Käisin Mardilaadal käsitöömeistrite asju kaemas ja juttu
puhumas. Ikka üks ja teine müüja soovib, et inimene kauem tema leti ees
seisataks, eks neil ole huvitavaid lugusid ka, alati olen rikkamana ära läinud. Ühe rahvaga tuli jutuks, et kõige väiksem müügiboks maksab 240 eurot,
suuremad on kallimad. Seda raha annab ikka tagasi teenida, suur osa müüjaid on
väikesed omaette nokitsejad, kel on ka materjalikulu ja kohaletuleku kulu ja kolm
ööd ka vaja kuskil mööda saata. Minu võttis päris nõutuks. Kui ma ostan midagi
Mardilaadalt, siis esimeses järjekorras toetan ma oma ostuga Saku Suurhalli,
kes saab oma raha nagunii kätte. Mulle on oluline, keda ma oma ostuga toetan,
milliseid väärtusi see raha saaja kannab. Sellega on sama lugu, et kuhu ma oma tähelepanu
suunan. Kuhu suunan, see kasvab.
Saku Suurhalliga on mul varasemast üks ebameeldiv kogemus. Läksin
lastega tsirkusse ja uksel pidi koti ette näitama, et ega sööki kaasas pole. Minu
ees visati ühe naise saiakesed prügikasti. Ja minul oli kott kuivtoitu täis. Tollal
oli mul tavaks linnas käies süüa kuivatatud puuvilja, toorküpsiseid, pähkleid
jms ja juua teed kõrvale. Kerge kanda, ei rikne, mugav, tervislik, nii need mul käekotis kaasa reisisid. Mh ka väga
hinnaline, kui neid tooteid kuskilt laadalt osta, minul olid isetehtud asjad,
aga eks enda aeg ja armastus ole mulle ka hinnalised. Üsna ebameeldiv oli
tabada end mõttelt, et järgmisel hetkel on minu mitme päeva toit sealsamas
prügikastis. Turvameeskond oli siiski nii lahke, et mul lubati käekott turvamehe
järelevaatamise all garderoobi üle anda ja sain kõik samal kujul pärast
lahkudes tagasi. Väga ebameeldiv maik jäi siiski suhu. Saku Suurhallis müüakse
ainult rämpstoitu, ma ei ostaks sellist nagunii. Tookord tulin kodust otse
lõunalauast ja läksin koju tagasi, ega mul olnudki vaja seal etenduse vaheajal midagi
süüa (edaspidi vaatan enne kodus ise koti üle ja tõstan „keelatud” ained välja).
Aga perspektiiv, et ei tohi, tundus ebameeldiv ja Saku Suurhall kui koht on selle poolest
vastumeelne. Ega see pole ju soliidne Estonia teater, et seal ei võiks vaikselt
mingit kuivatatud õuna või kasvõi saiakest nosida, nagunii on suur osa rahvast jopi ja saabastega,
sest ei raatsi ka garderoobiraha maksta ja jahe on ka.
Ilmselgelt on selle koha väärtushinnangud minu omadega
vastuolus. Ma ei tahaks sellist kohta oma tähelepanu ega rahaga toetada, aga
käsitööinimesi tahaks toetada küll. Selline sõlm jäi sisse.
Pärast mõtlesin tükk aega, et kuhu laadale ma edaspidi lähen või ei lähe. Samas on Mardilaada müüjad üsna valitud seltskond, juhuslikku rahvast seal ei kohta ja asjad on väga ilusad. Nii palju on neid käsitöölisi, kes on valmis nii suure osa oma sissetulekust müügikoha pärast ära andma. Prestiiž maksab. Samas saaks ju Mardilaata ometigi mujal ka pidada - Telliskivis või laululaval või äkki veel mõnes muuski kohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar