et hingerahu on väärtuslik.  See on võimalus olla ühenduses iseenda ja kõrgemate teadmistega. Hingerahu avab kanali, mille kaudu jõuab kohale ka vajalik pisiinfo, et siin poes müüakse just seda, mida ma praegu vajan või kui ma veidi hiljem lähen, siis laabub kõik parimal moel. Just sel moel valmistatakse ette meie vajalikud kohtumised ja sedakaudu leiavad parima lahenduse segased olukorrad. Nii et niikaua, kui on segaseid olukordi, kulub hingerahu täitsa marjaks ära.


Lapsena vaatasin Maeterlincki „Sinilinnu” filmi. Peategelased satuvad seal Rõõmude aeda, kus on teiste hulgas Rõõm mitte midagi teada ja Rõõm kõike teada. Rõõm Mitte Midagi Teada on lõbus poisike ja Rõõm Kõike Teada on tema kurb vanem õde. Siis ma otsustasin, et mina tahan olla see Rõõm Kõike Teada. Teismeeas tundus mulle hea plaan saada tugevaks, ja mitte maadlemises ega kangitõstmises, mõistagi. Nüüd ma olen siis saanud kogeda väikseid episoode sellest teadmiseasjast (kõike ei suudaks ma ilmaski taluda, see pole lihalikule inimesele võimetekohane) ja saanud teada, mismoodi tugevaks saadakse. Praegu ma soovin ainult hingerahu.

Rõõmu ja rahu!