Mardilaadal

Käisin Mardilaadal käsitöömeistrite asju kaemas ja juttu puhumas. Ikka üks ja teine müüja soovib, et inimene kauem tema leti ees seisataks, eks neil ole huvitavaid lugusid ka, alati olen rikkamana ära läinud. Ühe rahvaga tuli jutuks, et kõige väiksem müügiboks maksab 240 eurot, suuremad on kallimad. Seda raha annab ikka tagasi teenida, suur osa müüjaid on väikesed omaette nokitsejad, kel on ka materjalikulu ja kohaletuleku kulu ja kolm ööd ka vaja kuskil mööda saata. Minu võttis päris nõutuks. Kui ma ostan midagi Mardilaadalt, siis esimeses järjekorras toetan ma oma ostuga Saku Suurhalli, kes saab oma raha nagunii kätte. Mulle on oluline, keda ma oma ostuga toetan, milliseid väärtusi see raha saaja kannab. Sellega on sama lugu, et kuhu ma oma tähelepanu suunan. Kuhu suunan, see kasvab.

Saku Suurhalliga on mul varasemast üks ebameeldiv kogemus. Läksin lastega tsirkusse ja uksel pidi koti ette näitama, et ega sööki kaasas pole. Minu ees visati ühe naise saiakesed prügikasti. Ja minul oli kott kuivtoitu täis. Tollal oli mul tavaks linnas käies süüa kuivatatud puuvilja, toorküpsiseid, pähkleid jms ja juua teed kõrvale. Kerge kanda, ei rikne, mugav, tervislik, nii need mul käekotis kaasa reisisid. Mh ka väga hinnaline, kui neid tooteid kuskilt laadalt osta, minul olid isetehtud asjad, aga eks enda aeg ja armastus ole mulle ka hinnalised. Üsna ebameeldiv oli tabada end mõttelt, et järgmisel hetkel on minu mitme päeva toit sealsamas prügikastis. Turvameeskond oli siiski nii lahke, et mul lubati käekott turvamehe järelevaatamise all garderoobi üle anda ja sain kõik samal kujul pärast lahkudes tagasi. Väga ebameeldiv maik jäi siiski suhu. Saku Suurhallis müüakse ainult rämpstoitu, ma ei ostaks sellist nagunii. Tookord tulin kodust otse lõunalauast ja läksin koju tagasi, ega mul olnudki vaja seal etenduse vaheajal midagi süüa (edaspidi vaatan enne kodus ise koti üle ja tõstan „keelatud” ained välja). Aga perspektiiv, et ei tohi, tundus ebameeldiv ja Saku Suurhall kui koht on selle poolest vastumeelne. Ega see pole ju soliidne Estonia teater, et seal ei võiks vaikselt mingit kuivatatud õuna või kasvõi saiakest nosida, nagunii on suur osa rahvast jopi ja saabastega, sest ei raatsi ka garderoobiraha maksta ja jahe on ka. 

Ilmselgelt on selle koha väärtushinnangud minu omadega vastuolus. Ma ei tahaks sellist kohta oma tähelepanu ega rahaga toetada, aga käsitööinimesi tahaks toetada küll. Selline sõlm jäi sisse.

Pärast mõtlesin tükk aega, et kuhu laadale ma edaspidi lähen või ei lähe. Samas on Mardilaada müüjad üsna valitud seltskond, juhuslikku rahvast seal ei kohta ja asjad on väga ilusad. Nii palju on neid käsitöölisi, kes on valmis nii suure osa oma sissetulekust müügikoha pärast ära andma. Prestiiž maksab. Samas saaks ju Mardilaata ometigi mujal ka pidada - Telliskivis või laululaval või äkki veel mõnes muuski kohas.